KOHTUMINE KÜLLUSEGA

KARIN ALLIK

Günter Grass, „Plekktrumm”. Tõlkija: Mati Sirkel. Dramatiseerija: Priit Põldma. Lavastaja: Taavi Tõnisson. Kunstnik: Rosita Raud. Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam. Laulusõnade autor: Peeter Volkonski. Liikumisjuht ja koreograaf: Ingmar Jõela. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Mängivad: Joosep Uus, Ingrid Isotamm (Karlova teater), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht ja Hardi Möller (külalisena). Esietendus: 5. II 2023 Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

 

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduses on tavaks saanud valida igal aastal välja mõni kõneainet ja analüüsimaterjali pakkuv lavastus, käia koos etendust vaatamas ning kohtuda hiljem lavastuse tegija(te)ga. Sedapuhku osutus valituks Taavi Tõnissoni lavastatud „Plekktrumm” Eesti Noorsooteatris, mis tõotas muu hulgas võimalust käsitleda nii suhet romaani ja dramatiseeringu vahel, lavastuse rohkeid märgisüsteeme kui ka teose seost tänapäevaga. Järgnev kokkuvõte teatriuurijate kohtumiselt lavastaja Taavi Tõnissoni, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik Rosita Rauaga küllap tõestab, et neid ootusi „Plekktrumm” ei petnud. Sarnaselt lavastusega kujunes vestluski mitmehäälseks ja mitmekesiseks.

 

Taavi, oled varem maininud, et Priit ulatas sulle raamatu „Plekktrumm” juba mitu aastat tagasi, aga lugemine läks esialgu vaevaliselt — panid selle mitu korda ära ja võtsid siis uuesti kätte. Mis pani sind lõpuks otsustama, et sa ikkagi tood selle lavale?

Taavi Tõnisson (T. T.): Kõik, kes on lugenud, teavad, et ega ta väga mõnus lugemine ole — lugejale jagatakse alguses väga palju kaarte ja kõiki neid liine on üsna keeruline jälgida. Ma ei visanud seda käest ära sellepärast, et ta poleks mulle meeldinud või mind kõnetanud. Vastupidi, mulle tundus, et see ületab minu vastuvõtuvõime piiri. Aga kui oled ennast lõpuks sisse lugenud, siis keerukus kaob ja sa hakkad üha rohkem aru saama, kuidas see tänapäevaga kokku kõlksub. Materjal muutus ajaga veel aktuaalsemaks ja seda mitte hea planeerimise tõttu, vaid juhuslikult — Ukraina sõja taustal „Plekktrummi” teemad võimendusid.

 

Priit, miks sa selle raamatu Taavile ulatasid?

Priit Põldma (P. P.): Ma sattusin „Plekktrummi” ise lugema 2019. aasta sügisel, kui olin Charleville’i nukuteatrite festivalil. Vaatasin viis kuni seitse visuaalteatri lavastust päevas — need on ju enamasti lühikesed — ja vahepeal lugesin kohvikutes ja parkides „Plekktrummi”. Mulle tundus, et see on praegusel ajal oluline ja kuidagi olemuslikult teatraalne materjal. Ja et seda saaks just visuaalteatri vahenditega mõjuvalt edasi anda, nii et sellest ei sünniks ainult ümberjutustus, vaid romaani lavaline vaste. Taavi tundus ainuvõimalik valik, kellele seda lavastamiseks välja pakkuda — ma ei tea ühtki teist lavastajat, kes suudaks ja julgeks seda ära teha.

Oskar Matzerath — Joosep Uus.

 

Taavi juba puudutas seda teemat pisut, aga kuidas „Plekktrummi” tähendus teie jaoks muutus, alates esimesest lugemisest kuni esietenduseni?

Rosita Raud (R. R.): Üks olulistest „Plekktrummi” teemadest on sõda, aga ka aeg enne ja pärast sõda. Mina vaatasin kunstnikuna seda teost kohe ruumiliselt — seal on väga palju sakraalseid ja poolsakraalseid ruume, rituaalseid tegevusi — ja sain aru, et laval peab ka olema midagi sakraalse ruumi laadset. Samas tuleks seda mingil määral dekonstrueerida, et tuua sisse šokki ja sõjameeleolu, seega ehitasime ruumi, mis oleks justkui purunenud.

