PERSONA GRATA STEN HEINOJA
November, 2023Sügisesele pööripäevale järgnes Sten Heinoja elus nädal, mil ta tähistas oma 30. sünnipäeva ja võttis vastu Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia sisuka rahvusvahelise kontserdihooaja eest. Sellele kõigele on eelnenud kaks aastat pühendunud tööd Mart Saare klaveriprelüüdide uurimisega.
Sten Heinoja raamatupoes Põhjala REaD oktoobris 2023.
Harri Rospu foto
Kuidas sa kirjeldaksid praegust aega?
Ma arvan, et see pole lainehari, vaid ühe suurema laine alguspunkt. Mul on selline tunne, et kümme aastat väga teadlikku elu on läbi saanud. Kusjuures ma väga kartsin seda 30. eluaastat, sest siis inimesed mõtlevad, et kõik on paigas. Veel umbes pool aastat tagasi ma väga põdesin, et ma ei ole valmis, sest ma ei ole oma kahekümnendatest võtnud kõike, mida oleksin võinud võtta. Millalgi suvel tuli rahunemine ja siis tegin ka mõned olulised muutused oma elus, just valikute mõttes.
Mida sa selle kahekümnendate aastate teadliku elu all silmas pead?
Seda, et ma olen kogu selle kümnendi teadlikult või isegi mitte nii väga teadlikult, aga väga kindlalt ühes suunas liikunud. Kogu aeg klaverit mänginud ja reisinud. Tunnistan ausalt, et eks mul ole sellest standardsest interpreedielust ka natuke väsimus tekkinud. See pidev klaveri mängimine, nagu siiani on toimunud, ei paku mulle enam kuigi palju uut. Nüüd mul on tunne, et tahaksin leida veel midagi, mille poole liikuda.
Uut väljakutset otsid sa ikkagi muusikast?
Loomulikult. Ma küll vahepeal mõtlesin, et lähen madruseks õppima. Mu elukaaslane kinkis mulle sünnipäevaks laevareisi Soome kaptenisillal. Sealsed madrused rääkisid mulle imelisi lugusid laeval töötamisest. Madruseks võib õppida kahe kuuga, nii et mul korraks käis see mõte peast läbi. Ei tea, aga praegu ma proovin ikka muusikat teha. (Naerab.)
Kaks sügist tagasi alustasid sa doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Millega see otsus seotud on? Kas ka sellega, et interpreedielu hakkas ära väsitama?
Sellel on päris mitu põhjust. Näiteks sain ma aru, et kui ma kunagi üldse tahan professuuri mõnes vähegi arvestatavas ülikoolis, siis doktorikraad on päris oluline. Juba puht finantsilises mõttes. Kui ma alustasin, kaasnes sellega väga palju uut, mille peale ma ei osanud enne mõelda. See mõõde minu mõtlemises on ikka tohutult kasvanud. Kui varem oli väga lineaarne joon, niimoodi otse (joonistab käega õhus sirge joone), siis nüüd on see kasvanud igas mõõtmes — nii horisontaalses, vertikaalses kui ka lihtsalt sfäärilises mõttes. Just viimase poole aasta jooksul olen ma hästi palju raamatuid lugenud ja podcast’e kuulanud. Ma ei taha kõlada õudselt targana, aga ma olen hakanud leidma põhjusi, miks filosofeerida. Varem olen mõelnud, et filosoofid istuvad kivi otsas ja kasvatavad habet, aga nüüd olen aru saanud, et see ei ole üldse nii. Filosoofia on üks asi, mis ei ole minu arvates väline, vaid ainult sisemine. See on täiesti introspektiivne — sa mõtestad iseenda jaoks elu ja eksistentsi. See on asi, mille peale ma varem absoluutselt ei mõelnud, sest mu „tormilised kahekümnendad“ olid tõepoolest tormilised. Doktoriõpingute raames olen tutvunud distsipliinidega — nagu näiteks fenomenoloogia —, mille nimesidki ma polnud varem kuulnud. Mitte et ma praegu palju rohkem teaksin, aga see, et ma olen saanud näha, kuidas üldse on võimalik mõelda, on väga hea. Ma mõistan nüüd, et ei ole ainult üks või teine vaade, vaid kõik oleneb vaatenurgast ja teemaga suhestumisest.
See, mida sa praegu ütlesid, viib meid viimastel kuudel kirgi kütnud sõnavõttudeni. Ühed arvavad, et interpreet peaks harjutamise kõrval leidma rohkem aega raamatukogus käia, teised aga peavad noore muusiku esmaseks ülesandeks harjutamist. Kuidas sina sellesse avalikkuses tõstatunud debatti suhtud?
Õige sõna on tasakaal. Näiteks Aasiast tulevad noored muusikud, kes kahekümneaastaselt valdavad oma instrumenti, sest nad on teisest eluaastast peale kaheksa tundi päevas harjutanud, aga nad on eluvõõrad. Euroopas on teisiti — siin on elurõõmu ja -kogemust palju, aga harjutamist vähem. Mulle meeldis lapsena väga arvutimänge mängida. Ma mängisin palju ja ma üldse ei salga, et väga tore oli, aga harjutamine jäi tagaplaanile. Ja mul on tunne, et kui ma oleksin hakanud rohkem raamatuid lugema, oleks see päädinud ilmselt sellega, et me ei räägiks täna siin. Või räägiksime mingitel teistel teemadel, mitte klaverimängust, sest sellisel juhul oleks mul elus selline väga oluline etapp nagu harjutamine ära jäänud.
Aga sa mõistad neid, kes ütlevad, et oleks vaja rohkem raamatuid lugeda?
Ma saan sellest argumendist täiesti aru. Loomulikult. Aga tead — mida kauem ma sammun oma elurada, seda vähem ma julgen mingites küsimustes kindlat seisukohta võtta. Mulle tundub, et sellised triviaalsed küsimused, et kas peaks rohkem harjutama või lugema, on täiesti individuaalsed. See on miski, mida ükski väline tegur ei saa suunata; mina ei saa sundida kedagi rohkem klaverit harjutama. Mulle tundub, et kui keegi võtab mingis küsimuses väga jäiga seisukoha, siis tegelikult vaatab ta seda olukorda ikkagi oma mätta otsast. Ilmselt vajab ta ise rohkem raamatute lugemist või, vastupidi, harjutamist. Ma olen mõelnud väga palju selle üle, mis asi see ülikool üldse on, ja jõudnud arusaamisele, et ülikool peab käima kaasas ühiskonna ja seal toimuvate muutustega. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on probleemiks see, et tudengid käivad küll palju loengutes, aga neil puudub üks oluline komponent muusikuelus toime tulekuks — teadmine, kuidas käib iseenda turustamine ja reklaamimine. See oli esimene asi, mida ma Londonis õppisin. Ja miks see Londoni kool (Londoni Kuninglik Muusikakolledž) on kogu aeg maailma tipus? See oli ikkagi väga laiapõhjaline ettevalmistus interpreedieluks. Aga veel kord: see on raske küsimus ja ma tunnistan ausalt, et minul ei ole piisavalt tarkust sel teemal põhjapanevaid seisukohti võtta.
Kui tulla tagasi sinu doktoriõpingute juurde, siis 2021. aasta sügisest on sinu elus olnud oma osa Mart Saare klaveriprelüüdidel. Millest see valik hakata uurima just Mart Saare loomingut?
Mulle on Mart Saar lihtsalt lapsest saadik meeldinud. Võib-olla algas see Tallinna Muusikakeskkoolis, kohustuslikust iseseisvate palade õppimisest millalgi põhikooli lõpuklassides. Ma mäletan, et ei teadnud, mida valida, ja keegi ütles mulle, et kuulaksin neid Mart Saare prelüüde. See on mu esimene mälestus neist. Mäletan, kui väga need mulle meeldisid.
Mis see oli, mis sind seal vaimustas?
Ilmselt mulle lihtsalt meeldis, kuidas need kõlasid, ja mulle meeldis ka teatav veidrus selle juures. Mart Saar ei ole nagu Chopin. Teda esimest korda kuulates ei tea kunagi, mis järgmiseks tuleb. See ebastandardsus on mulle Saare juures alati meeldinud.
Sa uurid Mart Saare modernistliku klaveriloomingu põhjal kõla loomise võimalusi klaveril. Kuidas kirjeldada kõla loomist ja selle uurimist?
Mida rohkem ma seda mängin ja selle peale mõtlen, seda rohkem olen aru saanud, et see ei ole ainult kõla loomine, vaid mingi peen klaverimängu oskus ja klaveri käsitsemise oskuse õpetus. Kuidas saada klaver helisema niimoodi, et see kõlaks peenelt ja maagiliselt. Seda on nii keeruline sõnastada ja võib-olla satungi ma sellega veel tupikusse. Seda, kuidas Saar on kirjutanud, ei peakski võib-olla sõnastama, aga ma siiski proovin oma kaheksakümneleheküljelises doktoritöös seda teha. See on tegelikult loovuurimus — ma uurin iseenda praktilist kogemust ja kirjeldan, kuidas ma saavutan selles muusikas ja faktuuris niisuguse läbipaistvuse, nagu ma tahan. Põhjus, miks ma uurimiseks selle nurga võtsin, oli see, et ma mängisin neid Saare lugusid palju ja pärast kontserti tuldi alati ütlema, et see kõlas väga hästi. Jäin mõtlema, miks inimesed niimoodi arvavad. See ongi see, mida ma nüüd uurin.
Nii et su töös on ka eneseanalüüsi aspekt juures? Kas sa oled sealt juba ka mingisuguseid olulisi vastuseid saanud?
Võib-olla ei tee see analüüsimine minu interpretatsiooni loomulikumaks, vaid, vastupidi, pärsib seda. Ma ei tea. Eks me saa seda teada paari aasta pärast, kui mu kontserdid hakkavad olema jube igavad, sest seal on kõik süstemaatiliselt läbi mõeldud, aga kõlab õudselt halvasti. (Naerab.) Ma muidugi ei usu, et see nii läheb, ja juba praegu olen ma oma interpreeditegevuse puhul täheldanud olulist positiivset muutust mõtlemises.
Sa oled öelnud, et sinu doktoritöö kõige suurem väärtus on uus noodikogumik ja heliplaat Mart Saare klaveriprelüüdidega. Peatume kõigepealt nootidel. 2011. aastal on ilmunud Vardo Rumesseni koostatud noodikogumik, aga üsna oma doktoriõpingute alguses avastasid sa Saare käsikirju uurides sellest trükisest mõningaid ebatäpsusi. Kuidas sa kahelda oskasid ja käsikirjade juurde tagasi pöördusid?
Mul olid kahtlused, jah, aga ega need minu peas tekkinud. On täiesti arusaadav, et ajad on erinevad, vigu tuleb sisse ja ma arvan, et need ei pruugi olla tahtlikud. Tänapäevane standard nõuab allikale toetumist. Kui sa tahad välja anda oma mõtete ja interpretatsiooniliste suunistega noodi, siis see on hoopis teine asi ja jääb kuhugi 19. sajandisse. Meie elame praegu natuke teistsuguses maailmas ja ma tahan, et Mart Saare muusika oleks kättesaadav nii, nagu ta on kirjutatud.
Milline on olukord Mart Saare prelüüdide käsikirjadega? On need kõik olemas?
Kaks tükki on puudu, lihtsalt kadunud, aga ülejäänud on kõik Teatri- ja Muusikamuuseumis. Neid prelüüde on kokku 29; neist 28 on varem avaldatud ja üks neist on selline, mis ilmub minu väljaandes esimest korda. Variante on muidugi erinevaid, näiteks ühest prelüüdist on lausa viis erinevat käsikirja säilinud.
Millest sa nendel hetkedel juhindud? Võtad kõige viimase versiooni või, vastupidi, kõige esimese, või vaatad, milline neist on kõige loetavam?
See on kombinatsioon kõigest, sest osa käsikirju ei ole hästi säilinud: mõnel on plekid peal ja neid pole võimalik isegi lugeda. Üldiselt on loogika ikkagi see, et tuleb toetuda kas kõige viimasele käsikirjale või versioonile, mis on avaldatud Saare eluajal. Umbes kümnel prelüüdil on peal tempel — need on kultuurkapital Saare käest ostnud. Kui ta on need müünud, siis ilmselt see on see, mida ta tahab, nii et nende konkreetsete prelüüdide puhul oleme need noodid aluseks võtnud. Uut noodikogumikku teeme koos Sten Lassmanni ja Maksim Štšuraga. Ja võib-olla me eksime, ma ei tea. Kunagi tuleb ehk veel kellegi teise teadustöö, mis lähtub muudest põhimõtetest ja annab uue noodi välja…
Sinu töö keskmes on Saare kõlamaailm, mida sa vaatled konkreetses ajastus, ent kui palju huvitab sind selle kõige juures Mart Saare isik? Kui palju sind kõnetab tema elu keset soid ja metsi Hüpassaares? Või tõik, et tema sünnikuupäev on paar päeva pärast sinu sünnipäeva?
Kui mind huvitaksid kristallid, kivikesed ja tähtede seisud, siis ma ütleksin kohe, et ma tunnen Mart Saarega mingisugust sidet. Aga äkki see ongi niimoodi? Võib-olla. Ma olen Hüpassaares käinud ja kui ma ei oleks nii noor ja nii urbaniseerunud, siis tahaksin seal elada küll. Oled sa seal käinud?
Olen küll.
Hullult ilus. Täielik rahu on seal.
Aga kui palju sind köidavad lood ühe või teise prelüüdi taga? Et kui vana Mart Saar sel ajal oli; kas ta oli armunud; oli ta samal päeval Artur Kappi näinud.
See on põnev. Saar ise oli väga tugevasti mõjutatud Euroopa selle aja kõige suuremast kunstist: Skrjabinist, Rahmaninovist, Debussyst. Paljudes prelüüdides on lausa alusmaterjal Debussy ja Skrjabini prelüüdidest. Artur Kapiga olid nad suured sõbrad. Kujutad sa ette — sa oled noor inimene ja lähed Artur Kapi juurde, kes on su sõber, ja ta mängib sulle ette näiteks oma teose „Metsateel”, mille ta on just loonud. Loomulikult see mõjutab sind. Ma usun, et neid ühenduspunkte on palju.
Sa käisid vahepeal koos Sten Lassmanni ja Maksim Štšuraga Londonis Euroopa loovdoktorantidele Mart Saart tutvustamas. Kuidas teid vastu võeti ja mida teada taheti?
Kuidas rääkida poole tunniga inimestele heliloojast, kellest nad kuulevad esimest korda? See on väga keeruline ülesanne. Aga meie jutt võeti väga hästi vastu ja huvitavad küsimused olid. Peamiselt küsiti plaadi ja nootide kohta. Eks ma tunnen, et minu ülesanne ongi tutvustada Mart Saare muusikat väljaspool Eestit.
Sel sügisel ootab sind ees veel heliplaadi salvestamine. See on sinu esimene plaat. Miks sa ei ole varem plaati teinud?
Mul ei ole aega ja head mõtet olnud. Need kaks asja on puudu olnud. Suured maestrod annavad välja plaate pealkirjadega nagu „Beethoven: Complete Piano Sonatas”. Mul on nüüd „Mart Saar: Complete Preludes”. (Naerab.) Algul mulle ei meeldinud see mõte, aga nüüd on üks tee läbi käidud ja ühe plaadi peal on ainult Mart Saare prelüüdid.
Salvestusprotsess on ka üks põnev etapp ja muusikutel on seal sageli erinevad eesmärgid. Mida sina
ootad? Kas sa tahad, et plaadil kõlaks tehniliselt laitmatu sooritus? Või tahad, et see kõlaks nagu kontsert või nagu musitseerimine kellegi elutoas?
Väga põnev. Et kui ma mõtlen mingis suunas, siis kas see kostab plaadi peal ka niimoodi? Ma ei kujuta ette, aga see mõte elutoast mulle meeldib. Saar ise ei mõelnud, et neid prelüüde peaks esitama tervikuna kontserdil, nii et selle variandi võib välistada. Nende prelüüdide puhul on kõige olulisem meeleolu. Ma ei eeldagi, et inimesed hakkavad seda plaati otsast lõpuni kuulama. Ma ise kuulan muusikat meeleolu järgi. Ma ei kõnni peaaegu kunagi tänaval kõrvaklappideta ja kodust väljudes ma alati mõtlen, mis muusikat ma tahaksin kuulata. See plaat võiks olla ka kellegi pääsetee.
Mulle tundub, et sina küll esindad seda arusaama, et muusika on žanrideülene?
Ma olen mõelnud, et tahaksin hakata korraldama sellist underground-festivali, kus puutuksid kokku tavalised kontserdikülastajad ja inimesed, kes kunagi kontserdil ei käi. Üks pääsetee võiks olla elektronmuusika ja teine ebastandardne esituskoht, mitte Estonia kontserdisaal. Ma leidsin Hiiumaal metsa seest ühe laheda punkri ja unistan, et seal oleks klaver. Selles punkris oleks tore teha küünlavalguskontserti, kus kõlavad Skrjabin ja Mart Saar ning pärast mängib kõrvalruumis elektrooniline tantsumuusika. Mina ei usu, et noored ei saa klassikalisest muusikast aru. Küsimus on, kuidas sina interpreedi ja korraldajana mängureeglid paika paned.
Kas klassikalist muusikat katab elitaarsuse loor?
Täiega. Tundub, et aastatega natuke vähem, aga ma siiski kuulen seda arvamust kahetsusväärselt palju. Me jõuame nüüd alguse juurde tagasi. Maailm muutub ja meie muutume koos sellega. Kui me seda ei tee, jääbki klassikaline muusika nišitooteks. See ei tähenda, et me peaksime kõigile klassikalist muusikat peale suruma, aga me peame andma võimaluse, et inimesed saaksid ise oma otsuse teha. Minu vanemad ei teadnud klassikalisest muusikast midagi. Kui mul hakkas põhikoolis rohkem kontserte olema, hakkasid nad kontsertidel käima ning AC/DC ja ABBA asendusid Klassikaraadioga. Klassikaline muusika pole miski, millest ei oleks võimalik aru saada. Kõigele ja kõigile tuleb anda võimalus.
Vestelnud LISETE VELT
Sten Heinoja raamatupoes Põhjala REaD oktoobris 2023.
Harri Rospu foto
