EESTI FILMI AASTA 2022

TÕNU KARJATSE

2022. aasta oli kodumaise filmitootmise jaoks keeruline, eelkõige selle tõttu, et Putini režiimi kallaletung Ukrainale katkestas võimalikud kaastootmisplaanid Venemaaga, sõjaga kaasnenud energiakriis tõstis filmide tootmise hinda ja majanduslanguse mõju kujundab pilti ka alanud aastal. Putini agressioon peegeldus ka filmilevis: Venemaal tehtud filme ei näe me kinodes enam ilmselt pikki aastaid. Nii näiteks ei jõudnudki läinud aastal vaatajate ette Eesti kaastootmises valminud „Kapten Volkonogovi põgenemine” (Nataša Merkulova, Aleksei Tšupov, 2021), ehkki tegemist on vene imperialistlikku mõtteviisi pigem kritiseeriva linatööga (film jõudis Eesti kinodesse tänavu).

Eesti filmil on aga lõppenud aastal ette näidata uusi edulugusid nii kodumaises kinolevis kui ka rahvusvahelises plaanis ja mis kõige tähtsam, statistika andmetel tahab eesti vaataja omamaist filmi vaadata kinoekraanil, hoolimata koduste väiksemate ekraanide veiklevatest VOD-ahvatlustest ja Hollywoodi jõupingutustest kinokülastaja tähelepanu võita.

Eesti filmil läheb hästi. Aasta jooksul valmis kümme täispikka mängufilmi, alla kümne lühimängufilmi, kolm animafilmi, 19 dokumentaalfilmi, lisaks veel ETV sarja „Eesti lood” seitse uut tulijat. Kinodes esilinastus aasta jooksul 31 filmi, sealhulgas kaastootmisprojektid. Kui siia juurde arvata ka televisiooni tarbeks tehtud filmid, oleks see number 44, ja kui siia lisada ka Veneetsia kunstibiennaali Eesti väljapaneku jaoks valminud kolm Kristina Normani filmi, siis isegi 47. Valiku teevad veelgi kirjumaks BFMi tudengite lõputööd ja mõned lühifilmid, mis jõuavad kinodesse alanud aastal  eriseanssidena. BFMi lõputööd on aasta-aastalt üha tugevamad ja neid võib häbita kõrvutada kogenenumate tegijate loominguga, ainuke häda on selles, et neid pole kusagil vaadata. Mõne üksiku eriseansi järel vajuvad need ekraanilood samuti unustusse nagu igal aastal valmivad arvukad lühifilmid ja animatsioon. Põhjuseks endiselt kinode linastusaegade täispikkadel filmidel rajaneva tsükliga sobimatu formaat ja tihti ka eksperimentaalsem lähenemine nii sisult kui ka vormilt. Samas on sel aastal ka üks katse seda suletud ringi murda — niinimetatud aeglase kino peale üle läinud Kino Sõprus otsustas aasta lõpul näidata 2022. aasta rahvusvaheliselt menukaimat eesti lühianimatsiooni, Sander Joone „Sierrat”, pikkade filmide ees. Kinoajaloo seisukohalt pole selles midagi uut, nii tehti näiteks nõukogude ajal, kui välismaiste mängufilmide ette näidati ideoloogiliselt sobivaid kroonikaid või kontrollitud satiirikogumikke „Süütenöör”. Probleem on aga selles, et lühifilmidel puudub kinodes vaataja ja samas tuleb kinopidajail rohkem kui kunagi varem mõelda sellele, kuidas publikut koduste ekraanide juurest kinno meelitada. VOD-platvormide jõuline pealetulek on peamine tegur, mis ka filmitootmist mõjutab; filme tehakse ju eelkõige vaatajale ja võitlus käibki vaataja aja eest. Eesti Filmi Instituut ja Rahvusarhiiv astusid aasta lõpus omalt poolt võistlusse VOD-portaaliga Arkaader, mis peaks saama netiväravaks kõigile kodumaistele filmidele. Uue portaali nime meeldejätmine vajab veidi harjumist, samuti on Arkaadri 8,88-eurone kuupilet küll kallim kui näiteks Netflixil, kuid Eesti enda filmipärandiga tutvumine väärib panustamist ja tegijad tunnustust. Pealegi osaleb VODi tellija kaudselt filmide rahastusmudelis. Arkaader ja ka uue kuue saanud ERRi arhiiviliides arhiiv.err.ee aitavad saada ettekujutust kodumaise filmitootmise arengust ja võimaldavad teha üldistusi ka selle kohta, milline on olnud eesti filmi rahvusvahelise lennu potentsiaal ning miks on see lend jäänud vaid üksikuteks hüpeteks.

