ÕÕVAORU LOOD

URMAS LÜÜS

Ei saa öelda, et Amsterdami tantsukooli School for New Dance Development (SNDO) oleks just ülekülla palju eestimaiseid koreograafe lõpetanud, küll aga on vaid paari kuu jooksul enamik neist Eestis soolodega välja tulnud. Siinsele mõttearendusele andsid peamise tõuke Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel”, Jette Loona Hermanise „Elegy of Ergot” („Tungaltera eleegia”), Johhan Rosenbergi „Traps” („Lõksud”) ja neist tegijatest põgusa hetke varem sama kooli lõpetanud Maria Metsalu „The Well” („Kaev”). Lisaks sellele taasetendus Balti Tantsu Platvormi raames Eesti teatri tantsu­auhinnaga pärjatud, Hermanise ja Rosenbergi pisut laagerduda saanud „Eden Detail”. Samuti kaiguvad varasemast kuklas Nüganeni koos Laura van Bergemiga (samuti SNDO) loodud „Victoria saladus”, Hermalise soolo „Torque Vulnerati”, Rosenbergi „Kõdu” ja Metsalu „Mademoiselle X”. Neliku on täielikult kodustanud Kanuti gildi SAAL ja kolm lavastust leidsid esitamiseks koha Eesti Kunstiakadeemia galeriis, eeldatavasti põhjusel, et galerist Pire Sova kuulub koreograafidega samasse lo-fi müto­retrofutudüstoopilise esteetika lembelisse sõpruskonda.

Kuna olen püüdnud ka varem kahel korral selle kamba ühisnimetajaid otsida, siis olen näinud nüüdseks ära kõik üheksa eelmainitud, Eestis etendunud lavastust. Üritan enesekordamise vältimiseks vaadelda etendajate tegemisi suurendusklaasi asemel satelliidi pilguga. Minu varasemad artiklid „Armastusega Amsterdamist” ja „…räppiv pulss ja toores liha…” leiab Sirbist. Võiks jääda tunne, et olen fanboy’na koreograafide sabas jõlkunud, kuid tegelikult pole see suhe kuigi lihtne ega roosiline olnud. Esimesel korral panin oma mõtted kirja puhtalt põhjusel, et lavadel nähtu jäi kaugeks ja esteetilised-dramaturgilised valikud tõmbasid vaiba alt ära. Samas oli neis lavastustes midagi meeliergastavalt küütlevat. Midagi, mis ei andnud end kätte ja samas ei lasknud ka lahti. Toona sõnastasin selle nii: „Ma ei tea, mis see on, mida ma nägin, aga see meeldis mulle.” Hakkasin otsima ühisnimetajaid, et mõista, kust võivad mingid valikud ja eelistused pärineda. Miks lavastuse osised logisevad? Kust pärineb õõvastav ekstaatiline ahastus? Miks näivad kõik lavastused justkui erinevate stseenidena ühest ja samast dramaturgilisest maailmast?

 

Seks, õõv ja postinternet

Kõik neli artisti suhestuvad selgelt postinterneti esteetikaga, mida vahel ka posthumanismina üritatakse serveerida. Selles on segunenud kõntsase ja limase materjali vastandamine kroomiselt läikivale steriilsusele. Muld, veri, savi, mörinad, kähinad versus kroomitud teras, tööstuslikud objektid, kahetuhandendate trance ja taotluslikult bad-taste retro-arvutigraafika.

Kõik kunstnikud töötavad ka alastusega. Metsalu muutub, põlev küünal vagiinasse torgatult tiritammi tehes, inimkandelaabriks. Nüganen koorub etenduse alguses savi seest, keha katmas vaid üksikud niidid, ja varasemas lavastuses käsitleb naiselikkuse kuvandit Victoria’s Secreti pesumoodi uurides. Rosenberg masturbeerib Virmaliste „Naeru” saatel.

Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel”.
Alan Proosa foto

Enamik lavastusi toimub väga sarnases, gootilikult kõhedas retrofuturistlikus keskkonnas, mille kattuvad elemendid on mõnikord niivõrd ilmsed, et olen neid võrrelnud Terry Pratchetti kettamaailma seeriatega. Mõnikord toimetatakse slummis, mõnikord tühermaal, kuid muumide vaimus võiks neist enamikku kutsuda „Õõvaoru lugudeks”. Kindlasti ei tahaks hakata koreograafidele ühe ja sama vitsaga nüplit andma, kuid ka kunstnikud ise pole varjanud üksteisele avaldatud mõju. Nüganen, Rosenberg ja Hermanis podisesid Amsterdami tantsukatlas koos ja seetõttu on neid märksa lihtsam näha ühise sõpruskonnana. Metsalu, kes lõpetas SNDO aastal 2016, seisab noorematest seeläbi põgusal distantsil, kuid seda rohkem pakub huvi sarnaste lõimede läbijooksmine tema loomingust. Stiililiste sarnasuste tõttu võib küsida, kas tegu on haridusliku koolkondlikkuse või üldisema Kesk-Euroopa tantsumaailma ajastuvaimuga. Kuna mu radar piirdub enamasti kodumaiste lavastustega, siis see vastus jääb kardetavasti laiema silmaringiga valdkonnainimeste kommenteerida.

 

Mis see siis on, mida ma näen?

Paratamatult ei pääse ma siinkohal teatrimaailma gatekeeper’i rollist ehk sunnist defineerida, kas nähtud etendused on tants, etenduskunst,
performance-teater, multimeediaetendu­sed, hübriidlavastused või mis iganes muu asi. Kuigi SNDO näol on tegu tantsukooliga ja ka Kanut on olnud üldpildis uue tantsu elujõustamise keskus, näeb Amsterdami kool kurja vaeva, et tantsukunstile vastanduda. Pole midagi elujõulisemat kui iseend ja oma pärandit kahtluse alla seadev ja seljatav haridusasutus ning ka Kanut nimetab end nüüd etenduskunstide keskuseks.

Kuuludes selleaastasesse etenduskunstide žüriisse, tuleb mul paratamatult aeg-ajalt vastata, mis imeloom see etenduskunst siis on. Nimetan seda ise pigem lavastuslikuks krantsvormiks. No et saksa lambakoer pole, taksikoer pole, aga vaat nüüd üks peni pani teist ja sündis krants, kellel on mõlema tunnused, aga kennelliit ei ole nõus tõudokumente väljastama. Paraku, nagu mu loomaarstist vanaema ikka ütles, on kõige elujõulisemad ja vähim tohterdamist vajavad koerad alati krantsid. Sedasi defineerib ka etenduskunst end enamasti läbi eituse. Need on etendused, mida ei lähe vaatama ei sõnalavastuste ega balleti ega muusika žürii ning ka tantsukunst tunneb identiteedilist häbi, et on liialt hübriidvormidelembene ja on seetõttu puhtaverelise lihakehaga tähenduste loomise rambivalgusest välja jätnud.

Jette Loona Hermanise „Elegy of Ergot” („Tungaltera eleegia”).
Dalia Viškelytė foto

Piiriületused Schengeni alas

Etenduskunsti jõud peitubki praegusel hetkel terminoloogilises allumatuses. Niipea kui piirid paika saad, tuleb kusagilt mõni tegelinski, kes varbad üle ajab ja ütleb, et teate, minu arust on see ka etenduskunst, kui ma vaat nii teen. Ja ongi etenduskunst, loed sa siis väikelinna pargis kõnesid ette või jalutad, kõrvaklapid peas, mööda linna ringi. Etenduskunstide eristamisega muudest teatrivaldkondadest on veidike nagu erootika eristamisega pornost. Nagu sõnas 1964. aastal USA kohtunik Potter Stewart, ei oska ta selgitada, mis on porno ja mis mitte, aga ta tunneb selle ära, kui ta seda näeb. Defineerimisega etenduskunstidele päitsete panemisega satume sama dilemma ette nagu Maurice Maeterlinck tarkuse olemust sõnastades: „Kuid mis on lõpuks see tarkus, millest me niiviisi räägime? Ärgem katsugem teda määratella liiga täpselt, sest see tähendaks teda vangistada. Kõik, kes seda on katsunud, sunnivad mõtlema inimesele, kes kustutaks valguse selleks, et uurida valguse iseloomu. Ta ei leiaks midagi peale mustunud tahi ja tuha. (—) Pole tarvis, et tarkusel oleks kuju; ta ilu peaks olema niisama muutlik kui on leekide ilu. Ta pole liikumatu jumalatar, kes istuks igavesti oma troonil. Ta on Minerva, kes meid saadab, kes tõuseb ja laskub, nutab ja mängib ühes meiega. Te olete tõeliselt tark vaid siis, kui te tarkus muudab lakkamatult kuju teie lapseeast teie surmani. Mida kaunimaks ja sügavamaks muutub tähendus, mille annate sõnale tarkus, seda targemaks muutute; ja iga astmega, millele jõuame tarkuse poole tõustes, suureneb hinge silmade ees see ala, mida tarkus ei jõuaks kunagi läbi käia.”1 Vahetage sõna „tarkus” „etenduskunsti” vastu ja voilà! Seetõttu olen igasuguse defineerimise asemel üritanud keskenduda n-ö treenitud kõhutundele. Lihtsalt nähes piisavalt palju maalikunsti, hakkad paratamatult varem või hiljem kriitiliselt vahet tegema maalil „millise võiks ka mu viieaastane teha”, ja maalil, mille võiks tegelikult ka kellegi viieaastane teha. Kolm-neli korda nädalas teatris käimine ei ole minu jaoks täitmatu teatrijanu rahuldamine, vaid treening, mida eelistan jõusaalile.

Olles ise nii praktik kui ka kirjutaja, mõistan enamasti tekkivat konflikti. Praktikuna on minu soov olla allumatu, defineerimatu, valdkondadeülene, rebel without a cause. Vaataja ja mõtestajana on mul vaja mingit tugiraamistikku, millele oma arvamusi ja tõlgendusi üles ehitada. On väga raske arvamust avaldada, kui isegi ei taba seda, millest midagi arvama peaks. Sedasi on kõige lihtsam pääsetee liigitada nähtusi läbi nende toimepanija ülikoolidiplomi. Mihkel Ilus on galeriiruumis skulptuure ehitades maalikunstnik, üritustel DJ ja helieksperimentaator „Made in Estonia” maratonil performance’it tehes ja Henri Hütiga Kanutis kapriisitsedes. Ainus asi, millega Mihkel viimasel ajal eriti tegelnud pole, on maalimine. Sedasi võiksid kõik SNDO lõpetanute etendused olla tantsulavastused.

Piire on muidugi lõhutud kunstilise eneseväljenduse tekkimisest alates. Antiigis, renessansis, modernismis, just name it. Samuti on iga kunstniku areng üks suur sisemiste protestide, autoriteedikukutamiste ja piiririkkumiste jada. Ka laval endal hinge seest kiskumine, mis Viini aktsionistide valguses ninast kolli urgitsemisena näida võib, eeldab loojalt eneseületust. Samasuguse piiride ületamisega tegelevad ka teatrivaatajad. Kelle jaoks puudutavad valuläve „Mefisto” lõpustseenis langevad sinimustvalged haakristid, kelle kõlblustunnet rüvetab Metsalu „Mademoiselle X-is” vagiinasse torgatud põlev küünal.

Johhan Rosenbergi „Traps” („Lõksud”).

Dramaturgiline üleolek või altminek?

See piirituse küsimus muidugi tuletab meelde Vietnami kindrali Võ Nguyen Giapi sõjatarkust, et kui suurendad territooriumi, siis kaotad kontsentratsiooni ja kui suurendad kontsentratsiooni, siis kaotad territooriumi. Väljudes valdkondlikust tugistruktuurist, kaotavad veidike jalgealust nii etendaja kui vaataja, eriti kui nähtule tuleb ka mingi hinnang anda. Kohati on tunda, et kui etenduskunstnikud end väga laiale alale laotavad, venib ka kontseptuaalne sügavus üpris õhukeseks.

Sattusin etenduskunstide ja füüsilise teatri stammkundeks otse kaasaegse kunsti väljalt. Mäluta ja süütult, ilma kolme õe, nukumaja või Godot’ta. Visuaalkunstides on kõiksugu piirid ja hierarhiad niivõrd sassi löödud, et kui keegi räägib skulptuuride vormilisest rikkusest või maalide värvidünaamikast, jääb tunne, nagu käiks jutt Kunstnike Liidu 1975. aasta kevadnäitusest. Seega, ühelt defineerimatu vormi ja amööbse terminoloogiaga alalt teisele minnes maapind kõikuma ei hakanud. Kas tegu on ikka teatriga, jääb enamasti endale esitatavate küsimuste seas viimaste hulka. Alustuseks küsin näiteks, kas see, mida ma näen, on huvitav, kas see intrigeerib ja puudutab kuidagi, kas nähtav tabab mingit sotsiaalset, emotsionaalset või eksistentsiaalset närvi, kas etendustiimi raisatud raha ja energia on tulemust väärt, kas minu kulutatud raha ja energia oli kogemust väärt, kas nüüd oleks õige hetk plaksutama hakata vä.

Maria Metsalu „The Well” („Kaev”).
Alan Proosa fotod

Ka siinset õhukesel jääl kakerdamist mõistan hästi, sest süütu ja süüdimatu vaatajana jääb mul vajaka võimest hinnata meisterlikkust. Olles lõpetanud EKAs sepakunsti eriala, saan väga hästi aru, kas objekt on hästi või halvasti keevitatud. Või nagu märgib Kivisildnik, luuletamine on tehniline ala. Kes tehnikat ei valda, ei saa ka luulet kirjutada ega lugeda. See, kas auto sõidab või ei sõida, ei ole maitseküsimus — mootoririke on tehniline probleem2. Sama käib installatsiooni, maali, romaani ja teatri kohta.

Kui ma ühest varasemast vestlusest Hermanisega õigesti aru sain, siis SNDOs klassikalisele dramaturgiale erilist rõhku ei pandagi. Sedasi võib juhtuda, et üldkompositsioonilist pinget taga ajades otsin nõela heinakuhjast, kuhu seda kaotatud ei ole. Pigem keskendutakse koolis isikupõhisele arengule ja soodustatakse everything goes stiilis hullamist, et vabastada end teatraalsete eelarvamuste kütkeist. Vaatajana olen harjunud tavapäraste loo arendamise mustritega. Hakatakse teemat arendama, viiakse asi esimesse haripunkti, seejärel muudetakse kurssi ja tegeldakse teemaga uue nurga alt edasi; võimalik on ka mingi vahemäng ning teise (eelmisest kõrgema) kulminatsiooni lõpetab black-out, aplaus. Metsalu kordab „Mademoiselle X-s” sama kümneminutilist stseeni, kuni rahvas vaadata viitsib. Hermanise lavastused toimivad kui konkreetse alguse, kulminatsiooni või lõputa, ühtlases tempos kulgevad mütopsühhedeelsed tripid. Kui Rosenbergi „Kõdu” lõpus oli rahvas valmis juba plaksutama, avanes EKA galeriid kaldauditooriumist eraldav vahesein ning teise ruumi suunatud publik pidi kuulama pikka ja eelnenuga raskesti seostatavat loengut. „Trapsis” oli Rosenberg küll suhteliselt klassikalisel moel läbi lavastuse liikunud, kuid lõpupaugu asemel hakkas ta kahe etendusega raskesti seostuva stseeniga täispuhutud pallist taas õhku välja laskma. Lõpuks jäi etendaja lihtsalt maha surnut mängima. Osa publikust hakkas omavahel juttu ajama, osa saalist välja liikuma, sest etenduse tempo oli nii maha tõmmatud, et vaevalt midagi enam järgneda sai; mõni proovis plaksutada. Poolte lavastuste puhul pidi etendaja ise lavalt ütlema, et nüüd on asi läbi ja võib ära minna.

Olen siin juba nii kaua jauranud, et võiks kuidagi väljajuhatavalt teemat kokku võtma hakata, aga SNDO kasvandike vaimus jätan asja lihtsalt suvalisest kohast katki ja ütlen, et…

Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi „Eden Detail”.
Eliann Tulve foto

 

Viited:

1 Maurice Maeterlinck 1936. Tarkus ja saatus. Tlk Aleksander Aspel, lk 71–72. Tartu: Loodus.

2 Pille-Riin Larm 2015. Kuidas teha Jürgen Rooste selg prügiseks? — Sirp 23. X 2015.

 

URMAS LÜÜS (snd 21. X 1987) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia sepakunsti erialal ja „rahuldab nüüd lobisemisnälga” EKA disainiteaduskonna lektorina. Tegutseb valdkondadeülese kunstniku ja disainerina Tallinnas Hobusepea tänava ateljees. Kirjutanud varasemalt väljaannetele Sirp, Kunst.ee, Müürileht, ERRi kultuuriportaal, Art Jewelry Forum, Klimt02, Postimees, Eesti Päevaleht, Edasi.org ja Kunsthandverk.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.