ÜLESANDE LÕPULEVIIMINE
Märts, 2023Duncan Macmillan, „Kõik ägedad asjad”. Tõlkija: Pirjo Jonas. Lavastaja: Tanel Jonas. Kunstnik: Kristjan Suits. Valguskunstnik: Triin Rahnu. Mängivad: Getter Meresmaa või Doris Tislar või Risto Vaidla. Esietendus Eesti Noorsooteatri väikeses saalis 20. XI 2022.
„Kui te elate pika elu ja suudate lõpuni välja vedada, ilma et oleksite kunagi muserdavas depressioonis olnud, pole te arvatavasti eriti tähelepanelik olnud.”
See lause on üks õige mitmest, mis jäävad kumisema Tanel Jonase lavastusest „Kõik ägedad asjad” Eesti Noorsooteatris. Duncan Macmillani näidend „Every Brilliant Thing” (2013) on üsna lühike, ülikontsentreeritud, vaimukas, valus. Sisukokkuvõte ühe lausega: kui ema üritab enesetappu, hakkab laps koostama nimekirja kõigest, mille nimel elada. Ema esimese katse ajal on laps seitsmeaastane ja esimene äge asi nimekirjas on jäätis. Näidendi esmaesitaja ja kaasautor on stand-up-koomik Jonny Donahoe, tekstis on joonealuste märkustena kirjeldatud suhtlemist publikuga. Neid hetki tasuks jäädvustada igal etendusel, sest näitleja ongi siin kaasautor ja ka lavastaja: ta jagab publikule rolle, valib endale lavapartnereid. See eeldab tähelepanelikkust, osavõtlikkust lava ja saali vahel. Autori soov on, et tegevus kantaks üle selle riigi keskkonda, kus näidendit mängitakse. Pirjo Jonase tõlge sellest lähtubki — võib aimata, et prooviprotsessis on lavastaja ja kolm osalist lisanud näidendisse isiklikke märksõnu. Üllatas autori märkus: kõik rekvisiidid tuleb leida publiku seast. Toidu ja joogiga teatrisaalis viibimine ei ole meil õnneks tavaks, niisiis annab näitleja enne etenduse algust maiuse vaatajale, kelle rolliks lahke vana naine haiglas. Küll aga on saalis kaasas olnud raamatuid; kui publikuks on koolilapsed koolipäeval, on see loogiline. Kindlasti arutati iga olukorra lahendusvariandid proovide käigus läbi. Aga see ei tähenda sekunditki rutiini, iga lavahetk on ettearvamatu. Teatris peakski niimoodi olema; ka kindla struktuuriga näitemängus ei haihtu kordumatu siin ja praegu. Sedagi teatri ja elu pärisosa, olevikulisust, sisendab „Kõik ägedad asjad”.
Noorsooteatri lavastust on põhjust vaadata kolm korda, esitajaid on kolm. Tegelasel, keda autor tinglikult jutustajaks kutsub, ei ole nime, nagu ka emal ja isal. See toonitab universaalsust ja anonüümsust, avardab samastumisvõimalust. Nimed on see-eest paaril olulisel kõrvaltegelasel.
Näha kõiki kolme näitlejat on keeruline, lavastust mängitakse üsna harva ja täissaalidele. Ideaalplaan oli peaaegu täitumas, ent siis jäi Doris Tislar haigeks. Nii olen näinud kolme etendust kahe osatäitjaga: esietendusel, 20. novembril 2022 oli laval Getter Meresmaa; 2. veebruaril kell 19 ja 3. veebruari hommikul kell 11 Risto Vaidla. Südamerahustuseks jälgisin Tislari lavaelu teatri töövideolt, kuid loomulikult ei asenda ükski salvestus elavat etendust.
Getter Meresmaa.
Doris Tislar.
Risto Vaidla.
