ENN SÄDE FOTOALBUM 19. Neulandi ja Säde orelifilmide kirev pakett ja saatus

Oktoober, 2022

Orelite juurde toob meid õieti esimene orelifestival Tallinnas veebruaris 1974. Sama meeskonnana teeme täispika muusikafilmi „Orelitoonid”, mis võetakse hästi vastu ja millest pilte loodan siinses fotonurgas ka varsti näidata. Nii et kui Eesti Telefilm laseb samal kevadel käiku „kontsertprogrammi” Hugo Lepnurmest ja orelitest, oleme ju mingil moel enesekindlamad, saanud headeks tuttavateks professori ja Rolf Uusväljaga ning sõidame marupõnevale turneele mööda Eesti oreleid. Milleks me aga valmis pole, on lagunevad kirikud ja vaikivad orelid. Eks ta nüüd südamevalufilmiks muutub — ja see saab meile saatuslikuks. Ahmime ülearu palju objekte ja asjaolusid.

Et kõik ausalt üles tunnistada, tuleb siin korda teha ka Eesti Telefilmi orelifilmide pealkirjad ja nende ilmaletuleku järjestus. Kõige pikemaks jääb „Oreli sisse minek” — 44’40’’, mille võtame üles kevadel 1974. Viivi Luigelt ilmub 1973. aastal luulekogu ahvatleva pealkirjaga „Pildi sisse minek”. Kui aeg kätte jõuab orelifilmile pealkiri panna, võtame ühendust noore luuletajaga (tõsi, Olav Neuland on temast pool aastat noorem…) ning palume luba tema luulekogust inspireerituna kasutada filmi pealkirjana „Oreli sisse minek”. Nii jääbki — oleme Viivi Luige esimesed epigoonid.

Siis tuleb filmi lärmakas lõpetamine detsembris 1974 ja riiulile panek viieteistkümneks aastaks. Telefilmi peatoimetaja Endel Haasmaa: „Praegu eksisteerivad Telefilmis taidlusgrupid, kes juhtimisele ja suunamisele ei allu. Lindistatud on viseerimata tekst.” (Autoriteksti, küllap liigselt ohtrasõnalise, kirjutan mina, seda loeb mõnusa häälega raadiomees Härmo Saarm.) Telefilmi juhataja Harry Loit: „Milleks korduvalt lagunenud orelite näitamine? Sellisel kujul film eksisteerida ei saa.”

Jüri Müür on Eesti Telefilmi toimetusse kutsutud: „Filmis on liiga palju kordusi, mis tingitud autorite liigsest südamevalust. Lepnurm suhtub rahulikumalt, filmi autorid on liiga ägedad.” Rein Maran: „Võimaldage autoritel teha seda, mida nad õigeks peavad.” Üksjagu demagoogilise õiendamise järel on üsna ootamatu, et toimetus lubab teha tõelise filmikoopia!

 Hingame sügavalt sisse, professor Hugo Lepnurme ja Rolf Uusvälja ees on üsna sant tunne selle ärakeelamise pärast. „Igast väljapääsmatust olukorrast on alati kaks väljapääsu,” ütleb Jüri Müür ja me saame eriloaga siiski näidata keelatud filmi Heliloojate Majas veebruaris 1975. Heliloojad toetavad üksmeelselt filmi ning soovitavad siit-sealt parandada, et linastusluba saada. Olav läheb aega teenima Tisleri tänava miilitsapataljoni, mis küll üksjagu filmi „päästmist” segab: üsna tuntav ümbermontaaž, veidi juurdevõtteid, kõige rohkem punaseid teleülemusi ärritanud episoodid lendavad välja, aga meil on ju üks originaalkoopia olemas! Sisuliselt uus filmiversioon saab pealkirjaks laenu Jacques Prévert’ilt „Kuidas portreteerida orelit”, tema pikkus on 36’27’’, eesti keeles öelduna — ta on üle kaheksa minuti lühem. Lõpetamise aastaarvuks jääb 1976, tsensor/glavlit lubab ekraanile ja ennäe imet, kohendatud filmiversiooni näidatakse ETV ekraanil juba märtsis 1978 (ainult neli aastat hiljem). Nii palju siis arvude ja faktiräga. (Üks asjaolu veel, mis skisofreenilist ajastut ju naljakalt näitab: ka esimene, keelatud filmiversioon saab tsensorilt/glavlitilt siiski loa näitamiseks 16. V 1976.)

Orelfilmide närvesööv peatükk meie elus on tüse õpituba meile mõlemale, Olavile ja mulle. Kompame montaažimaailma reegleid ja võimalusi. Paari aasta pärast stardib Neuland täispika mängufilmiga „Tuulte pesa” ja minust saab dokfilmi „soolorežissöör” („Roheline pomm”).