VAIMUDE VÄLJAAJAJA: VALDIS

JAN KAUS

„Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas”. Režissöör ja stsenarist: Rasmus Merivoo. Produtsendid: Rain Rannu ja Tõnu Hiielaid. Operaator: Jako Krull. Kunstnik: Krete Tarkmees. Helilooja: Van Tammets. Helirežissöör: Markus Andreas. Monteerijad: Rasmus Merivoo ja Kristin Kalamees. Osades: Valdis — Märt Avandi, Märt — Ott Sepp, Ott — Vallo Kirs, Rita — Kaia Skoblov, Maili — Liisa Pulk, Rait — Tõnn Lamp, Kristjan — Marek Tammets, Jarmo — Indrek Ojari, Päts — Ago Anderson, Marko — Indrek Taalmaa, Direktor Eve — Merle Jääger, Mardo — Kaido Veermäe, Jarmo JR — Aksel Ojari, Eero — Ero Esko, Herman — Meel Paliale, Karvane 1 — Tarmo Põiklik, Karvane 2 — Kalev Noormägi, Karvane 3 — Priit Parro, Vanadaam — Mari Lill, Kelner — Markus Truup. Mängufilm, kestus 99 min. © Tallifornia. Esilinastus: 1. IV 2024.

 

Raske öelda, kas Rasmus Merivoo „Tulnukas 2” on hea film. Võimalik, et polegi oluline sellele n-ö õiget vastust leida. Olulisem on see, et „Tulnukas 2” tundub mu meelest olevat oluline. Ma ei pea silmas filmi populaarsust laia vaatajaskonna hulgas, vaid pigem seda, kuidas asjatundjad on filmi käsitlenud. Seda jälgides kipub tõstatuma laiem küsimus: kuidas kunsti mõista? Mis on ülepea kunst? Mis on kunsti ühiskondlik roll? Need püstitused kõlavad tsipa ülespuhutult, nagu kuulutaks neid mõni 20. sajandi alguse avangardist, aga „Tulnuka” retseptsioon näitab, et selliseid küsimusi tuleb ikkagi jätkuvalt esitada. Teatavasti on „Tulnukas 2” sünnitanud üsna vastakaid arvamusi, sealhulgas tugevaid vastureaktsioone. Nagu viimastel aastatel sageli, loen ma kriitikat ja kogen rohkelt nõutust. See nõutus eeldab väikest analüüsi.

Alustan pikema sissejuhatuseta paari negatiivse arvustuse tsiteerimisest.

Andrei Liimets kirjutab oma Face­booki-postituses, et „Tulnuka” nalja­de suund tundub „üsna suvaline ja kui vaadata pisutki nende taha, on tegemist seksistliku, homofoobse ja regressiivse kraamiga, mis näib küündimatult ilkuvat lumehelbekeste, solvujate ja progressiivsuse aadressil, muuhulgas ka vägistamise ja naistevastase vägivalla üle. Paraku kehtib komöödias hea tavas, et nalja on nõme teha nõrgema üle, ja kui seda üldse teha, võiks see olla väga veenvalt põhjendatud. Antud juhul ei ole — kamp mehi hirnumas naistele labidaga pähe virutamise üle, isegi kui ses on osake satiiri just sääraste mehepoegade mõttemaailma suunas, on ennekõike rõve. [Filmist] puuduvad uued, nutikad või originaalsed killud, nende asemel on kibestunud küünilisus ning laisk lahmimine.”

Kaspar Viilup liigub oma ERRi kultuuriportaalis ilmunud hinnangus samas voolusängis:

„Empaatia ja mõistmise asemel võetakse [filmis] loosunglikke seisukohti, millega polariseeritakse eri vaateid ja kistakse neid keskpõrandalt üksteisest üha kaugemale. See võib ju ühelt poolt näidata meie ühiskonna lõhestunud hetkeseisu, kuid peame tulema vastutuse juurde: autor peaks püüdma lõhet vähendada, mitte kaevama kraavi üha sügavamaks, tänu millele muutub vastasleeride kohtumine lõpuks pea võimatuks.”

„Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas”, 2024. Režissöör Rasmus Merivoo. Valdis (Märt Avandi) peksab pannilabidaga Märti (Ott Sepp).

Püüangi allpool kaardistada mõned võimalikud vastuväited.