Sabine Burgeri fotod
Kolme osalise hinnanguline võrdlemine oleks narrus. Täpselt nagu ei kehti pingerida ka ägedate asjade nimekirjas. Iga etendus põhineb usaldusel, oma lugu pihtiv inimene on sümpaatne, muutub omaseks. Ma ei väida, et rollisoorituse analüüs päriselt katkeks, aga see toimib teisiti. Veel üks õppetund teatrisaalist: inimlik kaasaelamine, jagatud vastutus, mida igal sammul võimendab näidendi teema. Kas ja kuidas me saame üksteist aidata? Mustvalge vastus puudub: kuna ema ei loobu enesetapust, tuleb viimaks täiskasvanulikult leppida tõsiasjaga, et me ei saa elada teise inimese elu, isegi kui see inimene on meile kõige lähedasem. Aga siit ei järeldu (need aga’d vääriksid nimekirja!), et ärme üldse püüa üksteist aidata, lööme käega.
Pealtnäha on see lihtne lause, millega näitleja julgustab publikust valitud osalist: te ei pea midagi erilist tegema. Hetked näidendis, mis aitavad elada — neis pole midagi erilist. Näiteks telefonikõne pensionile jäänud õpetajaga, kes oskas lastega rääkida mänguliselt, sokikoera kaudu. Kui õpetaja Palu vastab, et kurbus on okei, et helista mulle ikka, tuleb klomp kurku. Või kõige lihtsam sõna: aitäh. Isa ütleb aitäh oma (täiskasvanuohtu) lapsele — ema mitte kordagi. Depressiivse ema kramplik püüd nimekirja eirata, olgu laps väike või teismeline, tundub meeletult ülekohtune. Kas öelda oma lapsele aitäh on siis ilmvõimatu? Enesekaitse sügavik nii põhjatu? Võiks edasi arutleda, kas oma tuppa ja oma muusikasse sulguv isa oleks saanud millalgi ema päästa… Aga oleksid ei kehti. Elame kaasa noore täiskasvanu loole, kes vaatab tagasi lapsepõlvele, jagab meiega murranguhetki ja kõige kiuste vaibumatut elutahet.
Püüan pisut kirjeldada, kuidas lavastus toimub ja toimib. Kui publik koguneb, jagab näitleja paberilehti nimekirjaga, selgitab vaikselt igaühele, et kui tema ütleb numbri, tuleb saalist ette lugeda see äge asi. Minu tekstid kolmel etendusel olid nr 315: Vanade raamatute lõhn; nr 319: Kui sa nii kõvasti naerad, et piim purskab ninast välja; nr 3: Kui sul lubatakse pärast uneaega üleval olla ja telekat vaadata. Nimekirjadialoog on liikuv, näitleja püüab vastuseid nagu pallimängus, erksa hasardiga, mõnikord kordab vaiksemal häälel öeldud sõnad üle, täpsustab mõtet. Publik ümbritseb lava neljas sektoris, tekib silmside. Mängupaigaks on väike saal, veebruaris „Plekktrummi” peaproovide tõttu Ferdinandi saal, mis on peaaegu sama kompaktne.
Tegelasi, kes saavad suurema või väiksema rolli, lugesin kokku kaheksa, nende seas kaks elektriklaveri hoidjat; lisaks rekvisiitide ulatajad. Läbivamad rollid on isa ja Kait, kellesse jutustaja armub. Nimi Kait passib nii mehele kui naisele, seda ei muudeta.
Huvitav on siiski võrrelda kolme näitleja sarmi. Jään Doris Tislarile pärisvastukaja võlgu, aga tundub, et tema ja Getter Meresmaa lavaolek on milleski sarnane: päikeselisema loomuga tüdrukud, kes oma emotsioone puhtsüdamlikult publikuga jagavad. Risto Vaidla sarm on teistlaadi, tema ei mõju päikesepoisina, näib pigem veidi küüniline, suletum, katkisem. See sobib rolli hingeilmaga. Aga kordan: võrdlus on tarbetu, kõik kolm osalist panevad oma loole südamega kaasa elama ja haletsusevabalt kaasa tundma. Ikka saabub meeleliigutuse hetk, isegi videosalvestust vaadates.