T. T.: Minu jaoks on eelkõige see sügavus hoomatavamaks muutunud. „Plekktrummi” hoiab koos küsimus inimlikust või ühiskondlikust kasvatusest. Me võime rääkida ideaalidest ja väärtustest, aga kui me satume piirsituatsiooni, siis lõpuks loeb justkui ikka see, kellel on rohkem raha või rohkem jõudu — mis siis, et me oleme arenguredelil nii kaugele jõudnud.

Luule Epner (L. E.): Ma tahaksin küsida lavastusprotsessi kohta. Kavalehel on tegelaste loetelus hulk tegelasi, keda lavastuses ei ole. Kas tegite dramatiseeringu proovide ajal ümber ja kui nii, siis miks?

P. P: Jah, see on niivõrd keeruline ja mitmekihiline materjal, et meil olid esimene, teine ja kolmas variant… ja siis variant, millega alustasime proove. Ma ei olnud varem töötanud lavastuse juures, mis hõlmaks nii paljusid erinevaid komponente. Muutujaid ja mõjutajaid on niivõrd palju, et mingite asjade puhul sain alles proovisaalis või isegi lavaproovides aru, mis toimib ja mis mitte. Isegi esietenduse nädalal sai tehtud mahukaid väljajätteid, et fookus oleks selgem. Nii et jah, kavaleht läks trükki enne, kui dramatiseeringu viimane variant valmis sai.

Pille-Riin Purje (P.-R. P.): Kui tihedat koostööd te dramatiseeringu juures tegite, kas algusest peale?

P. P.: See käis pideva põrgatamise teel: leppisime midagi kokku, mina kirjutasin mingi versiooni ja siis kohtusime, arutasime.

T. T.: Jah, veeretasime seda umbes kolmveerand aastat edasi-tagasi. Augus-tis [2022 — K. A.] oli maht 115 lehte, lõpuks jäi alles 52. Muidugi tekkis kohati küsimus, ega me ei vaesesta seda materjali või jäta midagi üliolulist välja.

R. R.: Meil oli tõesti veel palju rohkem nukke ja kostüüme tehtud. Tegutsesime nagu Michelangelo, kes võttis graniiditüki ja hakkas seda üleliigsest puhastama. Aga ühel hetkel tuleb öelda stopp — edasi peab vaataja juba ise puhastama, muidu muutub teos plakatlikuks ega paku vaatajale avastamisrõõmu.

Anneli Saro (A. S.): Vaatajale on see psühholoogiliselt päris raske etendus — 3 tundi 30 minutit, üks vaheaeg ja teemad ei ole ka kõige lihtsamad. Vaatasin seda eile teist korda ja mõtlesin, et võib-olla oleks saanud veel kärpida… Aga küsin lihtsa teatrivaataja perspektiivist: mis on teie jaoks „Plekktrummis” kõige olulisem liin? Ühelt poolt olete lähenenud isikubiograafia kaudu ja üsna täpselt jutustanud Oskari lugu, teisalt püüate avada ka ajaloolis-poliitilist tausta. Lisaks võib seda kõike vaadata eksistentsiaalses plaanis justkui meie kõigi lugu.

T. T.: Minu jaoks on kõige olulisem ikkagi seesama Oskari lugu, Oskari perspektiiv, kõik muud kihid tulenevad tema perspektiivist.

A. S.: Miks tema perspektiiv nii oluline on?

T. T.: Tõepoolest, me võime küsida, et miks ta seda üldse räägib ja mis koht see hoolekandeasutus on, kus ta viibib. Aga siin ma tahaksin teada, mida teie arvate.

A. S.: Mulle annab võtme kätte lavastuse algus, kus Oskar ütleb, et „las ma räägin sulle, kes ma olen”, ja kõneleb siis süüst, peaaegu nagu „Kuritöös ja karistuses”. Mulle tundub see lavastus eelkõige eksistentsiaalse loona, nii et mõned olmelised detailid võib-olla hoopis hajutavad vaataja tähelepanu, sest lavastuse kontekstis pole need nii olulised.

Steffi Pähn ja Joosep Uus.

 

Riina Oruaas (R. O.): Minu meelest oli tugev sõnum lõpus: süü teine pool on vastutus, aga Oskar ei võta vastutust.

R. R.: Minu silmis muutus Oskar ühiskonna sümboliks — ühiskond, mis ei suuda suureks kasvada, sest suureks kasvamine tähendab vastutuse võtmist. Aga kui kaos tekib, on kõige lihtsam seda ignoreerida ja mitte vastutust võtta.

