SIIN ME OLEME — AASTA 2023 EESTI MÄNGUFILMIS

TÕNU KARJATSE

2023. aasta jääb eesti filmiajalukku eelkõige dokumentaalfilmi rahvusvahelise läbimurdega, mis tõestas ka, et täispikale mängufilmile (lavastatud tõelisusele) omistatud ülimuslik positsioon filmikunstis on ilmselge liialdus. Lisaks dokile on Eestis teisigi väga tugevate autoritega formaate, nagu animatsioon ja lühifilmid, mis aga mitmesugustel, peamiselt ärilistel põhjustel kinodes vaatajani ei jõua. Meie kodumaise filmi esiletoomine ja nähtavamaks muutmine on omaette probleem, millega Eesti Filmi Instituut hakkab eeloleval aastal ka tegelema.

2023. aastal linastus Eesti kinodes 11 täispikka mängufilmi, neist üks, Eeva Mägi täispika mängufilmi debüüt „Mo Mamma” jõuab kinolinadele käesoleval aastal. „Mo Mamma” eristus teistest täispikkadest mängufilmidest nii mitmeski mõttes. Kui enamasti tehti 2023. aastal mängufilme siiski kindlaid vaatajagruppe ja turusegmente silmas pidades, siis Mägi ajas oma asja, rääkis isiklikku lugu ja tegi seda mõjuvalt. Nõndasamuti näitasid Mart Kivastik ja Triin Ruumet, et oma, isiklikud lood puudutavad ja annavad filmile elulisema mõõtme, kui seda suudab ükskõik kui fantastiline fiktsioon.

Üldises plaanis on meie praegune kodumaine mängufilmimaastik väga kirev, iga vaataja leiab siit midagi. Temaatiliselt on kaetud ka sellised aktuaalsed nišid nagu tehisaru ja kliimakatastroof, rääkimata ajatutest, üldinimlikest teemadest, mida ikka mängufilmides käsitletakse. Žanriliselt valmis aastal 2023 nii koguperefilme, konkreetselt lastele mõeldud linatöid, psühholoogilist draamat nõudlikumale vaatajale, peale kõige muu ka düstoopiline märul ja kung-fu-komöödia. Ajalugu tehti nii mitmeski mõttes, tuues meie kodumaisesse filmi uusi teemasid ja uusi kaasrahastajaid. Tanel Toomi suurprojekti, läbinisti ingliskeelse „Viimase vahiposti” puhul ei pruukinud kinos vaataja teadagi, et tegu on Eesti filmiga. Pole ju harjumuspärane, et Eesti filmis on peaosas Kate Bosworth ja Thomas Kretschmann ning ekraanil rullub lahti Netflixi-laadne düstoopiline põnevik. Nõndasamuti oli ebaharilik Rainer Sarneti „Nähtamatu võitlus”, mis ühendas õigeusu, kung-fu ja black metal’i nõukanostalgia kastmes. Eelarvelt olid mainitud filmid samuti kallimad kui eesti film tavaliselt, mõlema tootmiseelarve ulatus üle kahe miljoni euro. Ilmar Raagi „Erik Kivisüdame” (2022) neljamiljonilist eelarvet tänavu küll ei ületatud, kuid taas kord laienes kaastootmismaade geograafiline ulatus, kui Katrin Kissa tõi Eesti filmi juurde ka Kreeka investorid. Ehkki ametlikku, kõiki kodumaiseid mängufilme hõlmavat vaatajastatistikat ei õnnestunud Eesti Filmi Instituudilt veel jaanuariks kätte saada, võib eeldada, et aasta vaadatuim kodumaine film oli Ergo Kulla „Vigased pruudid”, mis kogus aasta lõpu seisuga üle 80 000 vaataja.