Esietendusel haaras Getter (palun andeks eesnimede familiaarsuse pärast, nii on hõlpsam näitlejaid eristada ja kodusem kui perekonnanimega) publiku hooga kaasa, valis partnereid mängurõõmsalt. Ülikooli lektoriks, kes tutvustab Goethe romaani „Noore Wertheri kannatused”, sai improvisatsioonilises tutvustuses „endine AK diktor” ehk Margus Saar; õpetaja Palu rolli täitis kultuuriminister Piret Hartman; elektriklaverit hoidsid tandemina Teatri- ja Muusikamuuseumi töötajad. Videoetendusel valis Doris lektoriks Kait Kalli, lisades „hiljem sai temast stand-up-koomik”; tekkis lisanali nimega Kait. Kui etendusel puhkevad vaheaplausid, võimendab see komöödia stilistikat, ent ei tühista tundlikkust. Aga hooliv vaikus mõjub väga õigena.
Kahjuks ei pääse mobiiltelefonidest. Noorsooteatris lisab näitleja väljalülitamispalvele: pange telefonid ära, et nad maha ei kukuks. Tundub jabur? Mitte pärast seda, kui olen näinud etendust, mille vältel telefonid kukuvad põrandale kümme-viisteist korda — see oli habras, vaikne „Apelsinitüdruk” (22. september 2022). „Kõigi ägedate asjade” esietendusel kõlas ka kolksatus ja Getter nentis reipalt: see oli telefon. Videos Dorisega on näha lähiplaanis helendav telefoniekraan: näitlik õppetund, valus ja häbi on jälgida, kuidas sõltuvus lõhub võimaluse loo sees olla, välistab osavõtlikkuse. Kõik see haakub lavaloo teemaga.
Esimene tegelane saalist on loomaarst, kes süstib lapse koera Lennart Murit. Stseen käivitab kujutlusvõime: sall muutub lemmikloomaks lapse kätel, pastakas süstlaks; surnud koer muutub esemeks ehk laguneb taas salliks. 2. veebruaril istus esireas koolipoiss, kes otsustas esineda. Kui saalis levis kerge naerukahin ja Risto lausus, et lemmiklooma eutaneerimise üle naerda küll ei tohiks, lasi kutt kuuldavale valju haa-haa-haa. Risto mainis, poisi poole seljaga: see oli küll natuke piinlik. Kuigi poiss hiljemgi itsitada üritas, elas ta ikkagi kaasa. Taipasin imestusega, et minus ei ärganudki õiendav kuri tädi, kuigi kaalusin, kas suunata oma repliik „kui sa nii kõvasti naerad…” otse poisile, aga küllap see valanuks vaid õli tulle. Sain pubeka tähelepanuvajadusest aru ja see nukker mõistmine lähtus näidendist. Ometi tundsin, kuidas tobe naer näitlejat haavas ja häiris, tekstiandmises tekkis pause ja mälulünki, etendus läks raskepärasemaks, otsekui oleks sombune taevas madalale laskunud. Publiku kaasaloov vastutus ilmneb ka negatiivses plaanis. Seda suurem oli tänutunne järgmisel hommikul — uuel etendusel oli taevas kõrge, hingamine vaba, näitleja kohandumised leidlikud. Kordumatuse õppetund. Kristjan Suitsu lakoonilises stsenograafias mängib taeva kujund koos Triin Rahnu valguskujundusega: lavapõranda sinivalge laotusemuster mõjub kui lastetuba, aga ka äraspidi, ema pärast muretsedes on lagi langenud põrandale.
Kõige põnevam on jälgida, kuidas tulevad laval toime isa ja Kait. Esietendusel valis Getter Kaidu rolli noore näitleja Erik Richard Salumäe ning sümpaatne oli ka professionaali kohmetust tajuda.
Kui Kait on tüdruk, võib tunduda veider, miks teeb tema abieluettepaneku, põlvili laskudes ja puha. Mõlemad Risto valitud Kaidud said kenasti hakkama; eriti 3. veebruaril sai järsku selgeks, miks armunud poiss ise ei söanda ettepanekut teha — tema enesehinnang on madal.
