PERSONA GRATA JOHHAN ROSENBERG

Mai, 2024

Johhan Rosenberg aprillis 2024.

Sa oled suur globalist, reisid oma lavastustega linnast linna. Kas selline elu on mõnus?

Vabakutselise etenduskunstniku tööga kaasneb alati selline elustiil. Proovin pidevalt n-ö lahti häkkida, kuidas teha edasi sama tööd, kuid erinevate elustiilidega. Lihtsalt linnaelu ei sobi mulle, olen üles kasvanud maal ja metsas. Tahaksin, aga väga hästi ei oska veel neid kahte poolt tasakaalus hoida. Toimub kokkupõrge kahe elustiili vahel, pean hoidma end pildil, samas tahaks vaikust ja rahu. Seda tasakaalu ma veel otsin. Ma vähemalt fantaseerin sellest, et elan tulevikus maal ja saan tegelda ikkagi sajaprotsendiliselt kunstiga, ilma et kogu aeg süsteemis kaasa jookseksin. Kui maal olen, on mõttevool teine, see võimaldab rohkem aega ja pühendumist suhetele ning loomingule. Parajasti ehitan metskitsedele söögimaja. Eile proovisin ema ära rääkida, et ta võtaks mesitarud. Kunsti kõrvale on hädasti vaja päriselu. Argielu maagiaga toime tulemine ja selle lahendamine oma ilus ja valus, see läheb mulle alati rohkem korda kui mis tahes etendus. Kuidas on võimalik mõelda lavastusest ruumis, kui tegelikult on mu kehal vajadus näha looduses jalutavaid elevante Indias või kuulata koos Tallinna kodututega ootamatult romantilist muusikat ja tantsida. See erinevus on ju meeletu, kui räägime n-ö päriselamuse tasandist.

 

Miks kunst päris asi ei ole?

On ikka, aga see networking, produtsenditöö, enesepromomine ja tohutu suhtlemine võtavad päris asja aega ära. See on vahepeal väga kurnav. Kõik saab ju loomulikult alguse suhtlemisest ja sõltub kontekstist, et kes kutsub, mis on minu ülesanne, idee või mida ma ise teatritele välja pakun. Mul veab, et teen pidevalt tööd, kuigi mul pole Instagrami portfooliot ega veebilehte. Meil oli Florian Wahli ja Kris Lemsaluga Fotografiskas perfokas ja no ei viitsi tegelda Kanal 2 inteka või selgitamisega, mis on tants või performance art. See oli Toomas Volkmanni isikunäituse finnisage. See, kuidas Toomas vaatleb fotot ja liikumist, oli väga inspireeriv, Floriani ja Krisiga tegime koostööd pooleldi juhusest, mängulisest huvist kombata teineteist.

Mu tööd on kombinatsioon teatraalsest ja füüsilisest sündmusest. Ratsutan lojaalse loojalooma ja süsteemi piiridel, mida kunstnikuna kompan. Seda ka väga praktiliselt, et toime tulla ja ära elada. Mulle läheb väga korda meie, eesti etenduskunstide skeene ja üksteise toetamine. Koostöö võimaldab mul luua nagu ökosüsteemis, haarates endasse nii lavatagused kui -pealsed jõud. See annab loomingule päriselufaktori ja missioonitunde, et kuidas edasi ja mis on kaalul.

 

Kui suure mahu sinu tööst võtab suhtlemine?

Teos, mida ma teen, on sama palju päris asi kui kitsemaja ehitamine, aga ma saan seda ise kauem nautida. See käib vabakutselise kunstniku töö juurde, et suhtlust ja orgunni on mõnes projektis rohkem kui tööd teosega. Ma kipun pahatihti ka kõike ise tegema. Eks ma kombi seda balanssi, sest ma ei oska ideede ambitsioonikust vähemaks ka tõmmata. Samas olen inimesena pretensioonitu, hoides distsipliini lihtsalt tegutsemises. Proovin kunsti nii ära kasutada, et mitte võtta elu liiga tõsiselt.

 

Kus ja kes on kitsemaja projekti juures publik?

Kitsed ise. Või siis hoopis mina. Mõtlesin, et saan hiljem tulla ja vaadata kitsi põllul söömas. Panin vaarikaoksad kuivama, et neile hiljem kätte anda, see on hea toit talveks.

 

Kui palju sa lavastusi tehes üldse publiku peale mõtled?

Mulle meeldib mõelda publikust kui kehast, mis annab etendusele vormi. Justkui oleks publik üks tegelane etenduses või hästi-hästi oluline komponent, isegi materjal. Väga põnev on mõelda, kuidas inimesed istuvad, kus nad istuvad, mis suhtes nad on ruumiga. See kõik mõjutab etendust palju. Päris sageli on publiku kehakasutus andnudki mu lavastusele vormi. Ringi liikuv publik või rollide vahetus, kus publiku keha ja esineja keha on rollis ära vahetatud, on väga inspireeriv. Ma mõtlen täiesti teadlikult, et igas lavastuses oleks uutmoodi ja erinev publiku asetus ja roll.

 

Kas võib nii öelda, et sind ei huvita esinemine nii, et inimesed istuvad ja vaatavad sind?

Ma naudin ka esinemise osa, aga on ju ilmselge, et ma ei ole ruumis üksinda. Nii kogemus kui elamus luuakse teatris koos publikuga. Lihtsalt publiku roll on sama väärtuslik kui etendaja oma. Tahaksin koos publikuga astuda veidi ekstaatilisemasse maailma. Mulle endale meeldib väga publik olla ja kogeda teist perspektiivi, ilma et oleks lihtsalt see tool, kus ma istun ja vaatan lavale. Mind huvitab, mismoodi saan publikuna olla osa etendusest. See ei tähenda, et peab hirmus kaasav lavastus olema. Pigem on oluline küsimus, kuidas kaasata. Etendajana on mul põnev neid võimalusi välja mõelda ja katsetada. Tahan, et publik saaks osa universumist, mille olen ehitanud. Kui inimene saab asjadele ise käe külge panna või see tunne, et olukord oleneb praegu minust, on lahe.

Kui etendaja on suutnud minu kui publikuliikmega mis tahes viisil suhte luua, on mu kehal juba aktiivne roll, sest olen etendatavaga kaasas. Ja ma ei küsitle siis väga midagi, sest olen elamuses.

 

Kas need inimesed, kes tahavad, käed rinnal, pimedas saalis lihtsalt etendust vaadata, ei ole siis sinu etendustele teretulnud?

Kui lavastus suudab natukenegi neid käsi seal rinna peal avada, siis olen juba saanud pisikese võidu. Selle nimel ma pingutangi.

 

Mulle tundub, et publik võib sattuda suurde segadusse, kui meedias räägitakse pidevalt, et teatrisaalis ei tohi midagi teha, ja siis tuled sina ja püüad neid aktiveerida.

Kes seda ütleb, mida tohib ja mida ei tohi?

 

No Tiit Ojasoo ütles ju.

See on veider juhtum ja ma pole olukorraga täiesti kursis, aga ma enda töödes ei oska sellega üldse suhestuda.
Ma teen tavaliselt publikuga lepingu, sätestades tingimused ja idee meie kohalolust. Kes kuidas sellega kaasa läheb, pole minu võimuses korraldada ega peagi olema. Minu etendustele on oodatud kõik kuningannad või matsid metsast. Publikul kui kollektiivsel kehal tekib samuti omavaheline vastutus ja elamus, mida jagada. Ja kunstnikul on alati risk, mis on kõige põnevam asi üldse, kui ta kutsub rahva kokku etendusele.

Isegi kui olen olnud traditsioonilises lavastuses ja keegi publikus hakkab telefoni näppima, on see minu jaoks paratamatu osa etendusest, mind huvitab see. See tuleneb uudishimust, mismoodi me siin koos oleme või kas üldse kannatab olla ja kuidas üksteise kõrval hakkama saame. Loome elamuse alati ühiselt, nii passiivselt kui aktiivselt, üksteisega koos või üksi.