P.-R. P.: Romaanis tundub Oskar nagu kurjuse kehastus või kurja ühiskonna võrdkuju, aga lavastuses rohkem nagu ohver. Kas lavastus on teie meelest Oskari suhtes halastavam?

P. P.: Me hoidsime Taaviga õhus Kanti omasüülise alaealisuse mõistet. Oskar ise teeb valiku mitte suureks kasvada ja lasta kõigil neil asjadel juhtuda. Seeläbi on ta ohver ja süüdlane samal ajal.

A. S.: Romaanist lavastusse ülekandel on toimunud suur tähendusnihe, mida ma nimetaksin tsiviliseerimiseks või ka estetiseerimiseks. Romaanis ei räägita ju lapsest, vaid arengupeetusega mehest, ja sealt mäletan ma ka väga palju lihalikkust, erootikat ja kehalisust. 21. sajandil on erivajadustega inimeste representeerimine muidugi väga tundlik teema ja sellepärast mulle tundubki, et Noorsooteatris on Oskarist saanud laps, kellesse me suhtumegi hoopis teisiti.

L. E.: Aga Oskar ei ole klišeelik laps, süütu ja puhas. Vastupidi, ta on isegi kuidagi immoraalne, ta tegutseb väljaspool moraalseid kategooriaid. Taoline olek lapsena ongi minule kõige olulisem, sest omasüülist alaealisust ja võimetust vastutada ei saa kuidagi abstraktselt välja mängida — on vaja mingit sotsiaalset olukorda, kus see väljendub.

T. T.: Otsusega jääda lapseks tõstab Oskar end ühtpidi kõigest kõrgemale ja teistpidi vabaneb totaalselt vastutusest. Aga ta on ka väga osav manipulaator ja trikster, kes oskab end teatud hetkedel näidata väga inimlikuna.

R. O.: Kas Oskari kohta võiks öelda, et ta on tühi tähistaja — ta ise ei ole midagi, aga tema ümber tekivad suhted?

T. T.: Mõnes mõttes nii võib öelda küll, sest ta mõjutab sündmusi rohkem oma olemasoluga kui oma tegudega. Mõnes mõttes on ta ka nihilist, kes seisab kõrval ja laseb asjadel juhtuda, millestki ei hooli, midagi ei tee. See oli meie jaoks alguses väga suur küsimus: mida ta siis tahab, mis talle üldse läbiva tegevuse annab?

Aga „Plekktrummis” on veel üks asi, mida meil Eestis elades võib olla keerulisem mõista: küsimus religioonist. Danzig oli tol hetkel väga kummaline rahvaste paabel — erinevad keeled, kultuurid, religioonid —, see ometi mõjutas inimeste maailmapilti. Kas mind pannakse käskude rikkumise eest vastutama või mitte?

A. S.: Ma mainiksin veel, et nägin lavastuses kabaree-esteetikat, mis on suunatud pigem madalamatele, lihalikele, erootilistele sfääridele. Vaatajad istuvad kolmes küljes, kasutatakse palju laulu- ja tantsunumbreid ja lugu pigem jutustatakse, kui elatakse läbi. Kas see on meelevaldne tõlgendus või te rääkisite ka ise sellest esteetikast?

T. T.: Lähteimpulss oli meile see, kuidas on autor selle raamatu kirjutanud, kuidas tema mängib vormi, struktuuri ja keelega, kuidas erinevad peatükid on täiesti erinevas esteetikas üles ehitatud. Selle raamatu üks võludest seisnebki ülekülluses. Meile tundus, et kui proovida ajada ta stiili poolest hästi ühtlaseks, võtame midagi väga olulist ära. Kuni [2022. aasta — K. A.] sügiseni oli ikkagi kujutluspilt, et kolmas vaatus on tantsulavastus.

Ma loodan, et ta ei mõjunud algusest lõpuni ainult kabareelikuna, sest me tahtsime lähtuda ka brechtilikust mängust, illusioonide loomisest ja lõhkumisest. See kabareelikkus on küll teadlik valik, aga näiteks kolmes küljes istumise kontekstis ma sellele ei mõelnudki. Pigem viitas see sakraalsele keskkonnale ja hävitatud ruumile — sellepärast kasutasime ka prooviprotsessis märksõnu „tants lootuse varemetel” või „tantsides hävingusse”.

