SIIN JA SEAL: EKSPERIMENT KAHE REAALSUSE VAHEL

„Memento”. Lavastus: Tambet Tuisk ja Taavet Jansen. Kaamera: Jürgen Volmer. Valguskujundus: Siim Reispass. Programmeerimine: Taavet Jansen ja Tom Tristan Kidron. Uurimistöö konsultant: Aleksander Väljamäe. Etendajad: Luisa Lõhmus, Maria Valk, Johanna Vaiksoo, Liisbeth Kala, Anumai Raska, Pirte Laura Lember, Theodor Tabor, Saamuel Pilpak ja Germo Toonikus. eˉlektroni ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia esietendus 13. II 2023 Vilma majas ja keskkonnas elektron.art. Projekti on rahastatud Kultuuriministeeriumi kultuuri- ja loomevaldkondade loovuurimuse meetmest.

„Memento”.
Olev Kengi/ERRi foto

 

Veebruaris viisid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide eriala IV aasta üliõpilased Taavet Janseni ning Tambet Tuisu juhendamisel läbi eksperimendi, kus nädalasele workshop’ile järgnes kolm etendust. Igal etendusel osales kolm tudengit. Etenduse alguses nägid nad laval üht esmapilgul ebaolulist objekti, mille ümber hakkab keerlema nende improvisatsioonilise koega mäng. Saalis on umbes kolmkümmend inimest, kes näitlejaid vaatavad, kuid nemad mängivad kaamerale ja seda kantakse üle leheküljele elektron.art, kus on omakorda palju vaatajaid. Mäng kaamerale kantakse üle ka saalis olevatele ekraanidele.

Veebivaatajad said mänguruumi edastada etteantud valikutest välja nopitud käsklusi, mis muutsid mängukeskkonda ja näitlejate mängu. Veebivaatajate kollektiivse otsuse tõlkis neljas näitleja heli- ja/või valgusmuuteks.

Esmane impulss tuli Taavet Jansenilt, kes omil sõnul soovis luua hübriidsündmust, kus kolm gruppi — füüsilised näitlejad, füüsilised vaatajad ja virtuaalsed vaatajad — kohtuvad kahes ruumis, füüsilises ja virtuaalses korraga. „Minu põhiline uurimisküsimus oli: kuidas virtuaalsele vaatajale luua kehastus füüsilisse ruumi nii, et see ei oleks liiga domineeriv ega häiriks etenduse voogu. Pigem isegi toetaks seda.” Eksperimendi läbiviimisega liitus näitleja Tambet Tuisk, kes on välja arendamas isiklikel assotsiatsioonidel põhinevat meetodit, kuidas improviseerida takistusteta, püsides voos (in the flow).

 

Tambet, miks sa liitusid Taaveti otsingutega?

Tambet Tuisk (T. T.): Esimene kord ütlesin talle ära, sest mul pole kunagi olnud soovi midagi „lavastada”. Ent siis tuli meelde, et oleme Viljandi tudengitega midagi sarnast juba otsinud ja edasi arendanud, ning meid huvitab küsimus, kas säärasest näitlemisest saaks teha meetodi. See mind köitis.Ja muidugi sobis hästi ka vorm: minu arvates säärast eksperimenti ongi õige teha tudengitega.

 

Kas see, mida läksite uurima, oli see, mida te lõpuks ka uurisite?

Taavet Jansen (T. J.): Nii ja naa. Alguses uurisime ilmselt tõesti ühte teist tahku: kuidas kaardistada vaatajatega nii ühes ruumis kui ka ühises veebiruumis tekkivat voogu ja dünaamikat. Hiljem kujunes peamiseks avastuseks, et näitleja, kes ei viibinud laval, vaid tõlkis veebivaatajate otsuseid heli- ja valguskeelde, oli sama oluline etenduse osaline kui näitlejad kaamera ees. Tuli välja, et füüsilise ja digitaalse ruumi vahel tegutsemine pole mitte tehniline, vaid loov amet. See avastus tuli küll natuke ootamatult.