Ilmselt on kohalikul filmiturul selge nõudlus lihtsakoeliste, sirgjooneliste jantide järele, mis seletaks ka „Vigaste pruutide” fenomeni. Teisalt tuleb siin taas puudutada monopoli probleemi Eesti filmiturul, kus üleriigilist kinovõrku omav Apollo osaleb ka ise filmitootmises ning saab oma toodangut võimendada samasse omanikeringi kuuluva telejaama (Kanal 2) ja Apollo raamatupoe kaudu. Võimalusi, kuidas oma positsiooni ära kasutada, on ettevõttel veelgi, kinosisestest reklaamidest linastusaegadeni. Kolmandik sel aastal kinodesse jõudnud täispikkadest eesti mängufilmidest oli Apollo toodang: Ergo Kulla „Vigased pruudid” ja „Suvitajad”, Ain Mäeotsa „Kuulsuse narrid” ja Elmo Nüganeni „Apteeker Melchior: timuka tütar”. Keeruline on neid hinnata filmikunsti ehk autorifilmi kriteeriumide põhjal ja võib-olla ei peakski, sest ka suvelavastused on teatrimaailmas kategooria omaette, mille eesmärk pole niivõrd jääv kunstiline väärtus kui puhkusel viibiva vaatajaskonna tabamine ja tema aja täitmine meelelahutusega. Nimetatud filmid on heaks näiteks ka sellest, kuidas  meie kodumaist filmitoodangut kummitab jätkuvalt teatraalsuse vari — pildi asemel rääkivad pead, õhustiku ja sümbolite asemel tekstitihedad dialoogid. Komöödia, mida sel aastal esindasid „Vigased pruudid”, „Suvitajad”, „Kuulsuse narrid” ja „Viimane võitlus”, ehk siis peaaegu pooled aasta filmisaagist, eeldab juba žanri poolest groteskset miimikat ja vaat et poolearulisi tegelasi, muidu vist nalja ei saa. Henri Bergson kirjutab oma essees „Naerust” , et koomika toetubki jäikusele, mis vastandub elu loomulikule paindlikkusele. Oht on aga selles, et jäikuse hetkelist olemust eirates võib juhtuda, et grimass jääbki püsima ja koomiline muutub traagiliseks.

Apollo mullused koostööd Taska Filmiga olidki peamiselt komöödiad ja kirjutatud tuginedes meie kultuuriruumis kinnistunud tekstidele: Eduard Vilde „Vigased pruudid”, Eduard Born­höhe „Kuulsuse narrid” ja Juhan Smuuli „Suvitajad”. Kõigis nendes võeti eeskuju ENSV ajal Eesti Telefilmis valminud ekraniseeringutest, legendaarsete näitlejate karakteritest kuni kostüümideni välja. Selge äriline skeem, mille järgimist ei saa ju ette heita, sest milleks pahandada kommivabrikuga. Ergo Kulla „Suvitajad” on siinkohal kõige parem näide — isegi näitlejate tüpaažid on valitud Sulev Nõmmiku telefilmi „Siin me oleme” tegelaste järgi, muudatused stsenaariumis on pigem kosmeetilised. „Suvitajate” nagu ka „Vigaste pruutide” ja „Kuulsuse narride” uute ekraniseeringute eesmärk on tabada kindlat sihtgruppi, neid, kes veel mäletavad nõukogudeaegseid telelavastusi ja näitlejaid ja kes on praeguseks jõudnud kuldsesse, maksujõulisse keskikka. Mantrana kordub ka kõigis Apollo lavastatud filmides maagiline sõnniku sisse astumise motiiv, Ergo Kulla „Vigastes pruutides” leiavad tegelased end väljaheites ka näoli.

Elmo Nüganeni/Indrek Hargla „Apteeker Melchiori” triloogia viimane film „Timuka tütar” on filmilikum kui triloogia esimesed osad, kuid ka seda kummitab teatrilavastustele iseloomulik dialoogikesksus ja õhustikku rikkuv koomikataotlus. Kui Hargla algmaterjal on pigem kriminaalromaanidele omaselt hämar ja pingeline, siis Nüganeni ekraniseeringutes on ilmselt laiema vaatajaskonna huvides koomiliselt rõhutatud foogti (Alo Kõrve) ebapädevust. Meeldejääva kõrvalrolli teeb filmis aga Jaan Rekkor Keterlyni isana, andes puhtalt miimikaga edasi tütre kaotanud isa vaoshoitud emotsioone leinast kättemaksuraevuni.

Rain Rannu asutatud Tallifornia näitas end selgi aastal sõltumatu filmitootja ja arvestatava erarahastajana. Tallifornia rahastusel valmis 2023. aastal isegi neli täispikka mängufilmi: Rain Rannu enda lavastatud „Lapsmasin” ja „Vaba raha” ning kaasrahastusel Rainer Sarneti „Nähtamatu võitlus” ja Tanel Toomi „Viimane vahipost”. Pooleldi ingliskeelsete „Lapsmasina” (valminud 2022, kinodes 2023) ja „Vaba raha” ühisnimetajaks on didaktilisus — mõlemad filmid käsitlevad ka nooremale vaatajale tänapäeva inforuumist tuttavaid teemasid, võttes vaikimisi ülesandeks hoiatada noori tehnoloogia arenguga seotud ohtude eest. Rannu on eesti filmis ilmselt ka esimene, kes tegeleb krüptoraha ja tehisaru temaatikaga, kusjuures esimesena on Rannu tunnistanud ka tehisaru kasutamist filmiloomes — „Lapsmasina” subtiitrite tõlked, graafiline disain ja muusika valmisid tehisaru kaasabil. 

„Lapsmasin” viib peategelase, rabasse eksinud üheksa-aastase tüdruku (Anna Elisabeth Leetmäe esimene roll) tehisaru arendajate salapunkrisse, kus viimistletakse inimesest võimekamat tehisintellekti. Rannu astub siin dialoogi ka Stanley Kubricku/Arthur C. Clarke’i „Kosmoseodüsseiaga” („2001: A Space Odyssey”, 1968), tõstatades eesti filmis esmakordselt küsimuse tehisaru ülimuslikkusest. Vaatamata hüperboolselt naiivsele apokalüptilisele lõpule on „Lapsmasina” lugu ise lihtsa lineaarse ülesehitusega, mis on arusaadav ka põhikooli õpilastele. Suured küsimused väikestele vaatajatele. „Vaba raha” paneb aga väikese vaataja ette selliseid küsimusi, millele ei pruugi rahuldavat vastust saada ka vanematelt. Ehkki filmi tegevustik keerleb krüptoraha ümber, jääb digivaluuta toimemehhanism, selle tõus ja langus segaseks, hajuma kipub ka filmi fookus. Samas sobib „Vaba raha” mõttevahetuse algatuseks, et keeruline teema selgemaks rääkida. „Vaba raha” täidab oma ülesande, kui võtta seda õppefilmina krüptovaluuta ja hangeldamisega seotud riskidest.

Sama rida jätkas sisuliselt Ingomar Vihmari režissööridebüüt „Tähtsad ninad” (Nafta Films), mis tõi eesti filmi mitu noort näitlejat (Ruben Tolk, Robert Alexander Peets). Vihmar ja stsenarist Martin Algus lahendavad temaatilise ülesande narratiivina ladusamalt kui Rannu, keskendudes kahe koolipoisi loole, kes satuvad oma ettevõtet luues rahapesuskandaali. „Tähtsad ninad” selgitab noorele vaatajale ärimaailma ohte ja teeb seda dünaamiliselt ning haaravalt. Koos „Lapsmasina” ja „Vaba rahaga” jätkab „Tähtsad ninad” aastatepikkuse lünga täitmist kodumaistes laste- ja noortefilmides.

Samasse kategooriasse võiks liigitada ka läinud aasta ühe intrigeerivama rahvusvahelise filmiprojekti, Rainer Sarneti komöödia „Nähtamatu võitlus”, mille ühe rahastajana tegi samuti kaasa Tallifornia. Erarahastus on saanud meie kodumaises filmitootmises kaalukeeleks, sest avaliku rahaga jääks teostamata rida projekte, mis vääriksid linale jõudmist ja katsetamist. Katsetamiseta, isegi kui need katsed ebaõnnestuvad, ei teki aga ka valdkonna arenguks vajalikku baasi, rääkimata sellest, et kodumaise filmitoodangu variatiivsus oleks vaesem. „Nähtamatu võitlus” tegeleb laiatarbekomöödia vormis kitsa ja isikliku teemaga, milleks on usu juurde jõudmine, nn religioosne ärkamine. Eesti filmis peaaegu et tabuteema staatuses oleva vaimse eneseleidmise toob Sarnet ekraanile läbi B-kategooriasse kuuluvate kung-fu-filmide troopide. Nõukogude Eesti esteetika võimendab teema vastuvõtuks vajalikku distantseeritust ja groteski ning lisab puist, isetegevuslikku kohmakust. Filosoofiliselt on „Nähtamatu võitlus” rohkem õigeusu- kui kung-fu-film. Ursel Tilga tegelaskuju käib läbi keerulise tee nõukogude armee noorsõdurist ja lihtlabasest automehaanikust ilmikmungaks, saab omamoodi katalüsaatoriks, vallandades ka teistes, temaga kokku puutuvates tegelastes nende sisemise võitluse. Sarneti stsenaarium on vaimukas, Black Sabbathit ja kung-fu’d fännav nooruk läbib oma arenguteel mitmeid õigeusu vaimulikust kirjandusest tuttavaid etappe. Hiina võitluskunsti toomine õigeusu kloostrisse annab usulisele ärkamisele köitva kattevarju, tehes õigeusu temaatika huvitavaks ka neile, kes eelistavad pigem löömafilme.

„Nähtamatu võitlus”, 2023. Režissöör Rainer Sarnet.

Tanel Toomi düstoopiapõnevik „Viimane vahipost” võttis sihikule rahvusvahelise vaatajaskonna, mängis hoiatustroopidega, tegi heal tasemel lavastuse ja produktsiooni, kujundades Meeruse sadamas üles võetud kaadritest apokalüptilise veemaailma. Korralik lavastus ei päästnud aga mõrast stsenaariumis, alates juba lähtekohast, milleks oli suhteliselt suvaliste tegelaste keset veteavarust valveta jäetud maailmalõpupomm. Nelja tegelase vahelised konfliktid ja keemia ei pääsenud esile, sest stsenaarium ei lasknud pingel tekkida. Ambitsioonikas abstraheerituse taotlus jättis varju tegevusliinide ja karakterite arendamise ning lõpptulemus jäigi oodatust kehvemaks.

Triin Ruumeti „Tume paradiis” oli samuti üks oodatumaid kodumaiseid mängufilme, kuid kujunes paljudele ka pettumuseks. „Tumedat paradiisi” võib iseloomustada kui seisundifilmi väljapääsmatusest elu ristteel ja selles olukorras oma tee valimisest. Rea Lest ja Jörgen Liik mängivad venda ja õde, kelle elu pöörab pea peale isa surm. Nii Rea kui ka Jörgen on fotogeenilised näitlejad nagu vesimärgiga kvaliteetpaber, millele võib kirjutada väga erinevaid karaktereid, samas on neis mingi sisemine ohtlik sügavus, kuhu ligi ei pääse, kuid mis loob rollid. USA lavastaja Richard Attenborough’ sõnade kohaselt on see kvaliteet omane filmistaaridele — nad võivad igal hetkel plahvatada, neis on mingi sisemine vägivald, mis ähvardab esile paiskuda, ja see karisma tuleb eriti ilmsiks just kaamera ees.  Ruumetil on anne ja maitse lavastada n-ö cool’ilt; see on kindlalt positsioneerunud distants: vahemaa, mitte lähedus; päikeseprillid, mitte pilk; nahktagi, mitte nahk; läbitungimatus, mitte avatus. Rea Lesta Karmen ei lasegi endale lähedale, ehkki on läheduse otsimisel murdumise äärel. Ta on vaatajast alati ees, ja isegi režissöörist, ning kirjutab Karmeni tegelaskuju uuesti, enda omaks. Teised karakterid jäid aga pinnapealseks ja Jörgen Liigi potentsiaal jäi avamata, sest tema tegelaskuju Viktor teenis vaid halenaljaka vastanduse eesmärki, pigem segades kui täiendades filmi kandvat Karmeni tegevusliini. Erik Põllumaa kaamera abil on aga eesti film saanud juurde harvaesineva, psühhedeelse linatöö.

Mart Kivastiku „Taevatrepp” on samuti tugeva autorikäekirjaga film. Kivastiku filme iseloomustab alati teatud nostalgiline alatoon, Mait Malmsteni tegelaskuju nimega Uu annab nüüd sellele ka konkreetse hääle. Uu tegelaskuju olekski nagu Malmstenile kirjutatud — välimuselt tasakaalukas keskealine pereisa, seest aga endiselt väike poiss, kes püüab, käed lahti, rattaga sõita. „Taevatrepp” on ka väga hea ansamblifilm. Malmsteni ja Harriet Toompere keemia on ehtne, Raivo Trassi Georg südantlõhestavalt aus, tema kaasat mängiv Rita Raave annab sellele esmapilgul tähtsusetule kõrval­osale ootamatu sügavuse. Ivo Uukkivi noore Georgina kujundas võrdpilti nõukogudeaegsest dissident-boheemlasest ja üllatus oli Voldemar Kuslap dementse isana. „Taevatrepi” kõrval­osad pole tugevad mitte ainult seetõttu, et Kivastikul on õnnestunud leida sobivad näitlejad, vaid ka seetõttu, et ekraniseering ei matnud enda alla algmaterjali ja selles välja joonistatud karaktereid. „Taevatrepp” küsib läbi keskealise mehe vaatevinkli suuri küsimusi elust ja surmast, minevikust ja olevikust, kuid teeb seda nii arusaadavalt, et film sobib vaatamiseks üpris laiadele eagruppidele.

Eeva Mägi tuli läinud aastal n-ö suurde filmi kahe täispika filmiga, dokumentaaliga „Kellele ma naeratan” ja mängufilmiga „Mo Mamma”. Kammerlik, ühel saarel toimuva tegevustikuga „Mo Mamma” on tugeva autoripositsiooniga, julgedes olla ebamugav, kuid suutes emotsionaalselt liigutada. Film tegeleb raske teemaga, lähedase kaotuse ja sellega leppimisega. Eva Koldits ja Helena Lotman mängivad ema ja tütart, kes püüavad hakkama saada olukorraga, kus Mamma, vanaema, enam haiglast ilmselt koju ei pääse. Tasakaalustava pereliikme puudumine jätab naised lahendamata probleemidega omapäi ja nad peavad leidma tee, kuidas taastada omavaheline harmoonia. Videomälestustes esinev Mamma võrdsustub saare ja selle loodusega, mis on pidevalt kohal, kuid otseselt hoomamatu. Teineteisega leppimise ja uue tasakaalu leidmise lukku põimib Mägi ka eesti rahva kannatusterohke lähiajaloo, andes toimuvale laiema üldistuse ja arvestades praegust poliitilist konteksti ka aktuaalsuse. Omaette väärtuseks võib lugeda Sten-Johan Lille tundlikku kaameratööd ja montaaži, tabavalt sümboolne on kaader ema profiili peegeldusest teisel pool klaasust seisva tütre figuuril. Selge struktuuri ja ülesehitusega „Mo Mamma” on tugev debüüt, mis lubab režissööril edasi minna ükskõik millisel suunal. Eeva Mägi oskab näha inimese psühholoogia keerukamaid tahke ja tänu dokumentaalfilmi taustale neid ka edasi anda.

„Mo mamma”, 2023. Režissöör Eeva Mägi.

„Mo Mamma” tõi mõjuvamalt kui teised tänavused mängufilmid esile naiste teema — meesteta naised, naised kui elu edasikandjad ja säilitajad kultuuris üldse. Sümboolselt kõlab see kokku Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratega”, viidates teatud temaatilisele nihkele eesti filmis. Võib ju öelda, et naiste teema on meie kodumaises filmis olnud esil varemgi, alates kas või Leida Laiusest, kelle 100. sünniaastapäeva mullu tähistati, kuid Anna Hintsi, Liis Nimiku ja Eeva Mägi jõulised režissööridebüüdid ning Marianne Ostrati ja Katrin Kissa töö produtsentidena annavad põhjust arvata, et meie kodumaise filmitootmise mehekesksus on muutumas.

 

Viited: 

1 Tootjatele valmistab muret kodumaise filmi nähtavus meie kinoekraanidel. — ERR.

https://kultuur.err.ee/1609209007/tootjatele-valmistab-muret-kodumaise-filmi-nahtavus-meie-kinoekraanidel

2 Henri Bergson 2009. Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Ilmamaa.

3 Sten Saluveer: filmitööstuses tehisaru kasutamine on uus revolutsioon. — ERR.

https://kultuur.err.ee/1609165891/sten-saluveer-filmitoostuses-tehisaru-kasutamine-on-uus-revolutsioon

4 Eric Sherman 1976.  Directing the Film. Google Books.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.