Mees, kes Getteri esietendusel isa mängis, mõjus nii ehedalt, et tekkis kahtlus, kas ta tõesti midagi ette ei teadnud. Stseen, kus ema on pärast esimest enesetapukatset haiglas ja isa sõidutab sinna seitsmeaastase lapse, on üks mitmekihilisemaid. Üllatavalt muutuvad mängureeglid: isa ja laps vahetavad rollid ära, näitleja lausub isa repliike, isa rolli kutsutu küsib lapsena vastu: miks? Lapsesuine küsimus näib armsalt naljakas, aga on väga valus. Ole sa laps või täiskasvanu, kriisiolukorras pulbitseb su sees sada tuhat miksi, millele puudub vastus. Selgub, et seda kahekõnet ei olnudki, haiglasse sõideti vaikides. Paneb mõtlema, kui väga on vaja omavahel rääkida, kuidas isa saaks julgustada last ja vastupidi. Isal on hiljem veel üks etteaste: kõne tütre või poja pulmas. Siingi oli vahva esietenduse isa mõistulugu kõrbenud röstsaiast. Aga publiku puhul ei kehti pingeread ammugi, siiras osalemine puudutab. Põnevus, elevus ei katkesta loo sõnumit, vastupidi.
3. veebruaril juhtus huvitav lugu: Risto oli välja valinud usaldusväärse olemisega isa, kes tuligi „autosse”, aga vaikis ega öelnud ainsatki miksi. Pärast ootust lahendas näitleja olukorra lausega: see oli vale auto. Aga varuvalikut polnud, nüüd sattus isa ossa koolipoiss. Ta tuli toime imetoredasti, ainult pulmakõne oli liig mis liig. Risto abistada püüdev lause „Poeg jõuab abieluranda” ajas noormehe täitsa segadusse. Ka see lahenes kenasti, tõdemusega: isa mõtles ümber, ta ikkagi ei tahtnud kõnet pidada. Pärast etendust arutasid koolitüdrukud õhinal, milline see kõne võinuks olla. Kõik ütlematajätmised saavad tähenduse, jääd vaagima, mida ja kuidas ja miks oleks tahtnud, saanud veel öelda… Mis jällegi haakub valusa teemaga: elus on pöördumatuid hetki, ütlemata jäänud sõnu, mida ei saa kunagi heastada. Aga see äratundmine muudab oleviku veel väärtuslikumaks.
Üks lavastuse refrääne on muusika, mis on perekonnale tähtis. Kui Kait kutsutakse külla ja kõik laulavad, on kõnekad laulutekstid „Unustuse jõel” ja „Kui sind enam ei ole…”. Aga kriibib ka külalisele jäänud mulje harmoonilisest perekonnast. Vaimustav valik nimekirjas on Tõnis Mäe laulus „Püha Elmo tuled” kõlav „siiiis”. Kui noor vaataja laulu ei teagi, tahab ta seda võib-olla avastada. Nimekiri lõpeb uue vinüülplaadi kuulamisega. Lõpp ei ole vaikus, vaid muusika. Muusika ootus. Millegi hea, ilusa, ägeda, puudutava ootus.
Nimekiri ise on nagu peategelane. Inspireeriv idee panna kirja kõik ägedad asjad. Kas või miljonini! Et endale teadvustada ja teistega jagada kõike head, mille nimel elada. See on meie ainus elutöö.
Miljonile eelneb nr 999 999: ülesande lõpule viimine. Võib ju mõelda, et oma ülesande viis lõpule ka ema… Aga teemaks on elujaatava ülesande ülesleidmine ja täideviimine. Lavastuse lõpul rändab läbi saali helge valgus, mis kui soe suvepäike teeb korraks kõigile pai. Just siin ja praegu on Tanel Jonase „Kõik ägedad asjad” väga vajalik lavastus, mis ei lihtsusta maailma, aga sisendab lootust, jaatab ja usaldab elu.
