PERSONA GRATA NETTI NÜGANEN

Mai, 2023

Netti Nüganen on oma soololavastusega „Müüt: päeva äärel” tänavune Eesti teatriauhinna laureaat etenduskunstis. Žürii sõnul nägime Kanuti Gildi SAALis meisterlikku kompositsiooni ja etendajatööd pseudoarheoloogilises uurimuses. Netti elas kaheksa aastat Amsterdamis ja imestab ka ise, et kuidas ta nii pikaks ajaks ühte kohta pidama oli jäänud. Nüüd resideerib ta paremate töö- ja elamistingimuste tõttu Viinis. Isegi korteri on ta üürinud lennujaama läheduses, ikka selleks, et kiiresti ja mugavalt tööle sõita. Hetkel osaleb ta Florentina Holzingeri lavastuses „Ophelia’s Got Talent” , mida mängitakse Berliinis Volksbühne laval.

Netti Nüganen aprillis 2023.

Miks sa Viini kolisid?

Siin on palju tuttavaid ja sõpru, vanu koolikaaslasi; ka Artjom Astrov ja Krõõt Juurak on siin. Viinis on palju ruumi ja palju motivatsiooni. Siin ma saan paremini aru, mida on vaja teha selleks, et teha seda, mida ma tahan.

Mida sa siis teha tahad?

Ma olen nii palju Florentinaga tuuritanud; tundub, et järgmisel aastal tuleb sellele väike paus sisse. Viinis saab teha ka enda asju, väikesi showing’uid, avatud proove, kellegagi koos luua, mõtlemata sellele, et kohe peab tulema uus suur produktsioon. Siin on proovisaale, kus saab alles hakata uut materjali looma.

Kas sa ennustad, et Florentina Holzingeri lavastused ei ole varsti enam popid?

Asi ei ole selles. Ma olen temaga väga kaua töötanud. Osalesin tema esimeses kahes lavastuses, siis jätsin ühe vahele. Ta kutsus küll, aga ma ütlesin ära, sest oli vaja muutust. Järgmisest tahtsin ka loobuda, aga Florentina veenis mu ümber. Väga hea, et veenis. Järgmise lavastuse teeb ta 2024, ma veel mõtlen, kas osaleda. Ta ei ole mitte popp, vaid tal on hea ärivaist. Lisaks on ta muidugi väga loominguline kunstnik ja tööhull. Ta lihtsalt on väga osav mõtlema, kellele, kus, kuidas, mis nurga alt on vaja pakkuda. Ta on väga teadlik iga inimese, lava ja institutsiooni spetsiifikast. Mina olen selles väga nõrk. Natuke punnin vastu, sest ei taha, et kunstimaailm ärimaailmaga ühte sulanduks. Samas juhtub see pidevalt, parem on sellest õppida ja püüda ise ka nii mõelda.

Miks Amsterdamis ei saanud neid asju teha?

Seal on nii palju takistusi. Lihtsalt nii vähe ruumi on, kõik võitlevad ühe stuudio pärast. Isegi kui ma soovin suurt produktsiooni luua, on sealsed rahastamissüsteemid nii spetsiifilised. Eelkõige saavad toetust need projektid, mida on võimalik väga hästi müüa. Reklaamindus ja marketing on seal hästi olulised. Isegi kui lavastus tegeleb mingi veidra asjaga, peab seda müüma nii, et ütled: ma teen midagi veidrat, tulge vaatama! Eks ma ikka tegin väiksemaid asju, isegi stuudio oli, aga kõik see oli kohutavalt tüütu. Need lavastused, mis publiku ette jõudsid, lihtsalt ei olnud huvitavad. Viinis tunduvad asjad õhulisemad.

Miks sa ei tulnud tagasi Eestisse?

Mulle meeldib Eestis käia küll, aga kui kauemaks Eestisse jään, tunnen, et ühendus ja suhe maailmaga kipub ära kaduma. Kuidagi tegelen ma kodumaal vähem nende teemadega, mis mind huvitavad, isegi ei tea, miks. Võib-olla on siin kõik liiga isiklik. Lisapõhjus on väga ratsionaalne: nii kaua kui ma veel Euroopas tuuritan, on hea olla esinemispaikadele lähemal. Eestist ei saa ju õieti kuhugi lennata.

Palju õnne sulle parima etenduskunsti lavastuse preemia eest! Kas pseudoarheoloogiline uurimus, millega sa oma soolos tegelesid, oli siis kuidagi Euroopa või Eesti teema?

Kindlasti ei olnud see kitsalt Eesti teema. Ma alustasin lavastuse materjali kogumisega juba Stockholmis. Festival „My Wild Flag” kutsus mind tegema midagi, mida ma ise soovin, ja seal stuudio-showing’ul sai mu lavastus alguse. Kogu materjal oli siis ingliskeelne, see on ka põhjus, miks ma lavastust kahes keeles mängin. Ma ei tegele mingite Euroopa teemadega, pigem tekib mul Eestist väljaspool tulnuka tunne. Kui kuuluvustunne puudub, on ümbritsevaga parem suhestuda. Otsingutunne on väga inspireeriv. Tänu sellele võin mingil hetkel olla idaeurooplane, siis jälle eestlane, siis amsterdamlane, vahetada neid vaatenurki nagu tulnukas.

Kas Eestis oleksid lihtsalt Elmo Nüganeni tütar?

Seda mitte. Elmo Nüganeni tütre positsiooni ei tunne ma nii tugevalt, see ei ole minu jaoks mingi suur asjaolu. Eestis tuleb mul mingi laiskus sisse, et ahah, siin vanematekodus ma siis nüüd istun, jalutan viis minutit kõrvalpoodi ja tulen tagasi. Ma justkui teaksin kõike ja see ongi see laiskus, mida ma mõtlen. Ilmselt kui ma kauem Tallinnas oleksin, tekiksid ka mingid uued teemad, mis mind käivitaksid. Võõras linnas elades suhestun kõigega justkui mingilt lapse positsioonilt. Mulle meeldivad muutused ja kolimised. Isegi imelik, et ma nii kaua Amsterdamis elasin. Paneb imestama, et ma nii Euroopa-põhine olen. Miks mitte Jaapanis elada? Uue kohaga, situatsiooniga või kultuuriga kohanemine on hästi inspireeriv.

Lugesin just Vikerkaarest Heneliis Nottoni teatrimanifesti¹, kus ta kutsus Eesti teatrit üles olema feministlikum, tegema rohkem koostöölavastusi, vältima võimuhierarhiaid ja looma süsteeme, kus etendajal ei saaks tekkida ahistavaid olukordi. Ta mainis, et filmimaailmas kasutatakse intiimsuskoordinaatoreid, kelle üheks ülesandeks on arutada kogu kontekst läbi ja hoolitseda selle eest, et näitleja oleks kogu võtteperioodi jooksul nõus seda kõike tegema, alati vastavalt kokkulepitud koreograafiale. Teie teete laval hulle asju, ripute nibupidi lae all, sukeldute vett täis akvaariumi, riskides eluga, rääkimata laval alasti olemisest. Kuidas teie trupp selle kõige eest hoolitseb, kas teil on koordinaatorid kõrval ja kui turvaline see kõik on?

Vaimsed ja füüsilised turvalisuse reeglid on omavahel mingil määral seotud. Meie füüsiline turvalisus on alati väga tugevalt kaitstud. Florentina kutsub lavastusse alati inimese, kellel on mingisugune oskus juba olemas. Loob talle ruumi ja tingimused, kus too inimene saab oma oskust või trikki lavastaja loodud kontekstis praktiseerida. Pole nii, et lavastaja võtab lavaka noored ja palub neil juukseidpidi laes rippuda. Trupi põhituumikus on neli-viis inimest ja iga uue projekti puhul räägime läbi, kes tahab millist uut oskust õppida. Leidsime küll ka profi, kes oleks vee all kauem, kui mina seda suudan, aga viimasel hetkel otsustasime, et tegelikult pole vaja üheks väikeseks hetkeks lisainimest kaasata, piisab ka lühemast ajast. Ma ütlesin, et mind see huvitab, ja minu Houdini triki — vee all enda ahelatest vabastamise — õppimine algas vabasukeldumise treeningust. Hinge kinni hoidmine tuli mul lihtsalt kõige paremini välja. See, kes mida teeb, arutatakse kõigiga koos läbi ja lähtub individuaalsest huvist. Kui esmakordselt Florentinaga töötasin, olin teadlikult ainult esineja rollis. Me ei tundnud teineteist veel kunstnikena nii hästi, lihtsam oli kehtestada konkreetsemad „esineja” ja „koreograafi” rollid. Aastate jooksul muutusid need rollid hägusemaks. Aga ka siis rääkisime kõik piiride ületamised läbi.

