LOOMINGULISEST BEEBIST AGENTSE TEATRIVAATAJANI
Veebruar, 2023Beebidele suunatud teater on üllatuslik: viid oma pooleaastase lapse etendust vaatama, aga tema ronib lavale etendust andma. Noortele suunatud teatris on beebide teatriga võrreldes vähem omaalgatuslikku agentsust, mis ei tähenda, et puuduks huvi teatriskäimise vastu. Puuduvaks lüliks võib olla noore vaataja teatri eeskujulik populariseerimine. Noore vaataja teatri rahvusvahelisi tendentse näeb festivalil „Naks”, mis leiab aset igal aastal erinevas Eestimaa linnas. Mullu toimus 17. „Naks” 2.–5. novembrini Paides ja Türil, kohal olid esinejad nii Eestist kui ka välismaalt. Festival andis mitmeid võimalusi mõtiskleda Eestis vähelevinud beebide teatrist kui ka üleüldise agentsuse ja kaasatuse olulisusest rändfestivalil.
Beebiteater
Kui hakatakse rääkima beebiteatrist, ollakse varmad selgitama, et tegemist on kindlasti beebidele vaatamiseks mõeldud teatriga, mitte sellise lavakunstiga, kus beebid näitlejate asemel etendust mängima on pandud. Näiteks 2019. aasta „Naksi” kajastava artikli juhatab Keiu Virro sisse just sellise täpsustusega: „Beebiteater ei tähenda, et esinejad oleksid imikud. Esinevad ikka professionaalid, beebid on need, keda oodatakse etendusi vaatama.”1
Kas selline piiride seadmine on aga beebide teatrist rääkides üldse vajalik või isegi kohane? Kuigi väga oluline on beebidele mõeldud teatri puhul etenduse läbiviija, ilmneb sellestsamast Keiu Virro artiklist, et 2019. aasta „Naksil ”etendunud Leedu teatri Dansema lavastuse „Meadow” koreograafia on fikseeritud ainult vähesel määral, „sest peamine on beebidega suhtlemine”.
Beebidega suhtlemine oli kõige olulisem faktor ka selle aasta novembris toimunud „Naksi” lavastustes. Poola ja Jaapani trupi Art Fraction Foundation lavastuse „Kuuki” kontseptsioon jagab loo kaheks. Esimesed kakskümmend minutit on beebide jaoks passiivsem. Kaks tantsijannat loovad etendust vaatama tulnud lastega usaldust oma liigutuste ja naeratuste kaudu, mida toetab Kanako Kato akordionimuusika. Siis hakatakse lavale tooma igasuguseid esemeid: õhupalle, kõrisevaid palle, samblaga täidetud läbipaistvaid kuule, ja mida kõike veel. Algab lavastuse kõige huvitavam osa: beebidega suhtlemine.
„Kuuki”.
Priit Jõesaare foto
Lapsed näitavad initsiatiivi lavale roomata juba enne konkreetseid etendajatepoolseid kutsungeid. Kui lava täitub esemetega, on huvi kõiki neid asju katsuda ja avastada ilmselge. Erinevalt „Kuukist” kaasab Ukraina päritolu Persha vystava teatri „Sand and Water” (samuti „Naksi 2022” programmist) lapsed lavastusse kohe etenduse alguses. Lavale tuuakse värvilised pallid, mis erinevalt „Kuukist” võimaldavad lastel rakendada veelgi rohkem oma loovust, sest nii lihtne asi nagu värviline kera ei määra (erinevalt näiteks kõristist) ära, mida sellega tegema peab. Mõni laps veeretab, mõni hammustab ja mõni taob palli vastu põrandat. Sel puhul on väga keeruline öelda, et esinejateks on professionaalid ja vaatajateks beebid, sest publik jälgib ainult beebide käitumist, samal ajal kui etendajad on taandunud beebide juhendajate, suunajate ja abistajate rolli.
„Sand and Water”.
Tundub, et ka lapsevanematele on nende lapse käitumine kohati üllatav ja põnevust tekitav. Argisest keskkonnast välja tõstetud laps ei näitle ega püüa paista andekam, kui ta juba on. Puhtast huvist ja mängurõõmust sündinud katsetused pallidega ning suhtlemismustrid etendajatega võimaldavad vanematel vaadata oma lapsi distantsilt — korraga tavaliste ja erilistena, ühiskonda integreeritud loominguliste olenditena.
2022. aasta „Naksi” esimese õhtu vestlusringis kirjeldab lavastuse „Kuuki” stsenograaf Barbara Małecka, kuidas beebina saadud kogemus otsese mälestusena küll täiskasvanuks saades kaob, aga säilib tunne, mis võib hilisemates eluetappides ootamatult meelde tulla. Pärast 2022. aasta „Naksil” nähtud beebiteatri lavastusi jääb mulje, et sellest ebamäärasest tundest veelgi olulisem on lavastustest saadav kogemus lapsevanematele, kellel selline uude situatsiooni paigutatud argisus aitab oma lapsi paremini mõista ja hinnata. Kui beebiteater lapsi ei kaasa, kaotab see žanrina põhilise osa oma võlust, sest tõelist beebiteatrit pole olemas ilma beebideta.
Noore vaataja valikuvõimalustest ja -vabadusest
Niisiis on beebid teatris palju mitmeplaanilisem publikugrupp, kui esialgu arvata võiks. Kuigi neil pole teatrisse mineku osas sõnaõigust, on suur tõenäosus, et sinna jõudes satuvad nad tähelepanu keskpunkti. Nende tegevus või m ä n g ja selle beebide teatris kesksele kohale asetamine viib neid sammukese lähemale mingilegi agentsusele teatris.
Otsustusvõimalus oma teatriskäikude üle tundub olevat (peaaegu) hääleõiguslike kodanike privileeg, kuid samas ei saa väita, et see on alati nende kindel soov ja tahtmine. Eesti Teatriliidu ja Eesti Etendusasutuste Liidu 2016. aasta uuringute järgi ei näita 57% Eesti teatripublikust ise üles initsiatiivi teatrikülastuseks.2 See tähendab, et ei valita ise vaadatavat lavastust ega osteta pileteid. Kõige nooremad uuringule vastajad olid 15-aastased, kellelt võib juba eeldada teatavat valikuvabadust (ka koolikülastuse puhul võib olla valik: minna või mitte minna), kuid nende ja nooremate puhul valib teatrikülastuse sisu, koha ja aja reeglina täiskasvanu.
See kajastub ka teatrite sotsiaalmeedia turunduses: mida nooremale sihtgrupile on lavastus mõeldud, seda enam on tekst suunatud lapsevanemale. Eesti Noorsooteatri postitusi sirvides torkab väga silma vanematele adresseeritud hüüe: ka teil võib lapsega teatris tore olla! Teismeliste puhul rõhutakse nende enda agentsusele. Kasutatakse rohkem videomaterjale, pika teksti asemel on hüüdlaused ja sisu on „noortepärasem”. Viimast võiks illustreerida VAT Teatri Instagrami kontolt leitav video „Romeo ja Julia” lavastuse kohta Romeo plussidest ja miinustest.3 Margaret Aidla 2019. aastal kaitstud bakalaureusetöö intervjuudest VAT Teatri ja Eesti Noorsooteatri toonaste turundusjuhtide Tiiu Talviste ja Annika Metsalaga ilmnevad sarnased põhimõtted: lavastusi on vaja reklaamida inimestele, kes perekonnas teatriotsuseid teevad, kuid mida vanemaks saab laps, seda rohkem võiks ta hakata neid otsuseid ise tegema või soovi avaldama.4
Võib-olla ongi noore vaataja teatri kõige pragmaatilisema poole probleemkoht just siin: kuidas tekitada noores või lapses tunne, et ta ise tahab teatrisse minna, ja kuidas temani jõuda. Tõsi, teatriskäimise juures on oluline harjumus seda teha, kuid ei saa lootma jääda, et kaks kohustuslikku külastuskorda aastas seda harjumust tekitavad. 57% otsustusvõimelisest Eesti teatripublikust ei vali ise, kuhu ja millal minna. Muidugi on siin oma roll mugavusel, kuid võib ka olla, et pole leitud neid žanreid või teatriliike, mis kõnetaksid. Siin saakski noorele vaatajale suunatud teatrifestival tulla appi nii lapsele kui ka täiskasvanule, pakkudes neile võimalikult eriilmelisi elamusi ja sillutades teed iseseisvate valikute ning külastusteni.
Kaasatuse olulisus rändfestivalil
Toosama rikkalik festival võiks soosida ja peegeldada kaasatust, panna noore vaataja hääle kõlama. Festival „Naks” nimetab end rändfestivaliks: toimumiskohtade varieerimise taga võib näha soovi tuua esimene või eriline teatrikogemus lapsele lähemale. Paides võis see õnnestuda: Paide Muusika- ja Teatrimaja (PAMT) kultuurijuht Mariliis Peterson tõdes5, et nii mõnigi laps jõudis tänu sellele festivalile esimest korda elus PAMTi, kus sai elamuse võrra rikkamaks. Rändfestivali puhul on risk ilmselt vältimatu: publiku huvi ja profiil uues paigas võib olla ennustamatu. Selle katsumusliku, ent tänuväärse missiooni juures on tähtis, et festival suhestuks aktiivselt oma ümbruskonna ja publikuga.
Eelmise aasta juulis Rakveres toimunud „Baltoscandali” järelkajas6 kahtles Gregor Kulla, kas rahvusvahelised festivalid on kohalikele inimestele üldse tähtsad: nende panus jääb marginaalseks ja kogukond tervikuna tihti festivalist puutumata. „Baltoscandali” toimumispaika võib seostada paratamatusega: festival liikus oma algataja Peeter Jalakaga Pärnust Rakverre ja jäi sinna pidama. Ent Kulla järeldus võiks kehtida ka üldisemalt: festivalide korraldamist väikelinnas ei saa alati siduda tegijate püüdlusega puudutada kohalikku kogukonda. Festival saab luua osalemisvõimalusi, aga nende õnnestumine sõltub korraldajatest vaid teatud määrani: väga palju oleneb kohalike endi initsiatiivist, vastuvõtlikkusest ja huvidest. Aeganõudev pingutus on aga tarvilik ja pikas perspektiivis ka tulemuslik.
„Naksil” kaasati, sihtrühmast lähtuvalt, noori festivali mõtestajate ja kunstnikena. Kahel õhtul jagati põgusalt oma muljeid ja juhiti vestlusringe. Kusjuures vestlusringe nii teatrimajas kui ka klassiruumis peavad noored väärtuslikuks osaks teatrikogemusest. Eduka arutelu kriteeriumideks on mõtete avaldamist toetav keskkond ja arutlejate tahe. Klassisiseselt tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas ehitada arutelu üles nii, et kõik sõna saaksid: lähtekoht võiks olla kooskogemine, mitte niivõrd üleüldine teatrihuvi. Teisalt huvituvad noored eri vanusegruppide arvamustest: tänu täiskasvanute taustateadmistele ja laste erakordselt teravale silmale avaneb lavastuses rohkem kihte. Festivalil kohtunud eri vanuses teatripublik viis diskussiooni kahtlemata laiemale pinnale. Noortel oli võimalik (lisaks nägemisele) kuulda eri lähenemistest teatritele ning küsida loojatelt endilt küsimusi ja põhjendusi. Siiski puudusid vestlusringides noorima publiku vahetud muljed: isekeskis oli etendusjärgne diskussioon elav, aga võiks mõelda, kas festivali piiresse ei mahuks vahetud, lühikesed ja mängulised vestlused (osa) publikuga.
„Lavastus kõigile neile, kellele on kunagi öeldud, et nad ei oska joonistada”.
Mart Laulu fotod
Loometegevuses peitusid kohalikud fiktsionaalsusse, jättes oma isikupära taustale kumama. Paide Teatristuudio noored lugesid ette Claudine Galea näidendi „Süsina” ja taaslõid ühiselt Viimsi Gümnaasiumi näitetrupi Eksperiment lavastuse „Lavastus kõigile neile, kellele on kunagi öeldud, et nad ei oska joonistada”, mille lavastusprotsessi töötubade jäädvustusi nägi etendusele eelnenud näitusel. Viimati mainitud lavastuses oli noorte endi olemus kõige paremini tajutav, mistõttu see oli ka festivali üks suurimaid elamusi — selge kujundiga, täpne ja terviklik, tugeva ansamblimänguga lavastus. Sel põhjusel viskasid korraldajad õhku idee jätkata festivali raames sündivate projektidega. Ühtlasi veeretati tänavusest Rootsi festivalist „Bibu”7 tõukudes mõtet tuua järgmistel festivalidel noored oma seisukohtadega lavale: ühiskondlikest protsessidest paratamatult mõjutatud teater näib olevat selleks ideaalne platvorm. See nõuaks küll tõhusat ettevalmistust, aga spetsiaalselt festivaliks valminud koostööprojektid kogukonnaga säilitavad oma ainukordsuses intensiivsuse ja aktuaalsuse, mis on ühele rändfestivalile — aga miks mitte igale festivalile — oluline.
Lisaks inimeste kaasamisele saaks kaasata ka ruumi nende ümber, võimaldamaks juhuslikku kogemust ja festivali salvestumist. Ehkki võrdlus (samuti väikelinnas toimuva) „Baltoscandaliga” oleks „Naksi” suhtes ülekohtune — erineb see ju nii oma kohakesksuse, sihtrühma, kontseptsiooni kui muude faktorite poolest —, õnnestus „Baltoscandali” murdmine inimeste teadvusse just mängupaikade laia spektri tõttu. Nõnda nihestati nende inimeste argipäeva, kes läksid raamatukokku ajalehte lugema, märkasid toidupoest väljudes mahajäetud majast sisse ja välja voorivaid mõtlikke inimesi, sõitsid tõstukiga mööda bassist rappuvast tootmishoonest või nägid aknast välja vaadates kunagise sauna ümber tavalisest elavamat sagimist. Ja seda mitu päeva järjest. „Naks” levitas festivalihõngu suurte reklaamtahvlite ja ekraanidega, kuid linnaruumi saaks edaspidi mängulisemalt kasutada, et kogukonna mällu jääks sügavam jälg. Mõistagi eeldaks see piisavalt paindliku formaadiga lavastusi, mis noore vaataja teatri fantaasiapotentsiaali juures vääriks igatahes katsetamist.
Nagu öeldud, on laste teatriskäik tihti täiskasvanute organiseeritud ettevõtmine. Kui beebid saavutavad vaistlikult agentsuse lavale ronides, siis varateismelisel noorel võiks see tekkida juba teatriskäigu kasuks valimisega. Üks selle otsustusprotsessi algataja võiks olla noore vaataja teatri festival, mis on jõudnud tema kodukohta. Mõistagi eeldusel, et festival esindab selle teatriliigi mitmekesisust ja võimaldab noorel soodsas keskkonnas oma arvamust avaldada. Viimane tunnus on iseäranis oluline nende rändfestivalide puhul, mille eesmärkide hulka kuulub kohaliku sihtrühma kaasamine. Igakülgne kaasatus loob eelduse, et kui festival peaks sellesse paika naasma, on kohalikel inimestel põhjust reklaamplakati uudistamisest sammuke kaugemale astuda ning tõdeda, et see oli seda väärt.
Viited:
1 Keiu Virro 2019. Beebide teater pakub pooleaastastele vajalikku kunstikogemust. — Eesti Päevaleht, 7. XI.
2 Juhan Kivirähk 2016. Teatri positsioon ja roll ühiskonnas. Turu-uuringute AS uuring.
3 Romeo plussid ja miinused, 28. X 2022. — https://www.instagram.com/reel/CkQsiFngdjc/
4 Margaret Aidla 2019. Teatrite turundus VAT Teatri, Theatrumi, NUKU teatri ja Eesti Draamateatri näitel. Bakalaureusetöö, Tallinna Ülikool.
5 Eva Klaas 2022. Rahvusvahelist noore vaataja teatrifestivali saatis melu ja publikumenu. — Järva Teataja, 8. XI.
6 Gregor Kulla 2022. Kaasaegne klassikaline. — Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 42–49.
7 Noore vaataja teatri biennaal, vt https://bibu.se/en