T. T.: Minu jaoks üllatusi väga palju polnud, isegi vastupidi: sain aru, et järgmine kord selle meetodiga töötades saab veel rohkem detailidesse minna — avastamine ei ole lõppenud. Mõned siiski olid. Ma ei arvanud, et kaadri kompositsioon nii tähtsat rolli mängib ja et kuigi tudengid mängisid kaamerale, mõjutas kohal viibiva publiku energia neid väga palju.

 

Kas teie eksperimendil olid mõned eeskujud Eestist või välismaalt?

T. J.: Jah, mina katsetasin lavastuses „Hundid” (koos Liis Varesega) improvisatsiooni, kaamera ja näitlemise „tõlkimisega”. Kuid siis oli kontekst teistsugune; Tambetiga tegime üldise lavalise olukorra lihtsamaks ja arusaadavamaks. Kui varem oli liikumine reaalse ja virtuaalse ruumi vahel teatud mõttes agoonia, siis nüüd läbipaistev ja selge.

 

Tambet, sa mainisid, et õige oli seda eksperimenti teha just tudengitega. Miks?

T. T.: Sest ma ei tahtnud lavastada. See ei olnud lavastus, vaid lavaline katsetus, kus proovida teistsuguseid tehnoloogiaid, laade, lähenemisnurki. Uurimise all oli nii partneri kui kaadri, aga ka publiku ja iseenda tunnetus. Professionaalsed näitlejad tahavad alati jõuda mingi tulemuseni, kuid meie mitte. On väga suur vahe, kas otsida seda, mis on õige, või öelda, et kõik on õige.

 

Kui see polnud lavastus, siis kas see oli workshop või manifest?

T. J.: Pigem manifest kui workshop. Jah, sellel oli palju lavastuse tundemärke, kuid me tõesti rõhutame kogu aeg, et see on eksperiment — vaatajate häälestamiseks, kuid ka sisuliselt oli see õigustatud. Me pakkusime teatud raamistikku, kus on olemas kunstiline sisu, aga ka tootmislahendused ja tehnilised nüansid. Nüüd on teada, et säärase raamistiku sees on etenduskunsti võimalik teha. Minu arvates meie eksperiment seda tõestas ja seetõttu julgeksin nimetada teda manifestiks. Võib minna kas või Soome või mujale ja kõike korrata.

T. T.: Tõsi, see polnud meie algne eesmärk, vaid Taaveti kirjeldatud arusaamine mängis ennast ise kätte. Lavastuse jaoks oli eksperiment tõesti hõre ja vestlustest praktikutega tuli välja, mida kõike oleks võinud teistmoodi teha. Kordan siiski veel kord üle, et eksperimendile ei anna eluõigust mitte see, et ta on täiuslik, vaid vastupidi, et ta ei ole tingimata perfektne. Lavastajad töötavad lõpptulemuse nimel, meie töötasime protsessi ja tulevaste õppetundide nimel. Me ei läinud välja mitte tulemuste peale, vaid uurisime vahendeid, tööriistu. Kuidas kasutada neid vahendeid oma unistuste otsimisel? Kuidas tunda neist rõõmu, lõbu?

T. J.: Jah, olen nõus, et workshop’i ja manifesti suhe ajas muutus, kuid me liikusime siiski edasi väga kiiresti. Nüüd on meil midagi, mille üle saab argumenteerida ja millest rääkida.

T. T.: Minu jaoks, näitleja positsioonilt vaadates oli väga oluline veebivaatajate käskluste või soovide teatud mehaanilisus. See tähendab, et kui näitlejatele tuli soovitus minna „üles”, siis ei kaasnenud sellega selgitust, mida see „üles” tähendab, ega ka põhjendust, miks veebivaataja soovib minna just „üles”. Ei olnud teksti ega lavastaja ega kellegi teise selgitust ja see nõudis näitlejalt suuremat kaasamõtlemist: ta pidi ise otsustama, mis on see psühholoogiline või ükskõik milline muu side tema eelmise tegevuse ja „üles” minemise vahel. Keegi ei öelnud seda ette, see side tuli ise leida ja kiiresti. Mis puudutab isiklikkust, siis ei olnud tegemist teraapia või raviseansiga. Näitlejad tõid endast välja need lood, mida nad tahtsid ja kuidas nad tahtsid, saades aru, millisest maailmast nad inimestena unistavad — või arvavad, et unistavad.

 

Kes on näitleja sellises ruumis?

T. T.: Sellises ruumis ei saa mööda sellest, mis mind väga huvitab: kaamera ees mängimine. Me jätsime meelega ära klassikalise kadreeringu, sest kui pundis oleks olnud ka operaator, oleks üks liige veel juures olnud. Kuid küsimus polnud ainult tehniline. Ma tahtsin, et näitleja ise otsustaks, kas ta tuleb suurde plaani või mitte. Nimetaksin seda näitleja „pillavaks usalduseks”: ta ei tea, kes ja kus teda vaatab, aga ta usaldab oma vaatajat ja räägib talle ühe loo. Maailmas, kus kõik on totaalselt kontrollitud, on selline totaalne usaldus väga võluv ja näitab, et näitleja võib suhelda kellega tahes. Ta ei saa kontrollida, kes teda vaatab.

Teiselt poolt on näitlejal sellises ruumis ülesanne vaadata läbi enda otsa millelegi olemuslikule ja kasutada seda siis kujundina. Tuli vahetada väga kiiresti iseloomu, sügavust ja nii edasi.

T. J.: Ruumis oli alati kolm näitlejat pluss üks, kes tõlkis virtuaalse vaataja otsused füüsilisse ruumi. Kui me neid hiljem intervjueerisime, tuli välja, et nemad olid etenduse õnnestumise võtmetegelased — nemad kehastasid virtuaalset vaatajat siin ja praegu. Ma lootsin, et virtuaalse vaataja kehastamiseks piisab valgusmuutest, kuid see ei tulnud välja.

T. T.: Tooksin siia juurde veel totaalse juhuse võlu: näitleja pidi kaasa minema juhusega. Ideaalis tähendab see kontrollist ja oma naha hoidmisest loobumist — seegi on „pillav usaldus” või õigemini „usaldav pillamine”. Olles iseenda lavastaja, pead minema kõigega kaasa, usaldama kõike ja kõiki ning mitte hoidma millestki väga kinni. Sa lähed, sa lähed, sa lähed…

 

Milline oli vaatajakogemuse erinevus reaalses ja virtuaalses ruumis?

T. J.: Niinimetatud füüsilistel vaatajatel oli suur segadus. Pooled said aru, pooled ei saanud midagi aru. Jäi mulje, et see oli natuke ka virtuaalsesse maailma suhtumise probleem: kellel polnud virtuaalse maailmaga palju kogemusi, olid pigem kriitilised.

Virtuaalsete vaatajatega tegime umbes 150 vestlust. Tuli välja, et paljud vaatasid mitu korda ja tulid hiljem rääkima — midagi järelikult see kogemus neile pakkus. Ja käskluste või soovide andmisel osaleti aktiivselt, vist ligi 90% virtuaalsetest vaatajatest valis võimaluse näitlejaid mingil moel suunata.

T. T.: See, et näitlejad ei mänginud publikule, tekitas segadust. Minu arvates oli see pigem hea, kuna lugemiskoodi ei olnud kuni lõpuni. Ja kui sul koodi ei ole, siis ei teki mitte ahaa-efekt — ma juba tean, ahah —, vaid ohoo-efekt. Ma nägin midagi, mis mind üllatas. Vestlustes tuli see ka välja: kuidas on võimalik, et näitlejad on lihast ja luust ning isegi vahel vaatavad sulle otsa, aga ei mängi sulle? No aga segadus on ju päris lahe. Võib muidugi küsida, miks üldse oli vaja nn füüsilist vaatajat, kui neile ei mängitud. Ma tahtsin nimelt, et näitlejad ei oleks vaakumis. Ma ei tahtnud, et nad mängiksid ainult kaamerale ja vaatajatele, kes on kusagil internetis, ning et neil puuduks reaalne, vahetu või isegi ebamugav kogemus vaatajatega.

Olen nõus ka Taavetiga, et segadus oli seda suurem, mida vähem oli inimestel isiklikku kogemust jututubade ja üldse veebis kolamisega.

 

Kas teete seda eksperimenti uuesti?

T. T.: Õppemeetodina saab antud katsetust küll kasutada, kuid tegelikult saab siit veel edasi minna. Kokkuvõttes õpetab selline laad minu arvates näitlejale, kuidas mõelda kadreeringule, partnerile, loole ja nii edasi; kuidas mitte kaotada fookust, fookus peab olema väga paigas. Teatris juhtub seda parimatel hetkedel, et näitleja hõlmab kõike.

 

Väljavõtteid vestlusest publikuga

 

Taavet Jansen: Näitlejate käest tahaks küsida, kuidas teie tajusite täna veebivaatajaid?

Germo Toonikus: Kui saalis on võõrad inimesed, siis see tuletab meelde, et kaamera taga on ka võõrad vaatajad — isegi kui ma seda ka varem teadsin.

Liisbeth Kala: Täna võis tajuda, et muudatused, mis tulid, olid tõesti kellegi poolt hääletatud — need olid kellegi otsused, millel on põhjused, mitte lihtsalt käsud hüpata uude mänguolukorda.

Anumai Raska: Muudatusi ei võtnud ma nii, et midagi „tahetakse saada”, vaid impulsina, millega intuitiivselt kaasa minna.

Liisbeth Kala: Ent kui publik on saalis, siis neid ma tajun ikkagi rohkem — suhe koondub teatriruumis olijatele.

Johanna Vaiksoo: Paraku ma tajun füüsilises ruumis olevat publikut rohkem. See sõltub natuke ka teemadest: vahel ma tajun rohkem veebivaatajat: näiteks kui mingid lood seostuvad inimestega, kes on „kusagil mujal”, siis ma tajun kontakti veebivaatajaga.

Maria Valk: Mina tõmbasin neljanda seina ette, mängisin ainult kaamerale. (Publikule.) Ma kuulen, kui te naerate, aga ma ei oska ennast niimoodi jagada, et mängida ka teile. Lihtsam on keskenduda vaatajale, kui ei tule reaktsiooni vastu.

Piret Laura Lember: Tambet võrdles seda kunagi filmivõtetega, kus palju inimesi jälgib sind, aga sa pead end ümbritsevast välja lõikama ja ikkagi kaamerale mängima. Ent kuigi ma ei püüa otse teieni jõuda, siis ma tean, et te vaatate mind samuti läbi kaamerate, ja nii ma proovin ikkagi ka teieni
jõuda.

 

Publikul on erinevad seisukohad: kas tajuti, et mängitakse neile või nendega, või siis ei tajutud. Mõned tundsid ennast kõrvalise vaatajana, kuna näitlejate fookus oli mujal. „Meid nagu polekski siin olnud,” ütleb üks noormees. „See tekitas ruumilisust,” lisas teine. „Mulle tundus, nagu oleks kaks erinevat maailma,” ütleb üks neiu.

 

Tambet Tuisk: Kui mõjutused tulid ja te püüdsite neid tajuda, siis kas teil, näitlejatel, tekkis kaasaminemise soov või hoopis tahe minna vastupidises suunas?

Liisbeth Kala: See on balansi otsimine. Vastumängimine võiks säilida või vähemalt teadlikkus võimalustest, mida see annab, aga kuna veebivaatajale on antud selge valik, siis sa püüad seda ikkagi endasse lasta: kui keegi valis nii, siis huvitav, mida ta ikkagi mõtleb? Kui ta valib „alla” või „üles”, siis mis see „alla” või „üles” on, mida ma pakkuda saan? Säilitada selgroog ja omaenda agentsus, aga siiski kaasa minna.

Anumai Raska: On palju räägitud, et valgus ja muusika on suured mõjutajad, ja küsitud, kui palju me saame nendega üldse vastuollu minna. Kuna see pagas on kaasas, siis kord liikusin teadlikumalt, kord intuitiivsemalt, aga ma ei tühistanud midagi. Mingis mõttes on tekkinud ka usaldus enese vastu olukorras, kus mul on võimalus minna eri suundades.

Taavet Jansen: Üks, millega me katsetasime, oli see, kuidas saaks vaataja olla interaktiivses seoses etenduse käiguga niimoodi, et jõudude vahekord oleks õiglane. Sageli tekib interaktiivsetes etendustes olukord, kus vaataja kontrollib, mida näitleja teeb. Kuidas saada sellest olukorrast välja, kohtuda pigem võrdselt? Proovisime nii, et vaataja küll otsustab, kuid tema valikud on piiratud ja meie poolt ette antud: kas „üles” või „alla”, ilma et vaataja — või meie isegi — täpselt teaks, mida need tähendavad. Ja siis oli ette valmistatud valguspiltide ja heliträkkide jada, mille sisse- ja väljalülitus peaks toimuma dünaamiliselt sellega, mis laval toimub.

Tiit Ojasoo: Kas kaamerasse vaatamine, pilgu äralõikamine publikust oli eksperimendi osa?

Tambet Tuisk: See oli meie ühine otsus: lõigata näitlejal ära võimalus suhelda publikuga ruumis.

Taavet Jansen: See oli keskne kontseptsioon: kui veebivaatajad teevad otsuseid, siis mis põhjusel ja mis on nende agentsus? Seetõttu suhtlesid näitlejad peamiselt veebivaatajaga, kuigi näitlejad on öelnud, et neid mõjutas mängides rohkem hoopis publik saalis.

Tambet Tuisk: Seetõttu oleks huvitav kuulda, mida publik arvab, kuidas teie seda tajusite.

Tiina Mälberg: Ma püüdsin vaadata võimalikult vähe ekraanile, sest kui ma vaatasin, jäingi ekraani jälgima.

Anumai Raska: Selle eksperimendi iseloom on selline, et assotsiatsioonide rida hakkab peale siin ja praegu ning kahtlemata hakkab ruum ja publik mõjutama seda, millised impulsid tulevad. Ma ei ütleks, et see on nii üksühene, et naer tõmbab käima ja vaikus tõmbab alla, aga on vaja ära kuulata, mis publikus toimub.

Liisbeth Kala: Tambet andis meile ülesande, et oma tempo peaks olema gradatsioonis: vahet pole, milline sünergia tekib publikuga, enda sees peab mingi liikumine olema. See lükkab käima.

Tiit Ojasoo: Kui kehaline energia on suunatud saali, kas siis kaamera vaeslapseks ei jää? Üks näitlejatest pidas monoloogi, kus tema käed olid väga huvitavad, aga neid kaamera ei näidanud, ehk siis veebivaataja kogemus ei olnud võrdne nende kogemusega, kes saalis olid. Selliseid momente oli kogu aeg. Naljakal kombel teeb selline etendamise laad etendamise veebivaatajale elavamaks, sest siit ruumist tulevad reaktsioonid mõjutavad näitlejaid, kuid teiselt poolt need inimesed, kes ekraani taga on, kaotavad olulist informatsiooni. Te ju ka ei kadreerinud.

Hendrik Kaljujärv: Veebis vaadates on aeg väga halastamatu: kuna ma näen ainult seda, mida mulle näidatakse, kulub aeg palju aeglasemalt. Tund aega siin ruumis on viis tundi veebis. Kui energia ära kukub, siis veebist vaadates on see kolossaalne kadu.

Taavet Jansen: Interaktsiooniga eksperimenteerimine peakski seda vahet tasandama. Kui me veebis kaotame olulise hulga infot, siis valikute kaudu proovime seda tasandada: tekib kogukond, midagi saab valida.

Hääl publikust: Ma mõtlesin kogu aeg, kui palju teil on omavahel kokkuleppeid — seda oli lahe mõelda.

Johanna Vaiksoo: Kõik oli improvisatsioon, kuid struktuur oli paigas ja me ei tea, mida keegi teine teeb. Millised lood tulevad, ei tea. Kõik algab partneritest ja esemetest, mis meile mänguks antakse. Neid esemeid me ka ei teadnud. Struktuur kujundab ka aega: seda, kui kaua etendus kestab.

Taavet Jansen: Heli- ja valgusmuuted ei sõltu samas struktuurist. Need tulevad sõltumatult sellest, mis laval toimub. Ja mina valin, millal vaataja saab mingeid valikuid teha — see pole päris vaba maa.

Projekti on rahastatud Kultuuriministeeriumi kultuuri- ja loomevaldkondade loovuurimuse meetmest.

Vestelnud ja üles kirjutanud

EERO EPNER

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist