KULTUUR MEEDIALE: NAGU SHAE TYRIONILE?

JÜRGEN ROOSTE

Ma ei kirjutanud meelega sellele loole liidi. Sest kuidas kirjutada liidi millelegi, mis räägib lihast ja verest ja vaimust ja värgist? Kui te ei loe siit neid lauseid, siis on toimetaja teid petnud ning kirjutanud minu asemel mingit veidrat infoteinmenti. Mu lugu on kultuuriajakirjandusest — äärmussubjektiivselt, sõjaajale sobimatult, nartsissistlikult. Jubedalt. Aga see pole mingi transgressiivne kirjandus, ärge lootkegi! Transgressiivne kirjandus on nagu maastikumaal: lõpuks on kõik eemalt vaadates ühtemoodi…

 

1.

Kunagi nullindate hakul oli siuke seik: mina töötasin toimetajana Sirbis, Wimberg (Jaak Urmet) Eesti Päevalehes ning Ivar Sild oli reporter SL Õhtulehes — mis andis nii meile kui talle endale muidugi põhjust tögamiseks… Aga Ivarit on alati tögatud, miks siis ei peaks: ta on õrna hingega intellektuaalne inimene ja avalik homo! C’mon, kui me tema üle ei naera, kelle üle siis veel? Mõne mustanahalise naise üle, kes kaotab haiguse tõttu juuksekiharad? Mõne lolli poliitiku üle — nad on kõik lollid, mis sääl naerda.

Ma arvan, et ma ei räägi siin mingit suurt saladust välja, aga Wimberg ja Sild ei olnud kunagi suurimad sõbrad, vahel võis lausa vastupidist väita. See, et me kõik kolmekesi samale kursusele olime sattunud (pluss veel hulk tollaseid ja tulevasi kirjanikke) ning olime südamelt ja hingelt vägagi Toomas Liivi ja Mati Hindi õpilased, ei tähendanud veel alati üksmeelt. Vahel lausa vastupidi: TNT rühmituse asutaja ja hing oli Ivar Sild, aga kaasa lõime me kõik. Kui suhted rühma sees räbalaks läksid (asju aeti selja taga), siis lahkusime mina ja Wimberg demonstratiivselt ja kirjanduslooliselt (sündis „Sotsia” festival, üks festivali „Head read” eellastest), sama tegi hiljem Ivar Sild. Mind on nendega sidunud nüüd pikk sõprus. Mina ja Wimps oleme praegu õpetajad (ja just nagu ka kirjanikud), Ivar on „metsapede”, st elab võsa vahel ning maalib, vahel ka kirjutab, on n-ö koduperemees ja hooldaja… Et ühtpidi ühiskonna keskne segment, keskealised mehed, teisalt justkui kõrvaltvaatajad, kõrvalejäänud. Privilegeeritud! Võimsad ja võimul!

TNT teeb Siurut. Ees: Eeva Klaas, Jürgen Rooste, Marie Myrk ja Wimberg, taga: Sirli Kukk, Marko Kivimäe ja Ivar Sild. Foto on tehtud 14. X 1998 Tallinna Kirjanike Majas TNT kirjandusõhtul „Väikesed nukud”.
Jaak Urmeti erakogu foto

Aga tollal, ühel hetkel hakati seda märkama. Pahaks panema. Sellest sündis sõnasõdugi: noored mehed, sõbrad, Liivi õpilased, kambajõmmid, „semuarvustuste” staarautorid. Nagu sellistel puhkudel enamasti — on ka erandeid — polnud meil mingit sõjaplaani ega sideliini eesti kultuuripildi kaaperdamiseks (ning me poleks selles osas kolmekesi ka üksmeelt leidnud), aga väike ärevus, lahingulöömise tunne tuli pääle küll. Eks igaüks meist reageeris algul erinevalt, kes tundlikumalt, kes võitluslikumalt, aga fakt on see, et kõik me lõpuks tollest n-ö keskmest eemaldusime või eemale tõrjutud saime või lihtsalt lasime voolul end teise kohta vedada. Aga mingiks hetkeks oli tunne, et äkki on see kübeke võimu, pildi kujundamist, mis on kultuurimeedia käes, siiski sedavõrd elutähtis, et see on karvupidi kokku minekut, vahel surmani heitlemist või selgapussitamistki väärt (nt kirjutati minust ja Wimbergist lugu, et me olla eesti kultuurile Göteborgi raamatumessil purjuspäi laval möllates häbi teinud — asi oli selles, et meil õnnestus leida ainult väga lahjat, alla kahekraadise kangusega rootsi õlut, miska me tegime eesti kultuurile häbi täiesti kaine pääga).

Meie, Liivi õpilased! Meid, salakavalaid, vingerpussitavaid, triksterdavaid on meedias praegugi! Te ei tea, kellega teil tegu on! Eks uurige me kursuse nimekirja! Ja miks ainult meie kursuse oma, eks uurige, aga uurige, kes olid nood Liivi ja Hindi vaimsed võitlejad, partisanid, kes endale hääd laskepesad välja vaatasid, soojad kohad. Kus me kõik nüüd oleme! Kus me kõik nüüd oleme? Kus meid nüüd ei ole?

 

2.

