GEOGRAAFILINE MÕTTEKAASLUS „BALTI TANTSU PLATVORMIL”
September, 2022Festival „Balti tantsu platvorm” Sõltumatu Tantsu Laval 19.–21. V 2022
Maikuus toimus Sõltumatu Tantsu Laval „Balti tantsu platvorm”, korraldajateks lisaks STLile ka Läti ja Leedu tantsu infokeskus. Kolme tiheda päeva jooksul esitleti üheksat lavastust, lisaks hommikune kõrvalprogramm, mis koosnes tantsu töötubadest, piching’u-sessioonidest ja ühisest lõunast, lisaks õhtused kureeritud peod. Korraldajate sõnul kandideeris festivalile koreograafe kokku veidi alla saja, lõpliku valiku tegi rahvusvaheline žürii, kes valis välja üheksa kõige tugevamat. Seega, koreograafide huvi osaleda oli suur ja sõel tihe.
Pärast kahte koroona-aastat oli festival tõesti tervitatav, justkui sõõm värsket õhku. Igasugune surve hoida üksteisest kahe meetri kaugusele või varjata nägu maskiga, viibides ühes, mitte nii hästi õhutatud ruumis, oli kadunud. See oli tõeline kogunemine ja kollektiivne olemine ilusal kevadisel ajal ja mis eriti tähtis, üle pika aja sai tantsukunstile lisaks rääkida — rahvusvahelises katkises inglise keeles — ka muust elust ja olust.
1994. aastal alustas Teine Tants festivali „Evolutsioon” korraldamist, mis oli „Balti tantsu platvormi” eelkäija. 2002. aastal muudeti festivali nimi „Uueks tantsuks”. Vaikselt hakkas kaduma mõte korraldada festivali regioonipõhiselt, sest üha rohkem kujunesid välja erinevad mõttekaaslaste sõpruskonnad. Festivali korraldati ikka, aga pigem koondati sarnaste kunstiliste huvidega truppe ja koreograafe, mitte ei lähtutud geograafilisest asukohast. Eesti tantsukunstnikud liikusid rohkem Euroopas, nende mõttekaaslased töötasid Berliinis, Austrias, Hollandis või Belgias, mitte naabermaades. 2010. aastal anti korraldamine üle Eesti Tantsukunstnike Liidule, misjärel lõpetas festival peagi oma tegevuse.
Miks tundsid korraldajad aastal 2018 tugevat vajadust taasluua regioonil põhinev festival? Esimene põhjus on ilmselt selles, et Teine Tants ei pea enam ammu vajalikuks oma tegevuses tantsu kuidagi spetsiifiliselt välja tuua. Selle tühimiku soovib STL nüüd taas sisuga täita. Teiseks saab põhjusi otsida maailma üldisest olukorrast. Globaliseerumine on kaotanud oma jõu ja lokaalsus on taas ausse tõusnud. Koroonat selle põhjuseks pidada ei saa, sest vajadust platvormi järele tunti juba enne seda. Kliimaprobleemide tõttu ei ole enam ilus reisida lennukiga, samuti on kaasaegses tantsukunstis üha tähtsamaks muutunud töö kohalike kogukondadega.
Festivali üheks oluliseks eesmärgiks oli eksport: loodeti, et koreograaf saab kutse välismaa festivalile või edaspidiseks koostööks. Regioonikesksus piirab kahjuks ka uute esinemiste võimalused Balti regiooniga. Külalistena oli registreeritud ligi 70 tantsukorraldajat või tantsust kirjutajat, kuid kuulsate Euroopa festivalide kuraatoreid kohal ei olnud, pigem tantsumajade infokeskuste või truppide esindajad. Võib-olla on läbi ka see aeg, kui Brüsseli või Berliini paksu rahakotiga kuraatorid jahtisid siinkandis uut tantsu. Esiteks ei ole nende rahakott enam nii paks ja teiseks pole Balti tants nende jaoks ammu enam midagi eksootilist ja uut. Pigem liiguvad meie noored Euroopasse õppima ja toovad sealsed suundumused siia.
