PERSONA GRATA KEITHY KUUSPU

Keithy Kuuspu septembris 2023. „Üldiselt tahan ma teatris luua tingimusi ja olustikku, kus asjad saavad juhtuma hakata.”
Harri Rospu fotod

 

Keithy Kuuspu on eesti etenduskunsti tõusev täht, kelle esimeseks rolliks oli juba lasteaias „Titanicu” Jack Dawsoni kaevanduses töötav isa. Labidaga kaevamisliigutuste tegemisest on saanud alguse ka tema rütmi- ja kordustearmastus. Jakob Westholmi Gümnaasiumi sisseastumiskatseid ta edukalt ei sooritanud, kuid tänu ema veenmisoskusele võeti Keithy siiski kooli. Samal aastal alustas ta ka tantsutreeningutega Terje Treimanni, hiljem Carolina tantsustuudios. Kuuendas klassis paluti tal siiski koolist lahkuda, kuna tegemist oli pisikese pätiplikaga, kes olevat olnud kaaslastele halvaks eeskujuks. Õpinguid jätkas ta mõnda aega Viimsi koolis, kuid gümnaasiumi ajal kolis iseseisva elu peale Tallinna, kus veetis kolme aasta asemel viis. Tantsustuudios Free Flow Studio suunati ta varsti ka laste treeneriks, kus tuli teadmine, et ta siiski ei ole veel küps õpetama. „Imelik komme,” ütleb ta. „Oma mitteoskamisega rikuksin ma täiskasvanuid ju vähem ära kui lapsi.” Õpinguid jätkas ta Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonnas pärimustantsu erialal — ajal kui ta alustas juhtisid õppekava Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, lõpetamise ajal võttis üle Oksana Tralla. Seejärel sai ta magistrikraadi EMTA kaasaegsete etenduskunstide erialal (CPPM), kus lõputööd luues tekkis huvi erinevate materjalide vastu. Praegu teeb ta oma teist magistrit Eesti Kunstiakadeemias keraamika alal. Nüüdseks on ta teinud viis lavastust: „Lust/Iha”, „False Falling/Läbi Kukkumine”, „Standstill/Paus istu mine” ning koos Liisa Saaremäeliga „Body slam/Ihu ramm” ja Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis „Home Stage/Kodupeatus”.

Miks sa nii palju õpid?

Just nädal tagasi otsisin järgmist kooli, kuhu minna. Ise ka imestasin, et miks jälle kooli. Siis sain aru, et vabakutselise elu, mida ma elan, käib projektist projekti, mingit rutiini või stabiilset keskkonda tööks ei ole. Iga projekti lõpul tabab mind paanika, et mis siis edasi. Kool annab hea taustsüsteemi, mis tekitab stabiilsusetunde. Tantsust materjalivaldkonda liikusin mõistes, et lähenen oma loomingule ruumi ja materjalide kaudu, ning tundsin end selle teostamisel oskamatult.

 

Minu meelest oledki sa pigem arhitektuurilise mõtlemisega koreograaf, sest tegeled rohkem ruumi ja seal asetsevate objektidega kui ajaga tolles ruumis.

Rütm on mulle endiselt tähtis, püüan lavale asetatud objekte rütmistada. Oluline on neid omavahel, kehadega ja ajaliselt suhestada. Näiteks lavastuses „Paus istu mine” oli meil jää­kristallidest lühter, mis temperatuuri tõttu ruumis tilgub ja sulab. Nii muutub objekt liikuvaks, ta väheneb, tekitab heli ja lõppkokkuvõttes muutub ajas. Lavastuses „Läbi kukkumine” oli meil suur metallist kiik, mis etendajate tegevuse käigus rütme tekitas. Üldiselt tahan ma teatris luua tingimusi ja olustikku, kus asjad saavad juhtuma hakata.

 

Siiski ei säti sa väga kõva käega neid rütme paika. Tantsutehnikatele omaselt kaheksani lugeda ei saa.

Mingi looduse element tuleb tõesti sisse, sest lasen muutusel ja liikumisel toimida ajas. Prooviprotsessis olles tahab mingi osa minu loomusest kõik asjad ära fikseerida, aga selle vastu võitlen pidevalt. Proovi lähen pigem märksõnadega, sest tahan suhtuda kolleegidesse kui kaaskunstnikesse. Nemad loovad märksõnade peale materjali. Kõva käega ja sekundi pealt juhin ma ainult tervikliku lavastuse ajalist dramaturgiat.

 

Kas sinu tulevik on rahvusvahelisel etenduskunstiturul, oma erateater või liikumine Eesti riigiteatrite süsteemi?

Hetkel vaevlen ma küsimustega, kes ma üldse olen, kus ma olen… See tekib mul alati, kui mõni suur projekt lõpeb. Ma toimiksin kõige paremini, kui mul oleks oma kollektiiv. Kui meil oleks oma stuudio, kus me iga päev töötaksime. Looksime koos, aga ka eraldi. Eelarve võiks olemas olla vähemalt aastaks, parem kui viieks. Niisugune taotlusvoor võiks olemas olla. On ju Ekspeditsioon ja eˉlektron teinud tänu kolmeaastasele tegevustoetusele läbi jõulise arengu. See oleks ülioluline. Seni, kuni sellist taotlusvooru ei ole, tuleb ise pingutada ja kuidagiviisi ikkagi oma unistusi täita. Välismaale minemisest ei ole ma kunagi unistanud. Näidata oma lavastusi väljaspool Eestit on muidugi tore, aga ka Eestis on veel nii palju avastada. Näiteks huvitab mind etenduskunstide ja visuaalkunsti sidumine. Visuaalkunsti maailm on mulle veel üsna võõras. Millegipärast pole ma kunagi mõelnud selle peale, et riigiteatritesse oma ideid pakkuma minna.

 

Sinu sagedane koostööpartner on Liisa Saaremäel. Tema on sõnateatri taustaga ja tulnud EMTA lavakunstikoolist, sina aga koreograafia taustaga ja Tallinna Ülikoolist. Kui erinevad on teie töömeetodid?

See, et meil on erinevad taustad, on pigem hea. CCPMis tegime igasuguseid mõeldamatuid asju ja seal kadus mulle varem väga vajalik hirm esinemise ees ära. Õnneks on see nüüd tagasi tulnud. Koolis tekkis meil Liisaga ühine mõttemaailm. Liisaga liigume keha-materjali-teksti-kunsti radadel. Otsime meediumide vahealasid ja seome oma taustu. Näiteks huvitab mind tekstiga töötamine, Liisa teab sellest tunduvalt rohkem kui mina. Mina jällegi olen saanud koreograafi väljaõppe. Eks me nii täienda teineteist.

 

Mis saab olla loo jutustamises huvitavat?

Ma pean silmas rohkem sõnakunsti ennast, ka seda, kuidas on võimalik laval päevast päeva sama teksti korrata. Ma eeldan, et etenduskunstis on iga järgmine etendus eelmisest erinevam kui sõnateatris. Just oma struktuuri vabaduse tõttu.

 

Kas see on teadlik valik, et sa järjest rohkem võtad ainult lavastajarolli ja ise lavale ei tiku?

Selle põhjus on täiesti ratsionaalne: raske on lavastada, kui ise sees olen. Kuigi etendust kõrvalt vaadata on veel närvesöövam. Järgmine plaan on ikka ise lavale minna, kas soolo- või duolavastuses.

 

Milline oleks sinu dream-team?

Oo, kui ma seda ütlen, kas nad siis päriselt võtavad minuga ühendust? Ma mõtlen pigem nii, et kes on need inimesed, kes mind oma erinevate tahkudega inspireerivad. Lisaks ei tahaks ma rolle jagada, vaid neid pigem vahetada. Üks inimene on vahel dramaturg, vahel lavastaja, mõnikord hoopis laval või kriitiku rollis. Esimesena tooksin välja kogu „Läbi kukkumise” ja „Paus istu mine” tiimi. Selle koosseisuga tahaksin kindlasti tulevikus jätkata. Dream-team’i puhul pean ennast nimekirja pikkusega ikka kõvasti tagasi hoidma. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks ma ei taha veel Eestist ära minna, lihtsalt meil on nii palju inspireerivaid inimesi, kellega tahaksin oma loomingut jagada. Näiteks Mart Kangro, Rea Lest, Marika Vaarik, Edith Karlson, Eik Herman, Mari Abel, Eero Epner, Neeme Külm, Netti Nüganen, Artjom Astrov, Lauri Eltermaa, Ott Karulin, Hele-Riin Palumaa, Kirill Havanski, Paula Veidenbauma, Brenda Purtsak, Sigrid Savi, Rasmus Kaljujärv.

 

Mitte ühtegi tantsijat siis? Väga popp ja juba tunnustatud inimeste trupp moodustus.

Tõesti. Ehk seetõttu, et oma koreograafia tausta juures ma paratamatult vajan peegeldust ja täiendust endast erineva taustaga inimestelt. Muidugi on huvitavad ka väga noored etendus-, teatri- ja tantsukunstnikud. Ise paigutan end kuhugi kahe generatsiooni vahele ja juba saan aru, et endast natuke nooremaid on raske mõista. Ka oma vanaema kui suure isiksuse võtaksin truppi.

 

Milline on sinu publik?

KUMUs, kus mängisime „Läbi kukkumist”, oli rohkem visuaalkunsti publik. Vilniuse etenduskunsti biennaalil, kus ka „Läbi kukkumist” mängisime, oli etendus tasuta ja kahesajast publikuliikmest jäi lõpuks alles umbes nelikümmend. Etenduse lõpus olnud aplaus oli nii meile kui neile. Lavastuse „Paus istu mine” esietendusel Sõltumatu Tantsu Laval oli pigem kunstipublik, teiste etenduste publikut ma enamuses ei tundnudki, täiesti võõrad inimesed. Esimene küsimus mu peas oli, et kus mu sõbrad on, aga siis rõõmustasin uute huviliste üle.

 

Kuidas väga tegus vabakutseline etenduskunstnik praegusel ajal ära elab?

Koolist saan ma tervisekindlustuse, aga see hetkel ei kehti, kuna olen akadeemilisel puhkusel. Samas, tänu Pariisis mängitud „Fluidsi” etendustele, mida korraldas suurepärane produtsent Evelyn Raudsepp, sain taas kaheks kuuks tervisekindlustuse. EKA lõpetamisega seoses on mul tekkinud motivatsioonikriis. Läksin kooli rohkem oskuste, mitte kraadi saamiseks. EKAs on suurepärased töökojad, mida õpilased saavad kasutada. Kui ma kooli ära lõpetan, siis kaovad ka need võimalused.

 

Aga ikkagi, kust ja kuidas tuleb raha?

Ma olen rahaasjades üpris halb, ma kas ei oska koguda või pole mul seda võimalustki. Mul puudub arusaam, kui palju ma aastas teenin, kuna see on aastati nii erinev. Kuludega olen hästi kursis. Olen teinud kahe aasta jooksul ühe suurema lavastuse. Kuna kulka toetused on enam-vähem fikseeritud, siis sealt saan kahe aasta jooksul 3000 eurot. Esimese viie etenduse mängimise eest me lisatasu ei saa. Kui õnnestub rohkem mängida, siis hakkab tiksuma ka etendaja tasu. „72 päeva” mängisime ligi 20 korda, siis oli töötasu rahakotis täitsa tuntav. Mõtlesin, et oo, nii need näitlejad siis elavadki. Samas, kui töötasu ühe etenduse eest on umbes 150 eurot ja maksud lähevad sealt maha, siis eriti järele ei jää. Väljaspool Eestit on etendusetasud veidi suuremad, aga ka ajakulu on suurem. Kui saan kulkast loomestipendiumi, oleks nagu sünnipäev. Kaks korda olen stippi saanud, aga nüüd on tulnud mitu korda eitav vastus.

 

Kas tänapäeval on võimalik olla vabakutseline ja teha ainult oma erialast tööd?

Kõigil ei ole see kindlasti võimalik; kui pead näiteks korterit üürima, siis pigem mitte. Pigem toimib Hunt Kriimsilma meetod „sada projekti korraga”. Mina praegu ei virise.

 

Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.