ENN SÄDE FOTOALBUM 37. Doldrums ehk tuulevaikus. „Metskapteniga” Mustal merel

Sellele filmile sattumine on Filmivana mingi kentsakas apsakas, ausalt. 1971. aasta juunis olen paberite järgi veel Eesti Telefilmis ja lõpetan neljaseerialist „Lindpriid”. Poolteist aastat põnevat ja keerulist helitööd, neli täispikka filmi ju, väsimus kipub kallale, aga kokkusalvestus on teadupärast üsna pingeline aeg, eriti kui su kõrval on kaks säärast hasartset perfektsionisti nagu Vladimir Karasjov ja Veljo Tormis. Siis tuleb kutse Tallinnfilmi direktor Danilovitšilt (me ju Tallinnfilmi helisaalis) ning ta pakub mulle kibekiiret tagasitulemist kodustuudiosse Kalju Komissarovi filmi helimeheks. Sedasi — ühe jalaga (kõrvaga?) veel „Lindpriide” peal ja teisega filmipaviljonis, kus „Metskaptenil” on käsil vägev kaklus Riia Vallini kõrtsis.. Aga oh häda — võtteplatsi atmosfäär erineb Karasjovi omast nagu päev ja öö ning päringi Kaljult, et kas see tuleb operett… Kaljuga olin kokku puutunud ühe 16 mm amatöörfilmi tegemise aegu 1966. aastal, kui Peeter Tooming võttis pansokatega üles „Sentimentaalset novelli”. (Kartin Karisma, Andres Ots, Jaan Tooming jt…) Kalju Komissarovile peaks see 16 mm film olema esimene filmitöö nii näitleja kui režissöörina, nüüd vaadatav ka Arkaaderis. [arkaader.ee]

Kalju on lõpetanud piinlikult  konjunktuurse „Valge laeva” 1970. aasta lõpul, Juhan Smuul on toonud toimetusse juba kolmanda käsikirja variandi „Metskaptenist”, film lastakse käiku märtsis 1971, Smuul sureb aprillis 1971. … Käsikiri jääbki viimistlemata.

Ja nüüd siis Jaltas ja Mustal merel. Linn jahmatab inimtühjusega, aasta tagasi oli siin suur düsenteeria-epideemia, tasapisi hakkab siiski puhkajaid ilmuma. Ning äkki kaob  linnast vesi, terveks nädalaks! Raske juhus veeklosettidega võõrastemajades… „Oh sa Musta mere püha kurat!” vannub puhtas maakeeles Kihnu Jõnn pärast veevarguse ilmsikstulekut laeval.

[Minu vanaisa Kristjan Janson alustab meremehetööd täpsel samal aastal kui Jõnn kaptenipaberid saab — 1896. ja et asi oleks veel põnevam — Riiast Hamburgi alustab purjetamist 18. oktoobril 1896, mis on minu sünnipäev.]

Peame olema hommikul kell kuus sadamas piirvalvekontrollis. Laev on nüüd Fortuna, filmi kunstnik Jüri Arrak on uue nime poortidele maalinud. Aasta tagasi purjetas ta „Aarete saares” Espanola nime all, kus teadupärast Aare Laanemets (meie Toots) laevapoissi Jim Hawkinsit mängis. Jalta Kinostuudio on suveks meile selle kahemastilise kuunari rentinud koos ühe kapteniõigustes pootsmaniga.

Minu siinsed pildid on pea kõik võetud laeval, mis lengerdab tuulevaikuses. Kapten Johan Pitka nimetab oma mälestustes seda vaikusevöödet kui inglaste doldrums — meeltesegadus, tüdimus,  loidus… Sedasi mul polegi fotosid täispurjes Fortunast. Aga mul pole ka miskipärast näha „kuivamaa pilte” Jalta stuudio õuelt, kuhu on ehitatud dekoratsioonid kapteni kajutist ja meeskonnaruumist, kõike kõrvetamas lõunamaine ülemõistuse  (hee-heeee) kõrge leitsak. Laeval oleme pea kogu aeg ülinapilt riides, üle tunni vastu ei pea ja sukeldumised soolasesse Musta merre hoiavad siiski elus. Direktriss Veronika Bobossova esimese ujumiskorra paanikast hoolimata, kui ta saab laeva pootsmanilt teada, et siin on kiilu all kaks kilomeetrit merevett.

Helimehena muutub loksumine varsti tüütuks, sest üles saab võtta vaid „musta fono”, mis aga tähendab täielikku järelhelindamist stuudios. Konvas-kaamera kärin ja laeva trümmis peidus oleva vägeva diiselmootori jorin eriti muuks võimalusi ei annagi. See diisel on nimelt ka jõujaam prožektorite tarvis, mida operaator Harri Rehe ohtrasti kasutab. Hirm nõukogude värvifilmi kvaliteedi ja keskpäraste kaameraobjektiivide tõttu sunnib kaameramehi kõikjal üle pingutama.

 Ja näitlejad selles kiiskavad valguses ning kuumuses! Ime siis pole nende mõningane lõdvakslaskmine hotellides, mida kõikvõimas direktriss Veronika klaarima peab.

Mõnel päeval õnnestub see diisel peatada ja ma saan salvestada purjelaeva kiiksumas ja nagisemas või õrna veeloksu ning all roolikambris rooliketti lõgisemas. Isegi eespurje ülestõmbamist ja purjerõngaste kõrinat trossidel.

Kalju Komissarov teeb pärast „Metskaptenit” veel ühe filmi („Tavatu lugu” 1973, ma jälle helimees), jääb aga Eesti filmi ääremängijaks ja loobub teatritöö ning pedagoogiameti nimel…

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist