KUULAJA SISSEVAATEID

Ooperi- ja kontserdimuljeid kevadhooajal

TIIU LEVALD

Vaatamata pingeid täis ajale on meil olnud võimalus saada osa hämmastavalt paljudest elamuslikest teatrietendustest ja kontsertidest. Olen umbes paari nädala jooksul kuulanud-vaadanud Estonia kontserdisaalis Tšaikovski ooperi „Jolanthe” („Iolanta”) kontsertettekannet (31. III 2022 ) rahvusvaheliste solistide, RO Estonia koori ja orkestriga Arvo Volmeri juhatusel, Vanemuises Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde” lavastust (3. IV 2022), EMTA suures saalis1 Carl Orffi lühiooperit „Kuu” (peaproov 2. IV 2022), taas Estonia kontserdisaalis Antonín Dvořáki vokaalsümfoonilise suurvormi „Stabat mater” ettekannet ERSO, oratooriumikoori ja solistidega Arvo Volmeri juhatusel (15. IV 2022), Mati Turi ja Martti Raide lied’i-kontserti Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi teostest (7. IV 2022), samuti ERSO „Volbriöö kontserti” Olari Eltsi juhatusel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistidega (30. IV 2022), Kuressaare Kultuurikeskuses Ain Angeri kunstilisel juhtimisel sündinud, eeskätt lastele kohandatud Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi „Võluflööt” ühevaatuselist lavastust „Mängime Võluflööti” Leelo Tungla tekstiga (1. V 2022) ja Vanemuise väikeses majas Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” esietendust  (6. V 2022).

 

Wagneri, Schumanni ja Tšaikovski loomingut kuulates tekivad huvitavad seosed. 1840. aastate tundemaailm on andnud neile väga erinevatele heliloojatele küllaltki sarnaseid loomeimpulsse ja mõjutanud omakorda pisut hilisemaidki, sh 1840. aastal sündinud Pjortr Tšaikovskit, kes noore mehena vaimustus Wagneri 1840. aastatel valminud ooperitest „Lendav hollandlane”, „Tannhäuser” ja  „Lohengrin”, mida ta Euroopas näinud oli. On teada ka Richard Wagneri kirglik huvi Arthur
Schopenhaueri filosoofia vastu (Schopenhaueri peateose „Maailm kui tahe ja kujutlus” esmatrükk ilmus 1818, täiendatud trükk 1844), mille üks põhiideid on pessimistlik tõdemus, et elu on vaid kannatuste ja eksiarvamuste ahel, et armastus on nagu lõks, mis loob illusioone ja miraaže ning meelitab inimest oma elutahet maha suruma. Wagneri muusikas on see tõdemus aga justkui ümber pööratud, avaldudes lummavate leitmotiivide ja meloodiate lõpututes kulgemistes, eriti ooperis „Tristan ja Isolde” (1857–1859, esietendus 1865). Eriti lummav on ooperi II vaatuse duett  ja „Isolde surm” ooperi finaalis. Wagneri muusika on läbini kirglik, schopenhauerliku passiivsuse täielik eitus. See on ekstaatiline hümn armastusele, janu armastuse, mitte surma järele!

Robert Schumanni meeleoludelt mitmetahuline laulutsükkel „Mirdid” Friedrich Rückerti ja Robert Burnsi luule tekstidele on loodud 1840. aastal. Ka siin on valdavaks pühendunud armastuse teema.

 

Pjotr Tšaikovski viimane ooper „Jolanthe” valmis 1892. aastal, pärast väga menukat „Padaemandat”. Pjotr Tšaikovski kirjavahetusest oma metseeni paruness Nadežda von Meckiga saab põhjalikku infot nende aegade sündmustest helilooja elus. On üldteada, et Pjotr Tšaikovski oli oma loominguga palju aastaid paruness Nadežda von Mecki imetluse objekt. Baltisakslasest multimiljonäri, Vene impeeriumi raudtee ühe rajaja Karl von Me­cki lesena oli parunessil võimalik endast üheksa aastat nooremat heliloojat kaua aega heldelt toetada. Pärast ooperi „Padaemand” valmimist metseenlus paraku lõppes, põhjuseks „Padaemanda” libreto: parunessi arvates vihjas Krahvinna tegelaskuju ooperis otseselt temale. Tšaikovski oli selleks ajaks saavutanud juba väga suure tunnustuse, ja mitte ainult Venemaal, vaid juba ka USAs ja Inglismaal. Toetusest ta seetõttu enam eriti ei sõltunud, kuid Nadežda von Mecki sõpruse kaotamine masendas teda väga. Lisaks sellele arusaamatusele vaevasid teda ka hoopis rängemad isikliku elu probleemid.

Arvo Volmer Pjotr Tšaikovski ooperi „Jolanthe” kontsertettekande proovis Estonia kontserdisaalis märtsis 2022.

Juba lapsepõlves oli Tšaikovskit tema ülitundlikkuse tõttu kutsutud „klaasist poisiks”. Ooperi „Jolanthe” süžee valik2 oli nagu põgenemine muinasjutumaailma — pimedas printsessis Jolanthes tärganud armastus rüütel Vaudemont’i vastu tekitab temas kirgliku soovi näha looduse ja valguse värve. Jolanthe imeline tervenemine kujuneb apoteoosiks armastusele, valgusele ja loodusele. Järgmisena valminud balletti „Pähklipureja” (1892) on pealiskaudsel kuulamisel peetud vaid kenaks, lastele mõeldud „haldjaballetiks”, kuid tegelikult kõlavad selle muusikas hoopis sügavamad toonid — seal on õudu ja ärevust ründavate hiirte hordide ilmumisel ja valusat kurbust  imelises Adagio’s, mille tagamaaks on Tšaikovski armastatud õe surm. Mured, mida helilooja isiklikus elus oli küllaga, leidsid lõpplahenduse tema surmaga 1893. aastal. Oma kauneima teose, VI sümfoonia, mille alapealkirjaks on „Pateetiline”, pühendas ta oma lähedasele sõbrale.

„Jolanthe” kontsertettekanne Estonia kontserdisaalis tekitas minus väga erinevaid emotsioone. Solistid Mirjam  Mesak (Jolanthe, kuningas René pime tütar), Valentin Dytiuk (krahv Vaudemont, Burgundia rüütel) ja Stanislav Kuflyuk (Robert, Burgundia hertsog) vaimustasid oma professionaalsuse ja tundlikkusega. Probleemiks oli aga taas Estonia kontserdisaali lavale toodud Rahvusooperi Estonia orkestri ja lauljate kõlaline vahekord, kus kannatasid ennekõike lauljad. Usun, et kõlalise tasakaalu leidmine olnuks dünaamika kaudu siiski võimalik. Klassikaraadio saates „Delta” (27. IV 2022) puudutas teatri peadirigent Arvo Volmer selle saali akustikaga seotud probleeme, mida oleks hea tahtmise juures võimalik parandada saali seintele vastavate konstruktsioonide paigaldamisega. Kindlasti oleks see vajalik, sest orkestri ff-kõla puhul, eriti siis, kui mängivad kõik vaskpillid, on lauljatel võimatu saata oma hääl loomulikul kombel kuulajani.

Tšaikovski muusika on selles oope­ris temale omaselt tunde- ja meloodiaküllane. Avamängus kõlav teema annab mõista, et tegemist on printsessi salapärase haigusega. Jolanthe ariooso tekstis on küsimus „Mis see on, mis mul puudub?”. Kahjuks ei andnud kontsertettekanne Mirjam Mesakule neid võimalusi, mis tal olnuksid lavastuses, kuid tema laulmine oli intensiivne, veenev ja liigutavalt siiras. Vastuse oma küsimustele saab ta Burgundia krahvilt, rüütel Vaudemont’ilt. Rüütli armastus ja teadasaamine, et on olemas valgus, et on olemas värvid, et silmad ei ole vaid nutmiseks, annavad printsessile uskumatu energia ja ta saab nägijaks. Vaudemont’i vokaalpartii on loodud helgetes toonides. Tema esimesest pilgust tärkavat armastust kinnitavad sõnad „Tule, helge ingel, soojenda südame salakeeli!”. Valentin Dytiuk Vaudemont’ina pakkus kuulajatele oma mahuka, värvirohke ja vaimustavat elaani täis tenorihäälega uskumatu elamuse. Usun, et sellise häälekõlaga rüütlit pole Mirjam Mesaku kõrval varem olnud! Jolanthe ja Vaudemont’i duett kõlas täiusliku partneritunnetusega ja sulatas vist küll iga saalis olija südame.

Pjotr Tšaikovski ooperi „Jolanthe” kontsertettekande proov Estonia kontserdisaalis märtsis 2022. Solistid (vasakult): Juuli Lill, Mirjam Mesak (Baieri riigiooper), Janne Ševtšenko, Valentyn Dytiuk (Ukraina), Karis Trass, Priit Volmer, Rauno Elp, Raiko Raalik ja Reigo Tamm (fotolt puudub Stanislav Kuflyuk, Ukraina/Poola); RO Estonia ooperikoor ja orkester; dirigeerib Arvo Volmer.
Tanel Meose fotod

Olen korduvalt kuulanud Glinka- ja Tšaikovski-nimelisi vokalistide konkursse Jerevanis, Thbilisis, Vilniuses ja Moskvas; niisiis ootasin põnevusega, mida pakub ukrainlane Stanislav Kuflyuk neil konkurssidel korduvalt kõlanud bravuurse baritoniaariaga „Jolanthes”. Ma usun, et ei liialda, kui väidan, et Stanislav Kuflyuki Robert’i aaria ettekande kvaliteet ületas ka maailma suurematel lavadel kuuldu, isegi praegu internetis vaadatavas Peter Sellarsi lavastuses (Teodor Currentzise dirigeerimisel) nähtu, mille muusikaline kontseptsioon on täiuslik, dünaamikalt värviderohke ning uskumatult sugestiivne.

 

Vanemuise suures majas 3. IV 2022 nähtud-kuuldud Wagneri ooper „Tristan ja Isolde” tundus mulle oma terviklikkuses parem mitmest Mezzo kanalil nähtud produktsioonist ja ka RO Estonia 2008. aasta lavastusest. Muusika köitis meeli ja lummas alates avamängu taktidest kuni ooperi lõpunootideni. Dirigent Risto Joosti muusikalise mõtlemise intensiivsus ja peensusteni tundlik fraasikujundus haaras kaasa orkestri ja meelitas lauljatest välja maksimumi, mida antud tingimused võimaldasid.

Lavastaja Liis Kolle ei ole püüdnud tegevust mitte kuidagi kunstlikult huvitavamaks teha ja on kindlalt järginud Wagneri põhimõtet: ei midagi välist, kõige olulisem on see, mis toimub tegelaste sisemaailmas. 12. sajandi auto­ri Gottfried von Strassburgi (srn u 1210) rüütliromaanil põhineva libreto on kirja pannud Wagner ise, ajal mil ta oli armunud oma metseeni abikaasasse Mathilde von Wesendoncki.

Dirigendi valitud lauljate koosseis Vanemuise teatri lavastuses on parim, mis meie regioonis praegu võimalik. Rõõmu tegi, et külalislauljaid oli vaid üks — Isoldet laulis Läti Rahvusooperi solist Liene Kinča. Ülejäänud rollidega said suurepäraselt hakkama meie omad lauljad.

Mati Turi (Tristan) ja Liene Kinča (Isolde, Läti Rahvusooper) Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde”. Teater Vanemuine, 2022.

Ma ei pea ennast just suureks asjatundjaks Wagneri kogu loomingu osas, kuid kuna olen kuulnud-näinud Meti ülekannete vahendusel nii Robert Lepage’i sensatsioonilisi „Nibelungi sõrmuse” lavastusi, sh „Sieg­friedi” („Nibelungi sõrmuse” II ooper), ja ka „Parsifali” mitmeid variante, siis julgen väita, et Tristani tenoripartii on ülejäänutega võrreldes lauljale keerulisim. Rolli sisuline areng nõuab lauljalt meeletut intensiivsust ja vastupidavust, rääkimata partii tessituurist, mis püsib enamasti registris, mis eeldab lauljalt oma „pilli” väga head valdamist. Mati Turi (Tristan) on saanud teatavasti tugeva karastuse Wagneri laulmises nii meil kui välismaal. Kõnealusel etendusel oli ta peaaegu igas stseenis vääriline partner Isoldele, sopran Liene Kinčale, kellest omakorda kujuneb kahtlemata suurepärane Wagneri laulja. Liene Kinča väga mahukas, värvirikka tämbri ja lennukusega hääl ja sisuline intensiivsus haaras kuulajat, tema emotsioonid olid peaaegu alati veenvad. Tulevikus võiks ta ehk dünaamikat pisut tagasi tõmmata, et anda nii endale kui ka kuulajale võimalus n-ö välja hingata. Need on küll väikesed nüansid, kuid lisaksid juurde värve, eriti finaalis, „Isolde surma” stseenis, mille pühalikkus jääb kuulajat lummama.

Priit Volmer (Marke) ja Atlan Karp (Kurwenal) Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde”. Teater Vanemuine, 2022.

Karmen Puis Brangänena, Atlan Karp Kurwenalina ja Priit Volmer Markena olid igati veenvad ja nende häältes oli tunda wagnerlikku elaani. Ma tooksin siinjuures välja veel ühe, mitte just vähetähtsa fakti: Karmen Puis on varem esitanud kontserdilaval ka Wagneri eespool mainitud „Wesendoncki laule”. Selle lied’i-tsükli kolmas („Im Treibhaus”, „Kasvuhoones”) ja viimane laul („Träume”, „Unelmad”) on Wagneri sõnul eskiisid „Tristanile ja Isoldele” ja kannavad alapealkirja „Studie zu Tristan und Isolde”. Teatavasti inspireeris Wagnerit tema suur kiindumus Mathilde von Wesendoncki, mistõttu lahkus Wagneri kõrvalt tema seaduslik abikaasa, draamanäitleja Minna Palner. Nii võib öelda, et ooper „Tristan ja Isolde” on ülistuslaul helilooja suurele armastusele. Lauljale annab „Wesendoncki lauludesse” süvenemine võtme Wagneri lüürilisema poole interpreteerimiseks. Puisi Brangänest õhkus suurt hoolivust ja kaastunnet ning vokaalpartii kandus kõlavalt saali.

Karmen Puis (Brangäne) Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde”.
Teater Vanemuine, 2022.
Heikki Leisi fotod

Atlan Karpile on loodus kinkinud mahuka, saali täitva hääle. Nii see hääl kui kogu Karpi karakter toetavad Wagneri muusika nn maskuliinset poolt. Rõõmustada võis ka Priit Volmeri kuningas Marke rolli üle. Tema hääles oli taas rohkelt voolavust ja tema ülimalt hea saksa keel kõlas selgelt. Marke sisemisi üleelamisi on toonitatud ka väliste  vahenditega — I vaatuse brünetist saab loo finaalis hallpea. Kostüümikunstnik Lilja Blumenfeld on järginud ilmselgelt lavastaja kontseptsiooni — ei midagi ülearust. Ka tegevuse toimumise aega ei ole rõhutatud. Veidi küsitav on vaid Isolde rüü kiiskavalt hõbedase materjali kasutamine musta keebi all. Aga ju on kunstnikul olnud oma kindel tagamõte just sellise värvigamma valikul. Videokunstniku Kati Jägeli valikutega olen aga väga nõus: tähistaevas, kosmilist kõiksust loov atmosfäär, lava tagaplaanil toimuva muusikasse sobitamine ja meeleolusid toetav olemus ning selle juurde valguskunstniku René Jõhve ülimalt täpne töö laval toimuva fikseerimisel — kõik see moodustas terviku, mis oli allutatud olulisimale, armastuse ülistusele. Varasemast küll tuttavad, Wagneri ülimalt sugestiivsed leitmotiivid jäid kauaks kõrvu kumisema.

 

Järgnev põige kammermuusika valdkonda on seotud ühe fenomeniga meie vokaalmaastikul. Lausa uskumatu, et vaid neli päeva eraldas Vanemuise „Tristani ja Isolde” esietendust  Estonia kontserdisaalis välja kuulutatud lied’i-õhtust, kus Mati Turi ja Martti Raide esitasid ulatusliku kava Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi lauludest ja kus vahelugemisena kõlas Elisabet Reinsalu esituses kahe looja kirjavahetus nende ühise muusa Clara Schumanniga.

Tandem Mati Turi ja Martti Raide on aastaid olnud üks meie olulisemaid kammerlaulu viljelejaid ja pälvinud arvustustes peaaegu alati positiivse vastukaja, muuhulgas ka minult endalt. Seekord läksin nende kontserdile teatud kõhklusega: kuidas suudab Turi pärast Tristani partii pingelist laulmist nii kiiresti ümber häälestuda ja süveneda hoopis teise maailma, nagu seda on Schumanni ja Brahmsi lied’i-looming? Johannes Brahmsi kirglikud laulud ei ole vast väga kaugel Wagneri muusika lüürilisemast poolest, kuid tegemist on siiski filosoofilisi mõtisklusi täis miniatuuride kujundamisega. Aga ma alahindasin Mati Turi võimeid lauljana: Schumanni tsüklid „Mirdid” op. 25 ja „Liederkreis” op. 39
kõlasid soojades ja mahedates värvides, ideaalses koosluses pianistiga ning suure pieteeditundega. Helilooja kiindumus ja igatsus kõlas vastu nii lauljalt kui pianistilt. Elisabet Reinsalu loetud kirjad andsid sellele kõigele ilusa raami ja toetasid muusikuid; näitleja vaimukad tunde- ja häälevarjundid lisasid kavale elustavaid värve.

Brahmsi laulud on olemuselt tunduvalt kapriissemad ja kuna helilooja ei valinud oma muusikale mitte just kõige kõrgema vääringuga luulet, siis tuleb laulude iva sageli välja just klaveripartiis. Brahmsi kiindumus oma varalahkunud sõbra kaasasse Clara Schumanni jäi kestma tema elu lõpuni. Brahmsi kirjad Clara Schumannile on esialgu kirglikud, hiljem on tunded varjatumad, sordiini all, kuid oma muusikas jääb Brahms avameelseks. Usun, et Turi ja Raide pöörduvad selle helilooja poole tulevikus veel korduvalt.

 

Antonín Dvořáki ulatuslik vaimulik teos „Stabat mater” neljale solistile, neljaosalisele koorile, orkestrile ja orelile on loodud 1877. aastal, mil 35-aastase Dvořáki perekonda tabas kohutav tragöödia — sel aastal surid järjest tema kolm last. Teos  on sündinud isikliku valu sunnil; muusika on väga sugestiivne ja meloodiaküllane, selle mõju kuulajale on vapustav.

Meeliköitev oli II osa solistide kvartett, kus muusika intensiivne liikumine nii vokaali kui orkestriga haaras kuulaja jäägitult kaasa,  III osa koori kõlaline kooslus üllatas meeldivalt. Rohkem legato’t oleks oodanud bass Priit Volmerilt V osas „Fac, ut ardeatcor meum…” („Anna, et mu süda süttiks…”). VI osa tenori ja koori vastastikused ülevõtmised teema korduste puhul olid südamesse pugevad ning VIII osa Largetto soprani ja tenori duett „Fac ut portem” („Anna, et ma Kristuse surmapiinast ja kannatustest osa saaksin”) tõmbas kuulaja sügavalt kaasa sellesse valusse. Sopran Kristel Pärtna kirgas ja seekord igas registris sooja värviga ja ühtlane tooniandmine edastas lummavalt teose põhiolemuse ning tema hääle sulandumine tenor Mati Turi hääle ja veenva fraseerimisega tekitas minus soovi seda kooslust ikka ja jälle kuulata. Metsosopran Karis Trass on oma alles lühikese lavaelu jooksul juba köitnud kuulajate tähelepanu oma imelise kõrge metsosoprani ja lavalise karismaga. Ja kuigi siinse loo IX osa „Inflammatus et accensus” („Päästa mind vihaleekidest, Neitsi, ja ole mulle kaitsjaks kohtupäeval”) on autoril mõeldud aldile, andis noor laulja endast parima. Orkestri jõulised algusakordid viivad meid sugestiivsesse palvesse. Lauljale peab au andma — tema musitseerimine vastas täielikult helilooja taotlusele. Küll aga kerkis kohati taas esile orkestri ja laulja vahelise kõlalise tasakaalu küsimus. Partituuris kirjapandud pp ja p kõlasid suurepäraselt ja hästi kulgevais fraasides olid omal kohal ka kulminatsioonid ff-s, kuid kuna Trass on kõrge metsosopran, kellel praegu puudub alumine register, mis on mõeldud aldihääle partiile, siis oli kahju selle numbri finaalist, sest hääl mattus orkestri kõlasse.

Küllaltki hästi mõjus seekord kooride kooslus: Kammernaiskoor „Musamari”, Kammerkoori „Collegium Musicale” naiskoor (malbe ja üsna ümar tooniandmine; koormeister Ode Pürg) ja RAM. Kuid ERSO ja RAMi kõla mahukust arvestades ootaksin tulevikus neile mahult võrdset naishäälte kooslust. Lõpptulemusena andis Arvo Volmeri pühendumine siiski sügava ja mõtlemapaneva elamuse — kontsert oli pühendatud leinavatele Ukraina emadele. Tänu!

 

ERSO „Volbriöö kontserdil” kõlas teemakohaselt nii õõvastavat kui groteskset: Modest Mussorgski sümfooniline pilt „Öö lagedal mäel”, Ondrei Adàmeki „Päevanõid”, Rudolf Tobiase „Walpurgi burlesk” (Eduard Tubina orkestriversioon) ning lõpetuseks Felix Mendelssohni „Esimene Walpurgi öö” op. 60 („Die erste Walpurgisnacht”). Andero Uusbergi eelkontserdil toimunud vestlus vaimsest tervisest oli ilmselt mõeldud kuulaja häälestamiseks järgnevale. Ma ei puudutaks siin kõiki ERSO suurepäraselt esitatud teoseid, vaid jagaksin muljeid üksnes Mendelssohni kantaadi „Die erste Walpurgisnacht” ettekande kohta koosluselt Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Lodewijk van der Ree), ERSO (kontsertmeister Mari Poll) ja solistid Tuuri Dede (metsosopran), Juhan Tralla (tenor), Tamar Nugis (bariton), Henry Tiisma (bass) ning dirigent Olari Elts.

Kavabukletis on Liisi Laanemets tsiteerinud Goethe kirja Mendelssohnile, kellel oli idee luua teos poeedi luuletusele, mis räägib Harzi mägedes paganlikke riitusi toimetavate druiidide heitlustest uue domineeriva jõu, kristlusega. On hämmastav, kui tänapäevaselt kõlavad Goethe sõnad Mendelssohnile: „See luuletus on oma kavatsuselt väga sümboolne. Maailma ajaloos peab korduvalt juhtuma, et midagi vana, väljakujunenut, läbiproovitut ja rahustavat on uute ideede esile kerkimise tõttu ahistatud, rõhutud ja kui mitte hävitatud, siis vähemalt täielikult piiratud ja kivistatud. Keskaeg, kus selline vihkamine võis niisuguseid reaktsioone esile kutsuda, on siin mõjuvalt kehastunud ning rõõmus ja rahulik entusiasm lahvatab taas kogu oma põlises tulisuses ja ereduses.” Kuuldud ettekande kvaliteetides oli see Goethe sõnum peaaegu täielikult kajastatud. Eesti Filharmoonia Kammerkoor on küll ahta koosseisuga, kuid koori professionaalsus korvas kõlamahu, mida see teos oleks vajanud. Juhan Tralla särav hääl lennutas saali rõõmu „naeratava mai” ilmumisest I osas („Es lacht der Mai”) ning druiidide koor kordas teemat: „Leek läbi suitsu lõkenda, et vana püha kombega ürgisa kiitma minna…”. II osa („Könnt ihr so verwegen handeln?”) Tuuri Dede (Vana naine rahva hulgast) esitus oli intensiivne, noomiv ja valus üleskutse: „Kas siis tunda te ei taha käske, seadusi?” Ja kui tänapäevaselt kõlas mõte (suurepärase kõlamahuga lauldud!): „Koos me siingi igal puhul abivalmid”, mida kinnitas koorilt kõlav: „Seismas kindlalt kaitsevallil, nagu rüütlid ajal hallil, on me lapsed, pojad kallid, toetame neid abivalmilt”. Järgnev muusika tekitas lausa külmavärinaid. Tamar Nugis Preestrina andis muusikas toimuva edasi uskumatult eredate nüanssidega ja heas kooskõlas koori ja orkestriga. Nugis väärib suurt tunnustust oma järjekindla arengu tõttu lauljana. Kantaadi VII osas („So weit gebracht, dass wir bei Nacht”) võlus ta kuulajaid oma saali täitva häälega ning imeliselt voolava legato ja dünaamikaga piano’st forte’sse kasvava tekstiga: „Kui röövitaks meilt kombed need, ei tulega see toimu.” Olgu siinkohal märgitud, et selle kantaadi väga hea tõlke eesti keelde on teinud aastaid tagasi RAMis ja Estonia teatris solistina laulnud bass Uno Kreen.