Seda, et eesti vaataja kodumaist kino armastab, näitavad piletite müüginumbrid — Eesti Filmi Instituudi andmetel on aasta kümne vaadatuima filmi seas kolm kodumaist täispikka mängufilmi, mis pole üldse paha tulemus, võrreldes näiteks sellise traditsioonidega filmimaa nagu Prantsusmaa aastastatistikaga1. Filmikunsti sünnimaaks peetud Prantsusmaal ei pääsenud lõppenud aastal kinodes enim vaadatud filmide esikümnesse ükski kodumaine linatöö. Võib arvata, et nii võib juhtuda ka teistes, väiksema filmitootmise kogemusega riikides, sest Hollywoodi raskekahurväega on väiksematel asjaarmastajatel raske võidelda. Omaette küsimus on loo jutustamise nivelleerumine ameerika traditsioonide järgi, mille jäljed on vägagi ilmsed ka Eestis TOP-10 jõudnud täispikkades mängufilmides — hollywoodilikku sära ja hoogu püüdsid nii Ove Mustingu kauaoodatud täispika mängufilmi debüüt „Kalev” kui ka Elmo Nüganeni kaks esimest Apteeker Mel­chiori sarja filmi „Apteeker Mel­chior” ja „Apteeker Melchior. Viirastus”. Samas on tõsiasi, et need filmid jäid Eesti vaadatuimate filmide hulka kõrvuti selliste rahvusvaheliste hittidega nagu James Cameroni „Avatar: vee olemus”, Joseph Kosinski „Top Gun: Maverick” ja Kyle Balda „Käsilased 2”. Kui paigutada Mustingu patriootlik spordisaaga ja Nüganeni krimivisioonid skaala ühte otsa ning teise Len Murusalu kureeritud kunstifilmide kogumik „Ajakvartett” (Len Murusalu, Piibe Kolka, Liina Siib, Anna Hints, Tushar Prakash), siis võib öelda, et eesti filmikunst aastal 2022 on vägagi variatiivne, filme tehakse kõigis žanreis ja igale maitsele. Peaasi, et film leiaks vaataja ja vaataja filmi.

See, mis suunas areneb filmikeel, jutustamisviis, ja mis lugusid filmi kaudu edasi antakse, on omaette teema. Nii Ove Mustingu mängufilm „Kalevi” korvpallimeeskonnast kui ka Indrek Hargla romaanide põhjal valminud Nüganeni Melchiori-filmid näitavad, et ajalugu on ammendamatu varasalv, millest võib leida kõnekaid nüansse ja kõnetavaid lugusid. Tõsi, mida kaugemale ajas liigume, seda spekulatiivsemad on ka lähenemised — nii on Melchiori-lood haarav fiktsioon, millele eelnes Indrek Harglal põhjalik eeltöö keskaegse Tallinna eluolu käsitlevate uurimustega. „Melchiori” teene on ka Tallinna kaugema ajaloo toomine laiema publiku huviorbiiti; produtsent Kristian Taska oskab vajutada õige­tele nuppudele, sest triloogiana kavandatud „Melchiori” vastu on huvi tundnud ka teised kunagisse Hansa Liitu kuuluvad riigid. Samas ei saa me Melchiori-filmidest midagi eriti teada keskaja kohta, sellega need filmid ei tegele ja see pole olnud ka eesmärk. Tegemist on lihtsalt peadpööritava tempoga hargnevate mõrvamüsteeriumidega, mida lahendatakse tavapärasest teistsuguses olustikus. Filmidest kumab läbi võimu ja vaimu aegumatu vastasseis; võimupüüdlused, inimlik ahnus, ihad ja isekus on ajatud motiivid, millest kuriteod tõukuvad. Rae­apteeker Melchiori seiklused püüavad näidata Tallinna vanalinna uue nurga alt, legendaarsed hooned ja tänavad saavad uusi tähendusnüansse midsommerlike kuriteopaikadena. Oht on aga selles, et kavandatav triloogia jääb eesti filmi ajalukku värvilise vilksatusena keskaegses rõivastuses noortest ja ilusatest näitlejatest, sest Melchiori seiklused ei jäta ruumi karakteriarenduseks ja kasutatud digilahendustest jääb õhustiku loomisel väheks.