„Maardu dekennaalil” esinedes kuulsin, kuidas paar meest viskasid valjult nalja, et nad ei mõista, mis soost ma koos kaasetendajaga olen, ja pakkusid kõige lõpuks, et me oleme biseksuaalid EKREst. See lisas hea lisakihi Maardus toiminud kontekstile. Lõpuks oli neil suu lahti ja nad tegid meile korraliku aplausi. Tundus, et nad said elamuse. Pärast seda kogemust on mulle selge, kui eriline ja oluline oli etendada seda sealsele publikule, kes muidu teatrisaali ei satu, ammugi performance’i-kunsti vaatama. Ja väga võimas oli see, et lavastust vaatas eesti etenduskunstide eliit koos kohaliku Maardu publikuga. See läks mulle korda ja nii mõtlengi, et tahaksin viia rohkem oma töid paikadesse, kus publik on sotsiaalselt mitmekesisem.

Näiteks saavad kellegi naerukrambid, eriti kui need tabavad teda n-ö valel ajal, osaks materjalist. Samas, kui etenduse ajal on mõni publikuliige üle võlli aktiivne, kaob mul huvi, hakkan temast eemale hoidma. Sama on liialt passiivse vaatajaga. Nad tulevad juba eos kindla hoiakuga, et aa, see on interaktiive etendus, näita nüüd, esineja, kui kaugele sa suudad minna. Neile ma vastangi nende vältimisega. Passiivsete inimeste ruumi austan väga, püüan pisikese mikrožesti teha, et neid natukenegi avada. Parimal juhul nad märkavadki iseennast, et neil on mingi vabadus siin ruumis midagi teha või arvata. Kõige põnevam on tõmmata ja sikutada keskmiselt käituvat vaatajat.

 

Publiku keha?

Käisin väiksena ühes Tartu muuseumis ja vaimustusin mõttest, et muuseumi on juba oma olemuselt koreograafia sisse kirjutatud. Kõik see, kuidas inimesed liiguvad, mida nad vaatavad kaugelt, mida lähedalt. Mulle oli palju põnevam jälgida publiku keha kui töid seintel. Publiku kehast saab niidistik, mis suunab kunstitöö enda mõju. Taipasin, kui suur on publiku roll ürituse õnnestumisel. Nad ringlevad, on mõjutatud teemadest, võtavad need endaga kaasa ja siis tuleb uus mass. Vaat see lõputu ringlus oli võluv. See, kuidas kunstiseisund saab mõjuda kui sotsiaalne lubrikant. Inimesed omavahel, maalikunsti vaatamas ja liikumas. Selle kaudu luuakse väärtusruume, poliitikat, sündmusi ja  suhestamist.

 

Mis see lubrikant on?

Libesti.

 

Ma ei usu, et publikuliige saab osa sinu vaimustusest, olgu see maalinäitus või teatrilavastus. Ta ei oska vaadata seda kõike lavastaja pilguga.

No siis ongi minu kui lavastaja ülesanne ehitada selline maailm, et ta ikkagi saaks kogeda seda, mida mina tajun. Kui vaatajal on võimalus otsustada, kas minna kaasa või mitte, siis ta ju hakkab märkama, millised võiksid tema otsuse tulemused siinsel ajahetkel olla. Ma ei tea, äkki ei peagi publikuliige sellest vormilisest küljest aru saama, las see olla siis minu lõbu ja minu teatrikeel, millega tegelen. Ma küsin publikult midagi muud, loon koos nendega sisu.

 

Kas sul on hetkel pigem galerii- või teatrisaali aeg?

Aina rohkem huvitavad mind galeriikontekstid ja eriti viimasel ajal mõtlen muuseumi peale. Sellega seon ka oma järgmise lavastuse. Muuseum on sotsiaalses hierarhias palju kõrgemal astmel. See vist hirmutab mind ja seetõttu ka huvitab väga. Täpsemalt, selle institutsiooni ja mõjuvõimu dekodeerimine pakub mu lavastusele ainestikku. Alustades sellest, et publiku kogemus võib alata muuseumi turistipoest läbi minemisega.

Vaadates liikuvaid kehasid galeriis, tekib nüansirohke komplekssus. Silmapilkselt hakkan juurdlema selle üle, kes keegi on ja kust ta tuleb, mismoodi ta on. Tavaliselt on galeriis nii esineja kui ka vaataja keha ning vaadeldav objekt samal tasandil ja seetõttu on neid kahte fenomeni oma keerukuses väga põnev jälgida. Teatris on väga selged konventsionaalsed ja ka vaatajate seas tunnustatud kokkulepped. Teatrilaval suudan n-ö puhast tantsu aktsepteerida palju rohkem kui galeriis. Galeriiruumis ei ole liikuv keha sama, sest suhteväli on täiesti teistsugune.

 

Kuidas sa end Veneetsia biennaalil esinejana tundsid, oma kehas ja selles korteris?

See oli super praktika. Sisseelamise nädalal ajas mind hulluks, et mu keha võttis automaaltselt host’i [peremees, võõrustaja] rolli. Põnevaks läks asi siis, kui taipasin, et saan mänguolukordi luua heli, lavastatud objektide ja valguse kaudu. Mida rohkem inimesi korterisse tuli, seda vähem ma nukujuht olin. Alles siis hakkasid põnevad asjad juhtuma. Publik pani kogu selle ruumi elama. Samas tants ja liikumine ei kadunud kuhugi ära. Pinge, mis on ka vanas heas teatris oluline, hakkas ikkagi vaikselt kruttima ja sellest sai ajastuse mäng, kus õigel hetkel teen performatiivsemaid või teatraalsemaid otsuseid või toon sisse tantsu. See on nagu komm, mida mulle meeldib samuti publikule pakkuda. Eelnev pinge ehitamine on aga palju olulisem, keerulisem ja nüansirohkem.

 

Mis tants see on, mida sa tantsid?

Igapäevane teadlik liikumine. Mina isiklikult näen milleski tantsu siis, kui seal on teatud kontsentreeritus ja teadlik kehatöö. Tantsus ei pea olema äratuntavaid liigutusi või tehnikaid. Seda huvitavam on keha liikumist analüüsida. Kui vaataja on juba kolme-nelja minu tööd näinud, siis ei keerle ta peas enam küsimus, et kas see on tants. Ta teab, et ma töötan kehaga või tantsuga.

 

Mille järgi sa valid institutsioone, kellega koos töötada?

Tööde järgi. Vaatan iga oma teost kui omaette keha, millel on omad vajadused ja eesmärk. Vaheldus ja inimesed, kellega töötan, on mulle hästi olulised. Vanalinna kummituslikus Kanuti Gildi SAALis tundus mulle loogiline teha grupitööle „Eden Detail” kohe otsa oma soolo „Traps”. Kanutist sai minu jaoks oluline kommuun. Samas, tööd küsivad vaheldust. Mu kõige suurem hirm on kuhugi kinni jääda, sest maja mõjutab loomingut hästi palju, alates väärtusruumi loomest ja inimestest, kellega hommikul kohvi joon. Võib-olla soovin, et iga uus töö oleks uues keskkonnas. Pikas plaanis on see loominguliselt eluterve. Inimestega suhtlen ja hoian dialoogi nii või naa edasi. eˉlektronis hakkasin esialgu tegema dokki Omegle veebisaidist. Tegime koos lavastuse „Something great”, kus me Inga Salurannaga mängisime eˉlektroni residente. Lavastus keskendus läbi ja lõhki multimeedia ja teatrimaja identiteedi loomisele. Majaga ühised väärtused ning nende ehitamine ja dialoog on mulle põnevad.

Ma olen loonud teoseid Hollandis, Londonis ja Venemaal; Eestis Kadri­oru Kunstimuuseumis, Fotografiskas, EKA galeriis, ULMis ja paikades, mis on kas kohaspetsiifilised või klubiurkad. Vahepeal tegin ka Tartu Uues Teatris, esimese asjana hakkasin uurima selle maja ajalugu. Iga uus ettepanek, mille ma teatritele või platvormidele teen, algab dialoogist teemal, millega maja tegeleb. Et ma mõistaksin, miks see on vajalik ja kuidas ma seda teen. Naasen kunagi Tartusse tööle, esialgu järgmisel kevadel etendajana.

Johhan Rosenberg aprillis 2024.
Harri Rospu fotod

Kas sa teed poliitilist teatrit?

Teen. Minu loojaloom on sotsiaalselt tundlik ning mõjutatud läbi ja lõhki poliitikast teatris, tänaval ja igapäevaelus. Vahepeal mõtlen, et kui ma hakkan mugavduma, siis ma ei tegele enam kunstnikuks olemisega. Hierarhiad (klass), sugu ja rass on mu peas läbivad teemad. Ma kindlasti ei aja taga mingisugust ideoloogiat. Mulle lähevad pigem korda vastuolud ning nende teadlik analüüs ja mõtestamine. Ning koostöö minust erineva kultuuri ja maailmavaatega inimestega. Selleks, et rääkida poliitilistest teemadest, ei pea neid sõnumeid lavalt ette lugema. Minu sõnumid imbuvad vaikselt nähtavale. Visuaali, materjali, liikumise või muude komponentide kaudu, millega töötan.

Olen märganud, et mulle on oluline luua teatrit neile, kes seda igalt poolt ei saa või ei oota. Või kes ei suhestu nii lihtsalt teemakäsitluste või teatrimaja kui institutsiooniga. Universaalsed inimese teemad puudutavad muidugi igaüht, kuid loodud dialoog, suhestumine, ainestik on pahatihti sellised, millega haakub ainult enamus. Mina tahan vaadelda neid haakumisi kriitiliselt, omas ajas: kes see enamus on, kes normid ja reeglid sätestab.

 

Kas meil on olemas klassid?

Noorena tajusin väga selgelt, et on olemas elitaarne sõnateater ja siis see räpane etenduskunst, millega mina tegelen. Nüüd olen väga teadlik oma privilegeeritusest just etenduskunstnikuna. Näiteks olen igavesti tänulik Kanuti Gildi SAALile, kes andis mulle sellise platvormi ja võimalused, millesse ei tohi aga kinni jääda. Igale majale, kunstnikule, loomingule või teatrile on oluline ajastada järgmine samm, muutus või lõpp. Kanutil on eesotsas supernaiskond, kes viib läbi transformatsiooni pärast Priit Raua taandumist ja Annika Üpruse lahkumist. Seda, kas Kanuti Gildi SAAL hakkab muutuma trenditeatriks, on vara öelda. Kaie Küünal, Eneli Järs ja Maarja Kalmre on väga jõuliselt ja hoolivalt teatepulka üle võtmas. Varem ei tajunud ma Kanutis sellist trendikust, pigem vastupidi. Hoian majaga lähedast suhet ja dialoogi. Teemad, millega seal tegeldakse, on mulle väga südamelähedased ja haakuvad mu missioonitundega. Kas ühe teatrimaja oht võib olla see, et nopitakse lihtsat need kõige trendikamad üles, kellele platvorm anda?

 

Mulle tundub, et hetkel on eˉlektron võtnud selle varasema Kanuti rolli üle.

Vist tõesti.

 

Kas sulle lavastajana meeldib rohkem töötada näitleja- või tantsijahariduse saanud inimestega?

Seal on vahe. Hetkel teen ma performance’it lavakunstikooli XXXI lennu tudengitega. 6. mail Balti jaama tunnelis hakkame pihta. Nimetan seda koorilaulu-performance’iks „Järelsuve koor”. Tantsijate keha on kui looja ja näitlejate keha rohkem sooritaja. Tantsijad on minu ettepanekute suhtes kriitilisemad või on meil lihtsalt rohkem sõnavara, millega keha uurimist või vaatlemist kirjeldada; sageli peab konkreetne keha sooritama hoopis teistsugust liikumist, et idee kohale jõuaks. Muidu nad võivadki jääda mõtlema.

Vaadates koreograafide tehtud lavastusi, olen kindlasti mõelnud, et kus see tehtud töö kajastub. Kaasaegse kunsti valemis võib see osutuda kas äärmiselt painavaks ja põnevaks uurimuseks või pettumuseks. Üks mu lemmiknäiteid eelmisest aastat oli Liis­beth Horni lavastus „Tõsielu laulikud”; seal tuli kogu tehtud töö ka etenduses nähtavale. Näitlejad teevad ükskõik mida väga osavalt ja kiiresti. Vahel ei pea lavastusse sisse tooma kõiki kõige vägevamaid oskusi. Sõnum on nagu lihastesse treenitud ja kodeeritud.

 

Miks sa välismaale tööle ei jäänud?

Ma ühe jalaga toimetan siiani välismaal. Lõpetasin SNDO 2020. aastal ja läksin Belgiasse tööle ning elasin Berliinis. Tuuritasin ühe aasta tantsijana ja siis mõistsin, et minu loojaloom on parajasti nii intensiivne, et ma ei ole võimeline kellegi alluvuses tantsija olema.

 

Väga pirtsakas oled?

Koen de Preteri trupis tantsides ei saanud ma lahti mõttest, et teeksin kõiki asju täiesti teisiti. Loojaloom koputas vist väga tugevalt õlale. Õnneks andis Koen mulle piisavalt ruumi ka oma asja ajada ja pani kokku imelise rahvusvahelise kollektiivi. Kuid meie dialoog ei toiminud, tänasime teineteist ja läksime oma teed. Praegu panen end üle nelja aasta uuesti proovile, et töötada tantsijana trupis. Õnneks on mul selliste loojatega nagu näiteks Ruslan Stepanov või Sveta Grigorjeva juba pikemat aega kestnud dialoog.

 

Kas Eestis on hea tööd teha?

Väga hea, siin saab olla loominguline ja hoomata pilti, kuidas on reaalselt võimalik suurelt unistada ja ka teiste unistustele kaasa aidata. Võib-olla üksnes see varem mainitud selgitamine on tüütu. Intervjuuküsimused on sellised esmatasandi küsimused — et mis on tants ja mis on sugu ja et inimesed ju kardavad etenduskunste. Ärge siis tulge, tahan ma öelda. Etenduskunstidel on Eestis oma publik täiesti olemas. Mind teeb õnnetuks ka see, et kohe, kui ma lähen selle skeene niidistikust välja ja vaatan, mis päriselt tänaval toimub, siis tahangi siit päriselt ära minna. Eriti külmal ajal. Eesti on super, aga siit tuleb kindlasti aeg-ajalt eemale saada, et pimeduseperioodil mitte massi kapselduda. Igatsen Eestisse mitmekesisemat kultuurilist keskkonda ja seda, et räägitaks rohkem ka teistest kunsti- ja kultuuriväljadest. Kuidas need on ühenduses ja vastasmõjus meile juba teada olevate vormide ja ideedega. Ma olen sõbrannaga arutanud, et teeksime ise päris hea kultuurisaate. Tahaksin rääkida mitmekesisemalt ja ka neist, kellest muidu ei räägita.

 

Kuidas sa oma tulevikku näed?

Ilmselt liigun hoogsalt edasi kureerimise ja lavastamise poole. Tahan luua oma kallite sõpradega galerii-teatrimaja E:POS (Estonian Performance Off Stage), kus võiks olla ka kaltsukas või kabareebaar. Eestis on praegu sellisest asutusest puudu. Ma unistan väikselt, aga mõtlen suurelt. Ülikooliprogrammi tahaksin ka avada. Mulle läheb väga korda uue põlvkonnaga töötamine; ma tahan teada, kuhu see mu praegune pedagoogierialal või akadeemilises keskkonnas töötamise huvi liigub.

 

Vestelnud KAJA KANN