 

Lavastusega „Mängime Võluflööti”, koosluses Ain Anger (Kihelkonna), dirigent Edoardo Narbona (Torino), lavastaja Edmund Egme (Viin), libretist Leelo Tungal (Ruila), kunstnik Riina Vanhanen (Tallinn, Nõmme), valguskunstnik Tarmo Matt (Kuressaare teater), lavastaja assistent ja üks projektijuhtidest Alar Haak ning veel suur hulk abilisi, juhendajaid ja korraldajaid, sai teoks uskumatult särav variant Wolfgang Amadeus Mozarti imelisest ooperist. Oli vaimukas leid tuua vaatajate-kuulajate ette lugu, milles Ain Anger jutustab vana Papagenona lastele enda ja Tamino riukaist ja katsumustest nooruses. Saal oli publikust tulvil, sellest pooled olid lapsed ja lust oli jälgida nende reaktsioone eesti keeles lauldut ja vahetekste kuulates.Maailma lavadel säranud Ain Anger oli oma laulmise ja imeliselt selge kõnetekstiga tegevuse fookuses ja andis noortele lauljatele tulevikuks kaasa suure kogemuste varamu.

Ain Anger (ees keskel) kogupere lavastuse „Mängime Võluflööti” tegelaskonna ja lavastusmeeskonnaga 1. mail 2022 Kuressaare Kultuurikeskuses.
Mari-Liis Nellise foto

Raiko Raalik (noor Papageno) ja  Heldur Harry Põlda (Tamino) on end juba nii RO Estonia kui Vanemuise lavalaudadel edukalt teostada saanud. Maria Leppoja (Öökuninganna) on seda teinud veidi vähemal määral ja Merit Kraav (Pamina), Ursula Roomere (Öökuninganna õuedaam), Sandra Laagus (Papagena, nii noor kui vana) on alles päris oma lauljatee alguses. Eriliseks kujunes Mozarti oope­rites sageli esineva koomilise rolli teostus, milleks kõnealuses ooperis on Öökuninganna teenistuses olev reeturlik Monostatos. Rõõm oli üle hulga aja kuulda selles osas kontratenor Ivo Postit, kes lisaks musikaalsele laulmisele lõi naerutava ja efektse kuju.

Kogu selle ettevõtmise suurim väärtus on tegijate pühendumus: itaallasest dirigendi  Edoardo Narbona särisev temperament, lauluõpetajate hoolas kohalike laste juhendamine. Algajatel lauljatel oli võimalus olla laval koos Ain Angeriga, kelle kogu olemusest kiirgas empaatiat ning südamlikkust. Ettevõtmine väärib kindlasti järgmisel hooajal kordamist!

 

Anton Hansen Tammsaare rikkaliku kirjandusliku pärandi poole on pöördutud lugematuid kordi ja mitte ainult draamalavadel. 1967. aasta sügisel avati Vanemuise teatri hooaeg uudis­teosega, Valter Ojakääru ooperiga „Kuningal on külm” Ain Kaalepi libretole Tammsaare samanimelise näidendi ainetel, lavastajaks Epp Kaidu, dirigendiks Erich Kõlar. Hooaja avakõne pidanud Kaarel Ird mainis oma vaimukas pöördumises, et on olukordi, kus tegijad naudivad oma tegemisi laval ja orkestris, kuid mitte alati ei pruugi see nauding ühtida publiku maitsega.

Kuulates ERRi arhiivi salvestuselt Endel Ani, Einari Koppeli, Evald Tordiku, Mare Puussepa jt esituses Valter Ojakääru muusikalist käsitlust ülimalt vaimukast Tammsaare-Kaalepi tekstist, on kuulajal võimalus saada ettekujutus Epp Kaidu lavale toodust. Kuna olen omal ajal näinud ka Voldemar Panso lavastust Tammsaare näidendist „Kuningal on külm” Draamateatri laval, siis pean  tunnistama, et Ojakäär on heliloojana käsitlenud kirjanduslikku materjali suure pieteeditundega.

Miks see tagasivaade nüüd, pärast Ardo Ran Varrese ja Kristi Klopetsi (libretist) ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” esietendust? Ka see lavateos mõjus lugupidamisavaldusena Tammsaarele. Lugedes kirjaniku mõtteid romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan” kohta, võib taas tõdeda Tammsaare tekstide igavikulisust. Mõned tsitaadid: „… heast-paremast ei koorita oma häid sõpru maa pealgi paljaks, ammugi siis mitte taevas… Teiste sõnadega: sa peaksid inimesena tõendama, et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid inimesed äparduvad oma eluga… Vaimliste aladega on tänapäev täbar lugu. Millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi!…”3