Kirsten Simmo: Kabareelikkuse kõrval on „Plekktrummis” minu meelest äratuntav ka noore vaataja teatrivõttestik. Ja see tohutu mängulisus ja külluslik lavastuslaad tekitab ikkagi imetlust, eksistentsiaalne mõte võib-olla nõuab natuke rohkem setti-
mist.

P.-R. P.: Intensiivsus on ikka tohutu. Mul oli luksus näha lavastust kahest vaatepunktist — mulle meeldis just niipidi, et nägin esimest korda otsevaates ja olin loo sees justkui totaalselt, teisel korral külgsektorist vaadates tundsin, nagu vaataksingi seda kõrvalt, lava tagant.

A. S.: See on huvitav, mis Pille-Riin ütles. Otsevaatest jälgides elasin ma etendusse tõesti sisse, nagu see olekski realistlik-illusionistlik lavastus. Eile istusin külje peal ja sealt tundus see tõesti nagu brechtilik eepiline teater. Täitsa erinevad kogemused, aga mõlemad olid huvitavad.

R. O.: Küljelt saab jälgida, kuidas seda maailma luuakse, samas sain olla sakraalse ruumi sees — küljelt vaatajate pea kohal ripub lagunev kirik.

Ene Paaver: Mul tekkis väga tugev seos Pär Lagerkvisti „Kääbusega”, mis on viimasel ajal olnud mitme teatri tähelepanu orbiidis — need teemad on õhus. „Kääbus” on samuti pärit sõjajärgsest ajast ja sarnaneb oma eksistentsiaalse problemaatika poolest „Plekktrummiga” üsna palju. Kääbuslikkus lükkab tagant kõiki destruktiivseid ja hävituslikke sündmusi ja instinkte inimestes. Õhus on tammsaarelik küsimus, kas inimene tuleb tagasi võtta, kui ta on valesti loodud, kui temas on hävitav alge nii võimas, nii pidurdamatu.

R. R.: Mul tekkis see paralleel täpselt samamoodi.

Joosep Uus ja Ingrid Isotamm.

 

Minu vastuvõttu mõjutab selle lavastuse puhul väga palju sõda. Viimase aasta jooksul on eesti teatrile ikka mõnevõrra ette heidetud, et teatritegijad pole sõjale reageerinud ega seda teemat piisavalt käsitlenud. Seevastu ütles Juhan Ulfsak hiljuti teatritegijate õigustuseks, et teatril on väga raske midagi sõjale lisada, sest sõda on olemuselt nii banaalne ja mustvalge.1 Kui palju te selle küsimusega lavastusprotsessi käigus kokku puutusite?

T. T.: Ta oli ikkagi kogu aeg kaasas, sest reaalses elus toimuvad sündmused muutsid seda materjali ainult olulisemaks ja tugevamaks. Aga me ei mõelnud, et peaksime käimas oleva sõja otseselt sisse tooma.

P. P.: Üks konkreetne olukord: see stseen, kus Hedwigit vägistatakse, oli meil alguses lahendatud palju naturalistlikumalt ja häälekamalt. Aga siis ütles Ingmar Jõela ühes proovis, et mingil teisel ajal saaks seda nii teha, praegu pigem mitte. Siis jõudsimegi selle tinglikuma, vihjelisema lahenduseni.

R. R.: Kui varem oli vaja midagi sellist võimendada, siis nüüd enam mitte.

P. P.: 2019. aasta sügisel, kui „Plekk­trummi” esimest korda lugesin, oli EKRE hiljuti valitsusse saanud ja eesti teatris polnud veel tervet lainet lavastustest, mis räägivad natside võimuletulekust. Kui lavastust ette valmistama hakkasime, tekkis küll kahtlus, kas see teema on juba kuidagi konjunktuurne, aga siis sain aru, et Grassi kujund­likkuses ja groteskis on ikkagi midagi ainulaadset. Sellist vaatenurka, nagu tema sellele teemale annab, ei leia kuskilt mujalt.

R. R.: Mingeid teemasid võib ka intuitiivselt ette tajuda. Samamoodi oli „Sineliga”2 — lavastus oli otsustatud ja kavandid esitatud enne, kui sõda algas, aga kogu tema märgisüsteem on sõjaga seotud. Ja tegelikult praegu räägibki iga lavastus sõjast.

P. P.: Eriti avatuma vormiga lavastuste puhul on mul ka viimasel ajal selline tunne. Kõik on kantud sellest õhus olevast ärevusest.

 

Üldiselt ei olegi selles lavastuses otseseid viiteid tänapäevale (ega konkreetsele sõjale Ukrainas), küll aga on üks stseen, kus tänapäev lavale tõmmatakse — kõnekoosolek. Miks otsustasite ainult seal selle otseühenduse teha?

T. T.: Eesmärk oli neljas sein totaalselt ära lõhkuda, mitte näpuga näidata. Eesmärk oli mängida turvalisuse piiriga, minna sellest piirist üle. Ma ei oska öelda, kas see õnnestus, aga tahtsime tekitada publikus tunde, et nad tõesti ongi kõnekoosolekul ja saavad alles kolmandal, viiendal või seitsmendal minutil tagasivaates aru, et nad läksidki selle mõttega kaasa.

P. P.: Ma ei tea, kui äratuntavad need on, aga kõnekoosoleku tekstis on täiesti otseseid tsitaate Putini kõnest 24. veebruaril 2022 ning mõningatest Uutes Uudistes ja Objektiivis ilmunud tekstidest. Samas üritasin neid kõnesid hoida sellisena, et need võinuksid sellisel kujul kõlada ka 1930-ndate Danzigis.

 

Omamoodi aktuaalne on ka selle lavastuse pikkus, millest Anneli ennist rääkis. Viimasel ajal olen nimelt nii sotsiaalmeedias kui ka teatrikriitikas märganud küsitavat, miks tehakse Eestis nii palju pikki lavastusi — kolm tundi, neli tundi… Kui pikk on teie meelest tänapäeva publiku tähelepanuvõime? Kas kolm ja pool tundi võib olla liiga palju?

T. T.: Kui ma sain aru, et „Plekktrumm” mahub ikkagi nelja tunni sisse, siis hakkasin juba rahunema. Ja mulle meeldis, kuidas prooviprotsessi lõpus ütles Priit nii toredasti: „Äkki me lihtsalt peamegi leppima mõttega, et see on pikk lavastus.” Kompaktsemaks annab alati minna, aga siis tekib küsimus, kas viskad koos pesuveega ka lapse välja. Aga ma annan endale ka aru, et see kolm ja pool tundi peab olema põhjendatud.

R. O.: Sageli ongi lavastuste probleem, et aeg ei ole piisavalt täidetud, seda isegi lühikeste etenduste puhul. Aga eile [„Plekktrummi” etendusel — K. A.] vaatasin esimest korda kella, kui mulle tundus, et nüüd on juba heas mõttes väga-väga palju aega mööda läinud, sest nii palju on juhtunud — kell oli natuke kaheksa läbi. See tähendab, et see tund oli väga tihedalt täidetud.

Anne-Liis Maripuu: Repliigi korras: kui proovid pihta hakkavad, siis ei tea lavastaja ju esialgu, kui pikk lavastus tuleb. Alles läbimängudel saab sellest aru.

T. T.: Meil oli ikka küll tükk aega tunne, et tuleb kolm vaatust.

A. S.: Mina hindasin lavastuses kõige rohkem seda, mis toimus sõnade vahel. Seda, kuidas näitlejad mängisid siis, kui nad ei rääkinud. Seda tunnet, rütmi, meeleolu ja emotsiooni, mida nad kehaliselt edasi andsid. Eriti Ingrid Isotamm. Iga lavahetk oli täidetud ja orkestreeritud ka väljaspool sõnu — sellepärast ma nimetaksin seda kabareelikuks.

L. E.: Danzigi tants on siiski üks neist stseenidest, mis ei ole puht kabareelik. See algab kabareeliku esteetikaga, aga liigub täiesti transgressiivse ja metsiku tantsu juurde. Selles stseenis on näitlejate kehalisuse kaudu tõepoolest selgesti tajutav sõjameeleolu.

Kabareelik esteetika muutub transgressiivseks ja metsikuks tantsuks.
Siim Vahuri fotod

 

P. P.: Siin peaks rääkima Ingmar Jõelast [„Plekktrummi” liikumisjuht ja koreograaf — K. A.]. Üks asi on tantsunumbrid, mille ta on teinud, aga ma olen nii temaga ühistes tööprotsessides olles kui ka tema teisi töid vaatamas käies jälginud seda, kuidas ta mobiliseerib truppi. Tema antud ülesanded muudavad näitlejad kehaliselt erksamaks ja üksteise suhtes tundlikumaks. See aktiivsus ja trupitunne kandub ka neisse stseenidesse, kus otseselt liikumisnumbreid pole.

R. R.: Ja müts maha ka Markus Robami [„Plekktrummi” helilooja ja -kujundaja — K. A.] ees!

T. T.: Markusel on veel umbes seitsme lavastuse jagu muusikat, mis ta meile kirjutas.

L. E.: Lavastus on juba niivõrd külluslik ja nüüd tuleb välja, et teil on veel muusikat varuks!

T. T.: Ma oskan tagantjärele sõnastada niimoodi, et midagi sellist ei saa teha ennast säästes ja minu meelest keegi ka ei säästnud ennast, ei laval ega lava taga. See on ikkagi päris suur eneseületus meie kõigi jaoks — mitte sellepärast, et me poleks uskunud, et me sellega hakkama saame, vaid sellepärast, et me kõik hüppasime tundmatusse ega teadnud, kuhu välja jõuame. Me tegelesime viimase hetkeni — ja tegeleme õigupoolest siiamaani — selle teose mõtestamise ja tähenduste avastamisega.

P.-R. P.: Eks seal peab ikka Taavi Tõnissoni fenomen olema — seda kompromissitust ja intensiivsust olen ma ka „Metamorfoosis”3, „Robin Hoodis”4 ja „Piruka magusas põhjas”5 kogenud.

 

Kas vanusepiirang 16+ oli selle lavastuse ülesehitamisel algusest peale eelduseks?

T. T.: Minu jaoks küll. Mul ei ole midagi selle vastu, kui „Plekktrummi” vaatab 13- või 14-aastane suure teatrikogemusega noor inimene, aga ma tean, et kui määrata vanusepiiranguks näiteks 13+, siis tulevad ka 11- ja 12-aastased. Ma ei olnud kindel, kas üks 11-aastane peaks seda lavastust vaatama — mitte tingimata sellepärast, et seal oleks midagi ehmatavat või ebasündsat, aga see võib olla tema vastuvõtuvõimele liiast. Seal on palju viiteid, mis jäävad võib-olla lugemata ja aru saamata, kui lavastust vaatab noorem inimene.

P. P.: Mina olen kõigi vanusepiirangute suhtes üsna skeptiline, aga ma saan sellest teatri kontekstis aru… 6. klassi ühiskülastus tõesti ei mõjuks sellele lavastusele ega ka teistele vaatajatele hästi. Aga teisalt on ka oht, et vanusepiirang 16+ annab inimestele saali tulles vale häälestuse, et nüüd hakkab suurt roppust nägema.

A. S.: Kui Noorsooteater nime vahetas ja keegi oleks minu käest küsinud, kas ma eelistan „Nukuteatrit” või „Noorsooteatrit”, siis ma oleksin valinud „Nukuteatri”, sest kartsin, et midagi kaob eesti teatrimaastikult ära. Nüüd Noorsooteatri lavastusi jälgides on aga hea meel, et nukuteater ei ole kadunud — ka täiskasvanutele mõeldud „Plekktrummis” on nukud olemas.

R. R.: Ega ta ei kaogi kuhugi. Sellest „Nukuteatri” nimest võib kahju olla, aga „nukk” on tegelikult juba natuke arhailine nimetus. See teater, millega me töötame, on kasvanud suuremaks — räägime pigem objektist kui nukust. Siin on juba ka kristalliseerunud teatud mänguvõimalused, esteetika, stilistika.

R. O.: Jah, just talvel kolleegiga arutasime, et Noorsooteater on Eesti kõige kaasaegsema repertuaariga teater.

 

Viited:

1 Juhan Ulfsak 2023. Juhan Ulfsak: loodetavasti ei võeta seda auhinda pärast järgmist lavastust tagasi. Intervjuu Andrus Karnaule. — Postimees, 29. III.

2 Lavastaja: Daniil Zandberg, esietendus 10. IV 2022 Eesti Noorsooteatris.

3 Lavastaja: Taavi Tõnisson, esietendus 15. IV 2023 Rakvere teatris.

4 Lavastaja: Taavi Tõnisson, Rakvere teatri esietendus 17. juunil 2022 Lammasmäe puhkekeskuses.

5 Lavastaja: Taavi Tõnisson, esietendus 4. III 2020 Ugala Teatris.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.