Tantsukunst versus etenduskunst
„Teatrivahi” taskuhäälingus ütles Valle-Sten Maiste, et tema jaoks oli tegemist etenduskunstide festivaliga, mingit tantsu erisust tema tuvastada ei suutnud.1 See oli lihtsalt tõdemus, mitte hinnang. Eestis levinud seletus terminile „etenduskunst” on see, et ühes lavastuses põimitakse erinevaid kunsti- ja teatriliike, kasutatakse muusikat, sõna ja tantsu. Selline seletus on aga pealiskaudne ega ütle midagi spetsiifilist. Kui festivalil esitletud töid lähemalt vaadata, võib pigem öelda, et koreograafid tegelevad teistsuguste otsingutega kui tavateater.
Kui unustada ära tutvustavad tekstid ja keskenduda vaid laval nähtule, siis oli vaid üks lavastus, mida saab selgelt sotsiaalpoliitiliseks nimetada: Jana Jacuka lavastus „Routine of fear”. Selle teemaks oli noore naise hirmutunne kodus, tööl ja tänaval. Leedu koreograaf Anna-Marija Adomaitytė lavastus „workpiece” ja Raimonda Gudavičiūtė „M(other)” lähtusid mõlemad eneseuurimuslikust taustast,
esimene rutiinsest töökogemusest McDonald’sis, teine emadusest. Vaatamata sellele, et ka need teemad on ühiskonnas tundlikud, suutsid koreograafid luua oma elukogemusest kunstiteose ja vältida tänitavat või õpetavat kõneviisi.
Jana Jacuka „Routine of fear”.
Evija Sedola foto
„workpiece” tekitas külalistes vaimustust. Peamiselt kõndis Anna-Marija Adomaitytė 30 minutit jooksulindil, aga tema koreograafiasse ilmus vaikselt veel mitu rutiinset ja ülitäpset pisiliigutust, olgu selleks siis pea tõmblus vasakule, veidi kiirem kõnd või hüppeke. Kõike täpselt õigel ajal. Ajaga manipuleerides suutis Adomaitytė koondada intensiivselt vaatajate tähelepanu, teda oli huvitanud mõju vaataja tajule. Laval oli tõeline etendus, mis ei alahinnanud vaatajat. McDonald’sis töötades kogetu jäi prooviprotsessi, seda ei jutustatud meile ümber. See on üks erinevus sõnateatri lavastajate ja koreograafia taustaga kunstnike vahel. Teatrikoolist tulnud lavastajad kipuvad uurimuspõhiste lavastuste puhul vaatajale ümberjutustust tegema, aga kui sõnu ei ole, tuleb appi võtta keha ja liikumine, aeg ja ruum. „workpiece” pakkus vaatajale tõelist kogemust, mitte teatraalselt vormistatud informatsiooni.
Anna-Marija Adomaitytė „workpiece”.
Donatas Ališauskase foto
Täpselt sama peab ütlema Mart Kangro „Ennemineviku” kohta, mis oli teine suur festivalihitt. Kangro on läinud veel kaugemale, ta koreografeerib sõnateatrit. Vaatamata sellele, et lavastus räägib mäletamisest ja amneesiast ning selle kaudu ka eneseloomisest või -tühistamisest (alati koos teistega ja samas üksinda), muutus tähtsamaks laval just sel hetkel toimuv. Uuring ja ideed teostati etenduse jooksul, põletavaks küsimuseks sai see, mida meie, vaatajad, täpselt selle etenduse jooksul kogeme või läbi elame. Teatriuurijad juhivad igal võimalikul juhul tähelepanu, et lavastust ei tohiks nimetada etenduseks. Ehk sobib mõiste „etendus” eriti hästi just koreograafide loodud lavastustele, sest nendele on olulisem etenduse toime. Nad planeerivad juba prooviprotsessis etendust.
Inta Balode Läti tantsu infokeskusest toob festivali tutvustavas intervjuus välja, et läti koreograafid kaasavad suuremaid teatriinstitutsioone (riiklikke teatrimaju, millel on eelarve, lava, proovisaalid jne), seda ikka selleks, et tantsu nähtavust suurendada. Aga see toob kaasa tantsu kui iseseisva kunstivormi rolli vähenemise.2 Nii võib tõesti juhtuda, eriti kui koreograafid püüavad oma väheste oskustega sõnateatrit markeerida. „Tantsu platvorm” pakkus suurepärase võimaluse mõista koreograafide eesmärke, nagu tõestavad ka eespool toodud näited. Nad tegelevad etendamisega siin ja praegu, lavastusi ei saa ümber jutustada, neid peab kogema. Sõnum, tunne või mõistmine toimuvad ainult konkreetses ruumis ja ajas viibides.
Raimonda Gudavičiūtė „M(other)”.
Sebastian Heindorffi ja Miguel Graetzeri foto
Kaks kõige nõrgemat lavastust tulid Lätist. Salme Kultuurikeskuses etendunud lavastuse „Very good minutes” visuaalkunstnikud olid loonud küll võimsa lavaruumi, kuid mehe ja naise vaheline kehaline vestlus jäi pidama balletiliigutustest välja arendatud moderntantsu ilutsemise ja eneseimetlemise juurde. Lausa kuritegelik oli tutvustavas tekstis mainida Walter Benjamini, mis lubas eeldada, et lavastus pakub mõnusat kommentaari kaasaegsele kunstile endale. Siiski polnud seal tegu muuga kui tavalise repro ja „kauni näivuse” korrutamisega, mis ei sõltu ei ajast, ruumist ega ka esitajast. „House of Labrys” etendus Vabal Laval, vaatajal seoti silmad kinni ja talutati toolile istuma. Toolid olid asetatud läbisegi, jättes nende vahele piisavalt ruumi tantsijatele liikumiseks. Lubatud kaasahaaravat helimaastikku ja ebatäiuslikku haprust me kahjuks kogeda ei saanud. IevaKrish ja Jēkabs Nīmanis olid koostöös tark- ja riistvaraarendaja Pāvils Jurjānsega leiutanud lavastuse tarvis uue mobiilse instrumendi, kineetilise kontrapunkti sämpleri, mille heli jõudis aga kuulajani ikkagi lihtlabase kõlariefektina. Grupp tantsijaid kõndis, kõlarid seljas, rütmistatult kuulajate vahel ja midagi enamat kogu lavastuses ei toimunud.
„Olmeulmad: Sanctum textum” (Raho Aadla, Age Linkmann, Maarja Tõnisson, Valeria Januškevitš) ja „Eden Detail” (Johhan Rosenberg, Jette Loona Hermanis, Eden Olev, Anne Türnpu) esindasid atmosfääriteatrit. Esimene oli suursuguselt liikuv, kehadest koosnev kunstiteos Sakala 3 teise korruse valges fuajees ja teine Kanuti Gildi SAALis lahti rullunud maailm, mis oli täis topitud igasugu põnevaid esemeid. Mõlemas lavastuses oli olulisel kohal visuaalne kogemus ja mõlemas oli olemas rituaalne palve. Huvitav oli kogeda neid lavastusi, mis juba aastakese laval olnud, nüüd festivali raames. Palju auhinnanominatsioone pälvinud „Eden Detail” näis festivali kontekstis kuidagi tühi ja ülepingutatud. Tegijate ambitsioon kippus piirduma silmapaistmise ja teistest erinemisega. „Olmeulmad” mõjus aga, vastupidi, veidi üleolevalt rahulikult ja eneseteadlikult, tehes seda kõige tavalisemat külakuhja, aga tehes seda hästi.
Kõrvalprogramm
Kriitikuna on mul sageli olnud vaja välja tuua erinevate etendusasutuste aasta jooksul valminud parimad teosed. STLi puhul olen alati veidi hätta jäänud: nad teevad palju, teevad üritusi, mida ei saa hinnata samade näitajate põhjal, mida me peame silmas lavastuste puhul. STL korraldab läbi aasta palju loenguid, töötube ja arutelusid. Nii oli ka festivalil minu jaoks etendustest olulisemgi kõik see, mis jääb väljapoole lavastusi. Hommikustes töötubades sai ise kogeda techno-liikumist, uurida beebiteatrit ja tantsulist taju ning tantsida vastutuleliku keha tantsu. Oli ka võimalus valida välja mõni huvitav kunstnik ning osta pilet temaga jalutuskäigule. Artist Walki formaadi on välja töötanud produktsiooniplatvormi „Reskript” tegijad Henri Hütt ja Maarin Mürk. Selle käigus sai kunstnik intiimsemas õhustikus ennast tutvustada ja osaleja temalt küsimusi küsida. Kahel õhtul toimusid ka peod, mis olid juba iseenesest kunstiteosed tänu lühiperformanssidele ja selge sõnumiga muusikavalikule.
Huvitav oli jälgida ka pitching’u-programmi. Kolmel päeval püüdsid eesti, läti ja leedu kunstnikud ennast tutvustada ja lavastusi või iseennast külalistele maha müüa. Oli üleolevaid ja laisku tutvustusi: umbes nii, et ah, pean selle nõmeda asja ära tegema, te teate küll ju, kes ma olen ja millega tegelen. Oli ka häbelikke ja tagasihoidlikke esitlusi: mis nüüd mina, ega ma tegelt ei oskagi midagi teha. Kõige paremini mõjusid need, kes taipasid ära kasutada piching’u formaati. Kümme minutit enda tutvustust ja viis minutit küsimusteks. Eestlased olid teistest kõvasti üle, kuulajatest peeti lugu ja panustati enese ja etenduse esitlemisse, sest mis see teater muud on. Eriti osavad olid The Biofilm Sistersi liikmed ning Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere. Nüüd, kui tutvustatud lavastused on ka etendumiseni jõudnud, tuleb kummalisel kombel nentida, et nende esitlemine oli palju põnevam kui etendused ise. Leedu noored tantsukunstnikud suutsid luua kollektiivset kunsti väärtustava atmosfääri. Nad toetasid üksteist, naersid üksteisele kaasa, aitasid ka publiku hulgas olles sõbral ennast tutvustada. Hiljem kuulsin ka asjatundjatelt, et leedu tantsukunst ongi hetkel täis energiat. Suuri tippe veel ei ole, aga nad otsivad ja ka leiavad võimalusi oma isikliku ja erilise kunstiga tegelda, olgu või tänaval või bussipeatuses. Meenub meie üheksakümnendate lõpp, mil tantsukunstnikud ei olnud veel omavahel konkurendid, pigem ühe ja sellesama kollektiivi liikmed.
„Balti tantsu platvorm” oli tõeline festival ja need, kes osalesid nii pea- kui kõrvalprogrammis, said inspireerivale kogemusele lisaks ka teadmise, et tantsukunst on üks lõpmatult mitmekesine ja kihvt kunstivorm. Kollektiivsusest veel: STLi juht Triinu Aron jäi kogu festivali jooksul väga tagasihoidlikuks, osalejad valis žürii, piching’ut korraldasid ja juhtisid suurepäraselt kommunikatsiooniga tegelevad Marie Pullerits ja Evelyn Raudsepp, tehniliselt juhtis festivali Henri Mäll, Kärt Kelder toimetas sotsiaalmeedias, Kaisa Kattai vastutas publiku teenindamise ja vabatahtlike eest ning Sandra Väizene tegeles väliskülalistega. STLi korraldus tõestas, et suurte juhtide aeg on lõplikult möödas, nüüd panustab igaüks sellesse, mida ta kõige paremini oskab, ja võtab toimuva eest ka isikliku vastutuse.
Viited:
1 Teatrivaht 2022. „Balti tantsu platvorm”. Teater. Muusika. Kino, nr 6. — https://www.temuki.ee/archives/5531
2 Marie Pullerits, Triinu Aron, Ina Ločmele, Inta Balode, Gintarė Masteikaitė 2022. Aktiivne, arenev ja elav Baltimaade tantsuväli. Sõltumatu Tantsu Lava, 4. V. — https://stl.ee/baltimaade-tantsuvalja-rikkalik-pilt/
