MITUT AJALOOLIST EESTI NAIST SA TEAD?1

Mai, 2023

Parafraseerides Kaija M Külma uuslavastust „Lilli”: Mitut ajaloolist eesti naist sina tead? Lydia Koidula ja… ongi kõik?

Oli vist selle talve kõige külmem õhtu, kui jalutasin läbi jäise Tartu kesklinna vaatama Musta Kasti uut värsslavastust „Lilli”. See räägib esimese eestimeelse (ja osalt eestikeelse) tütarlastekooli rajaja, Eesti esimese naisteajakirja Linda looja ja Eesti esimese naisõiguslase Lilli Suburgi elust.

Musta Kasti „Lilli” üllatas mind positiivselt mitmes mõttes — nii suurepärase teksti kui ka muusikaga, jättes tunde, nagu oleksin koos Suburgiga läbi tema elu sammunud, mitte seda teatrisaalis vaadanud.

Mida ma aga ei oodanud, oli mõtete virvarr, mis mind tabas pärast etendust. Kummitama jäi eespool kõlanud mõte: me ei tea Eesti ajaloost naisi peale selle ühe… Kui sedagi.

Eesti aladel on inimasustus olnud peaaegu 10 000 aastat. Samas, kui vaadelda meie ajalookirjutisi, võiks järeldada, et esimesed naised ilmusid siinsetele aladele umbes 19. sajandil. Esimene oli mõistagi Koidula ja järgmised tulid alles aastakümneid hiljem.

Nali naljaks, küllap oli siinsete alade esimeste asukate seas ka naisi, sest ainuraksete kombel muistsed mehed vaevalt poolduda oskasid. Aga millegipärast ei ole neist nais­test ajaloos palju kuulda. Ei taha küll näpuga kellegi poole viibutada, aga näiteid sellest, kuidas naised ajalookirjutusest kuhugi kadunud on, on paraku nii Eestist kui mujalt maailmast võtta küllalt. Olgu siinkohal näiteks toodud Läti Henrik, kelle kroonika oli esimene ülevaatlikum kirjalik allikas muistsete eestlaste eluolust. Arheoloogid on leidnud, et Muinas-Eesti aladel olid naised meestega võrdväärselt kõrgetel positsioonidel. Henrik, eeskujulik ristiusu preester, ühtegi naispealikku millegipärast oma kroonikas ei maini. Mõtlemapanev.

Mida varasem ajalugu, seda rohkem võib muidugi vaielda selle üle, mis ja kuidas tegelikult juhtus, kuid ka meile lähematest sajanditest teame naeruväärselt vähe naisi, näiteks neid, kes nii rahvuslikul ärkamisajal kui ka iseseisvumise perioodil olulisi asju tegid. Ei olnud nende seas küll riigijuhte ega väepealikke — selliseid ambitsioone sai naistel tollaste ühiskonnanormide ja seadusandluse ajal vaevalt tekkidagi —, kuid nad tegid suuri tegusid ja algatasid suuri asju samamoodi nagu mehedki.

Naiste ajaloost kustumist või vahel lausa kustutamist on aastasadade jooksul juhtunud liiga palju. Kes ja kus otsustas ja miks me oleme aktsepteerinud seda, et Eesti kujunemise loos naisi peaaegu polegi?

Kas olete näiteks kuulnud, kes olid Marie Reisik, Anna Tõrvand-Tellmann, Karin Peckert-Forsman või Anna Vares? Kunagise ajalootudengina pean tunnistama, et ma ei mäleta, et neist naistest isegi Eesti ajaloo loengutes eriti midagi räägitud oleks. Kuna aga olen need nimed juba välja öelnud, siis tehkem kõrvalepõikena kiire ülevaade.

Marie Reisik (1887–1941): poliitik, Asutava Kogu ja Riigikogu liige, Eesti Naisliidu asutaja (1920), kunstiühingu Pallas üks asutajatest (1918) ja samuti naiste õiguste edendaja.