Kohati tundub, et Liimets ja Viilup vaatasid „Tulnuka” teist osa peaaegu nagu dokumentaalfilmi — justkui oleks Märt Avandi mängitud Valdis keegi meid ümbritsevast reaalsusest pärit isik, kelle elu Merivoo jälgib, mistõttu on muidugi taunitav, et kui režissöör salvestab momenti, mil Valdis ja tema kompanjonid naistele labidaga pähe virutavad ja algab grupiseks, ei katkesta ta filmimist, vaid talletab vägivalla ja representeerib seda.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et kunst on loov inimtegevus, milles kunstnik vahendab aistitaval kujul oma üldistatud ja väärtustatud maailmatunnetust. Seegi määratlus võib suunata mõtlema, et kunstnik on oma kunstiga alati identne, et kunst on või peab olema ennekõike kunstniku (otsene) empaatiaväljendus. Selline hoiak on eriti levinud praeguses sotsiaalmeedia maailmas, kus teatud esituslaad tähistabki justkui kogu esitaja olemust („ma olen see, kellena ma ennast näitan”), ent kirjanduses täheldasin ma taolise hoiaku levikut juba nullindate esimesel kümnendil, mil omaelulooline kirjutusviis asus fiktsiooni kõrvale tõrjuma. Minakirjandus on avaldanud fiktsioonile aga ka selgelt kognitiivset mõju — näiteks võib minakirjutuse kogemus suunata lugejat eeldama fiktiivse romaani minajutustajalt identsust autoriga à la Meursault ongi tegelikult Camus ise. Kuna omaeluloolisest kirjandusest leiab üsna vähe enesekriitilisi elukokkuvõtteid — ikka soovitakse rajada isiklikku mälestusmärki —, võimaldab sellise kujutusviisi vohamine selgemaid lugemismustreid: minajutustaja on kõige mõõt. Sama asi leiab ühiskonnas aset laiemalt — eraelulisuse tähtsustumine kõikvõimalikul kujul toob kaasa maailma mõistmise kui ennekõike katse kehtestada mõistva teadvuse tahet. Demokraatia ei tähenda sellise mõistmise valguses mitte ennekõike seda, et mina pean mõistma teisi, vaid et teised peavad mõistma mind. Seda suhet kunstile tagasi viies levib eeldus, et kunsti kogev inimene ei pea ennast niivõrd kohandama kunstiteose loodud unikaalsete reeglitega ja analüüsima oma kohanemist või kohanematust nendega, kuivõrd kunstiteos seatakse vaataja ootuste raamidesse otsekui Prokrustese sängi — ning loomulikult tajub selline vaataja igasugust vastuolu kui välispidist probleemi. 

„Tulnukas 2”. Vaikelu. Maili — Liisa Pulk.

Kuidas puudutab see kõik aga Merivoo „Tulnuka” teist osa? Vastata saab kahel tasandil. Esimene puudutab kriitika objekti. Võiks lihtsalt küsida, kas ükski „Tulnuka” tegelane ülepea n-ö esindab Merivood ennast? Äkki on tema hoiak läbinisti irooniline? Minu arvates pole seda raske eeldada. See aga tähendab, et kuna „Tulnukas 2” levitab oma irooniat vaat et tungiliselt, objekte valimata, siis on autori suhe oma materjaliga väga tõenäoliselt vähemalt mingites jutupunktides ka eneseirooniline. Mis omakorda tähendab, et eeldada selliselt teoselt empaatiasõnumit on umbes sama, kui heita Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimesele osale ette, et see ei kujuta linnaelu. Ma ei lugenud ühestki filmi kaadrist välja taotlust tuua kokku lõhestunud osapooli — miks siis nõuda filmilt midagi, mida see ei tahtnudki saavutada?

Teine tasand puudutab kriitikat ennast ja sellele on oma Facebooki-kommentaaris juhtinud väga tabavalt tähelepanu Kristiina Davidjants:  „Mõlemad „Tulnukad” on transgressiivsed teosed, seistes väljaspool nn head maitset (—) Arvustusi jälgides torkab silma, et kiputakse hindama oma isiklikule maitsele mittevastavust, mitte žanri reeglite kohaselt.” Täpsemini ei saakski öelda.

„Tulnukas 2”. Poisid autos. Taga Ott — Vallo Kirs ja Jarmo — Indrek Ojari. Ees Märt ja Valdis.

Eelöeldu võib anda põhjuse rääkida Merivoo „kibestunud küünilisusest” ja nihilismist. Laskumata arut­eludesse nihilismi olemusest, võiks küsida: kas „Tulnukas” on tõesti kõige vastu? Mulle tundub, et mitte. See film on — kummaline küll — ka millegi poolt. Ja siin tunduvadki Liimetsa etteheidetest kõige ebaõiglasemad just „suvalisuse” ja „laiskuse” väited. Olgu, on ehk mõistetav, kui „Tulnukas 2-st” ei loeta välja metoodilist transgressiivsust. Aga film võib meeldida või mitte, „laisk lahmimine” pole see kindlasti. Püüan kinnitada oma väidet konkreetse stseeniga. See kujutab Valdise ning vahepeal politseinikeks hakanud Märdi (Ott Sepp) ja Oti (Vallo Kirs) külaskäiku Raidu (Tõnn Lamp) ja tema poiss-sõbra Kristjani (Marek Tammets) juurde. Rait on kahekordne meedik, nii ime- kui ka perearst. Märt ja Ott loodavad, et Rait aitab rullnokast Valdist imeravimiga, mis vähendaks Valdise keha testosteroonitaset ja muudaks ta filmis kujutatud moodsale ühiskonnale vastuvõetavamaks. Kogu stseen on ehitatud üles ilmselgelt transgressiivses vaimus — postmodernistlikule (pseudo)vaimsusele vastandatakse groteskne homoerootiline seksuaalsus ja absurdse kaarega purskuvad kehavedelikud. Ent olulisem on purskumisele eelnev stseen, milles punnissilmne Valdis istub kilega kaetud, ümarate vormidega mugavas tugitoolis, silitab seda ja ütleb (tsiteerin mälu põhjal): „Mine pekki, kui pehmed käed mul on.” Pehmete käte motiivi korratakse filmis veel, seega pole lause juhuslik.

Miks tundub see stseen tähenduslik? Pealispinnal on tegu moodsa aja pehmete väärtuste pilamisega — aga kas ainult? Paneb imestama, kuidas Liimets, Viilup ja teised hukkamõistjad pole pannud tähele, et „Tulnukas 2” kujutab rõhutatult paralleeluniversumit, sürrealistlike passustega kaetud lamedat maad, mille ühisosa meie reaalsusega on vaid pealispindne, kuigi samas väga külluslik — irooniliste elementide rohkusest võiks kirjutada eraldi artikli, minu esikolmikus oli lasteajakiri „Lumehelbeke”, tenniseplatsil oma naissoost vastase ees nutma puhkev mees ja vandenõuteoreetiline foto Anne Veskist, kelle laubale on kirjutatud „Robot”. Toodud näited muidugi kinnitavad, et „Tulnukas” tõukub tänapäevastest akuutsetest tendentsidest, ent filmi kujutamislaad võimaldabki samas eristada millestki tõukumist millestki lähtumisest. Pole ju raske mõista, et nõnda ilmselges paralleelreaalsuses (Valdis liikleb sama palju UFOde kui bemmidega), sedavõrd liialdatud omamaailmas, omandab iga element paralleelse tähenduse. Iga tegu muutub ühtlasi selle teo kommentaariks, teo tähendus ei piirne enam iseendaga, vaid rõhutab teo konteksti. Teise „Tulnuka” puhul aga ainult ei rõhutata konteksti, vaid ka vajadusel piirdutakse sellega — mitte ainult seetõttu, et kontekst on külluslik, vaid ka seetõttu, et konteksti külluslikkusele omistatakse eraldiseisev kõnekus. Osutades seostele päriseluga, osutatakse ühtlasi nende seoste meelevaldsusele, sest ei kõnetata mitte ainult teosevälist maailma, vaid kõnetamise viise endid.

„Tulnukas 2”. Desomask Märdile.

Näiteks: miks toimub filmi tegevus lamedal maal? Kas tõesti Merivoo … aah … usub lameda maa teooriat!?
Loodetavasti ei teki siiski seda kahtlust ja üks vastusevariant kõlab nii: Merivoo on loonud transgressiivse muinasloo (kõlagu see pealegi kui jälgilt võdisev oksüümoron) žanrit kasutava paralleelmaailma, mis osutab paratamatultki ka iseendale. Seetõttu ei rünnata kirjeldatud stseenis mitte ainult pehmeid väärtusi, vaid osutatakse rünnaku eesmärgile endale, s.t rünnatakse ühtaegu arusaama teravate nurkadeta kunstist. Just siit tuleb välja Merivoo erk kunstnikupositsioon, tema usk kunsti kui maailma, kus teravatel nurkadel on õigus kõiki igast küljest torkida — seetõttu muutubki küsimus meeldivusest teisejärguliseks. Loomulikult ei meeldi mulle naistevastane vägivald, absoluutselt mitte. Meeste- , loomade-  ja taimedevastane samuti mitte. Aga kas tõesti pole näha, et Merivoo jaoks pole kogu see räiguste pilgar (mitte ainult) eraldi eesmärk, vaid ennekõike vahend millelegi muule osutamiseks? Sestap pakun, et kilega kaetud pehme tugitool esindab Merivoo puhul just kunstilist mõtlemist, mis püüab hoiduda ebamugavusest; nägemust kunstist, millele tuleks ennekõike mõnusasti toetuda. Ent Merivoo tundub uskuvat, et eksisteerib õigus ka teistmoodi kunstile, sellisele, mille vastu võib ennast ka ära lüüa — nagu mõnedki on truult teinud. Teise „Tulnuka” desinfitseeriva kile ja pehme vooderduse taga ootavad teravate otstega vedrud. Sveta Grigorjeva kirjutab oma Sirbis ilmunud artiklis „Lõust Valdise-viltu”: „kunstiteoselt ei pea eeldama vaid n-ö ideoloogiliselt õigeid arusaamu ja lahendusi, kunsti eesmärk võiks ju olla mingite nähtuste problematiseerimine, kahtluse alla seadmine ja minu arust seda uues „Tulnukas” ka tehakse.” Touché.1