Ma ei võta lahata Ardo Ran Varrese muusikat, see jäägu muusikateadlaste teha. Küll aga julgen väita, et ooperi dramaturgilisele ülesehitusele on andnud selgroo libreto autor Kristi Klopets. Helilooja ja libretist on andnud lauljatele võimaluse arendada välja oma rollid ning lõpplahenduses peitub valus mõttetera. Teatriloos tuntuks saanud Jürkadele on lisandunud ka ooperi-Jürka, vapustava häälematerjaliga bass Koit Soasepp (Soome Rahvusooper), kes ei lumma mitte ainult oma hunnitult põhjatu häälega, vaid ka lihtsameelse ja sooja olekuga. Ka Kaval-Antsu roll on väga õigetes kätes — Rasmus Kulli karakterrollide rida on saanud uhke lisa. Jürka kaks naist on eht tammsaarelikult täiesti vastandlike karakteritega. Karmen Puisi loodud Lisete varandusejanu ja kiimalisus on lavastaja abiga väga reljeefselt välja joonistatud. Vokaalpartiis on tunda Puisi head kõrva ja musikaalsust. Helgeim kuju nii romaanis kui ka ooperis on Juula. Annaliisa Pillaku rolli iseloomustab soojus ja hoolivus, eriti stseenis Jürkaga, kus too lubab naise viimase aseme samblaga vooderdada. Hea karakter on ka Atlan Karbi Kirikuõpetaja, kelle esitust iseloomustavad saali täitev hääl  ja intonatsiooni täpsus. Pirjo Püve vokaalselt napp, kuid ülitäpselt ja kirkalt lauldud Maia roll oli lavastajal kujundatud väga julgelt — selline on ju elu ka tänapäeval.

Karmen Puis (Lisete), Annaliisa Pillak (Juula) ja Koit Soasepp (Jürka) Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Teater Vanemuine, 2022.
Taavi Lutsari foto

Loole tuleb ilmselt kasuks, et lavastaja on soomlane. Vilpu Kiljunen on vaba nii mõnestki meie stereotüübist ja on koos alati fantaasiaküllase kunstniku Iir Hermeliini, valguskunstniku Anton Kulagini ja videokujundaja Juho Porilaga loonud väheste, kuid mõjuvate piltidega sobiva ja muusikat toetava atmosfääri. Mulle meedis veel üks aspekt selles loos — koori usaldamine. Koor kui kommenteerija on toodud mitmes stseenis lava eesserva, mis annab talle võimaluse oma kõla kompaktselt saali läkitada. Tammsaare loo  edasine kulgemine ongi antud koori kätte. Dirigent Risto Joost hoidis seda uudset ja keerulist kooslust orkestri ja lauljate vahel hästi ohjes.

Jääb loota, et koolide kirjandusõpetajad leiavad järgmisel hooajal oma õpilastega tee sellele huvitavale ja väga harivale etendusele!

 

Viited:

1 Carl Orffi lühiooper „Kuu” EMTA kontserdisaalis. Lavastaja: Thomas Wiedenhofer. Muusikaline juht ja dirigent: Toomas Kapten. Stsenograafia: Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia eriala üliõpilased. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Laval: EMTA lauluosakonna üliõpilased, sümfooniaorkester ja koor, RO Estonia noorte- ja poistekoor. Minu mõtteid Carl Orffi „Kuu” etendamisest EMTAs võib lugeda ajakirja Muusika maikuu numbrist.

2 Pjotr Tšaikovski ooperi „Jolanthe” („Iolanta”) aluseks on taani poeedi Henrik Hertzi värssdraama „Kuningas René tütar” mugandatud venekeelne tõlge, mille põhjal helilooja vend Modest Tšaikovski koostas libreto. Hertzi draama aluseks on omakorda olnud lugu ajaloolise Napoli kuninga, Anjou, Lorraine’i ja Bari hertsogi ning Provence’i krahvi René tütrest, Lorraine’i ja Bari printsessist Yolandest, keda Hertz oma draamas kujutab aiaparadiisi sulgunud imekauni pimeda printsessina, kes saab kirgliku armastuse mõjul nägijaks. — https://en.wikipedia.org/wiki/Iolanta; https://en.wikipedia.org/wiki/King_Ren%C3%A9%27s_Daughter

3 Anton Hansen Tammsaare. Kogutud teosed, 13. kd: Põrgupõhja uus Vanapagan. Eelmäng. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist