AHTRALT RIISUTUD KLASSIKA

EMEL-ELIZABETH TUULIK

„Elu ja armastus”. Režissöör: Helen Takkin. Stsenaristid: Martin Algus ja Helen Takkin. Operaator: Alvar Kõue. Produtsendid: Kristjan Taska, Adeele Tähemaa, Tanel Tatter ja Veiko Esken. Kunstnikud: Kamilla Kase ja Kirsi Tali. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Helilooja: Mick Pedaja. Helirežissöör: Horret Kuus. Monteerija: Sander-Kalle Somma. Osades: Irma — Karolin Jürise, Rudolf — Mait Malmsten, Lonni — Loviise Kapper, Eedi — Ursel Tilk, Naisvaps — Christel Sootla, Lapsed — Raho Võrno, Kalev Võrno, Mia Intermitte ja Aleksei Šilikin, Töödejuhataja — Helgur Rosental, Baleriin — Kristiina-Hortensia Port, Kirjanik — Tõns Niinemets, Oope­rilaulja — Laura Kukk. Mängufilm, kestus 118 min. © Taska Film, ©Apollo Film Productions. Esilinastus: 12. II 2024.

Karakterposter. Kunstnik Roland Uus.

Helen Takkini uue filmi „Elu ja armastus” keskmes on ambitsioonikas maatüdruk Irma, kes kolib pealinna lootuses saada parema elu peale. Irma saab töökoha  trükikojas ja peagi palkab vabameelne trükikoja omanik Rudolf ta enda juurde teenijaks. Mehe huvi tüdruku vastu on raugematu ja pärast arvukaid võrgutamiskatseid tüdruk alistub. Abiellutakse, kuid üsna pea hakkavad abielu kummitama mehe sisemised deemonid. Tagatipuks on loosse segatud Irmast sisse võetud maapoiss Eedi, kes tüdrukule pealinna järele tuleb, et viimane tagasi maale meelitada. Film põhineb A. H. Tammsaare samanimelisel romaanil, mis avaldati 1934. aastal.

Järgnevas tekstis üritan vältida filmi võrdlemist Tammsaare originaaltekstiga, sest paratamatult pole võimalik raamatut üks ühele filmiks tõlkida. Omajagu tööd ja meelemahlu on sellesse investeerinud teisedki teadjad, kes on ilmselt Tammsaare loominguga rohkem kursis kui mina.  Üks on selge, raamatust on laenatud karakterid ja sündmused, kuid pealisidee ja sisu on taandatud oma esmasele tasandile. Jättes kogu sisulise diskussiooni viivuks kõrvale, leian end pärast filmi vaatamist dilemma eest: kas hinnata filmi kvaliteeti kohaliku või rahvusvahelise kino kontekstis? Kuhu kinnitab end Takkini film ja millise positsiooni ta ühiskonnas võtab?

„Elu ja armastus”, 2024. Režissöör Helen Takkin. Lonni — Loviise Kapper, Irma — Karolin Jürise, Rudolf — Mait Malmsten. Silver Mikiveri foto

Kodumaine elu

Inimestele meeldib üldjuhul ikka teada, kust nad pärinevad. Seetõttu on ajastudraamad Euroopas populaarsed. Tammsaaret on suuremahuliselt varem ekraniseerinud Tanel Toom teose „Tõde ja õigus” põhjal. Rainer Sarneti ekspressionistlik folkhorror „November”, mis tugineb talurahvaelule, põhineb Andrus Kivirähki romaanil „Rehepapp ehk november”. Need originaaltekstid on end püsivalt kirjanduslukku kinnitanud ja me peame neid klassikaks. Sama kehtib adapteeritud filmide puhul, mille lokaalse ja globaalse edu põhjal võib väita, et Eesti sünget ja halli minevikku saab lahendada värvikalt, kui see on lavastuslikult hästi läbi mõeldud. Johannkölerlikes toonides minevik, mida eestlastena kõige rohkem omaks peame, on n-ö eesti asi. Seda näeme oma varases maalikunstis ja tänapäeval produtseeritud ajastudraamades. Kui hakata otsima teemasid, mille najal eestlane üldse midagi loomingulist luua saaks, siis on ületöötamine,  talupojaromantika ja baltisakslus ühed vähestest kollektiivse mälu osistest, millega saame oma rahva lugu jutustada. Lisaks muidugi jagatud trauma aspekt, mis kõiki eelnevaid mingil määral ühendab. Teisi ajastudraama potentsiaali ja ühiskondliku mõõtmega teemasid pole meil vastava kogemuse puudulikkuse tõttu võimalik usutavalt käsitleda ja ilmselt ei inspireeriks need ei režissööre ega vaatajaid.

Ajastudraamad on vaieldamatult žanr, mis toob vaataja kinosaali. „Elu ja armastus” langeb oma visuaalse keele ja narratiivi elementide järjestusega samasse leeri Margus Paju 2020. aastal valminud filmiga „O2”. Selle vahega, et spioonipõneviku asemel keskendub seekordne lugu armastusele ja sellest sündinud pöörastele, üpris kaasaegsetele suhteprobleemidele.

„Elu ja armastus”, 2024. Eedi — Ursel Tilk.

Asetades Takkini uue filmi sellesse konteksti, saame nentida, et tegemist on teistest eesti filmidest visuaalselt eristuva tööga. Montaaž ja jutustamisviis on tunduvalt eksperimentaalsemad, kui oleme harjunud nägema, ja aktiivse emotsiooni edasiandmine toimib tänu arvukatele detailplaanidele ja peidetud sümboolikale. Karolin Jürise sobib Irma rolli kui valatult ja Mait Malmstenist õhkub Rudolfile omast ohvrimentaliteeti — koos loovad nad tõeliselt kibemagusa ja kirgliku armuliini. Võimudünaamika noore tüdruku ja vanema mehe vahel on paigas ja neid ühendav tungiv tunne, mida ma isiklikult armastuseks kutsuda ei julgeks, hoiab pilku ekraanil. Samuti eristub „Elu ja armastus” teistest kodumaistest linalugudest oma arvukate sensuaalsete stseenide poolest. Ma poleks oodanudki, et Tammsaarel põhinev instseneering võiks sisaldada nii palju visuaalset erootikat, võib isegi öelda, fetišeeritud fantaasiaid. Eriti meeldejäävaks kujunes stseen filmi lõpus, milles Rudolf magavale Irmale verd imevaid kaane peale topib, hoides samal ajal tüdrukut vägisi voodi ligi. Akti saadab Rudolfi lööklause „Need imevad kõik halva välja”, mis suudab vaatajat täielikult veenda, et tegemist on emotsionaalselt ahistava suhtega, sellisega, mille eest tänapäeval naisi hoiatatakse. Samas annab see edasi 1930. aastate mentaliteeti, üleüldist Zeitgeist’i, mis iseloomustab ka sel ajastul elavaid naisi. Ka Malmsteni karakteris on näha ajastu eripära, peaaegu igas stseenis tarbib mees alkoholi. See detail on osa n-ö tapeedist, illustreerib tolleaegseid norme — nüüdisajal sümboliseeriks selline tihe tipsutamine alkoholismi.

Näitlejatööde seas kerkib esile Ursel Tilga roll maapoiss Eedina, kes suurlinna Irmale järele tuleb, kuid peab tüdrukust pikapeale loobuma. Tilgal on oskus mängida teatud tüüpi maniakaalseid, lurjustest meeskaraktereid, kelle olemus filmi kulgedes pöördeliselt muutub. Ka vilunud ekraaninäitleja Mait Malmsten mõjub karmi Rudolfi rollis tõetruult ja loob oma kergelt perversse suhtumisega täpselt vajaliku kontrasti, et anda edasi mädanevat ja toksilist suhet. Suurte introspektiivsete dialoogide ja tundeavalduste asemel jutustatakse lugu kinematograafia ja detailidesse kiindunud kaameratöö abil, mis pole eesti filmide puhul tavaline. Kaamera on peamiselt Irmaga. Hektiliste plaanidega antakse edukalt edasi tüdruku siseilma ja valitsevaid tundeid.

„Elu ja armastus”, 2024. Irma. Kaadrid filmist

Hollywoodi armastus

Tuleb siiski tõdeda, et film kui tervik jättis mind pead vangutades kinosaalist väljuma. Kas see uus levinud põhimõte, mis lubab tüvitekstist radikaalselt kaugeneda, on järjekordne kommertskino ilming? Või jääb üksnes minule mulje, et lahendus teisendab Irma ja Rudolfi suhte suureks armastuseks, ignoreerides täielikult selle suhte tõelist iseloomu? Eks ma ikka itsitasin päris korralikult ega teagi täpselt, kas filmi sisu või ülepakutud sentimendi üle. Irma ja Rudolfi suhe tekitas minus ebamugavust, sest mees ei käitu naisega otseselt hästi. Ta annab küll Irmale mõista, et armastab teda, kuid nagu ka raamatus, on pooled erineval seisukohal, milline armastus olema peaks. Mees petab, alandab, valetab ja Irma jääb lõpuni truuks, millele viitab sõrmes hoitud abielusõrmus filmi lõpu-stseenides.

Muidu oleksin ehk eesti oma vaesemehe „Viiekümne halli varjundi” vastu leebem, kuid minu jaoks pole filmi sisse kirjutatud valikud põhjendatud. Peamiselt huvitab mind publik, küsimus, kellele film on loodud. Kas teatud fännifiktsiooni elemendid peaksid juurde meelitama noori? Või millest tuleneb režissööri ja stsenaristi valik Irma ja Rudolfi vahelist suhet lõpuni välja romantiseerida? Tammsaare Irma on äsja keskkooli lõpetanud, ilmselt teismeline tüdruk, kes loodab pealinnas leida vaheldust maaelu üksluisele ja liigturvalisele elule. Tema soov on tegelda kirjandusega, ta loodab olla emantsipeerunud naine, mis tal aga paraku läbi kukub. Tammsaare keskea piiril Rudolf on trükikoja omanik, kes on tuntud oma liiderliku käitumise ja hedonistliku meelelaadi poolest. Nende kahe vahel käib usin kassi ja hiire mäng, milles Rudolf püüab Irmat, kuid kui ta tüdruku lõpuks kätte saab, tüdineb ta temast üsna ruttu. Irma muugib Rudolfi lahti, et see siis saaks noore ja ulja tüdruku täiesti katki teha. Irma on nõus sellega, et saab „rikutud”, ta on lõpuks nõus meest armastama nii heas kui halvas.

Minu arvates käsitleb film kahe inimese vahelist suhet liiga pinnapealselt. Võetud on levinud arhetüüp, kuid arhetüübil puuduvad kihistused, mis seda rikastaksid. Seetõttu mõjub kogu film pealiskaudse adaptatsioonina, milles puudub semantika. Mõnevõrra huvitavam olnuks rõhutada Irma ja maapoisi Eedi suhet. Nende kahe liin on tegelikult Irma ja Rudolfi loo algus ja lõpp, mis tuleb raamatus ja mingil määral filmiski esile, kuid nõrgalt. Ühtlasi lisab just see liin kihistusi, mis võimaldaksid Irma ja Rudolfi suhet paremini mõista.

Näitlejatöid vaadates tõstatub taas küsimus, mis puudutab eesti näitlejate haridust üldisemalt. Olen juba pikemat aega kurvastusega vaadanud, kuidas igal aastal toodetakse juurde kümneid noori teatrinäitlejaid, kellel puudub arusaam ja väljaõpe, kuidas näidelda kaamera ees. Energia investeerimine teatrilaval ja võtteplatsil nõuab täiesti erinevaid tehnikaid, millega rolli sisse minna. Lonni ja Irma stseenides prevaleerib forsseeritud emotsioneeritus peaaegu iga kord, kui tüdrukud kõrvuti kaadrisse satuvad. Näitlejatevaheline dünaamika on sunnitud ja ülepakutud, mõjudes suures plaanis kohmakalt. See ei tähenda, et Karolin Jürise või Loviise Kapper oleksid kehvad näitlejad. Nende rollid olid mingi piirini veenvad ja ekraanil väga nauditavad ning kogu selles kohmakuses on ikkagi tunda, et tegemist on professionaalidega. Minu kommentaar peegeldab aga üleüldist probleemi, vajakajäämist, millega koolides rohkem tegelda tuleks. Ainus nüanss, mis filmi rahvusvahelist kapitali tõstab, on silmapaistev treiler. Katalüsaatorina, mis toob vaataja kinno, on treilerid alahinnatud osa filmi vaatamise kogemusest. „Elu ja armastuse” treiler on mõjuv, paljulubav ja professionaalselt teostatud. Seda suurem oli pettumus, kui film sama tunnet ei tekitanud. 

Pole midagi hullemat kui igav kultuurikogemus — „Elu ja armastus” seda kindlasti pole. Ekraanil kujutatu oli üldjoontes paeluv ja suutis end eesti filmi kontekstis kuskile ka paigutada, kuid universaalsel skaalal hinnates on filmis liiga palju lohakus- ja loogikavigu, mida pedantsel vaatajal on raske ignoreerida. Ma osalt pooldan lokaalsete filmide tootmist; ega iga film peagi olema suunatud suurele auditooriumile. Teisalt pole meil piisavalt ressurssi, et toota oma filmitööstuse arengu esimestes etappides filme, mis jõuavad ainult meie vaatajateni. Selline lähenemine ei vii meid rahvusvahelisele areenile ega suurenda ka võimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Kui „Elu ja armastus” on suunatud ainult kohalikule publikule, pole justkui midagi kurta. Kui soov oli teha midagi suuremat, siis paraku jääb lisandväärtusest ja sisukusest puudu.

 

EMEL-ELIZABETH TUULIK on eesti-kurdi päritolu kultuurikriitik ja filmitegija. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonna ning kõrvalerialana semiootika ja kultuuriteooria. Oma loomingus keskendub ta intersektsionaalsele feminismile, Baltikumile ja mütoloogiale. Emel on olnud muu hulgas seotud PÖFFi, Leuveni lühifilmide festivali, Leedu lühifilmide festivali ja Veneetsia biennaaliga. Ta elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.