Anna Tõrvand-Tellmann (1880–1953): Asutava Kogu liige, mitme tütarlastekooli ja Inglise Kolledži asutaja, üks Naiskodukaitse ja Kodutütarde asutajatest.

Karin Peckert-Forsman (1905–?): mäesuusataja, esimene eesti naine olümpiamängudel (1936. aastal Saksamaal).

Anna Vares (hilisema nimega Anna Kukk, 1901–1987): Eesti sõjaväelane, Vabadusristi kavaler, kes 18-aastaselt vabatahtlikult vabadussõtta läks (sealjuures ise meest mängides).

Eelpool nimetatud Lilli Suburg (1841–1923) on samuti üks neist naistest, kelle elu ja lugu vähesed eestlased teavad. Ometi oli tema see, kelle kirjutatud raamat ärkamisajal ribadeks loeti. Talunike vahel käest kätte käinud teosest tuli välja anda ka teine trükk — tänapäevaseid termineid kasutades oli tegu bestselleriga. Teose nimi oli „Liina” ja see ilmus 1877. aastal. Tegu oli osalt autobiograafilise teosega, mis rääkis ühe saksastunud neiu pöördumisest tagasi oma eesti juurte juurde. Sellest ja paljust muust räägibki „Lilli”, kust saab muu hulgas teada ka seda, miks me tunneme ärkamisajast just Koidulat ja mitte näiteks Suburgi ennast.

Eespool üles loetletud nimed on vaid väga üksikud tervest reast tegusatest naistest, tänu kellele ei ole õigusi ja vabadusi mitte ainult tänastel Eesti naistel, vaid nii naistel kui meestel. Ajalooõpikutest nende nimesid üldjuhul ei leia. Või kui leiab, siis möödaminnes. Tihti on see vaid puhas juhus, et meil nende naiste elulood veel üldse kuskil arhiivis alles on.

Kümme aastat tagasi, kui olin Tartu Ülikoolis ajalootudeng, tahtsin uurida naisi ajaloos. Siis ei nõudnud see mitte ainult sihikindlust, vaid lausa põikpäisust. Raskusi oli nii juhendaja kui ka allik- ja taustamaterjali leidmisega. Ja mis eriti markantne: bakalau­reusetöö kaitsmisel saadud kommentaarides komisjoni (valdavalt mees)liikmetelt kaheldi, kas see on ikka oluline teema, mida üldse uurida. Üsna tragikoomiline olukord, kui tõsiseltvõetavad ajaloolased küsivad, kas poole inimkonna ajaloo uurimine on oluline.

Et asi aga veel kurvem oleks, siis mitmetes mahukates ja muidu ülevaatlikes Eesti ajalugu tutvustavates teatmeteostes ja raamatutes ei mainita näiteks, millal Eesti naised hääleõiguse said. Nii mõnigi teos, mis end meie ajaloo olulisemate sündmuste kogumikuks tituleerib, räägib põhjalikult 1917. aasta Ajutise Valitsuse määrusest, millega Eesti sai suhtelise autonoomia ja millega määrati kindlaks Maanõukogu valimise kord…, ja unustab mainida, et just selle määrusega said Eesti naised esimest korda hääleõiguse. Siin tuleks küll visata meie ajaloolaste kapsaaeda päris suur kivi (võib-olla isegi rändrahn).

Sellegipoolest on mul hea meel, et kultuuriinimesed naisajaloo teemad enda hõlma alla on võtnud. Viimaste aastate jooksul on neil teemadel tehtud näitusi ja on ilmunud mitmeid raamatuid. Just praegu on Vabamus avatud näitus Eesti naisliikumise 150-aastasest ajaloost, mille pealkirjaks on tsitaat Suburgi sulest: „Välja ahju tagant!” On ilmunud ka üksikud eesti naiste elulugude kogumikud. Olgu näiteks toodud Heili Reinarti „Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost” või Martin Kiviranna koostatud „100 silmapaistvat naist”. Tänuväärset tööd on teinud Milvi Martina Piir Vikerraadio saatesarjas „Naine ajas.”

Naistepäeval esilinastunud Lilli Suburgi elust rääkiv tänapäevane kangelaseepos on samuti hea näide sellest, kuidas taaselustada meie esiemade lugusid nii, et lisaks teatrielamusele saab ka tunduvalt targemaks. Teatritükile järgnenud arutelul tõstatati küsimus, kas sellised naiste õiguste eest võidelnud inimeste elulood mitte mehi halba valgusesse ei pane. Paha tegelase templi sai külge näiteks Johan Jansen, kes küll Suburgil trükikoda avada aitas (sest naistele tol ajal ajakirja või trükikoja asutamise lube ei antud), kuid saanud korvi Suburgi tütrelt, solvununa kogu ettevõtmiselt vaiba alt ära tõmbas ja Suburgile veel ka asutamisvõlad kaela jättis. Sellised (mees)tegelased võivad praeguse väärtusruumi kontekstis (kus mehed ja naised vähemasti seaduse ees võrdsed on) tõesti tagurlastena tunduda. Siinkohal on aga oluline mõista, et kriitika ei ole suunatud mitte mineviku inimeste (sealhulgas meeste), vaid just nimelt väärtusruumi pihta, mis naiste elu ja tegevust läbi seadusandluse ja ühiskondlike normide tugevasti piiras.

„Lilli”. Lavastaja-dramaturg: Kaija M Külm. Värsi-viisidramaturg: Jaanika Tammaru. Kunstnik: Inga Vares. Valguskujundaja: Karolin Tamm. Muusikaline kujundaja: Kaarel Kuusk. Pildil: Mariann Tammaru ja Silva Pijon. Musta Kasti esietendus 8. III 2023 Genialistide Klubis.
Rasmus Kulli foto

Naisajalugu uurides õpimegi paremini tundma möödunud aegade väärtusruume, mis omakorda aitab meil paremini mõista eri ajastute igapäevaelu. Siin ei tasu meestel oma tundeid riivata lasta. Sest nagu näidendis ka väga tabavalt öeldakse: ajad ei muutu, vaid inimesed muudavad neid.

Ma loodan, et meie naiste ajalugu ei jää piirduma üksikute etenduste või näitustega, vaid leiab oma koha ka ajalooteaduses — uurimustes ja kooliõpikutes. Sest Eesti (ja maailma) ajalugu ei ole vaid valitsejate või sõdade või meeste lugu.

Kutsun kõiki üles lugema, vaatama ja kuulama naiste lugusid, neist rääkima ja nende kohta rohkem küsima. Koolides kirjutama referaate mitte ainult meessoost, vaid ka naissoost suurkujudest. Nimetama rohkem tänavaid ajaloos oluliste naiste nimedega või mõnele pealinna retrotrammile ka naise nime andma. Mis ajaloolasi puudutab, siis neile ma isegi ei soovita, vaid lausa nõuan neilt naiste ajaloo sügavamat uurimist ja publitseerimist.

Võiks ju elementaarne olla, et teame Eesti ajaloost rohkem kui ühte naist.

 

KAI REINFELDT

 

KAI REINFELDT (snd 16. IX 1990) lõpetas 2013. aastal Tartu Ülikoolis ajaloo bakalaureuseõppe tööga „Naise emantsipatsiooni küsimus Eestis 1920. aastatel Postimehe ja Päevalehe põhjal”. 2015. aastal omandas ta Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise magistrikraadi ning on teinud kaastööd mitmetele inimõiguste teemalistele projektidele ja üritustele. Ta on teatrisõber ja naisajaloo huviline, kes teenib oma igapäevast leiba turundusvaldkonnas.

 

Viide:

¹ „Lilli”. Lavastaja-dramaturg: Kaija M Külm. Värsi-viisidramaturg: Jaanika Tammaru. Kunstnik: Inga Vares. Valguskujundaja: Karolin Tamm. Muusikaline kujundaja: Kaarel Kuusk. Osades: Silva Pijon, Mariann Tammaru, Agur Seim ja Kaarel Kuusk. Musta Kasti esietendus 8. III 2023 Genialistide Klubis.