SOOME RAHVUSBALLETT 100 III

August, 2022

AARE RANDER

Algus TMK 2022, nr 5–6

 

Vene garnisoniteatrist uude majja Doris Laine ja Jorma Uotineni eestvedamisel

1984. aastal algas Soome Rahvusballetis uus ajajärk, paljude lühiajaliste juhtide järel palgati rahvusballeti uueks lootsiks selle kunagine solist Doris Laine. Ta oli õppinud Moskvas GITISes ja tantsinud Inglise Rahvusballeti trupis (tollal Royal Festival Ballet) solistina aastatel 1964–1966. Tantsijates tekitas esitantsija positsioonil olnud Laine kui teatri tegevjuhi Alfons Almi abikaasa valik sellesse ametisse algul vastuseisu (probleemi nähti näiteks rollivalikute puhul). Mõne aastaga kindlustas Laine aga oma autoriteedi uuel ametikohal, propageerides aktiivselt tantsu ja võites balletile laiema publiku poolehoiu ning valmistades truppi ette uue teatrimaja lava jaoks. 1984. aastal pani Laine aluse ka Helsingi Rahvusvahelisele Balletikonkursile. Tema juhtimisperioodil (mil tantsijaid oli umbes 65) võrdsustati tantsijate pensionile mineku iga: kui varem oli naistantsijate vanusepiiriks 42 ja meestel 46, siis nüüd hakkas see olema kõigil 44 eluaastat.

Doris Laine.
Stuudio Kuvasiskot foto

Doris Laine jätkas kunstilise juhina suuremalt jaolt Pankovi suunda: balletiklassika kõrval esitati balletileksikale tuginevaid uusi lavastusi [Jerome Robbinsi „Les Noces” („Pulm”) Igor Stravinski muusikale, 1989],  nüüdisballetti [Jiří Kyliáni „Verklärte Nacht” („Kirgastunud öö”) Arnold Schönbergi muusikale, 1989] ja nüüdistantsu (Carolyn Carlsoni „Maa” Kaija Saariaho muusikale, 1991). Kuigi suured balletid, nagu Juri Grigorovitši „Pähklipureja” (1985) ja Jekaterina Pavlova „Giselle” (1990), tulid Nõukogude Liidust, hakkas valik ilmselgelt avarduma lääne ja nüüdisballeti suunas, lavale tulid muu hulgas hollandlase Nils Christe „Danses concertantes” (1989) ja „Pulcinella” (1991, mõlemad Igor Stravinski muusikale). 1986. aastal sai August Bournonville’i „Napoli” teise lavaelu Taani Kuningliku Balleti tantsija ja ballettmeistri Kirsten Ralovi lavastuses.

Laine tegutsemise ajal kunstilise juhina tulid trupi repertuaari mitmed lavastused Saksamaalt, sh Tom Schillingi „Wahlverwandtschaften” („Valikulised afiinsused” Johann Wolfgang von Goethe samanimelise romaani aine­tel Franz Schuberti muusikale, 1985) ja „Abendliche Tänze” („Õhtused tantsud”, 1987), Youri Vámosi „Carmina burana” (Carl Orffi muusikale, 1987). 1991. aastal jõudis lavale Heinz Spoerli „La belle vie” („Ilus elu”, Jacques Offenbachi muusikale).

Mitmekülgse repertuaari võimaldamiseks pidas Laine oluliseks pakkuda tantsijatele mitmekülgset koolitust. Külalisõpetajaiks kutsuti vene balletipedagoog Sergei Vikulov ja Martha Grahami tehnikale toetuv senegallane Germaine Acogny.³⁵  Aastatel 1988–1990 töötas seal pedagoog-repetiitorina ka Tiiu Randviir. Lainele oli tähtis ka rahvusliku balleti edasiarendamine ja laval nähti mitme soome algupärandi esietendusi, sh Valgamaal sündinud Hella Wuolijoe populaarsete Niskamäe-lugude ainetel loodud Tommi Kitti koreograafia ja Eero Hämeenniemi muusikaga ballett „Loviisa” (1986) ning Marjo Kuusela koreograafia ja Jukka Linkola muusikaga ballett „Röövlitütar  Ronja” (1989). Sel perioodil tõusid tantsijate nooremast põlvkonnast solistipositsioonile Jukka Aromaa, Tiina Väre, Susanna Vironmäki, Juha Kirjonen, Sini Länsivuori, Jarkko Niininen ja Tuuli Tuominen.

 

Doris Lainele jätkaja valimisel oli määravaks balleti tulevik ja uue balletijuhi sobivus tööks uues majas. Valituks osutus Jorma Uotinen, kes oli tantsinud Prantsusmaal ja tegutsenud Helsingi Linnateatri tantsurühma kunstilise juhina (1982–1991) ning oli orienteeritud rohkem nüüdistantsule. Enamus tantsijaid pooldas Uotineni valimist; tema laiahaardelisust ja kunstinägemust hindasid eriti nooremad tantsijad³⁶. 1992. aastal balletijuhiks valitud Uotinen suunas truppi küll senisest tugevamalt nüüdistantsu poole, kuid ballett oli ja jäi, sest „Rahvusballeti ülesanne on esitada klassikalisi teoseid ja neid edasi viia. Seda muuta pole põhjust, sest balletitantsijad on selleks koolitatud ja see on osa nende tööst. Ma võtan seda enesestmõistetavana.”³⁷  Balleti fookus nihkus Uotineni ametiajal selgelt idast läände. Tema tegutsemise ajal kunstilise juhina oli trupi esimeseks balletilavastuseks John Neumeieri 1985. aasta tõlgendus Shakespeare’i komöödiast „Nagu teile meeldib” („Wie es Euch gefällt”, soome k „Kuten haluatte”, Mozarti muusikale). See oli esimene Neumeieri töö Soomes, mis peagi täiendus veel „Kuningas Arthuri saagaga” („Artus-Sage”, 1995, Jean Sibeliuse muusikale).

Jorma Uotinen.

Uus ooperimaja pakkus uusi võimalusi. Nüüd võis repertuaari võtta teoseid, mis vajasid suurt lava ja arvukamat publikut (ligikaudu 1 400 külastajat). Balletirühma suurus kasvas kolmandiku võrra, lähenedes sajale tantsijale. Lisaks pealava etendustele sai Alminsali väikesel laval esitada ka intiimsemaid lavastusi.³⁸ Publikuruumi suurenemine enam kui kaks korda nõudis atraktiivset repertuaaripoliitikat. Uotinen laiendas oluliselt repertuaarispektrit, mis eeldas ka teistsugust personalipoliitikat: uusi tantsijaid palgati raja tagant ja ka väljastpoolt balletimaailma. Esimese hooaja alguses korraldati suurejooneline vabaõhuetendus Parlamendihoone ees; uue maja avamine oli ajastu meediasündmus, mis aitas rängale majanduslangusele vaatamata täita teatrimaja õhtust õhtusse publikuga. Avaetenduseks valiti Vladimir Burmeistri „Luikede järve” 1960. aasta redaktsioon Pariisi Opérale (lavastas Josette Amiel) noorte solistidega: Nina Hyvärinen, Minna Tervamäki ja Anu Sistonen ning Antti Honkanen, Jarkko Niininen ja Juha Kirjonen.³⁹

Uus lava võimaldas mitmel balletiklassika teosel täies hiilguses lavale jõuda, kuid need ei tulnud enam idast, vaid läänest, ennekõike Prantsusmaalt. Suurtest balletilugudest lavastati Rudolf Nurijevi „Pähklipureja” (1994) ja „Uinuv kaunitar” (1999), Patrice Bart’i „Don Quijote” (1995), John Cranko „Romeo ja Julia” (1996) ja „Onegin” (2000), Natalia Makarova „Bajadeer” (1997)⁴⁰ ja Sylvie Guillemi „Giselle” (1998). „Giselle’i” esietendus pälvis rahvusvahelise tähelepanu — see oli prantslannast tantsustaari esimene suurlavastus (osal etendustest tantsis Guillem ise ka nimiosa). Selle lavastusega esineti 2001. aastal seitsme etendusega ka Pariisi Châtelet’ teatris. Repertuaari jõudis Millicent Hodsoni rekonstruktsioonina Wacław Niżyński „Kevadpühitsus” (1994), seegi oli tollal lavastus, mis tekitas tantsuringkondades suurt huvi. Uotinen tõi Soome publikuni mitmete tuntud koreograafide lavastusi, sh William Forsythe’i „Steptext” (1993, J. S. Bachi Chaconne’i muusikale Partiitast sooloviiulile nr 2 d-moll) ja „The Second Detail” (1996, Thom Willemsi muusikale), Ohad Naharini „Kyr” (1993), „Perpetuum” (Johann Strauss noorema muusikale) ning „Queens of Golub”, „Tabula Rasa” (1995) ja „Arbos” (1997, kõik Arvo Pärdi muusikale); Jiří Kyliáni „Forgotten Land” („Unustatud maa”, 1996, Benjamin Britteni „Reekviem-sümfoonia” muusikale), Nacho Duato „Duende” (1997, Claude Debussy muusikale), Angelin Preljocaji „Le Spectre de la Rose” („Roosivaim”, 1997, Carl-Maria von Weberi muusikale) ja „Les Noces” („Pulm”, 1999, Stravinski muusikale), Per Jonssoni „Ur” (1998)⁴¹ ning Itzik Galili „Blue Grass” (G. F. Händeli, W. A. Mozarti, E. Satie ja A. Vivaldi muusikale) ja „Earth Apples” („Maaõunad”, 2001, Argentiina laulja Mercedes Sosa muusikale).

Sampo Kivelä ja Susanna Vironmäki John Neumeieri balletis „Kuidas soovite”.
Soome Rahvusballett, 1993.

1990. aastatel korraldati Soome Rahvusooperis suurejoonelisi aastavahetuse galasid, kus tantsisid maailmakuulsused, sh Carla Fracci, Emmanuel Thibaut, Jean-Guillaume Bart, Agnès Letestu, Paloma Herrera, Irina Dvorovenko ja Maxim Belotserkovski.

Uotinen tõi jõuliselt esile soome nüüdistantsu, lavale tulid Arja Raatikai­neni „Painajainen 2” („Luupainaja 2”, 1993, Joe Davidowi muusikale), Kenneth Kvarnströmi „That was all I wanted, so I stuck my finger in his eye” ja „Verienkeli” („Vereingel”, 1994), Tero Saarineni „The Drowned” (1993), „Samalle aaltopituudelle” („Samale lainele”, 2000), aga ka 1986. aastast Soome Rahvusballetis tantsinud Marilena Fontoura „Kajo” (1998, Henryk Góre­c­ki muusikale) ja „R&J” (2000), mis jutustas Prokofjevi partituuri lühendatud versiooniga kompaktselt Romeo ja Julia kurva armastusloo.

John Neumeier Soome Rahvusballeti tantsijatega balleti „Kuidas soovite” proovis 1993.

Mitmekülgne repertuaaripoliitika nihutas balleti ja nüüdistantsu piire, laiendas kogemusmaailma, haris ja kasvatas publikut. Uotineni omaloomingust tulid lavale „Ballet Pathétique”⁴²,  „Kaapeli” („Kaabel”, Helsingi Kaablitehases, 1993), „Petruška” (1994), „Lasisonaatti” („Klaassonaat”, 1994), „Hallaöö” (1995)⁴³ , „Kolmas öö” (1999), „Uni” (2001) jt. Ta ühendas balletimaailma tantsuteatri traditsioonidega. Uotinen on öelnud: „Minu jaoks tähendab teatri tegemine korra ja kaose koosmõju. Teater on uni ja ärkvelolek, lavaline luule. Teater, mis jäljendab tegelikkust, ei saa olla huvitav. Teater on teise reaalsuse loomine… See, mis pole veidi moonutatud, ei köida meeli.”⁴⁴ Uotinenile oli hingelähedane „poeetiline tantsuteater”. Tema koostöö näitleja ja lavastaja koolitusega prantsuse valguskujundaja Claude Naville’iga andis suuna soome nüüdistantsu esteetikale.⁴⁵ „Jorma Uotinen  on pigem emotsiooniuurija kui jutuvestja. Tants on abstraktne, see ei jutusta lugu, aga ometi ütleb selle iga liigutus midagi,” ütleb Javier Torres.⁴⁶ Sageli inspireerisid teda maalikunstnikud, sh Egon Schiele („Huuto”/„Karje”, 1984). „Tugevad visuaalsed vahendid olid Uotineni trumbiks. (—) Lisaks visuaalsusel põhinevale dramaturgiale oli nende puhul uudseks see, et teosed ei sisaldanud ühtegi õiget seletust või lugu; vaataja sai arendada mittelineaarselt kulgevatest pildinarratiividest sõnumi iseenda tajuhorisondi järgi, vabastades sel moel oma alateadvuse teose tõlgendamise vajadusest,” sedastab Raisa Rauhamaa.⁴⁷ Uotineni teostes kajastus postmodernismi individualism. Suure kunstniku tõekspidamised avaldusid repertuaaris ka laiemalt, Soome ballett elas nüüd selgelt uues hinguses ja traditsioonipiire ümber korraldavas õhustikus. Olles alates 1992. aastast järjepidevalt külastanud Soome Rahvusballetti, võin öelda, et minu jaoks oli Soome ballett Uotineni kunstilise juhtimise all kõige mitmekülgsem ja põnevam. Paraku on mitmekülgsel ja ulatuslikul repertuaaril tantsijatöö poolelt vaadatuna ka omad miinused ja riskid. Tollase solisti Susanna Viromäki sõnul: „Keha ei talu kiireid muutusi. Tantsijatel oli toona arvestatav hulk raskeid vigastusi.”⁴⁸

Antti Keinänen Jorma Uotineni balletis „Ballet Pathétique”. Soome Rahvusballett, 2003. (Foto 2010. aastast.)

 Uue aastatuhande skandinaavialik algus

Rahvusballeti pikem periood Soome balletijuhtidega katkes 2001. aastal, mil uueks kunstiliseks juhiks valiti taanlanna Dinna Bjørn. Taani Kuninglikus Balletis tantsijana töötades oli Bjørn tutvunud Taanis silmapaistvat rolli mänginud Bournonville’i tööde ja tehnikatega ning kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud Bournonville’i tehnika õpetajaks ja lektoriks. Siiski oli Bjørni ajal Soome Rahvusballeti repertuaaris ainult üks Bournonville’i ballett, juba varem mängukavas olnud „Napoli”. Seekord jõudis see lavale Frank Anderseni ja Dinna Bjørni lavastusena üheks hooajaks, 2005/06.⁴⁹ Mitmed teosed tulid Bjørni juhtimise ajal lavale Hollandist: Toer van Schay­ki ja Wayne Eaglingi „Pähklipureja ja hiirekuningas” (2002), Rudi van Dantzigi versioon „Luikede järvest” (2004)⁵⁰, Hans van Maneni „Black Cake” („Must kook”, Pjotr Tšaikovski, Jules Massenet’, Pietro Mascagni, Igor Stravinski ja Leoš Janáčeki muusikale) ja „Andante festivo” (Jean Sibeliuse muusikale, 2002), Kyliáni „Svadebka” („Pulm”, Igor Stravinski muusikale, 2004) ja „Stepping Stones” (John Cage’i ja Anton Weberni muusikale, 2005). Menukaks kujunesid Ben Stevensoni „Tuhkatriinu” (2001) ja Alexei Ratmansky 2004. aastal Taani Kuninglikule Balletile loodud „Anna Karenina” (Rodion Štšedrini muusikale, repertuaaris aastatel 2007–2009). Uuenduskuuri sai ka „Uinuv kaunitar” (2008), mille lavastas Soome Rahvusballetis tantsinud mehhiklane Javier Torres. „Uinuva kaunitari” lavastus oli lühendatud ja „lapsesõbralikuks” muudetud, koostöös dramaturg Anneli Mägelaga õnnestus Torresil seada lavale põnev muinasjutt, mis erines selle balleti traditsioonilisest divertismentlikkusest. Carabosse roll oli jagatud kaheks nais- ja meestantsija vahel, mis hakkas põnevalt tööle eriti Minna Tervamäki ja Albero Morino esituses.

Jaakko Eerola ja Minna Tervamäki Glen Tetley balletis „Pierrot lunaire”. Soome Rahvusballett, 2003.

Ametisse astumise esimestel minutitel teatas Bjørn ajakirjanduses: „Meie aja koreograafe valides otsin autoreid, kes oskavad klassikalist sõnavara tänapäevaselt kasutada. Heaks näiteks Jiří Kylián, niisamuti Paul Lightfoot ja Johan Inger.”⁵¹ Nii jõudsidki publiku ette Kyliáni „Petite mort” [muusika: Wolfgang Amadeus Mozarti Klaverikontsert A-duur (KV 488), II osa Adagio ja Klaverikontsert C-duur (KV467), II osa  Andante, 2006] ja „Sechs Tänze” (muusika: Wolfgang Amadeus Mozarti „6 saksa tantsu”, 2006), Johan Ingeri „Walking Mad” (Maurice Raveli ja Arvo Pärdi muusikale, 2008), aga ka Ted Brandseni „Four Sections” (Steve Reichi muusikale, 2002), Glen Tetley „Pier­rot lunaire” („Kuu-Pierrot”, Arnold Schönbergi muusikale, 2003). Bjørn säilitas väljakujunenud repertuaaripoliitika: kõrvuti õhtut täitvate ballettidega (sh Patrice Bart’i „Tšaikovski”, esmalavastus 2005)⁵² ning John Neumeieri „Kajakas” (Rodion Štšedrini muusikale; Soome Rahvusballeti repertuaaris aastatel 2006–2009). Alates 2002. aastast etendati pealaval igal hooajal üks tripla, st kolmest balletist või nüüdistantsu lavastusest koosnev kava, ja väiksemaid lavastusi tehti Alminsalis. Rahvusvaheliselt tuntud soome koreograafide Jorma Elo ja Tero Saarineni kõrval said võimaluse lavastada mitmed teisedki soome koreograafid, sh Eesti Rahvusballetis hooajal 1994/95 tantsinud Susanna Leinonen [„Suo tihkua vihreä tammi” („Trikle, Green Oak”/ „Soo nõrutab rohelise tamme”, Mia Erlini muusikale, 2003)]. Sel perioodil tegutses Soome Rahvusooperis külaliskoreograafina eestlanna Aita Indrikson-Vuolanto, kes aitas lavale tuua Giacomo Puccini ooperi „Pääsuke” („La Rondine”, 2002) ja W. A. Mozarti ooperi „Võluflööt” („Taikahuilu”, 2006). Bjørni lahkumisõhtu programm (2008) koosnes kolmest lühiballetist: Glen Tetley 1973. aastal valminud ballett „Voluntàries” (Francis Poulenci muusikale), George Balanchine’i viimane Djagilevi trupile loodud ballett „Kadunud poeg” („Le Fils prodigue”, Sergei Prokofjevi muusikale) 1929. aastast ja Harald Landeri „Études” (Carl Czerny muusikale Knudåge Riisageri orkestreeringus) aastast 1948.

Dinna Bjørni juhtimisperioodi on üldiselt peetud kunstiliselt vaoshoituks. Uotineni järel tundusid need aastad paigalseisuna. Vaja oli tarmukamat juhti.

Sari Ikonen ja Sara Saviola Val Caniparoli balletis „Jekyll & Hyde”. Soome Rahvusballett, 2020. Soome Rahvusooperi ja -balleti fotod

Ka järgmine balletijuht, aastatel 2008–2018, oli taanlane — Kenneth Greve, kes oli paljudes asjades oma eelkäija vastand. Kui Bjørnil oli kauaaegne juhikogemus, siis Greve täitis balletijuhi ametit  esimest korda ja tegi seda suure ambitsiooniga. Talle meeldis olla „esikaanel”. Nii nagu Uotineni perioodilgi sai ballett nüüd taas rohkem tähelepanu, piletimüügi poolest elati taas paremaid aegu. Balleti sünnist saadik oli olnud justkui normiks selle allumine ooperile. Balletijuht töötas ooperijuhi alluvuses, ooperil ja balletil oli ühine eelarve, mille üle otsustas lõppude lõpuks ikkagi ooperijuht.⁵³ Greve hooajal saavutas ballett ooperiga kauaoodatud võrdse staatuse, samas aga muutus balletirühma koosseis sedavõrd rahvusvaheliseks, et rahvusballetist tundus vahel isegi naljakas rääkida. Greve soovis rühma noorendada ja üle 40-aastastele tantsijatele pakuti varasemat pensionile minekut. (See oli ka karjääripoliitiline noot paljudele vanema generatsiooni tantsijatele.) Uusi tantsijaid värvati peamiselt väljastpoolt; Greve juhtimisperioodil pääses kohalikest truppi üksnes viis noort tantsijat ja näiteks 2015. aastal olid trupi rohkem kui seitsmekümnest tantsijast alla poole kohalikud. See tänapäevane tendents, mida meiegi oma balletiteatrites näeme, paneb mõtlema, kas olulisem on rahvusvahelisus või omanäolisus. Üks ei pea välistama teist, kuid traditsioonide järjepidevuse jaoks on vajalik, et oleks piisavalt kohaliku tantsumaastiku kasvandikke ning et juhtimine oleks kohalikku traditsiooni austav ja edasi viiv. Selles osas on Eesti balletis toimitud arukamalt. Kuid järelkasvu probleeme ei ole ka Soomes unustatud; positiivne oli see, et Greve eestvedamisel käivitati nn  noorte trupp. 2008. aastal võeti rahvusballeti praktikantideks üksteist noort tantsijat, kellele pakuti erialaste oskuste süvendamiseks täiendõpet ja võimalust alustada balletiartisti eluga. Nii sai neile lühikeste lepingupõhiste tööotste asemel pakkuda järjepidevamat tööd. Noorte trupist sai tuule tiibadesse ka Atte Kilpinen, kes hiljem on tantsinud nii rahvusballeti põhikoosseisus, Hamburgi Balletis kui Tero Saarineni trupis.

Kui Bjørn täitis repertuaari teiste koreograafide teostega, siis Greve tahtis ise lavastada. Ta tõi lavale „Luikede järve” (2009), mille oli varem lavastanud Prahas⁵⁴ , ja „Scheherezade” (2010). Kaks balletti lavastas ta koostöös helilooja Tuomas Kantelineniga Hans Christian Anderseni muinasjuttude põhjal: „Lumekuninganna” (2012) ja „Väike merineitsi” (2015). Need olid lääged „Disney muinasjutud”, mis püüdlesid iga hinnaga kommertsedu. Publikumenu saavutati, kuid meelelahutuslikud vaatemängud stiilis „kõik müügiks” ei hiilanud ei hea ajastuteadlikkuse ega  stiilitundlikkusega.⁵⁵

Soome iseseisvuse 100 aasta juubeli lähenemine kajastus ka balleti mängukavas, lavale tulid rahvuseeposest „Kalevala” ja  Jean Sibeliuse muusikast inspireeritud Tero Saarineni „Kullervo” (2015) ning Marjo Kuusela balleti „Seitse venda” taaslavastused (aastatel 2013 ja 2017). Korduvalt nähti laval ka Jorma Uotineni töid.⁵⁶

Greve juhtimisperioodil etendati balletiklassikutest August Bour­non­ville’i balletti „Sülfiid” (2010, Frank Anderseni ja Eva Kloborgi lavastuses), „Korsaar” (2012, Ivan Liška lavastuses) ja „Giselle” (2018, Cynthia Harvey lavastuses). Kenneth MacMillani ballett „Manon” (Jules Massenet’ muusikale) jõudis Soome Rahvusballeti repertuaari 2011. aasta märtsis ja juba kahe kuu pärast etendus see Eesti Rahvusballeti kavas. Nii jõudis lõpuks mängukavva selle kuulsa inglise koreograafi looming, mille lavale toomise eest nii siin- kui sealpool lahte kandis hoolt Karl Burnett. „Coppélia” uuslavastus (2012) puhus klassikusse uut hingust: koreograaf Marc Ribaud ja kunstnik Dirk Hofacker kandsid selle sündmused üle varase filmimeistri Georges Mélièsi filmistuudiosse.⁵⁷ Lugu jutustavatest ballettidest etendusid veel John Cranko „Tõrksa taltsutus” (2009, Domenico Scarlatti muusikale Kurt-Heinz Stolze orkestriseades), Saksamaal tegutseva austraallase Terence Kohleri esmalavastus „Cinderella — A Tragic Tale” („Tuhkatriinu — traagiline lugu”, 2011, Lera Auerbachi muusikale), Heinz Spoerli 2007. aastal Zürichis lavastunud „Peer Gynt” (2014), Javier Torrese „Kaunitar ja koletis” (2014, Ottorino Respighi muusikale), Jorma Elo „Suveöö unenägu” (2015, Felix Mendelssohni muusikale) ja „Alice Imedemaal” („Liisa Ihmemaassa”, 2016), Slovaki koreograafi Natália Horečná „Romeo ja Julia” (2016) ja David Bintley „Tuhkatriinu” (2018). 20. sajandi mõjuvõimsate koreograafide lavastustest etendusid Jiří Kyliáni „Bella figura” (2013, Lukas Fossi, Giovanni Battista Pergolesi, Alessandro Marcello, Antonio Vivaldi ja Giuseppe Torelli muusikale), Jerome Robbinsi „Glass Pieces” (2014, Philip Glassi muusikale), Nacho Duato „Bach. Forms of Silence and Emptiness” (2016), Carolyn Carlsoni „If To Leave Is To Remember” (2016, Philip Glassi muusikale)  ja „Pneuma” (2018, Gavin Bryarsi muusikale), Angelin Preljocaji „Les Nuits” („Ööd”, 2018, muusika: Natacha Atlas & Samy Bi­shai, 79D). Aja jooksul tulid avalikuks lood Greve sobimatust käitumisest tantsijatega, mille tulemusel ta vabastati paar kuud enne ametiaja lõppu juhikohustustest.⁵⁸ Greve oli juht, kes näis tegutsevat pigem isiklike ambitsioonidega ja oma rahvusvahelise tuntuse kasvatamisega rühma mitmekülgse arendamise asemel.

Uue kunstilise juhina alustas 2018. aastal Rootsi Kuningliku Balleti ja Hongkongi Balleti juhi kogemusega Madeleine Onne. Rootslanna kunstiliste valikute keskmes oli balletiklassika, näiteks „Korsaar» Anna-Maria Holmes’i 2020. aasta lavastuses. („Liška lavaversioon põhineb Marius Petipa 1899. aasta lavastusel, Holmes’i lavaversioon Konstantin Sergejevi 1973. aasta lavastusel.) Kaasaegsema repertuaari valikutes oli eelistatud klassikalise balleti tehnikat kasutav koreograafia, nagu John Neumeieri „Sylvia” (2019, Léo Delibes’i muusikale), Pär Isbergi „Pipi Pikksukk”(„Peppi Pitkätossu”, 2019, Stefan Nilssoni ja Georg Riedeli muusikale) ja Liam Scarletti „Carmen” (2020, Georges Bizet’ muusikale Martin Yates’i orkestratsioonis).

Repertuaaripoliitika osas näis Onne jätkavat Bjørni vaateid, kuid tema perioodi varjutasid lockdown’id. Koroonapiirangute tõttu muutus lavastuste lavaküpseks saamine ja etendamine problemaatiliseks. Val Caniparoli „Jekyll & Hyde” (2020, Frédéric Chopini, Krzysztof Penderecki, Henryk Górecki, Wojciech Kilari ja Henryk Wieniawski muusikale) valmis paljuski virtuaalselt.⁵⁹ Onne perioodil lavastus ka ehk tänapäeva tuntuima rootsi koreograafi Alexander Ekmani ballett „COW” (2020, Mikael Karlssoni muusikale). Austraalia koreograafi Lucas Jerviesi „Spartacus” (2021, Aram Hatšaturjani muusikale) tõi mängukavva nõukogude balleti tippteose uues värskes hinguses. Balleti sajandaks sünnipäevaks valis Onne Jorma Elo balleti „Sibelius” ja David McAllisteri  „Luikede järve”, mis koroonapiirangute tõttu esietendus virtuaalselt, televisioonis ja internetis.

21. sajandi Skandinaavia juhtide perioode Soome Rahvusballetis sidus püüdlus tutvustada nn lühiballettide õhtutega avaramalt tantsumaailmas toimuvat. Siingi oli rõhuasetus läänel, lavale tulid Tim Rushtoni „Dominium” (2002, Philip Glassi ja Martin Åkerwalli muusikale), Mats Eki „FLUKE” (2007, muusika: Fläskkvartetten), Christian Spucki „Le tableau perdu” („Kadonnut kuva”/„Kadunud pilt”, 2009, Felix Mendelssohn-Bartholdy 4. sümfoonia, „Itaalia sümfoonia”muusikale), Uwe Scholtzi „Sieb­te Sinfonie” („Seitsmes sümfoonia”, 2009, Ludwig van Beethoveni 7. sümfoonia muusikale), Nicolo Fonte „Cornered” (2010, Gavin Bryarsi, Ross Edwardsi ja Philip Glassi muusikale), Ohad Naharini „Minus 7” (2010), William Forsythe’i „Workwithinwork” (2010, Luciano Berio muusikale) ja „In the Middle, Somewhat Elevated” (2013, Thom Willemsi muusikale), Petr Zuska „Lyrical” (2011, muusika: Ukraina ja Ida-Slovaki ballaadid „Lada” ja „Vyshivanka”), Jacopo Godani „Spazio-Tempo” (2014, muusika: 48Nord, Ulrich Müller ja Siegfried Rössert), Wayne McGregori „Infra” (2019, Max Richteri muusika) jt. Jätkati ka traditsiooni tellida lavastusi soome koreograafidelt. Lavale jõudsid Tero Saarineni „Georgia” (2003, muusika: erinevad teosed, sh Camille Saint-Saënsi „Surmatants”, „La vie en rose” Édith Piafi repertuaarist ning Time Machine’i „Woodstock Jam”), „Kirkastunut yö” („Kirgastunud öö”, 2005, Arnold Schönbergi muusikale) ja „Mariage” („Pulm”, 2012, Igor Stravinski muusikale), Marilena Fontoura „Carmen” (2003, Georges Bizet’ ja Rodion Štšedrini muusikale) ja „Viime heinäkuu” („Viimane juuli”, 2007, Nicolas Roubanise, Fernando Sori, Eric Satie, Dmitri Šostakovitši, Pēteris Vasksi ja Franz Schuberti muusikale), Kenneth Kvarnströmi „Hohto / Shine” (2009, William Lawes’i, Mika Vainio ja Ludde Hagbergi muusikale), Jorma Elo „HAPPY is HAPPY” (2004, Wolf­gang Amadeus Mozarti muusikale), „OFFCORE” (2008, Philip Glassi muusikale), „Double Evil” (2012, Philip Glassi ja Vladimir Martynovi muusikale), Mammu Rankaneni „Taivaaseen juurtunut puu” („Rooted to Sky”/„Taevasse juurdunud puu”, 2011). Repertuaar on küll mitmekesine, kuid samas eklektiline. Näib, et rohkem kui kunstilistest tõekspidamistest lähtus repertuaaripoliitika „rahvusvahelisuse” ja „trenditeadlikkuse”soovist.

2021. aasta kevadel teatas Madeleine Onne, et ei kasuta oma lepingulist jätkamisaega. Tema järglaseks valiti Mehhikost pärit Javier Torres, kelle tulemise suhtes olen optimistlik, kuna tänu oma pikaajalisele tantsijakarjäärile tunneb ta kohalikku balletimaailma ja tema lavastused balletirühmale on osutunud õnnestunuks. Soome Rahvusballett on saanud saja-aastaseks, palju on katsetatud, tehtud, nähtud. Praegusel poliitilisel maastikul näib, et ida-lääne-suunaline piir ei kao, kuid tahaks loota, et see ei ole jäik. Soome ballett on olnud ajaloos tähtsaks riikidevahelisi piire ületavaks sillaks ja loodetavasti osatakse seda eripära säilitada, ühendades parimat. Jääb vaid soovida talle õnne ja loota, et tal jätkub tahet leida tasakaal rahvusvahelise ja rahvusliku tantsukunsti vahel.

 

Viited ja kommentaarid:

³⁵ Irma Vienola-Lindfors 1991. Doris Laine: On tullut aika vaihtaa Kansallisbaletin johtajaa. — Tanssi, nr 2.

³⁶  Sauli Miettinen 2020. Jorma Uotinen. Helsingi: Otava, 2020, lk 253.

³⁷ Irma Vienola-Lindfors 1991. Jorma Uotinen ei ryhdy radikaaleihin muutoksiin. — Tanssi, nr 2.

³⁸ Jorma  Uotinen alustas tantsijate koreograafia-töötubadega. Tantsijatele anti võimalus proovida kätt lavastamises, neid teoseid etendati pärast Alminsalis. Need töötoad olid suunanäitajaks paljudele tantsijatele koreograafiks kasvamisel, sh Tero Saarinenile, Sami Saikkonenile, Marilena Fontourale ja Javier Torresele.

³⁹ Aastatel 1983–2008 juhatas Soome Rahvusooperi orkestrit sageli Eri Klas, ka „Luikede järve” esietendusel uues majas 1. XII 1993. Eesti balletiloos sai Burmeistri „Luikede järvest” 1954. aastal alguse Helmi Puuri tähelend. Uotineni juhtimisel loobuti Soome Rahvusballetis tantsijate jagamisest solistideks ja rühmatantsijateks; see võimaldas kasutada noori talente ka solistidena. Greve juhtimisperioodil kehtestati taas vana klassifikatsioon, mis aga kaotati tema lahkumise järel.

⁴⁰ Jekaterina Pavlova versiooni „Varjude vaatusest” nähti Soomes esmakordselt 1987. aastal. Makarova versioon valmis Ameerika Balletiteatrile 1974. aastal. Makarova „Bajadeer” (1980) on esimene läänes esitatud lavaversioon sellest kuulsast orientalismiteemalisest balletist. — Balleti „Bajadeer” kavaleht, 2016.

⁴¹ Jorma Uotienil tekkis idee kutsuda Per Jonsson (1956–1998) lavastama pärast tema balleti „Schakt” (Peter Bengtssoni muusikale, 1983/1986) nägemist. „Ur” (Lars Åkerlundi muusikale) jäi Jonssoni viimaseks tööks. (Mietinen 2020, lk 327)

⁴² Uotinen üritas kaotada klassikalise balleti vastandumist nüüdistantsule. See inspireeris teda looma Tero Saarinenile soolot „B12” (Serge Aubry muusikale), millest 1989. aastal kasvas Helsingi Linnateatri tantsurühmal välja omamoodi klassikalise balleti maailma kirjeldav „Ballet Pathétique” (Pjotr Tšaikovski 6. sümfoonia muusikale). Teine kuulus soolo sellest lavastusest on „Blue Ballerina” (Helsingi Linnateatris tantsis seda Andrea Ladanyi, Soome Rahvusballetis Nina Hyvärinen).

⁴³ „Halla” („Hall”) ja „Yö” („Öö”) esietendusid Viinis festivalil „ImPulsTanz” 1995. Balleti „Hall” inspiratsiooniallikaks oli Hugo Simbergi maal.

⁴⁴ Jorma Uotinen 1985. The Art of Dance. Helsingi: Kirjayhtymä, lk 8.

⁴⁵ Auli Räsänen 1995. Baletinjohtaja. Rmt.: Suomen Kansallisbaletti tänään. Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö, lk 37.

⁴⁶ Javier Torres 1999. — Balletiõhtu „Noces – Steptext — Kolmas yö” kavaleht.

⁴⁷ Raisa Rauhamaa 1997. Julkisuus ja taide: Miten valokuva teki Jorma Uotisesta tähden. Rmt.: Valokuvan tanssi. Oulu: Pohjoinen, lk 223.

⁴⁸ Raisa Rauhamaa 1998.  Susanna Vironmäen ballerinan paini. — Tanssi, nr 4. Samasugust kriitikat olen kuulnud tollastelt tantsijatelt ja füsioterapeudilt.

⁴⁹ Dinna Bjørni Taanis 1992. aastal loodud teise vaatuse koreograafia balletile „Napoli” on viidud vastukaaluks esimese ja kolmanda vaatuse realismile veealusesse maailma. — Balleti „Napoli” kavaleht, 2005.

Dinna isa Niels Bjǿrn oli Taani Kuningliku Balleti kunstiline juht aastatel 1961–1965. Oma esimest hooaega Soome Rahvusballetis juhtis Bjǿrn veel Oslos tegutsedes; alates 1990. aastast oli ta juhtinud ka Norra Rahvusballetti ja Helsingis oli tema abiks Allan Land.

⁵⁰ 1988. aastal Amsterdamis esietendunud Rudi van Dantzigi versioonis pole „Luikede järve” keskmes mitte Odette, vaid prints Siegfried, kes pöörab selja olulistele õukonnaintriigidele. Ta eelistab talupoeglikku elustiili. Odette pole selles versioonis mitte luigeks nõiutud naine, vaid olend, kes sümboliseerib Siegfriedi ideaalseid mõtteid autentsusest ja puhtusest. Odile seevastu esindab materialistlikke ja sensuaalseid jooni. — Balleti kavaleht, 2004.  Lavastuse karaktertantsude koreograafiks oli Toer van Schayk.

⁵¹ Jan-Peter Kaiku 2001. Dinna Bjørn haluaa baletin näkyvän myös oopperan ulkopuolella. — Tanssi, nr 1.

⁵² „Ma ei ole tahtnud jutustada tema elulugu, vaid minu eesmärk on olnud kirjeldada mõnede kujundite kaudu tema sisemiste vastuolude dramaatilisust.” — Patrice Bart 2005. Tsit.: Balleti „Tšaikovski” kavaleht.

⁵³ 2007. aastal tõi ooperi raske majanduslik olukord kaasa reformid, teatrijuhiks määrati väljastpoolt ooperimaailma tulnud Päivi Kärkkäinen, kelle alluvuses said ooperi ja balleti kunstilised juhid võrdse positsiooni. Ballett saavutas iseseisvuse nii rahalises mõttes, repertuaarivalikute kui ka personali osas. Uus kunstiline juhtkond komplekteeriti järgmisel aastal, balleti uueks kunstiliseks juhiks sai Greve. 2015. aastal muudeti ka teatri ametlik nimi Soome Rahvusooperiks ja -balletiks. Greve taastas 2009. aastal rahvusballetis tantsijate tiitlid: uuele tavale vastavalt määrati rahvusballetis ametisse staar-, esi- ja soolotantsijad. Minna Tervamäki nimetati staariks, étoile’ideks nimetati hiljem ka Petia Ilieva, Jaakko Eerola, Salla Eerola, Nicolas Ziegler, Samuli Poutanen, Eun-Ji Ha, Michal Krčmář ja Tiina Myllymäki. Madeleine Onne’i ametiajal aga staartantsija nimest loobuti ja soolotantsijate klass jagati esimeseks ja teiseks solistiks.

⁵⁴ Soome ajakirjanduses võis enne esietendust korduvalt lugeda sellest, kuidas Kenneth Greve „uuendab” ja libreto „probleemid” leiavad lahenduse. Nii aga ei juhtunud. Lavastus ei lummanud ei uudsuse ega traditsioonilisusega. Värskendamises puudus läbivus ja sihikindlus. Seekord ei armunud prints Siegfried mitte luike, vaid tunniks ajaks Odette’i näol naisesse, kelle Rothbart oli kinni püüdnud ja luigeks võlunud. Kõmulisust taotleti homoerootilise armastuse lisamisega — Siegfriedi sõber Benno on  temasse armunud, kuid asjatult. Benno reedab sõbra, ent lõpuks ohverdab end Siegfriedi ja Odette’i õnne nimel. Greve säilitas vana ja lisas uut, tulemuseks oli segadus. Greve oli palju traditsioonilisi kohti uuesti koreografeerinud ja karaktertantsude osa lühendanud. Luikede rühmatantsud olid uue liikumismaterjaliga, nende olemus oli muutunud „inimlikumaks”. Suuremalt jaolt oli balletist kaotatud „valgete vaatuste” rühmatantsu ornamentika — tableux vivants’i puudumine lõi ettekujutuse sellest, mis juhtub, kui võtta klassikaliselt balletilt ära sellele omane arhitektuur. Tulemuseks oli maastiku muutumine igavamaks, „mustas kastis” tantsivad väikesed luiged mõjusid kontsertnumbrina jne. Sidususe asemel kasvas divertismentlikkus. Greve oli säilitanud Petipa ja Ivanovi klassikalise koreograafia tipphetked ja need jäidki selle lühendatud lavaversiooni kõrghetkedeks. See oli lavastus, mis kuvandina tõi vaimusilma dieedikuuri läbinud petipaliku klassitsismi.

⁵⁵ Näiteks „Lumekuningannas”, mille Kenneth Greve külalisetendustega ka Kopenhaagenisse viis (2017), oli keiserliku aja Helsingit kujutavasse lavapilti toodud „rahvusliku” elemendina letkiss (letkajenkka) ehk rivijenka.

Kenneth Greve viimases balletis Soome Rahvusballetile, „Kalevalamaa” (2017), astusid lavale tänapäeva pärimusmuusikat viljelev Värttinä, akordionist Kimmo Pohjonen ja Soome Ravusooperi koor. Lavale loodi pilte Soome ajaloost ja tänapäevast. Tegemist oli värvikireva spektaakliga, mis mängles rahvuslike ikoonidega: rahvuseepos, Marimekko, Tom of Finland, Jorma Uotinen, Angry Birds jne, kuid tegi seda pinnapealse stereotüüpsusega. Oli neid, kes võtsid lavastuse vastu innustunult, kuid oli ka neid, kelle jaoks see oli kõike muud kui hästi serveeritud kavalkaad.

⁵⁶ „Colours” („Värvid”, 2006, Kimmo Pohjoneni muusikale), „Black Water” („Must vesi”, 2010, Tuomas Holopaineni muusikale, loodud esmalt 2009. aastal Malmö Skånes Dansteaterile), meesrühmale loodud „Jord” (2016, rokk-kvartett Apocalyptica muusikale, loodud algselt 2005. aastal Taani Kuningliku Balleti meesrühmale).

⁵⁷ Rudolf Nurijev tõi „Tuhkatriinu” (1986) tegevustiku 1930-ndate Hollywoodi.

⁵⁸ Esimene meediaskandaal Greve ümber kerkis esile 2010. aastal, mil osa tantsijatest kritiseeris  rahvusringhäälingus YLE tema juhtimisstiili meelevaldsust ja tantsijate ülekoormamist (haiguslehed olevat aastaga  kahekordistunud). 

⁵⁹ Tööd lihtsustas tõik, et Caniparoli oli rühmaga juba tuttav; 2017. aastal oli ta toonud Helsingis lavale „Kameeliadaami” Frédéric Chopini muusikale.

 

Kasutatud  materjalid:

Jussi Iltanen. Kansallisbaletin käänekohtia. — Kansallisbaletti 100 vuotta — Ooppera–Baletti (oopperabaletti.fi).

Anne Makkonen. Suomen taidetanssin historiaa. Teatterikorkeakoulun julkaisusarja 57. Suomen taidetanssin historiaa (teak.fi).

Maija Paavilainen 1994. Joutsenlammen esitysperinne Suomessa. — Tanssi, nr 1.

Auli Räsänen 1995. Suomen Kansallisbaletti tänään. Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö.

Tiina Suhonen 1997. Kaunoliiketaiteesta tanssirealismiin: Suomalaisen tanssin historiaa. Rmt.: Valokuvan tanssi. Toim. Hanna-Leena Helavuori, Jukka Kukkonen. Riitta Raatikainen, Tuomo-Juhani Vuorenmaa. Oulu: Pohjoinen, lk 11–34.

Heidi Almi (toim.) 1992. Suomen kansallisbaletti 1922–1992. Helsingi: Fazer.

Irma Vienola-Lindfors & Raoul af Häll­ström 1981. Suomen Kansallisbaletti 1922–1972. Helsingi: Fazer.

Johanna Laakkonen, Aino Kukkonen, Raisa Rauhamaa, Riikka Korppi-Tommola, Tiina Suhonen, Eero Hämeenniemi, Harri Kuusisaari, Jukka O. Miettinen, Heta Rei­tala & Joanna Weckman 2021. Se alkoi joutsenesta. Sata vuotta arkea ja unelmia Kansallisbaletissa. Keuruu: Otava.

Soome Rahvusooperi ja -etenduste andmebaas Encore (opera.fi).