Ove Mustingu „Kalev” võtab aluseks märgilise episoodi Eesti lähiajaloost, mil meie spordi rahvuslik uhkus, korvpallimeeskond Kalev alistas 1991. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistluste finaalis Leningradi Spartaki. Oluline saavutus spordis langes kokku Eesti iseseisvuse taastamise ajaga, saades sõltumatuseaate kandjaks ja väljendajaks. Mustingu debüüdi valmimine aastal, mil Nõukogude Liidu imperialistlikke aateid kandev Vene Föderatsioon ründas iseseisvat Ukrainat, annab filmile emotsionaalse lisaväärtuse. Poliitiline olukord osutus ilmselt ka otsustavaks „Kalevi” saatmisel Eestit esindama Ameerika Filmiakadeemia Oscari-auhinnale võõrkeelsete filmide kategoorias. „Kalevist” osutus edukamaks aga Sander Joone mänguline animatsioon „Sierra”, mis jõudis ka Oscarite lühinimistusse. „Kalev” seadis endale mitu suurt eesmärki — läbi meelelahutusliku joone vaatajat kütkes hoides rääkida lugu rahvuslikust uhkusest ja näidata ka meie lähiajaloo murdelisi punkte. Ootused filmi valmimiseks olid ühiskonnas kõrged, tootmistsüklit pidurdas koroonapandeemia, nõudlik on ka spordifilmi žanr ise. Ove Musting tuli aga talle pandud ootustega toime, vaatamata sellele, et eesti filmilavastajatel peaaegu et puudub spordifilmide lavastamise kogemus. Septembri lõpus kinodesse jõudnud „Kalev” kogus siinmail jõuludeks 115 945 vaatajat, mis jääb veidi alla „Apteeker Melchiori” 129 400 müüdud piletile. Melchiori-triloogia järjekorras teist filmi „Apteeker Mel­chior. Viirastus” käis esimese jõulupüha seisuga kinodes vaatamas 85 945 inimest — rohkem kui Tom Cruise’i lennuoopust „Top Gun: Maverick”, mis maikuust peale on kogunud ligi 63 000 vaatamiskorda. Melchiori-triloogia kolmas film jõuab ekraanidele alanud aastal.

Kui vaadata eesti filmide esikümmet, mis moodustub samuti piletiostu numbritest, siis enim vaatajaid ongi kogunud just täispikad mängufilmid. See näitab mõneti õigustatud soovi otsida kinost eelkõige turvalist illusiooni, hoolikalt lavastatud meelelahutust kokkukukkuvas maailmas. Tugevad dokumentaal- ja portreefilmid, mida oli ka lõppenud aastal mitmeid, jäävad aga keskmise tasemega mängufilmide varju. Osalt on siin tegemist ka filmide reklaamimisele kulutatud summadega — mängufilmide tootmine on kallim ja sinna sisse käib ka tutvustuskampaania. Võib ju küsida, kas Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastaauhinna Neitsi Maali saanud Kaupo Kruusiaugu „Machina Faust” oleks tõusnud vaadatuimate filmide esikümnesse, kui reklaamiraha oleks rohkem olnud, kuid teisalt ei peaks edetabelid olema see, mille põhjal teha rahastamisotsuseid. Eesti kalleim mängufilm läbi aegade, Ilmar Raagi rahvusvaheline koostöö „Erik Kivisüda”, jäi vaatajanumbritelt (18 889) kuuendale kohale Jaak Kilmi sotsiaalselt teravama lastedraama „Tagurpidi torn” järel (23 599 vaatajat). Mõlemad on laste-/noortefilmid, käsitlevad olulisi probleeme, kuid lähevad vastandlikes suundades. Raagi lavastatud ja stsenaristidetandemi Andris Feldmanise ja Livia Ulmani kirjutatud „Erik Kivisüda” viib peaosalised, 11-aastase Eriku ja tema eakaaslase Maria, fantaasiamaailma, et seeläbi leida lepitust Maria ema surmaga, Jaak Kilmi ja Aidi Valliku koostöös valminud „Tagurpidi tornis” kujundab noortekamp ümbritsevast keskkonnast oma mängulise maailma, tekitades  läbi fantaasia kahju reaalses tegelikkuses. Ehkki „Erik Kivisüda” oli suuresti üles ehitatud eriefektidele ja arvutigraafikale, ei suutnud see vaatajat haarata nii palju kui „Tagurpidi torni” tundliku operaatoritööga (Elen Lotman) ja ehmatama paneva looga maailm. Võib-olla tuleb siinjuures otsida põhjuseid lugudes ja mitte ainult loo jutustamise viisis? „Tagurpidi torni” maailm on eesti vaatajale üpris tuttav — tegevus toimub mahajäetud tootmishoone varemetes kusagil väikelinnas, mis kunagi on olnud väikeseks tõmbekeskuseks, kuid mille elu on nüüd pigem soiku jäänud: mehed käivad Soomes tööl ja üksikud emad püüavad hakkama saada laste kasvatamisega. Aidi Valliku stsenaariumis on terav torge regionaalpoliitika pihta, kusjuures filmis osutatud probleemid on iseloomulikud ka teistele riikidele peale Eesti. Ääremaastumine on aga vaid taust „Tagurpidi torni” tegelikule problemaatikale, mis käsitleb raskeid eetilisi valikuid ja laste ettevalmistust nende adekvaatseks hindamiseks ja otsuste langetamiseks. „Erik Kivisüdame” ambitsioon oli rahvusvahelist publikut silmas pidades laiem: loo lähtekoht on Eriku perekonna kolimine uhkesse aristokraatlikku härrastemajja, mis Eesti mõistes võrdub väikese mõisaga. Võttekoht leiti Luksemburgist, kuna tegemist on rahvusvahelise kaastootmisega. Eesti vaatajal oli aga sellega keeruline suhestuda, seda enam, et filmile tõuke andnud Sass Henno romaani tegevus toimub hoopis Tartus Supilinnas. Segadus võis tekkida ka sihtgrupis, kuna karnevalistiilis piraadid võisid 11–13-aastastele näida liiga lapsikud, ema kaotamise ja sellega leppimise teema aga liiga karm.

