TANTS EI OLE RÜTM VÕI LUGEMINE: 1, 2, 3… — SEE ON MUUSIKA

September, 2023

Saime Viesturs Jansonsiga esimest korda jutule siis, kui ma Mai Murdmaa elulooraamatu jaoks tantsijatega intervjuusid tegin. Tänavu juulis täitus tal 65. eluaasta. Nüüd oleme Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) kolleegid ning ühiselt mõelnud, milline võiks olla üks haritud tantsija. Alljärgnev vestlus toimuski MUBAs enne puhkusele minekut.

 

Enne kui me õppetöö juurde läheme, puudutaksin sinu tööd Teatriliidu aastapreemiate žüriis, mille liige sa oled olnud kaks aastat järjest (2021 ja 2022). Milline tundub sulle olevat meie balletipilt?

See on päris hea: loomulikult on olnud paremaid ja õnnestunumaid lavastusi, aga üldpilt on minu meelest hea. Meeldivaks üllatuseks on olnud Vanemuise trupp, just tantsijate tugeva tehnilise taseme ja esinemiskultuuri poolest: neid vaadates on selge, miks nad midagi teevad ja mida koreograaf on soovinud. Vanemuisel on oma nišš ja ma arvan, et nad täidavad seda päris hästi.

Ka Estonias on väga tugevaid tantsijaid, eriti on mul hea meel Anna Roberta üle, kelle esimene ülesastumine „Luikede järves” jättis mulle sügava mulje ja kelle hilisemad rollid on samuti olnud meeldejäävad. Seal on palju häid meestantsijad, aga hetkel ma päris esitantsijat nende hulgas ei näe. On neid, kes on tugevad klassikas, ja teisi, kes paistavad silma uuemates stiilides, kuid selliseid, kes tantsiksid kõike hästi ja isikupäraselt, ei ole ma veel leidnud. Mulle meeldib väga Marcus Nilson, kes sai balletipreemia oma 2021. aasta loomingu eest. Ta tegi tol aastal kuus(!) uut ja väga erinevat rolli. Minu arvates piisanuks tal ainuüksi Karenini rollist, et olla preemia vääriline. Ma olen ise tantsinud Kareninit Jurijus Smoriginase lavastuses Estonias aastal 2000. See on tantsutehniliselt ja psühholoogiliselt keeruline roll. Sageli juhtub nii, et kui tantsijal on tehniliselt raskem koht, siis ta vajub rollist välja, aga Marcusel ei olnud ühtegi hetke, mil ta poleks rollis olnud.

Hea mulje jäi mul „Korsaari” esietendusest: meeldis selle kompaktsus, lavastus ei olnud venitatud. Aga väga palju sõltub ikkagi tantsijatest: ma nägin mõlemat esietendust ja need olid täiesti erinevad. Esietendusest olin lausa vaimustunud: laval olid huvitavad isiksused, tantsijad teadsid, mida ja miks nad teevad. Teisel esietendusel tundsin, et kuigi tantsutehniliselt oli kõik korras, jäi sisuliselt palju puudu. Ja ei olnud enam huvitav vaadata.

 

See toob meid balletihariduse juurde. Mis on muutunud? Põhi on ju ikka sama?

Ma olen õpetanud tantsijaid päris kaua ja see, millest ma puudust tunnen, on vaimustus. Et kui ma treeningsaali lähen, siis ootaksid mind õpilased, kellel silm särab, ja ma näeksin, et nad tahavad anda endast sada viiskümmend protsenti. Kõik nad ütlevad, et tahavad tantsida, aga ma ei näe seda! Jah, nad täidavad ülesandeid korralikult, aga ma ei näe indu, põlemist.

Ma mäletan õpilasi, kes olid tunnis väga elavad, mõnikord käisid emotsioonid üle pea, nad ei suutnud rahulikult istuda… Ka minu põlvkonna inimesed on sellised. Aeg oli teistsugune. Me elasime palju rohkem õues, olime kogu aeg liikumises, mängisime palli, aga praegu kõik istuvad nutitelefonis. Muidugi, ma ei tea, mida ma ise teeksin, kui ma praegu laps oleksin. (Muigab.) Kui küsida, mis ilm väljas on, siis noored ei lähe õue vaatama, vaid võtavad telefoni. Ma saan sellest ka aru: kui mina oma esimese arvuti sain, siis  olin ka elevil ja istusin pooled ööd üleval, aga see oli siis nii uus.

Viesturs Jansons (Jean) Birgit Cullbergi balletis „Preili Julie” 1991.
Vambola Salupuu foto RO Estonia arhiivist

 

Nii et eelkõige on õpilane teistsugune?

Mõtlemine on teistsugune. Praegu on rohkem sellist ratsionaalsust, et mis ma saan selle eest, kui ma midagi teen. Meil see nii ei olnud. Me tahtsime tantsida! Minul oli juba kooli minnes eesmärk saada esitantsijaks. Muidugi, kõik ei saa esitantsijaks ja rühmatantsija on ka väga oluline. Ka mina tantsisin kaks aastat kordeballetis ja sealt liikusin edasi, mitte nii nagu Kaie Kõrb, kes alustas kohe „Luikede järves” peaosaga ja lõpetas ka oma karjääri selle balletiga. (Naerab.) Ma olen kõik tasemed läbi teinud ja arvan, et see on väga hea. Siis õpid nägema asju teistmoodi, kui teed neid rühmas ja pead olema samasugune kui teised.

Lapsed… (Ohkab ja mõtleb.) Mul on tunne, et neil puudub praegu lapsepõlv. See on lühike periood, kui laps on laps, kui ta ennast avastab, kui ta hakkab mõtlema sellele, mis on ilus…Ta läheneb elule läbi enda, loomulikult.

Me räägime praegu nõukogude ajast kui läbinisti halvast, aga siis oli ka häid asju. Laste huviringid olid kättesaadavad, teatris ja kontserdil käimine oli taskukohane paljudele. Praegu on lastele juba enne kooli pandud väga palju ülesandeid ja nende koormus üha kasvab, aga millal nad lihtsalt mängivad? Mul on tunne, et lapsed ei oska olla loomulikult, vabalt. Väga ruttu pannakse neile ootused ja raamid, mis tulevad väljastpoolt, ja siis nad ei õpigi ära, mida nad ise tahavad või kes nad on. Ja siis on nii, et kui ütled, et neil on vabadus teha, mida nad tahavad, siis see nagu tähendaks, et neile on kõik lubatud. Aga ei ole!

Esimesed neli aastat andis meile Riia balletikoolis tunde Läti balleti solist Artūrs Ēķis, kes oli ka näitleja ja tegi kaasa filmis. Ta suhtles meiega nagu täiskasvanutega, rääkis oma kogemustest, viis ekskursioonidele — me ei seisnud ainult treeningsaalis tugipuu ääres. Ja me ise tunnetasime, et kui me juba oleme tundi tulnud, siis teeme ausalt, lõpuni, nii nagu jaksame. Ei olnud nii, et kui õpetaja meid ei vaata, siis me ei pinguta ja teeme poole jõuga. Meil oli ka omavaheline konkurents: vaatasime üksteist ja kui kellelgi tuli midagi paremini välja, siis püüdsime vähemalt sama hästi teha. Seal oli üks väga andekas poiss, kes oli mulle innustuseks, aga kahjuks läks ta balletikoolist ära. Minul ei olnud erilisi eeldusi, praegu arvan, et mind balletikooli enam vastu ei võetaks, kuigi ma nägin oma vastuvõtuprotokolli, kus on kirjas: tugevad jalad. (Naerab.)

 

Mis sind üldse balleti juurde tõi? Miks sa läksid balletti õppima?

Ma olin viieaastane ja käisin lasteaia tantsuringis. Ma tantsisin seal aktiivselt ja pärast üht tantsutundi ütles õpetaja mu emale, et mind võiks balletikooli viia. Mina seisin seal kõrval ja kuulsin pealt ja ütlesin pärast emale, et ma tahan minna balletikooli. Ema selgitas, et sinna võetakse kümneaastaselt, ja siis ma teatasin, et kui ma nii vanaks saan, siis lähen sinna.

Kui ma kooli läksin, käisin tantsuringis, kus meid juhendas läti balleti karaktertantsija Alfrēds Spura, tema õpetamisviis sobis mulle. Aga aasta pärast läks ta ära ja tema asemele tuli teine õpetaja, kes mulle ei meeldinud. Kohe nii, et ma mäletan, et läksin lavale ja viskasin tooli kõvasti vastu põrandat ja kõndisin minema. Siis läksin laulma koori, pärast ansamblisse, mängisin ksülofoni — olin kaks aastat tantsust eemal. Ema viis mind teatrisse, nii et ballette ma ikkagi nägin. Kui siis 3. klass läbi sai, näitas ema mulle kuulutust, et balletikool võtab vastu õpilasi, ja küsis, kas ma tahan sinna kooli minna. Mul ei olnud mingeid kõhklusi, vastus oli jah, kuigi mulle väga meeldis ka laulda.

Kõik saab alguse ikkagi perest ja kodust. Mu isa oli tehnikavaldkonna inimene, aga ema vaatas ära kõik oope­rid. Ise ta laulis natuke, tal oli oope­rirepertuaar peas ja teatrimaailm oli osa meie argielust. Kui ema mind ootas, siis toimus Moskvas kuulus I Tšaikovski-nimeline konkurss, mille võitis ära Van Cliburn, ja ema kuulas tema esituses korduvalt Tšaikovski klaverikontserdi salvestist. Ma tunnen senini Cliburni esituse ära, kui juhtun seda teost kuulma. Muusika oli meie peres väga oluline.

Irina Härm (Gamzatti) ja Viesturs Jansons (Solor) Ludwig Minkuse balletis „Bajadeer” 1991. Foto RO Estonia arhiivist

 

Teatriliidu aastapreemiate ühisžürii liikmena nägid sa kindlasti ka lavastusi, mida muidu ei oleks ehk vaatama läinud. Kindlasti tekkis sul siis mõtteid?

Kui ma Lätis elasin, ei olnud mu sõbrad mitte niivõrd tantsijad kui just näitlejad ja heliloojad ning ma käisin väga palju just sõnateatri etendusi vaatamas, isegi rohkem kui balletti. Teatrisse minnes püüan hoiduda igasugusest eelhäälestusest, aga ma tahan aru saada, miks lavastaja on selle lavastuse teinud, näha, mida just see lavastaja või koreograaf tahab öelda. Mulle meeldis väga „Amadeus”, eriti Mait Malmsten nimiosas. Ma hakkasin mõtlema Salieri ja Mozarti suhetele, elulistele juhtumitele. „Melanhoolia” oli väga huvitav, aga viisi, kuidas see tehtud oli, olin näinud juba oma nooruses, siin üllatusi ei olnud. Meeldis Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi lavastus „72 päeva” Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ma soovitasin ka balletikooli õpilastele näitlejameisterlikkuse tunnis, et nad peaksid seda vaatama: seal oli kõik väga täpne, selged karakterid. Noored tegid väga hästi: algul oli lava täis asju ja siis korraga märkan, et lava on tühi, — aga millal need asjad ära viidi, ma ei märganud. Suurepärane oli Ugala lavastus „Arst”.

Ooperit meeldis mulle juba Riias vaadata; vaatasin korduvalt Gounod’ „Fausti”, sest selle Walpurgi öö stseen, kus ma tantsisin, oli I vaatuses, seejärel tuli pikk ootamine, kuni oli vaja uuesti lavale minna. Ma läksin vahepeal alati üles rõdule, et ooperit saalist vaadata. Nii et seda ma tean peast. Huvitav kogemus oli Vanemuise „Tristani ja Isoldega”. Alguses ma ainult kuulasin, orkester mängis suurepäraselt, aga kui ma lavale vaatasin, siis see [Liis Kolle lavastus — H. E.] ei meeldinud mulle, see oli rohkem kontsertetendus. Ma nautisin muusikat, Liene Kinčat Lätist, viimane Isolde aaria tõi mulle lausa kananaha ihule. Subtiitrite lugemine avas ooperi täiesti uuel tasemel, kuigi ma üldiselt ju tean seda lugu. Kuid hiljem olen avastanud, et see etendus meenub mulle ikka ja jälle. Seal nagu ei olnudki midagi erilist, aga sageli läheb mõte selle juurde. Võib-olla mõjus just see, et laval ei toimunudki eriti tegevust, aga see pani mõtlema.

Mulle meeldis olla Teatriliidu ühisžüriis, sest see sundis end kokku võtma ja teatrisse minema ning pärast ka teiste žüriiliikmetega nähtu üle arutlema. Mul oli huvitav teiste arvamusi kuulata ja samas oli mul ka oma arvamus, oma kogemus, ja oli hea oma mõtteid teistele sõnastada. Ma armastan teatrit ja selle erinevaid žanre, mitte ainult balletti. Riias olid just teatrilavastajad mu head tuttavad, samuti sain ma hea kooli oma garderoobikaaslastelt Läti ooperiteatris Riias. Seal oli garderoobide osas teatud hierarhia, kes kuhu ja kellega ühte garderoobi saab. Esimesel aastal olin suures garderoobis, kus on algajad ja rühmatantsijad. Aga on ka väiksemaid garderoobe ja mina sattusin sinna, kus oli kuus solisti. Nende hulgas oli kaks huvitavat isiksust, üks neist palju vanem kui teised. Nad arutasid omavahel, mida nad kellegi esinemisest arvavad, olgu see esisolist või mitte. See oli kõige karmim garderoob. Ja kui seal koht vabanes, siis nemad läksid trupijuhi juurde ja ütlesid, et vabanenud kohale pean tulema mina. Nemad otsustasid, kes neile kaaslaseks tuleb. Nad käisid kontsertidel, muuseumides, teatris ja küsisid: Aga kas sa seda nägid? Käisid seda vaatamas?

 

See oli sulle nagu teine kool?

Absoluutselt. Nad analüüsisid kolleegide tööd, näitusi, lavastusi, kontserte… peensusteni. Tulid etenduselt ja võtsid kogu su partii üksipulgi läbi. Ma õppisin oma arvamust välja ütlema ja püüdsin olla oma ütlemistes aus. Ainult balleti vaatamisest ei piisa: lavalt on kohe näha, kui sul midagi öelda ei ole. Selleks, et laval midagi öelda, peab ise arenema.

Mulle meeldib käia kunstimuuseumis ja on väga huvitav võrrelda näiteks eesti kunsti sama ajajärgu läti kunstiga. Aga just niisugust avaramat huvi ma praeguste noorte juures ei märka. Kui ma küsin neilt midagi väljastpoolt balletti, siis nad on segaduses. Isegi balletist ei tea nad kuigi palju. Näiteks, kui kontsertmeister mängib tunnis mingit balletimuusikat, siis ma küsin, mis see on. Ja enamasti on kahjuks vastuseks vaikus. Ja kui muusika on pärit mingist vanast filmist, ooperist või operetist, siis ei tunne nad seda üldse. Ometi on ju YouTube’is kõik olemas. Aga selline see maailm praegu on.

Veel üks asi: noored ei oska rõõmu tunda, eriti väikestest asjadest. Ma ütlen vahel tunnis: no vaadake kui kaunis päike praegu paistab! Kui olime veel Toompeal, ütlesin, et vaadake, kui päike loojub, mis värvid seal on! Need on väikesed asjad, mis muudavad elu ja loomingu rikkamaks.

Kaie Kõrb (Julie), Viesturs Jansons (Jean) ja Birgit Cullberg pärast balleti „Preili Julie” esietendust Rahvusooperis Estonia 17. V 1991. Gunnar Vaidla foto RO Estonia arhiivist

 

Sa tulid ju Riia Balletikoolist, kus on käinud sellised tähed nagu Mihhail Barõšnikov, Aleksandr Godunov (kes küll mõlemad Nõukogude Liidust põgenesid), Māris Liepa… Kui suur oli nende karjääri mõju teistele?

Barõšnikov on küll fantastiline tantsija, kuid mul ei ole kunagi olnud soovi tema moodi olla. Minu eeskujuks oli Māris Liepa, suurepärane näitleja, kes andis endast alati maksimumi. Tema Crassus „Spartacuses” [Grigorovitši lavastus Suures Teatris — H. E.] vaimustas mind. See on etalon. Ma olen näinud pärast ka teisi Crassuse osatäitjaid, kes tehniliselt on võimsamad, kõrgemate hüpetega. Aga Liepa, näiteks filmis „Galatea” (Mosfilm, 1977) — kui tal mõõk kukub käest, kui raske tal on, lausa võimatu on tunnistada, et ta on kaotanud… Kõik need emotsioonid olid näha! Mulle ei ole balletis kõige tähtsamad piruetid või hüpped, vaid eelkõige sisu, karakter, mida tehniliselt keerukad elemendid väljendavad.

Muide, väga huvitav oli üks kohtumine Barõšnikoviga: ma olin Riia balletitrupi juht hooajal 1995/96 ja Barõšnikov tuli sinna oma programmiga. Ma olin üksi proovisaalis ja ta tuli ka sinna, et midagi proovida, ja pöördus minu poole küsimusega, et kuidas mina tema tehtut näen. Tundis, et see pole kuigi hea. Mõtlesin siis endamisi, et selline staar ja ikka veel kahtleb endas (ta oli siis juba üle viiekümne). Barõšnikovil oli üks väga huvitav number, ilma muusikata. Ja mulle meeldis väga Aleksandr Godunov. Ta oli umbes minu pikkune, blond… Lõpuaktuse pildilt avastasin, et meie profiilides on midagi sarnast. Tal tuli kõik seestpoolt, südamest.

Maailmas on palju suurepäraseid tantsijaid, nii mehi kui naisi, kuid suurepäraseid duette on väga vähe. Paar peab teineteist täiendama. Ja ma arvan, et meil Kaiega oli selline duett.

Aga kui ma oma karjäärile tagasi mõtlen, siis mul väga vedas. Kui ma läksin teatrisse tööle, olime kohe esimesel aastal trupiga kaks kuud Ladina-Ameerikas gastrollidel… Ja meie balletijuht Aleksandrs Lembergs nägi minus oma pärijat. Ta andestas mulle paljud asjad ja päästis mu sõjaväeteenistusest. Aga ükskord ta ütles: „Viesturs, veel üks selline jama ja sa lähed polaarkaru juurde…”

Viesturs Jansons (Peremees) Mai Murdmaa/Eduard Tubina balletis „Kratt” 1999.

 

Mis see oli, mille pärast ta sind ära saata ähvardas?

Üks asi oli see, et mulle oli antud Espada roll balletis „Don Quijote” ja ma ütlesin kogu trupi ees, et ma tahan tantsida teise partneriga. Lembergs kutsus mu enda juurde ja ütles: kui sa oleksid tulnud minu juurde ja sellest rääkinud, siis oleksime leidnud lahenduse, aga praegu on asjad nii, et sa kas tantsid selle partneriga või üldse mitte. No ma tantsisin. Teist vahejuhtumit ma ei mäleta. Viimane oli „Romeo ja Julia” proov, kus laval midagi juhtus, ja ma olin nii vihane, et viskasin seal midagi ja läksin minema… Ma lähen kiiresti põlema, aga viha ei pea. (Naerab.)

Oleg Vinogradov Kirovi teatrist [praegu Peterburi Maria teater — H. E.] lavastas Riias „Asjatu ettevaatuse” ning kutsus mind sinna solistiks. Palk oli juba läbi räägitud, kui ta lahkudes ütles, et saadab mulle sõna või kirjutab. Ma ootasin ja ootasin, aga ei midagi. No kui ei ole kutset, siis ei ole. Praegu ma arvan, et see oli tegelikult hea. (Naerab.) Alles mitme aasta pärast tuli välja, et Lembergs ei andnud mulle kirja edasi. See oli minu saatus, ma arvan: ma olin seal, kus mind vajati.

Hiljem, kui teater läks remonti, 1990—1995, kutsusin Mai Murdmaa lavastama oma loomingulist õhtut. Algul tahtsin Boris Eifmani, sest Mai oli palju lavastanud Gennadi Gorbanjovile. Pealegi ei olnud minu esimene kokkupuude Maiga kõige parem. See oli siis, kui ta lavastas Riias „Kadunud poega”, nimiosa tantsis jällegi Gorbanjov, mina olin üks kolmest (vale)sõbrast. Ja siis juhtus proovis nii, et stseenis, kus üks neist sõpradest hüppab mulle turja, sain nii haiget, et keeldusin seda balletti tantsimast. Loomingulise õhtu jaoks oli mul hull mõte: Mai, ma tahan Verdi „Reekviemi”. Mai vastas mulle nii, et seda lavastab ta siis, kui Vene tankid tulevad…

Viesturs Jansons (Jeesus) Mai Murdmaa balletis „Credo” 1994.

 

Ja siis ta valis Tšaikovski, 6. sümfoonia?

Tal oli midagi juba mõeldud ja esietendus pidi olema novembris. Augus­tis ütles ta mulle, et ta ei lavasta. Nii et see kõik toimus vaid tänu meie teatri direktorile, musikoloog Arvīds Bomiksile, kes pidevalt helistas ja oli valmis kõike tegema, sest idee, lavastada terve Tšaikovski 6. sümfoonia ja Kuldar Singi „Karje ja vaikus”, oli suur üllatus Läti lavale.  Direktor rääkis Maiga: mida Mai ütles, seda talle ka lubati. „Karje ja vaikusega” oli kõik selge, aga „Tšaikovski” esietenduseni oli aega kaks kuud ja polnud kujundust ega kostüüme. Sel ajal ma tantsisin nimiosa „Võlumandariinis”, mille kunstnikutöö oli teinud Andris Freibergs. Pärast ühte etendust istusime ja ajasime juttu ning ta ütles: kui sul midagi vaja on, anna teada, ma tulen ja teen. Ma siis helistasin Freibergsile, et aita hädast välja, tee Tšaikovskile kujundus. Ta küsis, mis esimene osa on. Mina: Kuldar Sink. Tema: No mulle tundub esimene osa huvitavam, aga ma mõtlen. Siis ma sõitsin autoga Maile Tallinna järele, et ta Riias kunstnikuga kokku viia. Ma olin mures, sest Mai ju näeb etendust visuaalselt ning võib ära öelda. Mai küsis siis, et mis idee Andrisel on. Andris vastas, et tal oli Riia Noorsooteatris lavastus, kus ta kasutas kujundusena liikuvaid peegleid, ning ta teeks „Tšaikovskis” midagi samalaadset. Mai ütles, et teate, mul oli ka selline idee. Ja siis (hääl muutub sosinaks) ma läksin rahulikult ära. Nad leidsid ühise keele ja pärast töötasid veel mitme lavastusega koos: „Maarjamaa lunastus”, „Kuritöö ja karistus”, „Tuleingel”. Minu loominguline õhtu oli kavas seitseteist korda ning iga kord tuli „Karje ja vaikuse” jaoks tuua Tallinnast kohale pillimehed ja Leili Tammel.

 

Kuidas sa jäid rahule selle „Tšaikovskiga”, mida sa siin Estonias ise aitasid lavale tuua?

Kui mind kutsuti, oli proovidega minu video järgi juba alustatud ja keskendutud liikumismustrite õppimisele, aga sisu oli jäänud tagaplaanile. Kuid Mai lavastustes on  tähtis sisu esiletoomine ja see, kas jalg või käsi on just teatud kõrguses, pole üldse oluline. Ma ütlesin Tšaikovski osatäitjatele, et minu tehtu ei pruugi teile sobida. Mina tegin nii, see oli niisugusena mulle lavastatud, aga teine tantsija ei ole ju selline nagu mina.

Viesturs Jansons (don Juan) ja Larissa Sintsova (Kujutelm) Mai Murdmaa balletis „Don Juani mäng” 1992.

 

Seda enam et Jevgeni Grib ja Sergei Upkin on väga erinevad tantsijad nii keha kui ka temperamendi poolest. Mõlemad tegid väga huvitavalt, aga omamoodi.

Ženja Grib tegi väga hästi, aga mõnikord voolavad emotsioonid üle. Sergei Upkin on väga  täpne, lausa pedantne, nii et mõnikord jääb tema tantsus puudu loomulikust vabadusest. Kordeballeti naistele ma ütlesin: ei saa lihtsalt välja tulla, hing peab sees olema. Mäletan, kuidas Mai näitas ette ja Aime Leis, kes seda Riias repeteeris, neid poose juhendas: see on hingestatud liikumine, mitte lihtsalt liigutused. Ma arvan, et lavastuse hing suudeti mõlemal esietendusel edasi anda. Aga hiljem… lavastusel on peen alltekst, nagu Mail alati, igas lavastuses. Liigutused on selleks, et edasi anda sügavat, hingestatud mõtet.