Aga neid kohti, kus olla… on korraga vähe ja palju. Ühtpidi on seda kõike rohkem, kui ma lugeda-jälgida jaksan: Müürileht, Edasi ja Levila on väga hääd-toredad uued tulijad (noh, suht uued ju minu maailmas kõik). Ja Hardo Pajula Tähenduse Teejuhid — uus asi! Aga kas pole need veidi rohkem maailmavaate- ja elustiiliväljaanded (nagu KesKus kunagi ja ehk täninigi, Juku-Kalle vägev vägi!, nagu ZA/UM kunagi ja siis too… mis see psühhopaadiportaal neil nüüd oligi)? Nad katavad muidugi kultuuri, aga see on kultuur laias tähenduses. TeMuKi on väärt rääkimaks kultuurist kitsamas tähenduses!

Kirjanduse pesa on nii soe: Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk, Gogoli saade — lase ennast lösakile ja tunne, et maailmas ongi olemas ainult kirjandus!

Sirp, mu algne kodu ja koda, on ikka vaimu hoidnud… Näe, TeMuKi on olemas ja seda on põnev lugeda, isegi mina kirjutan siin, aga ma olen kohanud inimesi, kes on üllatunud, et oota, see ilmub veel või. Ärge muretsege, pole hullu: gümnasistidele pean ma Vikerkaart näiteks tuues või mõnd teksti säält lugeda andes veidrate pilkude pääle seletama, et ei, tegemist ei ole homoajakirjaga (kuigi ma tean ka täiskasvanuid, oma generatsiooni inimesi, kes peavadki seda n-ö ideoloogiliseks homoajakirjaks).

Ent ikka on midagi puudu, alati on midagi puudu. Kaua aitasin ma vabakutselisena Maalehe kultuurikülgi täita, siis ma mõtlesin ikka: paljukest seda on, paljukest sinna jagub, paljukest see annab?

Sest nood peavooluaknad on ju just nagu suuremad. Ekspressil on oma väga kindel kultuurikülgede nägu, see on sümpaatne, ja teada on, et kui nt Eks­pressis või Postimehes (või siiski ka Sirbis) ilmub lugu asja kohta, siis see aitab veidi müüginumbrite osas kaasa… Ja me peame siiski tunnistama: nii teatraalidele kui kirjanikele, muusikutele kui ka kujutavatele kunstnikele on müüginumbrid ja publiku hulk tähtis, vahel isegi elutähtis.

Me võime ju ülbelt öelda: me saame teieta ka hakkama, me teeme oma kunsti ikka, saame vahel veidi rahagi. Aga on see lõpuni nii? Äraelamise ja -olemise mõttes? Aga enesetunde, -väärikuse ja deprekaga võitlemise mõttes?

Ja vaat, toda akent on vähe, kui võrrelda kõige tollega, mis toimub. Mul on veidi häbi rahvustelevisiooni pärast, mu oma pettumus sääl kultuurisaateid teha püüdes oli suur ja väga kiire tulema. Ja viimastel aastatel ma väsisin nagu lootmast. Noh, Juure kirjandusministeerium oli täitsa vajalik ja äge või varasem OP!, aga ma enam ei vaadanud ETV kultuurisaateid peaaegu üldse… Ühesõnaga, mingi olemuslik lühis. Tühjusetunne. Mittevool.

Kui käima lükatakse mõni uus saade, siis lähenen ettevaatliku spirituaalse skeptitsismiga; ma kardan, et maja sees mõõdetakse ikka vaatajanumbreid ning loetakse kellelegi rääkimiseks antud minuteid, enne kui asi käimagi läeb. St oht on suur, et kui ka algul on vaimu ja vabadust, siis kolmandaks saateks võetakse kõri pihku. Ja et see kõri pihust välja saada, tuleb teda kuidagi teisiti kasutada…

Aga ühesõnaga, toda tillukest võimu, mida jagada, mille pärast heidelda, mille pärast kade või pahane olla…toda on üsna vähe! Ühtpidi tundub, et justkui peaks olema rohkem kui tollal, nullindate hakul. Aga ei ole ju!

Ma muidugi ei ole siin selleks, et kõnelda surmast. Ajakirjanduse surmast, surmast kui sellisest. Surma on liiga palju. Sellepärast mulle meeldivad zombifilmid, sääl on surm irreaalne, kujundlik, ja samas mootorsaega tükkideks hakitav! Kas kultuuriajakirjandus on nagu zombi tavalehe tagaosas, noh, nagu sellel rongil, et kohe läeb lahti? Või nagu nood ajakirjandusväljaanded, mille paberversioonid surevad koos oma lugejate viimaste põlvedega? Vaikselt nurgas ägisedes. Vaevu ennast ja oma nime mäletades.

 

3.

Kahetsus, kahetsus, tuttav sõna, mida see tähendaski? Et kas mul on kahetsushetki? Kindlasti on! Üks tuleb meelde! Ma ei mõtle siin oma tegusid, ma kahetsen paljutki, mis elus teind olen. Ma ei usu huikesse, et „midagi ei tohi kahetseda”. Kahetsus on inimlik tunne. Ma olen palju asju valesti ja halvasti teind. Ja kahetsen ja teeks nüüd teisiti, aga ega lollile teist võimalust anta… Või antakse?

Aga ilmunud tekstidest tuleb meelde praegu küll üks, mis oli sel hetkel ajendatud säärasest vihast ja hävitamistungist, et praegu ma ei tahaks seda tunda ega kirjutada, ma ei tahaks sellist ennast näha. Aga ma näen, ma mäletan, et ma olin uhke, kui ma sellele vihale ja vaenule teksti kuju ja vormi, elu(!) andsin ja et võttis aastaid, kuni ma aru sain, mis ma teind olen…See ei puuduta midagi laiemalt, maailmas, seda lugu mäletab ehk too inimene. Paar inimest, aga mul on see koorem kaasas. Surmatunnini meeles. Ma ei ütle nimesid, et valu nagu sitt uuesti pinnale ei hulbiks.

Ülejäänd asjad ei ole just koormaks või paineks, tõsi, mõni noist on saand mulle saatuslikuks tolle positsiooni või töö mõttes, aga mis positsioon, mis töö see ikka on, see on kõigest kultuuriajakirjandus, ehh?

Korra oli küll nii, et juhtus, et toimetaja Urmet tellis toimetaja Roostelt ja ajakirjanik Sillalt ühe klassiku vastse luulekogu kohta arvustuse. Klassiku uued värsid olid jubedad, kohtlaselt riimitud moralistlikud katräänid. Rooste ja Sild tegid sellise kirjandusliku Beavise ja Buttheadi loo.

Tõsi, mul tuli pärast üle elada see, et klassik jalutas koos mu õpetaja Mati Hindiga mu Sirbi toimetusse ja Hint, klassiku sõber, minu armas õpetaja, tegi mu paari lausega maatasa, tümaks. Tegelikult saan ma sellest aru, sõpra ja lähedast tuleb alati kaitsta. Kuidas saaks Will Smithile lõpuni ette heita, et kui ta nägi oma naise näol pettumusevalu, andis ta Chris Rockile kõrvakiilu. Just nimelt kõrvakiilu. Vana klassikalise solvangu, duellilekutse! Mitte „vastu hambaid”, vaid kõrva-
kiilu!

Maailm oli valmis teda maha tampima, aga ma saan aru, mis tunne see on, kui sa tahad oma lähedast kaitsta, aga sel hetkel ei oska vahendeid valida… Ma arvan, et see lühike tekst, justkui laast või proosapoeem, mille ma toona kirjutasin ka oma lähedase, kalli inimese kaitseks, et see oli palju hullem, on tänini palju hullem kui see Smithi antud kõrvakiil. Kõrvakiil, muide, hädaolukorras toob paanikas inimese selgusele, hoidke seda meeles! Äkki läheb vaja. Ja kõrvakiil pole päriselt, lõpuni vägivald, vaid esmalt ikkagi solvang. Või füüsiline ärritus. Aga siiski kuskil solvangu ja vägivalla vahepääl. Ma ei räägi siin suurte-karuste meeste kõrvakiilulahinguist, mida võib saada Youtube’ist ja ise Mytube’ist, ja sääl on olulisim tabada põsesarna peopesa kõige tugevama kohaga. Chris Rock on elus ja püsti, eks?

Nt kuidas mõelda sellele, et Alvar Loog, kellega olen valmis vahel heitlema, aga kelle õiguse eest omal moel vahel väga jubedaid asju öelda olen ma ka valmis seisma — st ta on küll hirmus, aga ka vajalik ja armas… — nimetas kunagi üht minu tehtud lavastust „päris pedekaks”. Aga hätta ja häppi jäin ikka mina. Mitte tema arvustuse pärast, vaid sellepärast, et mingis vestlusringis KesKusile tolle tüki ümber kasutasin ma väljendit „idiootidest kriitikud”. Ja et see on ikka võluv, siis tõstis keegi tolle päälkirjaks, mis polnud sugugi nii plaanitud! Siit võiks veel elu juhuslikkuse või määratuse üle edasi veeretada: mida oleks Loog kirjutanud siis, kui ta teadnuks, et mu lavastuse tööpäälkiri oligi „Kooseluseadus nr 2” ning et teatri tahtel sai see ära muudetud. See tükk pidigi olema „päris pedekas”. Ta sai õigesti aru, aga ta pidas seda miinuseks, samas kui minu jaoks oli see olemuslik pluss.

Aga nõnda, kaitstes oma meeskonda ja rünnates kriitikut (seda küll otse nõnda kavandamata või püüdmata) astusin ma tegelikult pikka ajaloolisse sitaritta, mida tuleb eesti kultuurimeediaga seoses mainida…

 

4.

Teatraalid, jah, teatriinimesed. Ma tean, tegelikult on see ebaõiglane: noh, tunnen ka kirjanikke, kes kriitiku vastu aastakümneid on vimma pidanud. Kuulsin millalgi ka nt noorest kriitikust, keda ma omakorda kriitikakriitilises loos tümitasin ja kes sai sellest vaimse trauma, mis ei ole päriselt, pääle aastaid üle läinud ja on takistanud tal kirjutamast. Jah, sellega on nii, et seda lugu ma ei kahetse, ma ei öelnud sääl otse midagi valesti.

Küll aga kahetsen ma oma tegu ja selle mõju; ma ei taganeks nondest sõnadest ja mõtetest, aga ma katsunuks neid võib-olla paremini ja täpsemini ja õiglasemalt, mõistvamalt seletada, kui ma teadnuks, et teen inimesele jäädavat kahju.

Kuigi, mingis mõttes nüüd teiselt poolt vaadates: ega Will Smithil ole õigust Chris Rocki suud kinni toppida, nalja võib kõige üle teha, naljas ei ole tabuteemasid, nagu kunstis ei tohi olla, ei tohiks olla — see oleks nalja ja kunsti vastand! Sellele rajaneb mingis osas meie ühiskonna vabadus.

Kuigi jälle tuleb välja üks mu lemmikmetafoore (Aino Pervikult), vajuva vee piiri otsimine. Kas nõrgema või puudega inimese või „teistsuguse” naeruvääristamine jämekoomika võtmes pole siiski rünnak?

Ma ei mõõda siin Rocki-Smithi juhtumit; ma arvan, et normaalses ühiskonnas ei peaks seda juhtumit mõõtma ja vaagima ja Prokrustese sängile säädma, sest me saame aru, et see on elu — vahel juhtub nii, see pole väga tõsine küsimus, sellest tõsise küsimuse tegemine on tolle väljamõeldud ja järjest domineerivama „kultuurisõja” õhutamine. Sest me teame: asjad luuakse hetkel, kui neile nimi antakse! Me teame seda kõheduseni välja, teame militaarsete erioperatsioonideni välja! Kuni sa seda sõjaks ei nimeta, pole see sõda, kuni sa ei nimeta seda ahistamiseks, depressiooniks, sõltuvuseks…

Aga teatriinimestelt saab vägevaid reaktsioone. Mõelge, mu sõbrale kriitikule on lavastaja (ja näitleja) oma naise solvamise eest (arvustuses, ma isegi ei mäleta, mida sõber kriitik sääl sõber lavastaja naise kohta täpselt arvas) teatrisaalis tõesti molli sõitnud. Kusjuures, see oli natuke ebaaus: oleks mu sõber kriitik sel hetkel seisnud ja teadnud lööki oodata, poleks asi nii lihtsalt läinud (ta on suur poiss, nad on mõlemad suured poisid, see situatsioon polnud USA poiste naljamänguga võrreldavgi).

Aga see juhtum ei jäänd traagiliselt me kultuurilukku, ja isegi see teine juhtum ei jäänd, kus teatrijuht oma töötajat-õpilast-armukest lõi; see ei jätnud teatriloole suurt jälge, kuigi selle vabariigi aastapäeva-show võinuks ikkagi ära jätta — vähendamata siin alandatud inimese kannatusi, olid ka minu kannatused teleekraani ees siiski üsna suured! Nii suured, kui ühe väikse kultuurikriitiku hingekannatused üldse saavad olla. Ma olen üsna kindel, et aastakümnete pikkune kultuurikriitiku töö muudab inimese hinge pisemaks. Sellepärast olengi ma teind viimasel ajal vähem arvustusi ja rohkem „soovitusi” (see on see, kui sa kirjutad vahel lihtsalt toredatest või isegi ägedatest asjadest, mida inimesed peaksid kogema-jagama, ja mis võiks olla peatee kultuurimeedia külgede üks rolle).

Ai, teatraalid! Ma olen kirjanikelt ka solvunud või õnnetuid või vastuvaidlevaid kirju saanud, aga teie, näitlejad-lavastajad, kui teiega relvile minna, siis… Mind on ühe lavastaja isa isegi kohvikusse „jutule” kutsunud, esimesel hetkel arvasin, et nüüd läheb tõesti löömaks. Saime hakkama, olime tsiviliseeritud. Mina jõin lõpuks liiga palju õlut, kõik jäid ellu.

Üks lavastaja küsis pääle seda, kui ta kaks aastat tere ei olnud öelnud, kuigi me olime hääd semud olnud, et miks ma teda vihkan ja kas see lugu telliti või maksti kuidagi kinni. Ta ootas kaks aastat!

Muide, seda küsimust olen ma oma kultuurikriitiku „karjääri” jooksul kuulnud kümneid kordi. Noh, ausalt öelda, rohkem kümmekonna korra kanti, aga suurem tundub vägevam: arvamuslugude puhul arvatakse rohkem, et ma olen kellegi palgal. Seda ütlevad kõrtsis/kohvikus/bussijaamas võhivõõradki inimesed — seda, millise sorose või saatana palgal ma täpselt olen, kes mu sõnad kinni maksab! Nad teavad! Nad ei suuda uskuda, et ma tõesti nii mõtlen-arvan-analüüsin, päriselt, ise. Noh, ja see raha, mis honoraridena makstakse… Mitte et ma tellimustekste poleks teinud, aga nende pääle mõeldes: üks oli n-ö poliitiliselt laetud, aga esindas ikkagi mu enda mõtteid (see loll laul sai Youtube’is üle 40 000 vaatamise vist, aga ma olen tollega täitsa rahul).

Üldiselt, lavastajalt või kontserdikorraldajalt seda küsimust kuuldes tuleb tavaliselt paar-kolm mõtet: nad on kas eluvõõrad, paranoilis-nartsissistlikud (nende hävitamine on kellegi isiklik suur plaan, mida mina arvustajana ellu viin!) või tahvad sind lihtsalt alandada (kes sina ka oled, kinnimakstud ajakirjanikupoiss!), või kõike seda korraga. Vahel on mul mõnest kahju — sest ma pole tahtnud kuidagi toda inimest isiklikult solvata, ma olen märatsenud ta kunstiteose kallal, aga mitte kuidagi valelikult või võltsilt —, aga vahel see kahjutunne kaob, kui ma kuulan või loen, mis tekst säält siis tuleb, inimese seest.

Ja jah, kinnitan üle, ma pole ise patust prii, ma olen võidelnud — mälu järgi vähemasti kolmel korral ja ka enamasti teatriga seotult — kriitikute vastu; ja veel palju rohkem kordi, kui lugeda noid, kes pole mind või mõnd mu lähedast (minu arust alatult või ekslikult) kritiseerinud — vaidlemine on üks mu kriitikakultuuri aluseid.

Selliste isiklike võitluste alla (mida mäletan tõesti paari-kolme, oleneb, kuidas mõõta) kuulub ka too üks tekst, mille ilmumist-kirjutamist ma selles mõttes kahetsen, et lisaks inimesele haiget tegemisele kaotasin ma sinna mingi osa omaenese hingest. See oli võigas, jäle. See oli viha! See tundus sel hetkel nii ainuvõimalik ja oluline! Aga näe, nüüd juba varsti kümne aasta tagune juhtum…

Kindlasti on noid asju veel, aga need ülejäänud kas ei häiri mind või ei tule mulle meelde, või ma ei võtaks neid tagasi, jääks oma sõnade juurde. Tagasi ei saa midagi võtta nagunii. Tehtu on tehtud ja läinud. Möödanik seisab meist eespool ja vahib meile otse silma, tulevik on aga alles selja taga, nähtamatus.

Ja isegi selle loo eest makstakse mulle: et ma olen poole kohaga õpetaja ja siis peamiselt vabakutseline kirjanik, väikse stipiga, siis võib see raha mulle isegi oluline olla, nii et jah, ma olen kinnimakstud autor, autu autor, minu sõna ei loe, ei maksa, st just nimelt maksab… Mitu senti mu sõna täpselt maksab? Lennart Meri ütles mulle kunagi Sirbi suitsutoas plasttopsist minu ja Igor Garšnekiga „Belõi aisti” rüübates, et ma kirjutan ju hästi, aga iga sõna kohta on teine sõna üleliigne. Tal oli õigus. Aga kuidas ma muidu oma raha kokku saaks, oma kullakoorma koju ära veaks?

Jürgen Rooste ja Wimberg 2001. aasta kevadel.
Ander Ilpi foto Jaak Urmeti erakogust

5.

Võib-olla on kultuuriajakirjanduse häda see, et uued semus- ja põlvkonnad on tegelikult samasuguste ämblikuvõrkudega seotud nagu meie tollal nullindate alguses, et kes kellega käib, see on lõppeks see, et Eesti on lihtsalt väga väike ja ole sa purjus vanamees või kaine noorik, karta on, et saad nii omasuguste kui ka endale vastumeelsetega kokku nii veergudel kui Lebensraum’is, sest see on paratamatu, kui te armastate sama asja. Ja võib-olla isegi teineteist, teineteise olemasolu vähemasti… Armastus seob meid lõpuks niikuinii!

Kultuuriajakirjandust ehtisid ja sidusid kummalised inimesed ja kombed. Ning nagu ühiskonnas ei kao kunagi see, et iga uus noortepõlvkond on allakäinum ja kirjutab rohkem luuletusi ja teeb vähem tööd ja austab veel vähem oma vanemaid kui eelmised, on kultuuriajakirjanduses vastupidi: iga uus põlvkond on igavam, kainem, korralikum, tuimem, kunagi pole nii hullud ja imelised ajad kui siis, kui meie alles tegime seda kõike! Mis maru ja karauul käis nullindatel Sirbi suitsutoas (jaa, meil oli suitsutuba, ja mitte mingi kole klaaskapp, vaid korralik raamatukogutuba koos toolide ja laudadega ja vajadusel ka veini või „konjakiga”).

Mäletan Mihkel Muti (tahtlikult) koomilisi noomituskõnesid ja käskkirju, suuresti boheemlusele ja vahepääl ka meessoolisusele kaldunud kollektiivis (kuigi tavaliselt olid seisud ikka võrdsed või naiste poole viltu, nagu kultuuris — tos alahinnatus ja vihatus ja vähemakstus — kipub olema, aga oli hetki, mil meestevägi võimutses). Oli vist nii, et vahepeal oli toimetuses alkoholi tarbimine rangelt keelatud, välja arvatud tähtpäevadel, sünnipäevadel, erilistel puhkudel jne, välja arvatud peale kella viit (kuidas siis ikka?) ja välja arvatud… suitsutoas. Tos pühapaigas! Aga las jääda Mutile siin viimane sõna, mul on tunne, et ta nägi mind jõhkrama ja madalama kujuna (eks sellepärast tegigi ta must pootsmani, tegevtoimetaja, ta lootis, et ma olen kuri ja hirmus, aga ma olen kahjuks leebe tapjakääbik), kui ma olen/olin, aga võib-olla ka mitte…

Hilisemast mäletan Maalehe kultuurikolmnurka, me väikest aga veenvat laudkonda — avatud kontoris oli see Bermuda põrgu paigutatud küll peatoimetaja valvsa silma alla, aga see meid vist palju ei kõigutanud. Tõsi, meist kolmest olen kahjuks elus ainult mina: Mati Soomre oli kõige võimsama keelevaistuga inimene, kelle teadmine, aga veel rohkem hoolimine ulatus Mariaani süvikust tsipakese sügavamale. Imeline inimene… Ja mida saaksin ma rääkida või rääkimata jätta Jüri Aarmast? Jüri oli rock’n’roll, ma ei tea, kas tänapäeva maailm rock’n’roll’i armastab, aga mina armastan!

Ühesõnaga, ma kujutan ette, et see äge boheemlusevaim, see siiras boho pole kuskile lõplikult kadunud, aga see pole enam nii terav, nii metsik… võib-olla ütleks keegi — toksiliselt maskuliinne? Noh, nt nood, kes arvavad praegu, et too kõrvakiilu-Will on maskuliinselt toksiline või toksiliselt maskuliinne. Kas polnuks hullem, kui ta edasi naernuks ja oma naisele öelnuks: kuule, ära tee vingus nägu, häbi on sinu pärast… naljast ei saa aru vää? Naine oled vää? Ühesõnaga…

Kaur Riismaa, Ivar Sild ja Jürgen Rooste lavastuses „Sugu: M”. Esietendus 19. IX 2016 Vabal Laval.
Mats Õuna foto

6.

Ühesõnaga, vaatamata sellele, et kultuurimeediat on rohkem, kui suudab ära lugeda, kui tahta lugeda ka „päriskultuuri”, st raamatuid, ning olla kohustatud lugema oma õpilaste töid, mida ma üldiselt pigem eelistaks mitte teha (kuigi need on ka armsad, mõnedki neist püüavad-mõtlevad-loevad), aga ka siin olen ma raha ohver, Eesti Vabariik on mu, odava hoora, kinni maksnud ja ma pean lugema gümnasistide kirjatükke… kirjandusest! Kõigist asjust just kirjandusest! Seletama neile, et ei, Vikerkaar ei ole mingi homoajakiri, millega ma teid meie salasekti üritan indoktrineerida. Heh-heh-heh, päriselt ei ole!

Ja TeMuKi ei tähenda Tee Muga Kivi! Ma isegi pean siin tunnistama, et petan Eesti riiki, petan õige veidike. Nimelt tunnen ennast umbes 1/2 inimesena. See on mu töövõime ja eksistenstsijõud ja olemasolujaks! Ja maks. Aga tööleping ütleb, et ma olen 0,6 kohaga kirjandusõpetaja. Ekstaole.

Kõik on kurvad, et neist ei kirjutata, tuleb vist ära harjuda ja oma asja teha: oma valikud ja reaktsioonid ja käitumisahelad on ka tõuganud minusuguseid üksindusse ja obskuursusse — oma teod ja valikud. Aga pole pea kirjanikku või kunstnikku või lavastajat või muusikut või _______ (täida lünk), kellega ma ei räägiks ja kes ei tunneks, et ta on kuidagi kõrvale jäänud, et tema teoseid ei märgata piisavalt või neist ei kirjutata. Või kui kirjutatakse, siis ebaõiglaselt! Või kui positiivselt, siis ei märgata nüansse jne. Tean parimaid eesti muusikuid-heliloojaid-kriitikuid, kes töötavad turva- või laomehena…

Ühesõnaga, kultuuriajakirjandus on alati neetud, ta ei arvesta meiega kunagi, ta ei hinda meid (vääriliselt), ta ei hinga meiega üht rütmi, ta süda ei tao me südamebiiti. Või siis äkki jälle taob. Aga on väga vähe noid, kes tunnevad päriselt, et neile iseendast piisab, nad on pildil, sest nad näevad oma maailma, oma kunstnikutööd.

Ja noh, vahel saab ka edevus või lausnartsissismgi rahuldet, sest meedia, meedia see lõgismadu on oma suslikut märganud! Ja teeb meile pika pai, enne kui mõnitab ja alla neelab ja välja situb, miskiks alama kategooria justnaguloojaks.

Ma kinnitan, neid lugusid on kümneid! Need tulevad inimestelt, kellest ma arvan, et nad on oma ala tõelised staarid ja tunnevad end pilvede kohal heljuvate jumalatena; kõige vägevamad kunstnikud minu jaoks me tillukeses riigis! Ja nad tunnevad, et neid ei märgata, et nad on kõrvale jäänd… Ma saan rääkida aint enda kogemusest, sest siis on see nagu pihtimine, ma ei reeda teiste saladusi, vaid enda omi: ma olen üritand oma viimased raamatud, neli tükki nüüdseks, ise kirjastada. Ja kui nelja raamatu pääle jagada, siis tuleb alla kolmveerandi arvustuse ühe raamatu kohta n-ö „pärismeedias”, tõsi, üks, parim, kattis kolme korraga, hää seegi, aga see ei ilmunud mõnes massidest loetud väljaandes kahjuks, vaid ühes mu lemmikajakirjas üldse, Loomingus. Mulle oli see tunnustus ja au ja rõõm, aga see ei aidanud mul müüa noid raamatuid ega maksta tagasi toda pangalaenu, mille lõppeks pidin võtma, et kõigi nende raamatute kulud kinni maksta.

Ei ole midagi häbeneda: tuleb tunnistada, ma olen lihtsalt vilets ärimees. Või siis vilets kirjanik. Või kardetavasti nii vilets ärimees kui ka vilets kirjanik.

Tõsi, armas Berk Vaher, kellest ma pean palju rohkem, kui ta arvab, aga kellega meil on elu otsa olnud kana kitkuda, on kirjutanud kahel eri korral minust põnevalt (põnevamalt, kui ma olen): et minu ansambli Hea Elu lugu „Saladus” peaks olema 1990-ndate Eestist rääkiva filmi tiitrilaul ja siis et enamasti kirjutan ma ikka oma jora joominguist ja naistest ja see hakkab ära tüütama (see võis olla 2002, kui ta nii kirjutas, ma mäletan küll!).

Kõik on tore, aga mul on põrgulikult kahju, et see mõte Hea Elu laulust ilmus Keeles ja Kirjanduses ning mõte sellest, et mu luule tüütab lõpuks enesekordusega kõik lugejad ära, see ilmus päevalehes… Mulle ja mu rahakotile olnuks vastupidi igati tervislikum. Säh sulle kultuuriajakirjandust!

Muide, takkajärele saan ma ka aru — kuigi see omadus on mul inimesena ikka alles, mitte siis arusaamine, vaid see halb omadus —, et ma olin kole siga kirjadele-kõnedele vastamise osas. Ma nimelt ei taha-jaksa eriti suhelda, st ma kardan igasuguseid suhtlussituatsioone (mistõttu olen valinud endale ideaalse elukutse: lavapoeet, sündmustekorraldaja, kooliõpetaja), see on minu jaoks heitlus, kõik kirjad-kõned ning küsimused, vastused-lahendused (jah, ma võin olla nondega vahel kiire ja osav, ent see on mulle piin, mu anne on needus!). Aga mu kogemus ütleb, et see on suure jao toimetajatega sama (mitte kõigiga siiski: on ka noid optimistlikke, kes saadavad vahetevahel niisama sõnumi või kirja, kuidaselad­oledhakkamasaand, mitte ei helista-kirjuta paaniliselt ainult siis, kui neil sind vaja) — kultuuritoimetajate hulgas on väga nõudlikke toimetajaid, kes on kõige kehvemad kirjavastajad-reageerijad, noh, nagu ma isegi: inimesega kontaktis, ühtes olla on ju hirmus! Nad elavad sul kukil nagu vampiirid, kuni töö käes, ja siis sa näed alles ilmunud versioonis, kuidas nad on rappinud su päälkirja (tõesti, kuni selleni välja, et Alvar Loog arvabki äkki, et tahtsid teda idioodiks sõimata, kui oleks nii palju peenemaid vahendeid üksteist aasida ja mõnitada!) ja tõmmanud maha kõige olulisema mõtte, mis tos tekstis sinu jaoks peitus, ning saadavad lõpuks lepingu, mis peaks vastama su kolme tööpäeva tööle, aga ei kata õigupoolest (see on nüüd viimaste aegade mure) paari Woltist tehtud burgeritellimust, kui olid kodus haige ja töine korraga ning poja tahtis ka süüa…

TeMuKi lugejate rõõmuks võin öelda, et riiklike kultuuriväljaannete honorarid on üldiselt veidi paremad. Epiteet siin on küll kahjuks „veidi”. Aga kindlasti mina ja mu poeg ja mu kassid saame veidike süüa (et poliitiliselt ebakorrektset joont hoida: ei, ma ei ole keskealine lesbiline feminist, kuigi see kirjeldus nii kuradi hästi passib praegu).

 

7.

Sattus nii, et jagasin selle loo seitsmeks osaks. Seitsmes taevas! Seitse oli miskipärast õnnenumber, kuigi numeroloogias ja tarokaartides ja kabalas on see kuidagi hoopis teisiti. „Seitse venda” on üks mu lemmikraamatuid. „Seitse kauboid” (see vana versioon) üks mu lemmikfilme ja seitsme päkapiku nimede meeldetuletamine lemmiktegevus kontrollimaks, kas ma olen veel kaine (selle viimase mõtlesin ma välja, ma ei kontrolli seda; kui ma päkapikke peaksin nägema, siis ei aita enam, kui ma ka oskaks kõiki neid nimepidi sulle tutvustada).

Eesti kultuurimeedia vireleb. Ja õitseb korraga. Kultuuripilti minusugune säält kätte ei saa, ma pean ise olema omaenda kultuurimeedia, ja natuke teiste jaoks siis järelikult ka. Aga ei saa ka laia profiili tarbija: meil pole peaaegu professionaalseid kriitikuid, on harrastuskriitikud (vähemasti neile makstakse nii), on võib-olla mõned päristoimetajad. Sellegi eest olen tänulik, sest mu loomusesse ei kuulu näkkusülgamine. Ma võin sülitada kaussi, millest söön (see kõnekäänd on üldse vilets: lastekodulapsed sülitavad oma kaussi, et teised säält ampsu ei võtaks…), ma võin minema kõndida, aga ma ei taha tegelikult inimesi alandada, isegi kui see mul vahel õnnestub.

Nt ma ei saa üldse aru muusikakriitikutest. Tähendab, „üldse” on jälle liialdus. Muidugi saan, ja mõned väga meeldivad. Aga klassikalisest muusikast kirjutatakse meil liiga tihti nii, nagu kõik oleks imeline ja jagatud ruum, ja minu jaoks puudub ka mingi spetsiifiline piisav žargoon, mis tugevdaks tolle mõistetavusparameetreid. Raske on jagada toda ruumi, mida me kõik juba jagasime ja kus kõigil oli „tore”. Sumedad tuubad ühesõnaga. Ikka veel.

Popmuusikaga on vastupidi, žargooni on liialtki, sardooni samavõrra. Võisteldakse obskuursuses või tuntakse uhkust selle üle, et ülistatakse kõige labasemat raadiopoppi: mõlemal puhul tunnen mina end lollina, et kas ei tea tollest bändist midagi või siis ei suuda mõista, kuidas too tümm või peoräpp teistest just kvaliteedi poolest oluliselt erineb.

Ma olen pool oma tööelust (ja minu definitsioon tööst erineb kindlasti kõigi nende omast, kes oma tööd südamest vihkavad ja sellepärast vihkavad ka ehk minusuguseid, kes oma tööd alati ja pidevalt ei vihka, sest see on seotud armastuse ja mitte ainult äraelamise ja rahaga) olnud peaaegu et kutseline kultuuriajakirjanik ja teise poole vabakutseline ehk töötu kultuuriaja­kirjanik.

Aga ma olen ikka kõigest loll, üks lihtne labane loll! Selle loo kirjutamist on lisaks Eesti riigile, kes maksab mulle loodetavasti rasvase honorari, toetanud ka David Bowie oma plaadiga „Outside”, ilma milleta ma viimastest nädalatest läbi poleks vedanud. Ning Albert Trapeež oma nihilistliku luulega. Leonhard Lapin ütles alati, et ta pärandab mulle „eesti anarhismi”. Mõnikord ütles ta „eesti avangardismi”, ma pole kindel, mõnikord vaheldumisi mõlemaid. Ma võin teile kinnitada: ma pole kumbagi veel kätte saand, ja kui ka olen, siis pole mul õrna aimugi, kuidas nood välja võiksid näha.

 

8.

Kui ma olin noor kristlane ja palusin midagi väga-väga, nt andeks selle eest, et olin salaja pornoajakirja ostnud (olin 13-aastaselt sama kasvu mis nüüd ja pidin vuntsiga ja habemega kaklema), lõin ma palve lõpus risti ette seitse korda. Aga kuidagi, kinnitamiseks, enamasti ka kaheksanda!

Pealkirjas mainitud Shae on „tänamatu libu” stereotüüp sarjast „Troonide mäng”… Ta on liliputist joodiku ja intellektuaali ja küüniku Tyrioni armuke ja eluarmastus ja päriselt ka prostituut, kes lõpuks Tyrioni reedab, mitte küll pahatahtlikkusest, vaid pigem ellujäämisinstinktist.

Tyrion on oma psühhopaadist venna tapmises kahtlustatavana süütuna vangis ning Shae on ta mõjuvõimsa isa voodis — isa, kes ei salli oma „värdjast” poega, väikest koledat mehikest (pigem armastas ta psühhopaati), kel ei saa olla tema geenid.

Tyrion ja Shae heitlevad elu ja surma pääle ning Shae sureb, Tyrion nutab teda kägistades. Tuleb tuttav ette? Võimas, eks! Ma õpetan lastele koolis kirjandust, sellepärast triviaalsed jõujooned.

Aga üldiselt oli „Troonide mäng” pea kümne aasta raiskamine mu elust. Saate aru, selline lugudevõrgustik, visuaalia ja näitlejatööd ja… siis nad hävitasid selle paari viimase osaga, nii et ma kultuurikriitiku ja vaatajana saan lihtsalt küsida: miks, miks kuradi pärast ma seda endale tegin?

Sellepärast on see loo päälkiri, sellepärast on see ka paslik metafoor: Shae on üks tänamatu libu. Tema sureb. Aga see, kui palju sureb Tyrionist, igavesest kultuurikriitikust, sisimas… Ühesõnaga, kui sa pead oma anekdoote lahti seletama, siis sa saad aru, et oled puusse pand. Mulle ütlesid kunagi mu elukaaslane ja tütar mõlemad, et umbes iga mu kümnenda nalja üle suudavad nad naerda, ülejäänud on piinlik ja piin. Mistõttu olen ma viimasel ajal hakanud kaaluma lavahumoristi karjääri. Chris Rocki moodi.

See ei saa ju olla hullem kui kultuurikriitiku oma? Mittenaermine on vähemasti reaktsioon! Kultuurikriitik saab parimal juhul sõimukirju või siis selle ilusa klassikalise küsimuse: kes sulle selle eest maksis? Sina, sina maksid, armas lugeja! Ole hoitud! Ma tänan sind oma järgmise burgeri eest! Mu kassid tänavad sind ka! Kultuur tänab sind, sest kuigi ma olen kunstnik, olen ma ka kupeldaja, ilma kelleta sa toda hoora õigupoolest ei vaatakski.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.