IDUETTEVÕTJA MENTALITEEDIGA FILMITEGIJA

2016. aastal üllitas Alarahastatud Filmikompanii geriljafilmi „Ameerika suvi”. Nüüd veab filmi režissöör Rain Rannu produktsioonifirmat Tallifornia. Kohtume Rannuga päev enne, kui filmitegija ja produtsent istub Cannes’i lennukile.

Rain Rannu.

Tallifornia on ligi viis aastat vana. Selle ajaga on publiku ette jõudnud filmid nagu „Ükssarvik” (2020), „Kratt” (2021), „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” (2022). Just tuli välja su enda lavastatud „Lapsmasin”. Kütate kõvemini kui nii mõnigi teine Eesti produktsioonifirma. Paljud teavad sind aga just start-up’i-maailmast. Kui palju erineb produktsioonifirma püstipanek iduettevõtte ülesehitamisest?

Kõige suurem erinevus on see, et kui teed tehnoloogiaettevõtet või start-up’i, võid seda edu korral vedada viis, kümme, vahel ka kakskümmend aastat, aga filmiprojekt on alati kindla tähtajaga. Sa teed filmi kaks või kolm aastat, vahel harva ka rohkem, aga see saab alati läbi, sa saad alati uuesti alustada. Uuesti alustamine on osa protsessist ja see on väga äge!

 

Tallifornia toodetud filmidel on olenemata režissöörist ikkagi mingi sarnane tunnetus. Ehitad sa teadlikult üles Tallifornia brändi?

Kindlasti. Me tahaksime tulevikus olla nagu Eesti A24. Selline indie või sõltumatu produktsioonifirma, mis teeb autorikino, mida rahvas tahab vaadata. Aga sarnasus eri projektide vahel tekib suuresti sellest, et töötame filmitegijatega, kellel kõigil on küll oma stiil, kuid meil on ka ühisosa.

 

Mul on tunne, et paljudel kultuuriinimestel on mingi sisemine alalhoidlikkus või aukartus, kui asi puudutab loomist — võib-olla on see hirm ebaõnnestumise ees. Sageli tehakse filme aastakümneid. Teie firmas näib aga olevat motoks, et tegutsemine on õnnestumise peamine võti. Kas sa nõustud sellega?

Jah. Tallifornia režissööridele meeldib teha filme ja Eestis on võimalik teha filme kahel moel. Üks on see, nagu enamik teeb, ehk et arendad projekti aasta või kaks, kolm, neli ja siis saad sellele riigilt finantseeringu. Võib-olla esimene kord ei saa, vahel teisel või kolmandal korral ka ei saa. Ja siis, kuna see protsess on juba nii kaua aega võtnud, oled sa võib-olla veel eriti ettevaatlik, teades, et sul on see üks shot ja järgmine shot tuleb järgmise viie aasta pärast. Me tõmbame võib-olla rohkem ligi neid inimesi, kes võtavad selle koha pealt natuke vabamalt. Näiteks mina ise tulin teisest valdkonnast ja minule oli ainus viis õppida filme tegema filme tehes. Noored, kellega me töötame, näiteks Meel Paliale ja Urmet Piiling, nemad ka ei saanud oma esimesele mängufilmile rahastust, aga nad tahtsid ikkagi filmi teha. Ja noh, erinevatel lugudel on ka erinevad eelarved. Eelarvet ja meeskonda vähendades, tehes filmi kuidagi indie’malt, saab mõnes mõttes palju suurema vabaduse luua midagi teistmoodi ja ägedat. Sageli tulevad kõige huvitavamad asjad mingisuguse piirangu tõttu, piiratud keskkonnast.

 

Kuidas selline erakapitali kaudu filmi finantseerimine täpselt käib? Kui tuleb mingi noor, kes ei saa rahastust, siis te panete oma firma raha sinna alla. Aga kuidas käib pärast tulude jaotamine?

Iga projekt on erinev. Meile on oluline jätkusuutlikkus ja jätkusuutlik saad sa olla ainult siis, kui raha tuleb tagasi, kas publikult või muul moel. Osa meie projekte on saanud Eesti Filmi Instituudilt ja Eesti Kultuurkapitalilt grandi, näiteks minu „Ükssarvik”, Rasmus Merivoo „Kratt” ja tema töös olev uus film, samuti Raul ja Romet Esko „Mind on kaks”. Aga mõnda lugu on võimalik jutustada ka väiksema eelarvega. Kui tegijad ise soovivad filmi kiiremini valmis saada ja kui filmile on võimalik ehitada erarahal toimiv mudel, siis teeme selle ära. Tallifornia on  Eestis võib-olla peaaegu ainus, kes tahab ja oskab toota filme igasuguse eelarvega.

Taga Toomas Urb (vasakul) ja Rain Rannu. Ees Johann Urb, Yulin Ng ja Priit Pius.

Räägi natuke 2021. aastal asutatud Tallifornia filmifondist. Praeguseks olete teiste seas toetanud Tanel Toomi „Viimast vahiposti” ja Rainer Sarneti „Nähtamatut võitlust”. Kuidas fondil läheb?

Kokku oleme praegu investeerinud kuude projekti, millest mõned ei ole veel avalikud ja mõned on ka välismaalt. Aga jah, me oleme Eesti ainus erakapitalil tegutsev filmifond. Meil on kümmekond investorit, kes on filmist huvitatud ja kes läbi fondi investeerivad. Fondi puhul on olulised kaks asja. Esiteks, et see film oleks huvitav ja mingis mõttes unikaalne, ja teiseks see, et filmil oleks piisav potentsiaal, ka rahvusvaheline potentsiaal, et see investeering tagasi teenida.

 

Nüüd sinu kui autori juurde minnes… Jäin mõtlema, et sa ei ole kunagi teinud ühtegi lühifilmi. Eestis on lühifilmi tegemine justkui mingi kohustuslik etapp, mille kõik peavad läbima. Sina jätsid selle vahele.

Me kuidagi avastasime, et lühifilmi paned sageli sama palju energiat kui täispikka filmi, aga lühifilmil on isegi väga suure edu korral vähem šansse publikuni jõuda. Lühifilmide eest üldjuhul inimene ei maksa, et neid kinos vaadata. Samas, täispika filmi puhul on isegi nii väikses riigis nagu Eesti kinolevi peaaegu alati olemas, pluss siis kõik need muud kanalid, kust inimesed filme vaatavad. Me mõtestasime enda jaoks, et filmitegemise esimene samm ei ole mitte lühifilm, vaid minimalistlik, võimalikult väikese eelarvega mängufilm, mis võiks publikut kõnetada.

 

Sa pole oma ettevõttes ainult produtsendi, vaid ka stsenaristi, režissööri ja monteerija rollis. Kuidas on, kas võtete ajal haarab su produtsendiaju vahel ka ohjad ja ütleb, et peaks siit või sealt kokku hoidma või et selleks või tolleks ikkagi raha ei jätku?

Ma ei tea kas see on hea või halb, aga enamasti mõtlen ma juba kirjutamise ajal teostuse peale. Näiteks kui kirjutan filmi, mille tahan kindlasti järgmisel suvel ära filmida, siis tean, et kirjutan sinna asju, mis on tehtavad. Mingis mõttes see võib-olla piirab, kuid hoolitseb ka selle eest, et film jõuaks kinolinale. Samas, kui ma kirjutan mingit suuremat lugu, kus enda vahenditest nagunii ei piisa ja minema peab traditsioonilist teed, siis võib-olla kirjutamise faasis ma mõtlen vähem. Aga ma arvan, et väga paljud režissöörid mõtlevad mingil määral ikka natuke ka nagu produtsendid. Eestis nagunii, aga tegelikult ka mitte kuskil mujal maailmas ei ole piiramatut eelarvet ja kui sa oled ühes kohas kokkuhoidlikum, siis see võimaldab teha järgmises stseenis midagi suurejoonelisemat. Tahes-tahtmata peab alati neid valikuid tegema. Meil ei ole ju ühtegi sellist staari, kelle jaoks on ainult üks õige viis ja kellel peab olema kõik täpselt nii, nagu ta kaks aastat tagasi stsenaariumi kirjutades mõtles. Tahes-tahtmata tekib võtteplatsil alati uusi ideid, sageli tekivad ka piirangud. Huvitavad lahendused tulevadki siis, kui üritad neist piirangutest kuidagi looval moel üle saada.

 

Oled „Lapsmasina” kohta öelnud, et tegu on ühe viimase AI abita kirjutatud AI-teemalise filmiga. Kasutasite te filmi juures üldse tehisintellekti?

Me filmisime kolm aastat tagasi koroona alguses ja siis AI-d väga palju kasutada ei saanud. See film hakkas valmima eelmise aasta lõpul, kui esimesed visuaalsed AI-vahendid tekkisid. Seega me eriefektide lõpufaasis kasutasime ikkagi AI-d. Filmis on ka üks AI-teemaline laul, mida tehisintellekt laulab Frank Sinatra häälega.

„Lapsmasina” võtetel. Keskel Rain Rannu, paremal Yulin Ng.

Ma saan aru, et sa võtad tehisintellekti rohkem tööriistana? Sa ei tunne selle pärast muret?

Ma arvan, et see on samasugune tööriist nagu Google. Ma ei tea, kuidas viiskümmend aastat tagasi stsenaariume kirjutati, kui ei olnud võimalik mingeid asju guugeldada. Praegu me ju kõik guugeldame kogu aeg. AI-ga on sama lugu; ta ei asenda mitte midagi, vähemasti mitte veel praegu, aga samas on ta abiks. Ma ise kasutan teda uute stsenaariumide puhul — lasen pakkuda variante mingi olukorra lahendamiseks ja kui mulle mõni variant meeldib või paneb mõtte tööle, siis see on ju hea. Et ChatGPT hetkel nullist midagi ise valmis kirjutaks, mis oleks ka huvitav, seda kindlasti veel ei ole.

 

Räägi natuke oma loomisprotsessist. Sa tundud väga struktureeritud inimesena. Kas hakkad kohe kirjutama, kui ärkad, ja siis hiljem lähed kuhugi montaažiruumi või kuidas sul see rütm on?

Tegelikult olen üsna struktureerimata selle koha pealt, et mul ei ole mingit kindlat päevaplaani. Mulle meeldib ärgata ilma äratuskellata. Päeva esimesed paar-kolm tundi on äärmiselt väärtuslikud. See on see aeg, kui ma ei lähe meilboksi või Messengeri, vaid olen iseendaga ja loen või kirjutan midagi. Ma üritan need päevad, kui ma mingit loovat tööd tegema pean, hoida muudest kohustustest vabad. Ideaalvariant on see, kui kohtumised on kõik ühel päeval nädalas ja ülejäänud päevad on loovtööks — et ei tuleks päeva keskel mingit ühte kellaajalist asja, mis võib kogu päevaplaani sassi lüüa. Selleks, et midagi loovat teha, näiteks stsenaariumi kirjutada, on vaja väga pikka sisseelamise aega ja seda on väga kerge mingi ootamatu kohtumisega rikkuda. Ma üritan oma kalendrit nendel päevadel väga kaitsta.

 

Töötad tihedalt koos produtsent Tõnu Hiielaidiga. Kas vahepeal, kui sa kirjutad, aga samas on ka produtseerimise asju, võtab Tõnu produtsendi ülesanded enda peale?

Kirjutamisel on eri faasid ja kui ma ainult kaks tundi päevas kirjutan, siis on täiesti okei, et tegelengi päeva keskel produtseerimise asjadega. Aga kui ma olen täiesti sees, siis pigem mitte. Meil Tõnuga on selline tore partnerlus, et ta ongi peaasjalikult ainult produtsent. Ta on kohal projekti eri faasides, alates loovprodutseerimisest kuni raha kaasamise ja set’il viibimiseni. Ta on nendes asjades täiesti asendamatu ja võtab kindlasti väga palju igapäevast koormust minult ära. Tõnu on suurepärane probleemide lahendaja.

 

Sinu filmides on tunda USA mõju, olgu selleks siis „Ameerika suvi” või eestlaste õnneotsingud „Ükssarvikus”. Isegi „Lapsmasinast” käib läbi vihje Venice Beachile. Oled ise ka Silicon Valleys elanud. Kui palju USA kultuur sind laiemalt mõjutanud on?

Mulle mingil tasandil meeldivad kõige rohkem ikkagi just Ameerika indie-filmid. Loomulikult on ka erandeid ja mõned mu lemmikrežissöörid, nagu Ruben Östlund või Paolo Sorrentino, on Euroopast. Aga jah, kuna ma olen oma elus üsna palju Ameerikas viibinud, mõjutab see mind ikkagi rohkem kui Euroopa.

„Lapsmasin”, 2022. Režissöör Rain Rannu. Kaader filmist.
Rain Rannu erakogu fotod

Mida sa ütleksid inimesele, kes ei ole filmikoolis õppinud ega tea filmidest eriti midagi, aga tahab režissööriks hakata?

Minu soovitus on lihtsalt peale hakata ja vaadata, kuhu see teekond viib — see võib viia ka filmikooli või kuhu iganes. Oluline on, et oleks tekkinud tahe, arusaamine, et see ongi see valdkond, mis kõige rohkem huvitab. Ma arvan, et minul tekkis see arusaamine tegelikult juba enne „Ameerika suve” (Rain Rannu debüütfilm, 2016 — Toim). Mõistmine, et see on see valdkond, kus ma tahan kaua toimetada. Lihtsalt aasta-aastalt on see toimetamine läinud põhjalikumaks ja need viimased paar aastat olen olnud peaaegu sada protsenti filmide juures.

 

Teie ümber on juba kogunenud oma punt näitlejaid (Ivo Uukkivi, Johann Urb, vennad Piusid) ja lavastajaid (Talliforniaga koostöös arendavad oma järgmisi filme Rasmus Merivoo ning Meel Paliale ja Urmet Piiling). Millised on Tallifornia tulevikuplaanid?

Tallifornias on praegu töös viis filmi, mõned neist tootmise alguses, mõned kohe-kohe välja tulemas. Meie eesmärgiks ongi väga ägedate tegijatega väga ägedad filmid. Ja kui me seda teeme, siis varem või hiljem tekivad filmid, mis kõnetavad väga paljusid inimesi Eestis või ka väljaspool Eestit. Meile on selliste filmide tegemine palju olulisem kui mingi väline värk. Mingisugused, ma ei tea, Oscarid või EFTAd on pigem kõrvalnähtus. Me ei mõtle filmi tehes selle peale, et see võiks saada mingeid auhindu või jõuda mingisse konkreetsesse kohta või olla kuskil kommertslikult edukas. Me pingutame väga, et teha filme, mis meile endale meeldivad, ja loodame, et saame neid veel kaua aega teha.

 

Vestelnud AURELIA AASA

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.