Lastele ja noortele tehtigi läinud aastal täpselt kaks mängufilmi (animafilmid Mikk Mäe „Vanamees ja põrsauss”, Priit Tenderi „Koerkorter” ja Sander Joone „Sierra” pole lastele). Dokumentaalžanris käsitles noorte elluastumist Marje Tõemäe filmiga „Sellest saab meie suvi”, mis vaatleb 12 aastat tagasi valminud filmist „Aeg on siin” tuttavaks saanud tegelaste käekäiku. Tõemäe film peegeldab noorte lugudega ka ühiskonda ja muutuvaid väärtushinnanguid, olles seeläbi oluline dokument 21. sajandi alguse Eestist. Sama üllast eesmärki kannab ka ETV egiidi all valmiv sari „Eesti lood”, milles ilmus tänavu, 19. hooajal seitse pooletunnist filmi. Nelja filmiga sai täiendust ka Rahvusringhäälingu, Kultuurkapitali ja Eesti Filmi Instituudi algatusel põhinev portreefilmide sari — seekord Lydia Rahulast, Evald Hermakülast, Marju Länikust ja Raul Vaiksoost. Kuid portreefilmid olid ka Annika Koppeli debüüt „Keelemässaja. Mati Hint”, Sandra Jõgeva „Mare Tralla saladus”, Remek Meele „Suur Soo”, Andrus Tuisu „Esimene kapitalist”, Jaanus Nõgisto „Monumendimees”, Kaupo Kruusiaugu „Machina Faust” ja Rainer Sarneti „Vaino Vahingu päevaraamat”, mis lõppenud aastal kinolevisse jõudnuna filmiajakirjanike aastalõpuhääletusel „Machina Faustile” tugevat konkurentsi pakkus.  Kui portreefilmide hulka lugeda ka „Eesti lugude” sarjas valminud „Uue ajastu kunstnik Edith Karlson” (Aljona Suržikova), „Randvere Leonardo” (Kerttu Soans), „Onu Arvo” (Frank-Leander Sapego), siis on neid 52% kogu aastasest dokumentaalfilmide saagist. Valdavalt on meie portreefilmid endiselt traditsioonilised — portreteeritavaid avatakse arhiivilõikude ja meenutuste kaudu, püüdes vähendada „rääkivate peade” inertsust, mis loo jutustamise tempo alati alla võtab. Teine kategooria portreefilmidest läheneb oma objektile läbi tegevuse, näidates seda, mida nad teevad, viies vaataja nendega omamoodi reisile, avades seeläbi portreteeritava maailma. Rainer Sarneti „Vaino Vahingu päevaraamat” ja Kaupo Kruusiaugu „Machina Faust” tõusevad esile erinevatel põhjustel, kuid mõlemale on omane üpris dünaamiline loo jutustus — igav neid filme vaadates ei hakka, samuti ei nõua nad vaatajalt eelteadmist, kellest on jutt. Sarnet ja Kruusiauk viivad erinevaid meetodeid kasutades vaataja kaasa portreteeritava maailma, andes tasuks elamuse võrra rikkama maailmapildi. Sarneti „Vaino Vahingu päevaraamat” on üks mängulisemaid dokumentaalportreid eesti filmis üldse; hetkel ei tule meelde ühtegi teist sama žanri teost, mis kasutaks dokumenteeritava isiku mälestusi iseseisvate lavastuslike lugude loomiseks. Von Krahli trupi kaasabil taaslavastab Sarnet stseene Vahingu päevikuist ning ta sõprade meenutustest, jäädes reaalsuse ja fantaasia piirile. Vaino Vahingut etendavad stseenides erinevad näitlejad, näidates selle vastuolulise isiku erinevaid tahke. Lavastatud stseenide  kammerlikkuses on koos eluline reaalsus, inimese psühholoogiline ettearvamatus ja kunstiliselt läbi töötatud abstraktsioon, mis läheneb üldistustasemelt kas või David Lynchi sürreaalsele jäneseperekonnale2. Kaupo Kruusiaugu portree andekast ja mainekast džässmuusikust Maria Faustist võidab vaataja reaalsusega; või õigemini, seda teeb protreteeritav ise, karismaatiline ja julge muusik, kes ei karda sõnumi selguse huvides viia vaatajat isegi oma magamistuppa. „Machina Faust” ehitub Maria enda tugevale karakterile, mis on sedavõrd võimas, et filmitegijal ei jäägi muud üle, kui temaga kaasas käia, valguses ja varjus, heas ja halvas. Õigupoolest on Filmiajakirjanike Ühingu aastaauhind Neitsi Maali ühtlasi tunnustus Maria Faustile, Taanis elavale eesti muusikule, kelle kaudu tuuakse filmis välja mitmeid probleeme, mis valusalt ka Eesti ühiskonda puudutavad: meestekesksus, mis kipub senini määrama naise koha ühiskonnas ja ka kultuuris, kultuuriavalikkuse ja ka meedia küündimatus leida ja avada keerulisema kunstilise väljendusviisiga talente. Maria Faust on läbi löönud ülekaaluliste ja võimukate meeste kontrollile ja survele vaatamata. Ühtlasi on „Machina Faust” film muusikast, sellest, millest muusika toitub, millest ta tekib. Samasuguseid jooni on ka Sandra Jõgeva portrees 1990. aastatel skandaalset kuulsust kogunud kunstnikust Mare Trallast, kes jagab oma elu samuti Eesti ja teise koduriigi vahel, elades Londonis ja teenides seal elatist kudumisega. „Kunstis ei ole raha, kunstis ei maksta sulle palka,” tõdeb Tralla pärast filmi valmimist antud usutluses3, rääkides valusast probleemist Eesti ühiskonnas, vabakutseliste loovisikute puudulikest sotsiaaltagatistest ja kunstnike töö tasustamisest, mis lõppenud aastal, koroonapandeemia järel taas teravalt esile kerkis. [Vt ka „Uue ajastu kunstnik Edith Karlson” (Aljona Suržikova) või „Monumendimees” (Jaanus Nõgisto).] „Mare Tralla saladus” on samuti pihtimuslik portreedokumentaal nagu „Machina Faust”, Tralla puudutab siin aga selliseid ühiskonnale ebamugavaid teemasid nagu naisõiguslus, kontseptuaalne feministlik kunst, koduvägivald ja pedofiilia. Ääremaastumist käsitles lõppenud aastal kõige mõjuvamalt Sulev Keedus täispikas tõsieluloos „Neidsaare hoo peal”. Keedus jälgib kolme Matsalu külas elava tegelase elumuutusi neisse sekkumata, küsimata, mõjutamata, ise kaadrisse trügimata. Režissööri- ja stsenaristitooli annab Keedus pigem ajale, võttes ise tagasihoidlikult operaatori, jäädvustaja rolli. Mõttelise paari moodustab Keeduse filmiga Remek Meele „Suur soo” Emajõe soosaarele kolinud linnamehest, kes otsustab hakata elama looduse reeglite järgi. Kaunis pildikeel järgib eesti loodusdokumentaalide traditsioone, elustiilifilmina läheneb „Suurt soo” aga Jürgen Volmeri filmile noortest etnomuusika entusiastidest „Eesti etno armastab”.

Sander Joone „Sierra” on ilmselt aasta edukaim eesti film rahvusvahelises plaanis — 40 auhinda suurematelt ja väiksematelt festivalidelt ning pääsemine väärtfilmidele pühendunud VOD-platvormi Criterion Channel nimistusse on saavutus. Joon kasutab „Sierras” mitmesuguseid animatsioonitehnikaid 3Dst stop-motion’ini välja; oma isa tehtud animafilmi juurdeliitmine kinnitab ka vormilisel tasemel põlvkondadevaheliste suhete teemat. Joone animatsioon põhineb suures osas Priit Pärna stiilil, kuid Joon astub traditsioonilisest animatsioonist veidi edasi, võttes abiks arvuti ja digiefektid. „Sierra” puhul on isegi keeruline öelda, kas vorm tingib sisu või vastupidi, kuid see polegi tähtis, festivalide auhinnasadu näitab, et võetud riskid on end õigustanud. Teenimatult on Priit Tenderi sürrealistlik „Koerkorter” jäänud nii kodu- kui ka välismaal „Sierra” varju. „Koerkorteri” süžee aluseks on Andres Ehini luuletus ja teemad keerlevad üksiku mehe argipäevaraskuste ümber. Tender on loonud sürrealistlikust tekstist lähtuvalt tervikliku kunstilise maailma, mis meenutab oma trööstitus porisuses Ida-Euroopat. „Koerkorteri” teeb nauditavaks äärmine detailitäpsus ja lavastuslik viimistletus poriloiku kukkuvate vihmapiiskadeni välja. Väga tahaks loota, et selle filmi festivalikaar on veel ees ja et alanud aastal saab 21. sajandi kodumaise nukuanimatsiooni võlu näha ka kinoekraanil.

Võrreldes mängu- ja dokumentaalfilmidega jäi Eesti animatoodang lõppenud aastal väga tagasihoidlikuks. Igal aastal valmib animatsioone ka Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnas, aga nagu BFMi tudengifilmid jäävad needki ringlema peamiselt oma keskkonda (https://vimeo.com/eka­anima). Samas on EKA panus animatsiooni järelkasvu vaieldamatult oluline; nii sai Kunstiakadeemiast oma hariduse ka Eesti Oscari-lootus Sander Joon.  Animafilmi tootmine on aja- ja ressursinõudlik; võib-olla aitab „Sierra” rahvusvaheline edu kaasa sellele, et animatsioon tulevikus ka riiklikult veidi enam toetust saab.

Läinud aastal andis EKA ka lubavaima debüüdi — Meel Paliale ja Urmet Piilingu „Kirves, kiik ja igavese armastuse puu” tõi meie kodumaisesse mängufilmi pahvaku värsket energiat, mis vanadel tegijatel ununema kipub. Eraraha (Tallifornia) toel valminud mängulise armuvalukomöödia võib liigitada teekonnafilmide hulka, kuid Paliale ja Piiling mängivad ka žanriga. Filmiajalugu tsiteeritakse nii sisulisel kui vormilisel tasandil, selles mängus on tegemisrõõmu ja söakust laenatud ka klassikutelt. Filmi tegevus toimub meie igapäevasest reaalsusest moodustatud paralleelmaailmas, milles on tuttavaid elemente, kuid mida ajaliselt ega kohaliselt määratleda ei saa. Põnevaks teeb filmi ka see, et Paliale tekitab sinna sisse veel omaette metamaailma senitundmatute, kuid filmis populaarsete menulaulude ja filmilõikudega. Suur pluss on see, et oma rafineerituse juures on „Kirve ja kiige” koomika arusaadav ka laiemale publikule.

Alanud aastaks Eesti filmitootmine riigieelarvest raha juurde ei saanud, vaatamata inflatsioonile.4 Ka kaastootmisfonde napib, EFI juht Edith Sepp näeb pääseteed kaastootmis- ja Film Estonia tagasimaksefondi skeemide ühendamises. Tulles tagasi vaatajanumbrite juurde, võib küsida, kuivõrd võiks n-ö kassafilmid jääda rohkem erarahastusele, arvestades ka Apollo Grupi filmitootmise tempot ja plaane. Muidugi ei saa ka EFI riikliku rahastajana laiemale publikuringile suunatud „rahvafilmidest” kõrvale jääda, kuid meie kodumaine film vajab pigem originaalstsenaariume, uusi lugusid, mitte niivõrd juba varem käidud radade uut tallamist, nagu menufilmide „Siin me oleme” ja „Kuulsuse narrid” uusversioonid, mis alanud aastal kinodesse jõuavad.

Kaugemale ulatuvalt võib aga mõelda sellele, et kui aastat 2022 lugeda ajajärguks, mil tehisintellekt murdis läbi ka kunstis ja meedias5, siis kui kaugel me oleme tehisintellekti loodud filmist ja kas AI suudaks rahuldada vaatajate nõudlust uute lugude järele. Kujutage ette Leida Laiuse või Kaljo Kiisa filmide kvintessentsi, mille on kokku pannud AI…

 

Viited:

1 https://www.screendaily.com/news/french-box-office-ends-2022-down-269-on-pre-pandemic-levels/5177773.article

2 https://www.youtube.com/watch?v=66XPYk9bdhc&list=PLTPQcjlcvvXHcfdpIaKCDM7NjU_Y2zqax&ab_channel=DAVIDLYNCHTHEATER

3 Mare Tralla endast tehtud dokumentaalfilmist: „See film ei tekita mingit ilupilti, vaid näitab kunstniku igapäevaelu”, — Eesti Ekspress, 1. X 2022.

4 https://www.err.ee/1608840613/hinnatous-mojutab-ka-filmitootmist

5 Stories We Missed: The Year AI Art Went Mainstream — https://www.frieze.com/article/ai-art-mainstream-2022

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.