Koostöö Maiga andis mu karjäärile uue hingamise, võiks öelda, et ma sain lisaks esimesele veel teise karjääri. Selleks hetkeks, kui ma oma loomingulist õhtut tegin, olin ära tantsinud kõik olulised klassikalised rollid, printsid ja armastajad, ning ma tundsin, et mul pole enam midagi tantsida, ma lõpetan loomingulise õhtuga oma karjääri. Teater läks ka remonti ja ma ei näinud endal enam tantsus tulevikku. Aga Mai andis mulle uue võimaluse. Ja siis helistas mulle Tallinnast Juris Žigurs ja rääkis, et Kaie Kõrbil [Estonia priimabaleriinil —H. E.] pole partnerit, kas ma ei võiks tulla ja temaga tantsida. No olgu, ma tulen, vastasin. Kusjuures meie teatrist oli kutsutud veel ka üht nooremat tantsijat, kuid ma ütlesin: mina lähen! No ja Estonias tulid teistsugused tööd: Cullbergi ballett „Preili Julie”, Mai lavastustest „Don Juani mäng”, „Maarjamaa lunastus”, „Tuleingel”, „Kratt”. Kahjuks ei teinud me Kaiega „Kuritööd ja karistust”, kuigi Mai hakkas meiega tööle ja kogu protsess oli huvitav. Aga meil oli juba varasem kokkulepe minna kahekuusele välistuurile ja nii jäi see meil tegemata. Mind on alati huvitanud teha midagi uut, midagi teistsugust. Ma olen teinud kaasa eba­traditsioonilistes moešõudes nii tantsija kui ka lavastajana, mida oleme näidanud Pariisis. Aga töö Maiga, see, kuidas ta kuuleb ja tunnetab muusikat, see oli midagi erilist.

Viesturs Jansons (Karenin) ja Kaie Kõrb (Anna) Jurijus Smoriginase balletis „Anna Karenina” 2000. Harri Rospu fotod RO Estonia arhiivist

 

Mul on tunne, et tänapäeval on muusika ja tantsu suhe kuidagi teistsugune. Kui ma Rahel Olbrei materjale uurisin, siis räägiti temast kui väga musikaalsest koreograafist ja mitte selles mõttes, et ta tantsud olid n-ö muusikas, vaid et ta tabas ära muusika olemuse ja suutis selle nähtavaks teha. Ja mul on tunne, et muusika olemuse väljendamine on olnud eesti balletis oluline: mitte piruettide või hüpete arv, mitte nootide tantsimine, vaid muusikalise mõtte esiletoomine, avamine. Ja need tantsijad, kes Estoniasse Mai ajal tulid ja jäid, pidid olema midagi enamat kui vaid tehnilised tantsijad, neil pidi olema isikupära. Huvitav, et meil on justkui oma läti rakuke: Juris Žigurs, Janis Garancis, Elita Erkina…

Ja muidugi Gennadi Gorbanjov, kes esines sageli Tallinnas ja oli väga omapärane tantsija. Aga tagasi muusika juurde. Muusikaga seoses meenub mulle üks kummaline lugu. Vahetult enne seda, kui teater remondiks suleti, oli Riias külas Iisraeli sümfooniaorkester ja ma läksin seda kuulama koos oma sõbra, helilooja Arturs Maskatsiga. Kavas oli Mahleri 5. sümfoonia, kus on see kuulus Adagietto, dirigeeris Zubin Mehta. See oli fantastiline, nagu luigelaul. Kontsert lõppes ja me vaatasime kella — ja meie mõlema kell oli täpselt ühel ja samal ajal seisma jäänud. Miks? Kuidas? Muusika toob esile teatud erilised hetked, suunab mõtted teistele, tavalisest elust erinevatele radadele.

Minu jaoks ei ole tants mitte rütm, mitte lugemine: 1, 2, 3… — see on muusika. Mai on väga musikaalne lavastaja. Tegelikult on maailmas väga vähe musikaalseid koreograafe, neid, kes oskavad muusikat kuulata, juhtida tähelepanu erinevatele pillidele, mida sa pead tantsides kuulama. Kõik ei ole võrdselt musikaalsed, kuid musikaalsus on arendatav ja mingil määral ka õpitav. Ja jõuame tagasi selleni, et õpilastes ei tule arendada huvi mitte üksnes tantsimise, vaid ka muusika vastu, kunsti vastu üldse. 

 

Vestelnud HEILI EINASTO, juuni 2023