Sa olid ka „Müüdi” lavastuses alasti laval, kuigi mina isiklikult seda ei mäleta. Mulle tundus, et sul oli siiski Pire Sova kujundatud kostüüm seljas, selline hallikas ja nööridega. Miks sa valid laval alastioleku?

Ma ise ei teadvusta endale, millal ma olen alasti ja millal mitte, eriti laval. Kõik muu on ju täpselt sama oluline. Kõik muud lavastuse elemendid ei keerle alastioleku ümber, pigem on see kõrvalnäht, mis lihtsalt kaasneb lavastusega. Mul oli tõesti kostüüm seljas, selline niitidest koosnev, mille ma tegin juba Stockholmis. Siis saviteemat veel ei olnud, tegelesin õmblemisega ja õmblesingi endale sellise kostüümi. See oli ka põnev, sest tekkis mõte, et tegemist on ju keisri uute rõivastega. Mis toob omakorda sisse vaataja perspektiivi: et kas siis on rõivad seljas või on ikkagi kuningas alasti. Inimesed näevad, mida nad tahavad näha. Korraks käis ka peast läbi panna kavalehele, et stsenograaf Pire Sova ja kostüüm…, et kuidas inimesed siis oleksid suhtunud. Florentina lavastuste arvustustes mainiti alguses ka alati esimesena alastiolekut. Nüüd enam mitte, ju on inimeste vaatamisviis muutunud.

Teine kummaline asi, mis sinu lavastust vaadates juhtus, oli see, et mäletasin, nagu olnuks laval kaks inimest, mitte üks. Kuidas sa oskad üksinda dialooge pidada, nii et su partner muutub tajutavaks?

Hea on kuulda, et see toimis. See on üks minu põhihuvisid, millega olen aastaid ja aastaid töötanud. Tegelikkus versus kujutlus on väga põnev teema, see, kuidas neid asju tekitada. Ma harjutan seda alati, ükskõik kas tegemist on video või etendusega.

Sa räägid nii palju harjutamisest ja oskustest. Kas teatriime ei löögi siis välguna sinu sisse?

Ma teen üsna vähe proove. Mulle meeldib palju mõelda ja asju sättida — seda võin teha lõputult, aga neid läbi proovida eriti ei taha. Ma harjutan iga uue lavastuse puhul mingit uut tehnikat. Olen harjutanud tõstmist, harfimängu, sukeldumist, seekord siis tööd häälega. Uueks lavastuseks hakkasin nüüd bandžot õppima. Uute oskuste õppimine tekitab tunde, et võin olla igavesti noor. See annab võimaluse ennast uutmoodi näha, isegi kui olen endast väsinud.

Kui vana sa oled?

Kakskümmend seitse.

Ja sa tahad igavesti noor olla?

Ma ei tahaks kunagi tunda, et ma olen millegi jaoks liiga vana.

Urmas Lüüs on kirjutanud päris mitu artiklit SNDO koolkonna kohta. Kas sa tunned end seal ära?

Mõnda olen lugenud, aga lõpuks enam mitte. Kuna ma ei tunne ennast kriitiku ega ajakirjanikuna, siis ma eriti ei suhestu sellega. Ma ei mõtle tööd tehes nendele asjadele, vähemalt mitte sellisel viisil. Need asjad on kirjutatud tugevalt kriitiku perspektiivist. See tekitab tunde, et öeldu ei käi minu kohta. Artikkel käib rohkem selle kohta, kuidas asjadest rääkida. Lüüs räägib minu asjadest, ilma et ta oleks minult midagi küsinud. Nii jääbki mulje, et ajakirjanikud arutavad seal mingit oma asja, mis mind ei puuduta. Need pole minu küsimused ja ma pole kaasatud. Selline tunne on küll. Ja ma ei saa ka ise täpselt aru, kes või mis see SNDOkas on.

Kui sa SNDO kooli läksid, kas sa siis teadsid, kuhu lähed?

Väga ei teadnud. Tea Teearu, kellega koos läksime, kutsus. Ka katsetel ei olnud mul mingisugust pinget peal ja see oli pigem kasuks. Katsetel võib asi minna ikka päris hulluks, kõik see soolo näitamine ja… Mul on üldse elus vedanud, ma pole kunagi läinud mingitele katsetele nii, et sissesaamine oleks täiesti-täiesti eluküsimus. Sest see võib olla kohutav.

Vestelnud KAJA KANN

Viide:

¹ Heneliis Notton 2023. Homse teatri manifest. Vikerkaar, nr 3.