PERSONA GRATA HEIGO ROSIN

Aprill, 2024

Heigo Rosin märtsis 2024.
Harri Rospu fotod

Heigo Rosin on noor särav täht meie muusikataevas, kelle tegevusel hoitakse silma peal juba üle kümne aasta. Kõnelesime tema töödest ja tegemistest ajal, kui tal parasjagu algasid proovid Vanemuise sümfooniaorkestriga, et Risto Joosti dirigeerimisel ette kanda Einojuhani Rautavaara löökpillikontsert „Incantations”. Sestap alustasimegi juttu löökpillidele kirjutatud kontsertidest. Heigo ütleb, et on alates 2012. aastast saanud orkestri ees soleerida vähemalt korra aastas. Esimest korda oli ta löökpillikontserdi solist 2010. aastal, kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia orkestriga tuli ettekandele Emmanuel Séjourné marimbakontsert; enne seda oli ta Elleri kooli orkestriga mänginud Mozarti viiulikontserti.

Heigo möönab, et löökpillidele kirjutatakse kontserte aina rohkem, see on muutunud järjest populaarsemaks žanriks. Põhjust ei ole raske ära arvata — kui traditsioonilistele instrumentidele on muusikat palju, siis löökpillid on uus asi ja kuna pille on rohkelt, on ka rohkelt võimalusi ning see heliloojaid paelubki. Oma lemmikuks nimetab ta aga hoopis Erkki-Sven Tüüri 4. sümfooniat „Magma”, kus on löökpillisolist, aga  väga äge teos on tema meelest ka Tüüri marimbakontsert „Ardor”. Parasjagu töös olnud Rautavaara heliteost hindab Heigo üheks ilusamaks omas žanris, öeldes, et see on hästi meloodiline. Vahva helilooja on tema sõnul veel Avner Dorman, kellel on löökpillikontsert „Frozen in Time” ja topeltkontsert „Spices, Perfumes, Toxins”. Üldse esimese löökpillikontserdi on kirjutanud Darius Milhaud 1929. aastal, eesti heliloojatest Alo Põldmäe 1981. aastal. Kontsert, mida Heigo eesti muusikast kindlasti mängida tahaks, on Raimo Kangro kontsert, mida olla esitatud ainult korra, aastal 2000.

Orkestriga esinemistest nimetab Heigo üheks oma kõige erilisemaks ülesastumist Leipzigi Raadio sümfooniaorkestriga, kellega ta mängis järjestikustel aastatel mainitud Tüüri teoseid. „See oli tõesti tipptasemel kollektiiv. Väga uhke saal, kõik välja müüdud, publikut oma kaks tuhat inimest; see on tõesti vägev, kui siis lõpuks aplaus vallandub,” meenutab ta. Ere mälestus on tal ka sellest, kui sai Eestis esimest korda „Magmat” mängida. See oli ERSOga, dirigendiks Risto Joost. „Selle teose tellis omal ajal Evelyn Glennie ja esitas seda Eestis 2004. aastal. Raivo Rebane (Heigo löökpilliõpetaja Elleri koolis — V. J.) tiris mu kontserdile ja sellest ajast peale mulle see teos tohutult meeldib. Seda asja tuli ajada tükk aega, et saaksin „Magmat” esitada. Siin on väga suur orkester ja palju löökpille ja eks alati ole küsimus, kust kõik need pillid saada. Kui varem oli pigem löökpillisolistil üks instrument, siis mida aeg edasi, seda rohkem pille on orkestri ette tulnud. Kas või Tüüri „Magma” puhul on terve lavaesine pille täis.”

Aga kuidas või miks löökpillid üldse orkestrisse tulid; Mozart sai ju suures osas timpanitega hakkama? Heigo räägib, et see juhtus sõjaväemuusika kaudu. „Põhilised instrumendid, mida algul kasutati, olid samad mis sõjaväeorkestrites: väike trumm, taldrikud, timpanid ja basstrumm. Türgi janitšaridel olid timpanid kahel pool hobust, märgati, et need kõlavad ägedalt ja võeti orkestrisse. Triangel oli esialgu hoopis trapetsikujuline ja seda kasutati baarikakluste likvideerimiseks. Jällegi märkas keegi, et see kõlab toredasti, võttis riista natuke timmida ja tuligi välja ilusa heliga pill. Tamburiin ja kastanjetid olid mitmel maal kasutusel rahvapillidena. Nii nad riburada tulid ja tänapäeval on neid ikka tohutu hulk ning neid leiutatakse kogu aeg ka juurde.” Küsin, kas Heigo on ka ise mõne pilli teinud. Päris uut pilli ta leiutanud ei ole, aga isa abiga muusikariistu meisterdanud küll. Rautavaara kontserdilgi olevat laval üks tema isa ehitatud instrument, tormikeel, mida polnud lihtne saada.

Heigo eluloost võib lugeda, et klaverit hakkas ta õppima juba nelja-aastaselt, seega pidi tema musikaalsus avalduma päris noorelt. Kuidas see kõik siis läks? Heigo räägib, et ta käis lauluringides ja ka lasteaias pandi tähele, et ta on musikaalne. „Mul on see täitsa meeles; olin siis kolmene, kui ema võttis mu sülle ja küsis, mis pilli ma mängida tahan, ja mina ütlesin kohe esimeseks asjaks: trummi.” Paraku Põltsamaa muusikakoolis tollal trumme õppida ei saanud. Kui siis terve rida instrumente oli läbi arutatud, jäädi lõpuks pidama klaveri juurde. Heigo on Põltsamaa muusikakooli viiesajas lõpetaja.

Aga kust siis ikkagi löökpillid tulid? Heigo ütleb, et puhkpilliorkestri kaudu. „Olin kümnene, kui toimus maakonna laulupidu. Laulsin poistekooris ja enne meid esinesid puhkpilliorkestrid. Ootasime lavakaare taga, nägin trummikomplekti, millel mängis minu tulevane esimene õpetaja Keio Kraaner. See oli minu meelest nii äge! Läksin koju ja ütlesin vanematele, et mina tahan ka trumme mängida. Põltsamaal oli selline süsteem, et vanemad mängijad õpetasid nooremaid. Läksin kohe ka suvistesse Põltsamaa puhkpillilaagritesse, mis olid tol ajal hästi populaarsed ja kus oli ka välisõpetajaid. Laagri peadirigent Åge Korneliussen Norrast tõi ühel päeval kaasa ksülofoni — mis oli küll üpris häälest ära — ja jättis selle pärast Põltsamaa kohaliku puhkpilliorkestri käsutusse. Nemad ütlesid mulle, et kuule, sa klaverit oskad, võtta pill koju, õpi partiid selgeks ja tule proovi. Võtsin siis pilli koju; püüdsime seda isaga häälestada ja ehkki head nahka sellest ei tulnud, midagi ikka paremaks läks. Järgmisse proovi minnes olid mul kõik partiid selged. Dirigent siis rääkiski isaga, et pange see poiss õppima.”

Kuna Põltsamaal löökpilliõpetajat ei olnud, tuli leida mingi muu lahendus. Heigo jutustab, et isa võtnud ühendust Elleri kooliga ja ta hakanud käima Raivo Rebase juures eratundides. „Raivo ei tahtnud mind tegelikult üldse võtta. Arusaadavatel põhjustel, sest mul ei olnud ju pille, millel harjutada, ja ma sain ainult korra nädalas tunnis käia. Eks tal oli varem ka selliseid olnud, kes üldse ei harjutanud. Aga isa lõpuks ütles, et proovime pool aastat. Need esimesed tunnid olid väga naljakad. Näiteks ta pani marimba ja vibrafoni minu kõrvale, kahele poole, ja ütles mulle suvalise noodi. Mina pidin seda siis hästi kiiresti lööma — sellised reaktsiooniharjutused. Või siis pidin ühe käega mängima väikest trummi, näiteks kaheksandikke, ja teisega keerama lambipirni pesast välja — koordinatsiooniharjutus. Või ühe käega mängima mingit rütmi ja teise käega kirjutama oma nime. Ma ei saanud aru, mida ma selliste asjadega peale peaksin hakkama. Enda arvates oskasin rohkemat.

Käisin tunnis laupäeviti. Tõusin pool seitse, et bussi peale minna, ja kõndisin siis mis tahes ilmaga Tartu linna peal poolteist tundi ringi, sest isegi ükski pood ei olnud veel avatud. Minu pärast tehti kool pool tundi varem lahti ja siis tegime Raivoga tööd umbes kella viieni, seitse tundi jutti.

 Ühel päeval läks ta õpetajate tuppa kohvi keetma ja käskis mul käed soojaks mängida. Nägin marimba puldil Bachi viiuli-gigue’i nooti ja hakkasin seda mängima, mis siis, et ma tegelikult pidin hoopis väikest trummi harjutama. Raivo tuli umbes veerand tunni pärast tagasi ja isegi kergelt pahaselt ütles, et oot, miks sa seda pilli üldse mängid, sa pidid ju väikest trummi harjutama, ja üleüldse, see lugu on sinu jaoks liiga raske! Ma siis vastasin, et mul pool lugu juba tuleb. Mängisin selle talle ette, nii palju kui ma oskasin, mille peale ta oli päris üllatunud ja ütles, et hakkadki seda lugu mängima! Sellest hetkest peale olime nagu sukk ja saabas. Ta sai aru, et ma tõesti väga tahan ja et mulle väga meeldib see asi. Kuni sinnamaani, paar-kolm esimest kuud ei saanud ma aru, mida või mille jaoks me tegime. Mis on ka arusaadav, sest kui tema õppis, siis olidki ainult väike trumm, ksülofon ja timpanid, midagi rohkem eriti ei olnud. Marimba ja vibrafon tulid alles hiljem. Kui Elleri kool sai 2004. aastal tänu lepingule Yamaha firmaga kõvasti pille juurde, sh löökpille, siis see oli väga suur asi — uus marimba oli võrreldes eelmisega nagu öö ja päev, fantastiline instrument!”

Olen ikka imestanud selle üle, et Heigol on kaks bakalaureuse- ja kaks magistrikraadi, mõlemad EMTAst ja veel Antwerpeni Kuninglikust Konservatooriumist — miks nii palju? Heigo seletab, et puhtalt trotsist asju mitte pooleli jätta. „Alustasin bakalaureuseõpet EMTAs ja kui läksin Erasmuse-vahetusega Belgiasse, siis otsustasin, et lõpetan mõlemad koolid. Ja kuna ühel aastal kahte kooli lõpetada on põhimõtteliselt võimatu, sest asju on nii palju teha, siis ma tegin loomulikult veel hullema variandi: kui tulin Erasmuse-aastalt tagasi, astusin ka Antwerpeni konservatooriumi ja olin seal II kursusel ning tegin samal ajal EMTAs korraga II ja III kursuse, seega kolm kursust ühe aastaga. Mõnikord oli pagasis 20 kg ainult raamatuid. Aasta ise ei olnudki nii hull, õppejõududega sai kõik kokku leppida, mida tuli teha ja mis tingimustel, aga kevad oli küll raske. Mul oli maikuus kolme nädalaga 27 eksamit kahes riigis! Seda on ilmselgelt liiga palju. Ja loomulikult ei tahtnud ma mängida kahte erialaeksamit sama kavaga, nii et needki tulid erinevad.” Heigo möönab, et see aeg oli keeruline. „Miskipärast olen oma elu teinud vahepeal keerulisemaks, kui vaja.”

Selle peale imestan mina, et kas ta kordas sama hullust siis ka magistrantuuris. Heigo täpsustab, et magistrikraadidega oli siiski veidi teisiti. „EMTAs oli mu lõputöö pedagoogiline, Belgias aga puhtalt solistikallakuga. Nii et need on erinevad kraadid.”

Tunnen huvi, mida see Antwerpeni konservatoorium siis endast kujutab. Heigo selgitab: „Belgias on väga tugev orkestrikool, sealt on tulnud palju orkestrikonkursside võitjaid. Ja minu ajal oli seal ka väga tugev džässikallakuga instrumendiõpe. Mina olin solistikallakuga ja ka see oli seal väga tugev. Aga mida ma sealt ehk kõige rohkem sain, oli baastehnika, mida mul oli hädasti vaja. Mäletan, et Erasmuse-aasta esimesed kuud läksid selle peale, kuidas üldse pulki käes hoida. Palju tuli ümber õppida. Eks meie juhtivad õpetajad olid siin jalgratast leiutanud. Ja seda ei saa neile pahaks panna, vaid nende ees tuleb sügavalt kummardada, sest see ei olnud kerge. Nad olid õppinud nõukogude ajal, näinud, et vaat see mängis nii, ahah, proovin ise ka, st nad panid ise selle pildi kokku.”

Heigo räägib, et talle Belgias väga meeldis ja et sinna minna oli väga õige otsus. „Belgia on ümbritsetud kolmest pikkade traditsioonidega löökpillimaast: Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland. Neil kõigil on ka omad nüansid ja suuremad või väiksemad erinevused, aga Belgias õppides sain selle kõik kätte. Ja hiljem Taanis lisandus veel ka Skandinaavia mängustiil.”

Taanist Åarhusi Kuninglikust Muusikaakadeemiast on Heigol solistidiplom. Uurin, miks ta siis veel ka sinna siirdus. „Nagu öeldud, on need maad pigem tugeva orkestrikallakuga, aga mina ei ole end kunagi näinud päevast päeva orkestris mängimas. Olen selleks veidi liiga kärsitu loomuga, ma ei jõua ega viitsi pause lugeda. Mulle väga meeldib orkestris mängida, kui on, mida mängida. Näiteks bakalaureuse esimesel aastal osalesime terve hooaja Tüüri „Wallenbergi” lavastuses. Tõeline lust, iga päev mängiks! Seal on palju mängida, muusika on väga põnev ja esitab väljakutseid. Mulle väga meeldib nüüdismuusika. Aga kui vahel pead pool päeva ootama, et saada kolm lööki lüüa, siis see ei ole mulle. Kuigi mõnele see just meeldib, loeb seal raamatut ja kõik on hästi. Ja miks ma läksin Åarhusi, oli tegelikult ainult ühe asja pärast — sealne õpetaja oli ühendanud löökpillimängu ki-aikido võitluskunstiga. Kuna olin ise teinud varem täpselt sama karatega, siis mulle lihtsalt pakkus huvi, kuidas tema on seda asja näinud ja kuidas toiminud. Hiljem tuli välja, et talle pakkus omakorda huvi minu vaatenurk. Nii et see kaks aastat oli meil suuresti mõtete jagamine, kuidas asjale läheneda, kuidas see mängule kaasa aitab jne. Sinna kooli sisse saada oli väga karm, kõikide erialade peale oli kokku üle viiekümne tahtja ja ainult kolm võeti vastu, ehkki kolmteist said maksimumpunktid. Nii et ma ei tea, kuidas ma sinna sisse sain. Aga see oli väga hea aeg, sest kaks aastat jutti olidki ainult erialatunnid, sai tõesti ainult erialaga süvitsi minna.”

Tunnen huvi, mida karate pillimänguga sidumine endast siis täpsemalt kujutab. Heigo jutustab: „Ehkki ma 2009. aastal saadud tõsise vigastuse tõttu karate trenni enam ei tee, siis see ei tähenda, et ma üldse trenni ei teeks. Füüsiline vorm on pillimängu puhul hästi oluline. Karate ja löökpillimängu ühendamisel on mitu aspekti. Esiteks löögitehnika — mismoodi sellele pinnale, mida sa lööd, läheneda. Teiseks raskuse ülekanne. Nii karates kui pillimängus peab käsi olema lõtv kuni hetkeni, mil sa vastast tabad: see annab löögile kiiruse, jõu. Kolmas aspekt on kõikvõimalikud asendid. Kuna mul on karateasendid juba nii sisse harjutatud, siis kasutan neid ka pillimängus. Nii karates kui pillimängus on oluline hoida õlad all, muidu on keha pinges ja hakkab kuskilt valutama. See tuleb nii sisse treenida, et sa ei pea sellele enam mõtlema. Need asendid ja löögitehnika panin esmalt oma peas poolkogemata kokku ja nõnda see lumepall veerema hakkas. Tegelen sellega siiamaani ja avastan kokkupuutepunkte. Kaksteist aastat karated, kaks ki-aikido’d ja üks taiji’d, ega see meelest lähe. Sinna juurde veel kõikvõimalikud vabastavad harjutused, venitused. Karatelaagrites õppisime ka punktimassaaži ja nüüd doktorantuuris olen neli aastat võtnud Alexanderi tehnika tunde. Kui kogu see pilt kokku panna, siis see kõik on pillimängu tohutult avardanud.”

On hea meel, et kuigi Heigo õppis kaua välismaal, on ta nüüd tagasi — paljud ju jäävadki sinna. Uurin, mis teda naasma ajendas. „Olin kokku üheksa aastat välismaal: viis aastat Belgias, neli Taanis ja mind kuidagi kutsus tagasi. Seal saadud kogemused on tõesti kuldaväärt: nägin ja kuulsin palju, kõik need konkursid ja kolleegid, kellega kokku puutusin, erinevad kultuurid — need kohad,  kus ma õppisin ja kus veel selle aja jooksul käisin. Ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Aga ühel hetkel hakkas, eriti Taani kultuuris, vastu see ülim heaolu, mis väljendus selles, et millestki ei räägitud otse. Minu esimene tund õpetajaga läks niimoodi, et mängisin ühte Bachi tšellosüiti, enda arvates üsna keskpäraselt, aga kus siis hakkas tulema, et oi, kõik on nii ilus ja kõik on nii hästi ja kõlab nii kenasti ja tehnika on nii super jne. Tegin suured silmad, et kust selline kiidulaul nüüd siis tuli, mind ei ole ükski õpetaja kunagi niimoodi kiitnud. Ja siis hakkas ääri-veeri tulema: „Aga võib-olla kui äkki ehk midagi muuta, siis võib-olla võiks…” — ja siis ma sain aru, et tere tulemast heaoluühiskonda! Pärast seda esimest tundi ütlesin õpetajale, et ma väga tänan tunni eest, aga mulle võib otse öelda. Et väga tore on kiidusõnu kuulda, aga kasu sellest eriti ei ole, räägime asjast. Siis ta veel küsis mitu korda, et kas ma olen ikka kindel. Ja siis teisest tunnist alates ma sain, nii et oli kohe! Mul ei ole elus paremaid tunde olnud, need olid fantastilised. Mõnikord me tegelesime poolteist tundi ainult kolme taktiga, see oli väga informatiivne ja konstruktiivne — et missugused nüansid siin on ja kuidas üldse mingisuguse kõlani jõuda jne. Mul on hea meel, et võtsin julguse kokku ja ütlesin, et mulle võib otse öelda. Mõni kuu hiljem mainis õpetaja, et ta väga naudib meie tundi, sest ta saab vabalt öelda täpselt seda, mida vaja. Aga nii seal kahjuks on jah ja ühel hetkel hakkab see natuke vastu. Kui teed daamile ukse lahti, siis oled nagu mõrvar; olen saanud paar korda selle eest lausa sõimata. Tundsingi ühel hetkel, et nüüd oleks aeg tagasi tulla. Mul on alati olnud ka endal sisemine tung õpetada, et anda siin edasi seda väga suurt pagasit, mille ma olen välismaalt saanud. Elleri koolis esimest aastat õpetades korraldasin kursused isegi õpetajatele endile. Nüüd olen ka EMTAs. See on põnev töö ja meeldib mulle väga, aga number üks on minu jaoks ikkagi pillimäng. Ja kui saab veel olla orkestri ees, siis see on tõepoolest minu lemmik etteaste vorm!”

Muusikakoolide löökpilliklassidesse on iga aastaga järjest suurem tung. Mõnikümmend aastat tagasi ei olnud lastemuusikakoolides veel mingit õpet. Kuidas see niimoodi on läinud? „Löökpillide pluss on see, et neid saab kasutada paljudes kohtades: orkestrites, bändides, ansamblites, või lähed hiljem näiteks õppima muusikateraapiat, kus kasutatakse samuti väga palju löökpille — seega kasutusala on lai. Algastmes on jah juba mitu aastat buum. Kõigist neist lastest muidugi professionaale ei tule ega peagi tulema.”

Uurin veel Heigo lemmikinterpreetide kohta — nende, kes on talle väga meeldinud või eeskujuks olnud. Nii jõuame jutuotsaga algusse tagasi: „Mulle on alati iidoliks olnud Evelyn Glennie. Tema 2004. aasta kontsert jättis mulle tõesti kustumatu mulje. Esiteks on tema mäng tohutult vaba ja ütlen ausalt, et mina ei ole oma mängus veel sellist vabadust saavutanud. Tema löögitehnika on mõnes mõttes isegi nagu muretu. Teiseks, ta on ikkagi juba üle viiekümnene daam, aga ta siiamaani otsib. Ta ei ela n-ö vanast rasvast — et vaat kolmekümnendates tegin oma töö ära ja nüüd, ülejäänud aja, nii kaua kuni karjäär kestab, lasen selle pealt edasi. Ta siiamaani otsib uusi kõlasid, pille jne. Tema isiklik pillipark on tohutu, seal on tuhandeid instrumente. Ühel heal aastal käisin tal isegi kodus eratundides ja mulle jääb elu lõpuni meelde, kui äge see oli — et ma lihtsalt saingi minna tema koju! Juba see, kuidas ta mind vastu võttis, nagu sõna otseses mõttes vana sõpra… Selline inglise lahkus. Neist kahe päeva jooksul saadud tundidest oli väga palju kasu. Ja minu doktoritöö jaoks andis ta ka intervjuu, mis on mulle suur ja oluline asi.

Siis veel ehk Leigh Howard Stevens, kes on välja töötanud selle marimba pulkade hoidmise tehnika, mida mina kasutan. Ka seal on siiamaani võimalik uut avastada. Loen jälle tema raamatut või vaatan mõnd videot, mis on üles pandud, ja mõtlen, et miks ma enne selle peale ei tulnud. Võib-olla sellised lahendusi otsivad inimesed ongi minu eeskujud. Need, kes proovivad, ja kui ühtmoodi ei saa, siis saab äkki teistmoodi, ja kui mitte, siis mõtleme edasi ja proovime kolmandat moodi. See, miks mulle ka õpetamine meeldib, ongi võib-olla see, et kõik lapsed, kõik õpilased on erinevad ja mul tuleb leida lahendus vastavalt sellele, mis ühele või teisele õpilasele täpselt sobib. Sellised mängijad tõesti inspireerivad.”

Kui nüüd Heigol varsti doktorikraad tehtud saab, kuidas siis tema argipäev välja nägema hakkab? Millest tema doktoritöö räägib ja mis keeles see on kirjutatud? „Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. See neli aastat on olnud tohutu suur töö. Ma ei läinud doktorantuuri lihtsalt sellepärast, et kraadi saada. Ma isegi viivitasin, paar-kolm aastat jäi õppes vahele, kuna tahtsin välja mõelda, mida ma täpselt uurida tahan. Eesmärk oli, et sellest tööst oleks midagi kasu mulle endale ja ehk ka kellelegi teisele. Töö on eesti keeles ja käsitleb Erkki-Sven Tüüri 4. sümfooniat „Magma”, täpsemalt seda, kuidas mõtestada kaasaegset instrumentaalkontserti ja solisti erinevaid funktsioone. Klassikalises ja romantilises kontserdis on solisti funktsioonid küllaltki üheselt määratletavad: millal sa oled solist ja millal oled n-ö osa orkestrist. Alates avangardismist läksid need asjad, olenevalt heliloojast, rohkem laiali ja Tüüri „Magmale” tuginedes leidsin, et neid funktsioone on tunduvalt rohkem kui kaks ja et need jagunevad veel omakorda erifunktsioonideks. Seda uurisingi.”

Küsin lõpetuseks, miks ta valis just Tüüri, miks talle Tüüri muusika meeldib. „Tüüri muusika on mind algusest peale köitnud, ma isegi ei oska täpselt öelda, miks. See on võimas, mind paelub selle rütmika. Seal on tohutud energiaväljad, ükskõik kas tegu on kammermuusika või sooloteosega. See helikeel haarab su endasse.”

 

Vestelnud ja üles kirjutanud

VIRGE JOAMETS