SUVELAVASTUSE MOODI SUVELAVASTUS

KARIN ALLIK

Priit Põldma, „Kadunud kodu”. Lavastajad: Margus Kasterpalu ja Priit Põldma. Helilooja: Pärt Uusberg. Muusikajuht: Miina Pärn. Kunstnik: Jaan Toomik. Kostüümikunstnik: Maiu Rõõmus. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Liikumisjuht: Ingmar Jõela (Von Krahli teater). Laval: Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater, esietendusel Aleksander Eelmaa), Külli Teetamm (Tallinna Linnateater) ja Meelis Rämmeld (Endla). Esietendus 20. VII 2021 Saueaugu Teatritalus.

 

Priit Põldma ja Margus Kasterpalu „Kadunud kodust” Saueaugu teatritalus on kirjutatud varemgi. Juba on ka kirjutatud, et lavastusest „on kirjutatud varemgi“1, kuid võtan selle teose siiski veel kord luubi alla. Asi pole siiski selles, et lavastust ümbritsev kontekst kujunes äärmiselt eriliseks — seda on analüüsitud üksjagu, põhjalikema sissevaate andis Pille-Riin Purje Teater. Muusika. Kinos2. Minu huvi ei lähtu niivõrd „Kadunud kodu” erakordsusest, vaid hoopis selle sarnasusest teiste lavastustega, mida olen eesti teatris suviti näinud. Täpsemalt pean silmas, et Põldma-Kasterpalu lavastust võiks käsitleda näitena „tõupuhtast” eesti suvelavastusest. Ehkki suvelavastuse mõiste on suviste kommertsprojektide mõjul omandanud mõningase negatiivse konnotatsiooni, räägin siin suvelavastusest ikka kui neutraalsest nähtusest, liiatigi et „Kadunud kodu” projekti ei saa rahaahnuses süüdistada.

Kõrtsistseen.

 

Teatriterminoloogia töörühm on defineerinud „suveteatrit” kui „suvehooajal etendatavaid lavastusi”3, märkides seejuures, et tegu pole eraldi teatriliigiga (mistõttu soovitataksegi kasutada pigem suvelavastus(t)e mõistet). Omaette teatriliigina ei saa suveteatrit tõesti käsitleda, kuna suviseid lavastusi ei ühenda ükski dominantne väljendusvahend või sihtgrupp. Samamoodi puuduvad suvelavastustel esteetilised ühisjooned.

Sellegipoolest tunnen publikuliikmena, et üks suvelavastus võib olla suvelavastuslikum kui teine, sest vastab paremini suvelavastusele seatud ootustele. Niisiis üritangi „Kadunud kodu” näite najal selgitada, milles seisneb suvelavastuslik suvelavastus, või teisisõnu, mida tundub eesti teatripublik suvelavastusest otsivat. Kuigi suvelavastuste vaatajatele keskenduvaid publiku-uuringuid Eestis tehtud ei ole, püüan oma arutelus tajuda-tunnetada kaasvaatajate ootusi ja mõtteid, lähtudes isiklikest tähelepanekutest suvelavastuste etendustel ja nende kajastustega tutvumisel.

Sander Roosimägi ja Külli Teetamm.

 

Väidan, et kõige olulisema osa publiku ootustest suvelavastustele moodustavad koht ja atmosfäär. Eestlaste valmisolek ja huvi sõita suviti teatrivaatamiseks linnast välja ning ühendada teatrielamus siseturismiga on teada-tuntud fakt. Juba 2007. aastal arutles Ott Karulin, kas suveteatrit peaks ehk määratlema teatrina, mille vastuvõtus on laval pakutavaga võrdselt oluline teekond mängupaika (aga ka segavad looduslikud tegurid, turundus ja publiku suurem häälestatus meelelahutusele)4. Teekond siiski ei saanud osaks teatriterminoloogia töörühma sõnastatud suvelavastuse definitsioonist, ent publiku ootustes on see alles. Seda kinnitab kas või asjaolu, et teatrisuvede ülevaateid esitletakse meedias tihtipeale just kaardi, mitte pelga loeteluna.

Ent see teekond ei saa viia juhuslikku paika — õnnestunud suvelavastus eeldab teadlikult valitud kohta ning selgelt tajutavat kooskõla lavateose ja ruumi vahel, teinekord isegi kohaspetsiifilisust. Aastal 2018 kirjutas Valle-Sten Maiste: „Suveteatri puhul on pruugitud mõõdutundetult väljendeid „kohavaim”, „keskkond loob ja toetab” jms. Tähendusetu ruumipoeetika vohamine on jutud teatri ja keskkonna seostest nii segaseks ajanud, et ainevallaga suudab konkureerida ehk vaid postmodernistlik diskursus.“5 Maiste esitatud väide peab paika siiamaani — viimastel aastatelgi leidub küllaga suvelavastusi, mis on paigutatud mingisse kohta justkui lootuses, et koht „oma vaimuga” teeb kogu töö atmosfääri loomiseks ära ja teatritegijad saavad sellest kohustusest priiks.

Vapustavalt kehva näitena kohavalikust ja atmosfääriloomest meenub 2020. aasta suvel etendunud Vilja Nyholm-Palmi „Lüpstud”, mille vaatajad said tõepoolest lüpsta, kui lootsid Pulli külast (ja hiljem Nabala mõisast) leida ruumi, mis Briti maakolka muserdavust käsitlevale lavastusele kaasa kõlaks. Pulli külas oli lavastus ühe juhusliku puhkekeskuse õuele kämpingumajade vahele visatud, lisatud mõned heinapallid ja puust platvormid ning siis „atmosfääriloomega” ühele poole saadud. Tulemus oli muidugi pehmelt öeldes pettumust valmistav, kuid pole kahjuks ainus omasuguste seas. Lavastusprojekte, kus juhuslikult kätte sattunud mängupaika püütakse esitleda kui erilise vaimuga kohta, tuleb ette igal suvel.

Aleksander Eelmaa.

 

Saueaugu teatritalus etendunud teoste kohta ei saa seda väita. Ühelt poolt teebki ruum siin osa tööst ise ära — seda eelkõige nende publikuliikmete silmis, kel on Saueauguga pikem ühine ajalugu ja kellele paistab mängupaik omamoodi kihiline, täis mälestusi varasematest lavastustest. Kuna „Kadunud koduga” tähistati Saueaugu teatritalu 20. aastapäeva, põimiti seekord lavastusse ka otseseid viiteid ja kilde, mis etenduspaiga minevikku meenutaksid, võimendades paigamälu veelgi. Samas võib Saueaugu luua ka esmakülastaja jaoks hästi tajutava atmosfääri, milles segunevad muu hulgas vanadesse taluhoonetesse ladestunud ajalugu ja otsatute põldude avarus. Kui etenduste käigus teatrisaali uksi vahel avatakse, vaatab sisse loodus ise — määgigu seal lambad või ladistagu vihma, vahetu kontakt teatritalu ümbritseva keskkonnaga mõjub lavastuse atmosfäärile rikastavalt, süstib sinna ehedust. Sel kohal on igatahes iseloomu.

Teisest küljest: „Ta on piisavalt kaugel selleks, et siia jõudes olla juba päriselt kohal, olla sisemiselt valmis astuma sellesse teatri võlumaailma,” iseloomustab teatritalu peremees Margus Kasterpalu Saueaugu eripära.6 Kuigi pärast Tiit Teriku 2022. aasta teatripäeval peetud kõnet tahaks sõnapaari „teatri võlumaailm” peale hambaid kiristada, olen Kasterpaluga sisuliselt nõus. Teekond Saueaugule on omamoodi ettevõtmine ja nõuab vähemasti poolt päeva, eriti kui alustada sõitu kaugemalt kui Tallinnast. Lisaks jätab rännaku viimane ots, kitsas külavahetee, mis on keskelt rohtu kasvanud ja külgedelt pisut roopa sõidetud, tõepoolest mulje, et jõutud on kuhugi intiimsesse ja rahulikku paika, kus ei pea tegelema millegi muu kui sellega, milleks kohale tuldi.

Meelis Rämmeld.
Eduard Lauri fotod

 

Niisiis võib järeldada, et Saueaugu teatritalul on juba etenduspaigana head eeldused, täitmaks suvelavastustega publiku ootusi — ruumid evivad iseenesest tugevat atmosfääri ja asukoht on muust tsivilisatsioonist küllaltki eraldatud. Ent kuidas jääb kooskõlaga lavateose sisu ja ruumi vahel? Arvan, et „Kadunud kodu” puhul on ka see selgelt olemas.

Kui Priit Põldma kirjutatud näidend käsitleb ühe noore mehe kodu ja juurte otsinguid ning dilemmat, mida teha oma esivanemate talukohaga, siis vana talupaik tundubki parim koht selle teose lavastamiseks. Kusjuures ma ei pea silmas mitte seda, et talukeskkond võimaldab Põldma teose paigutada võimalikult realistlikku lavaruumi — teatritalu saalis mängides säilis ikkagi tinglikkus, kuna sama ruumi ja lavakujunduse sisse pidi mahtuma rohkelt tegevuspaiku. Pigem tekkis teose sisu ja mängupaiga vahel omamoodi sümbioos, kus Põldma tekst käivitas publikus assotsiatsioone isiklike kadunud kodudega ja tõi pinnale hingesopis kipitava igatsuse, kuid samal ajal pakkus tuttavlik ruum sellele igatsusele leevendust. Tõsi küll, see igatsus ei pruugi olla tuttav kogu publikule, ent olulisele osale kindlasti. Nimelt paistavad Statistikaameti väitel teatris käimise aktiivsusega enim silma 45- kuni 64-aastased eestlased7 — nende mälu ulatub aega, mil vanaemad-vanaisad elasid ikka maal ning võimaldasid lastel tunda sidet mõne konkreetse küla ja taluga. Vanavanemate lahkudes kujunes sellest paigast aga tõenäoliselt üks kadunud kodu. Pealegi täiendavad selle põlvkonna kadunud kodu tunnet kogemused-mälestused 1990-ndate omandireformist, nagu viitab ka Põldma lugu.

Hüpoteesina võib siis õhku visata mõtte, et ehk on igatsus kadunud kodu järele ka üks põhjustest, mis utsitab eestlast suviti mööda metsatukkasid ja taluõuesid etenduselt etendusele ringi sõitma. Otsitakse võimalust nostalgitseda ja taaselustada tundeid, mis lapsena maal veedetud aega iseloomustasid. Mingil määral kõneleb tolle väite toetuseks ka tõsiasi, et endavanuste ja nooremate Z-generatsiooni esindajate puhul (kellel üldjuhul puudub isiklik kogemus kadunud kodust) ei taju ma sellist huvi suvelavastuste vaatamiseks mööda Eesti maanurki ringi sõita, ehkki muude ettevõtmiste jaoks ollakse suvel tavapärasest liikuvamad.      

Seda hüpoteesi ei saa küll lisategurite paljususe tõttu kontrollida, see-eest aga on täiesti kontrollitav väide, et „Kadunud kodul” on Saueauguga niivõrd tugev seos, et seda võiks nimetada kohaspetsiifiliseks lavastuseks. Kui kohaspetsiifiline lavastus „lähtub konkreetsest ruumist ja enamasti ei ole teistesse ruumidesse kohandatav“8, siis „Kadunud koduga” nii ongi — „Draama” festivali raames anti külalisetendused Eesti Rahva Muuseumi sillaalal, kuid teos seal tööle ei hakanud. Tajusin toona, et teos ja selle atmosfäär valgusid suures mustas saalis laiali. „Ka ei mõjunud pärimuslikud-müstilised käigud „Kadunud kodus” sedapuhku veenvana, keskkond tundus selleks liiga tänapäevaselt steriilne ja tehislik.“9 Aasta hiljem tõdengi, et mälestus „Draama” festivalil nähtud etendusest on tuhmunud; ainsana läks seal hinge helisalvestus, millelt võis kuulda Aleksander Eelmaad lausumas oma Saare Vana repliike „Kadunud kodu” esietendusel, muu läks aga „tõlkes” kaduma.

 

„Kadunud kodu” pole mõistagi ainus näide, mis ilmestab sisu ja ruumi kooskõla olulisust suvelavastustes. Viimaste teatrisuvede edukaimad lavastused on samuti toetunud teose sisu ja ruumi sümbioosile või sündinudki täiesti kohaspetsiifilisena. Viimaste hulka saab lugeda näiteks Ivar Põllu „Serafima+Bogdani” Peipsiveere võsas, mis osutus täismänguks, pälvides heakskiidu nii kriitikutelt kui ka rohkearvuliselt publikult. Sarnaselt funktsioneeris ka Helena Kesoneni „Petserimaa igatsus” Setomaal — publikuarv oli küll väiksem, kuid kiidusõnu kostis lavastuse kohta mitmest publikugrupist. Neid kolme lavastust ühendab ka õnnestunud dramaturgia, mis suudab mängupaiga pakutud võimalusi realiseerida ja publikut enesega kaasas hoida. Sugugi mitte kõik kohaspetsiifilised suvelavastused, mida olen viimastel aastatel näinud, pole seda saavutanud. Näiteks tõotas erilist ruumikasutust demonstreerida Balti manufaktuuris etendunud Helen Rekkori „Sitsi silentium”, ent kohavaim kohale ei jõudnud — lavategevus koondati hiiglasliku tehasesaali ühte otsa, jättes ruumi tegeliku vägevuse varju. Melodramaatiliselt lihtsakoeliseks kujunenud tegevustik ei andnud hoonele piisavalt sõna.

Siin saab muidugi tõstatada küsimuse, kas suvelavastused ei võikski oma loomult lihtsakoelisemad olla — ka Ott Karulin mainis oma kirjelduses suveteatrist, et publik on suviti rohkem häälestatud meelelahutusele. Võib ju väita, et suvisel puhkuseajal tahetakse teatris näha midagi kergemat, aga samamoodi nendib osa teatrivaatajaid ka muul ajal, et pärast pikka tööpäeva teatrisse tulles tahetakse naerda ja lõõgastuda, mitte tõsiste teemadega pead vaevata. Selle publikusegmendi jaoks täidab  teater tõenäoliselt ka suvel eelkõige meelelahutuslikku funktsiooni. Küll aga usun, et need, kes on pärast tööpäeva nõus teatris ikkagi tõsiste või abstraktsete teemadega tegelema, on selleks valmis ka suvel. Ja vähe neid inimesi ei ole — toosama tõsise (või pigem traagilise ja küllaltki võika) sisuga „Serafima+Bogdan” jõudis ju 2021. aastal lausa Eesti enim külastatud lavastuste esikolmikusse10, samamoodi müüdi välja kõik „Kadunud kodu” etendused. Seega on õigustatud hoopis küsimus: kas meelelahutuslikkus ja lihtsakoelisus annavad teatrisuvedel tooni seetõttu, et publik seda tingimata ootab, või seetõttu, et teatritegijad seda ise aina pakuvad?

Tõepoolest, kui poleks nõudlust, ei oleks arvatavasti ka pakkumist. Samas saavad teatrid oma pakkumisega publiku vaatamisharjumust ka kujundada, seda nii suvel kui sisehooajal. Kindlat vastust anda on niisiis raske; peaasjalikult oskan siit järeldada, et tarvis oleks üht suvelavastustele keskendunud publiku-uuringut. Arvan, et Eesti teatripublik ei muutu suviti meelelahutusejanuliseks massiks, vaid säilitab erinevad publikugrupid, kelle jaoks täidab teater ka erinevat funktsiooni. Neid publikugruppe ühendab huvi võtta suvelavastuste külastamiseks ette pikem teekond, sõita linnast välja ning kogeda kooskõla lavastuse sisu ja ruumi vahel. Seda huvi võib mõjutada teatav nostalgiaotsing või täpsemini igatsus kadunud kodu järele. Nii paistabki Põldma-Kasterpalu „Kadunud kodu” mulle näitena eeskujulikust suvelavastusest, mis täidab publiku ootu­si nii koha ja atmosfääri kui ka sisu ja temaatika poolest.

 

Viited:

1 Põim Kama 2022. Ühe öö hingelised eksirännakud. — Sirp, 2. IX.

2 Pille-Riin Purje 2021. Ja see õhtu jääbki, nii jääbki… — Teater. Muusika. Kino, nr 9.

3 Teatriterminoloogia, Eesti Teatri Agentuuri koduleht. — https://teater.ee/teatriinfo/terminoloogia/

4 Ott Karulin 2007. Eesti suveteater on aja jooksul näo kaotanud. — Eesti Päevaleht, 8. VIII.

5 Valle-Sten Maiste 2018. Värske suvekunstiliik: bisarne teater. — Sirp, 21. IX.

6 Juhan Hepner 2021. Saueaugu teatritalus etendub Ernst Enno motiividel põhinev lavastus „Kadunud kodu”. ERRi kultuuriportaal, 20. VII. — https://kultuur.err.ee/1608283995/saueaugu-teatritalus-etendub-ernst-enno-motiividel-pohinev-lavastus-kadunud-kodu

7 Milline on Eesti teatrikülastaja portree? Statistikaameti blogi. — https://www.stat.ee/et/uudised/2019/03/27/milline-on-eesti-teatrikulastaja-portree.

8 Teatriterminoloogia, Eesti Teatri Agentuuri koduleht.

9 Karin Allik 2021. Milleks meile Draama? ERRi kultuuriportaal. — https://kultuur.err.ee/1608350669/karin-allik-milleks-meile-draama

10 Tiia Sippol 2022. Ilmunud on teise koroona-aasta teatristatistika: piirangud jätsid teatrikülastuste arvule varasemast sügavama jälje. Eesti Teatri Agentuuri koduleht. — https://teater.ee/sundmused/ilmunud-on-teise-koroona-aasta-teatristatistika-piirangud-jatsid-teatrikulastuste-arvule-varasemast-sugavama-jalje/

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.