„Tulnukas 2”. Tüdrukud omavahel. Rita — Kaia Skoblov ja Maili. Ajakiri Rita käes kannab nime Edukas Naine.

Transgressiivsus on Merivoo jaoks omamoodi puhastumisrituaal. Puhastumine puhtuse eitamise kaudu — puhtad pinnad kildudeks, nagu tegi arhitekt Maurer Veiko Õunpuu „Sügisballis”. Raidu ja Kristjani kodus aset leidev stseen kujutab endast kahekordset eksortsismiakti: tegelaskujud püüavad ajada Valdise seest välja jaanituletraditsioonidest ja odavast meelelahutusest kodukootud matšovaimu, aga selle rituaali kujutamisviis paiskab nähtava eksortsismiakti pinnal laiali teise, nähtamatu vaimude väljaajamise — nimelt katse peletada kunstist eemale igasugused piirangud.

Sellise taotlusega kaasneb aga laiem veendumus, et kunst on suure vabaduse territoorium ja erineb sedakaudu kunstivälisest elust, mis on rajatud kokkulepetele, piirangutele, reeglitele ning ennekõike nende aktsepteerimisele. Olen seda püüdnud mõtestada järgmise võrdpildiga: kui päriselus on mõistlik vältida vettehüppeid tundmatus kohas, on kunstilises väljenduses igati oodatud sümboolsed kargamised ootamatustesse, saltod ebakindluse serval, libisemised kokkulepete õrnal jääl. „Tulnukas 2” läheb rõõmsalt ja tagajärgedest justkui hoolimata jääle trampima ja kukub muidugi raginal jää kaunist jäikusest korduvalt ka läbi, otse mäslevasse vette — aga see ei lahjenda kuidagi tõsiasja, et ei trambita niisama, vaid meetodi nimel; vaataja silme ees paiskub lahti Mihhail Bahtini kirjeldatud karnevalilikkuse kapakohalik versioon. Meeldib või mitte, aga kunstilist vabadusejanu saab käsitleda kui väärtust.

Muidugi võib äsjase käsitluse kriitikaks öelda, et vaevalt suudab mõni põmmpea lugeda „Tulnukast” välja kunstimetoodilist seisukohavõttu — ta võib hoopis näha, et on igati õige naisele kolakat anda ja pehmodele lõuksi sõita. Mulle tundub, et sellise väite tagant avaneb vaidlus, millele on juba antud tabavaid vastuseid; tasub kas või vaadata, mida on selle kohta öelnud Quentin Tarantino, kes keeldub käsitlemast avalikkuse survet, sh võimalikke valestimõistmisi oma loominguvabaduse mõõdupuuna. Arvatavasti kuulub kunstiteose autori ja vastuvõtja vahel jaguneva vastutuse probleem lahendamatute küsimuste hulka, ent kui kunstnik hakkab mõõtma oma tööd ühiskondliku vaimuketi kõige nõrgema lüli kaudu, siis on kunst määratud hukule.

Eelnevast lähtudes võib mu jutule ette heita, et see on näide tüüpilisest intellektuaali ülemõtlemisest, mis leiab seoseid seal, kus neid pole. Sellise argumendi peale ei oska ma kosta muud, kui et ega keegi meist ei näe Rasmus Merivoo pea sisse, iga tõlgendus on ühtaegu kahtlane ja legitiimne — viimast isegi siis, kui see ei tundu adekvaatne. (Olgu pehmete väärtuste pooldajatele kinnitatud, et pooldan neid ka ise ega taha mingil juhul väita, et Liimets, Viilup ja teised poleks tohtinud oma arvamust avaldada — vastupidi, ilma nende kirjutisteta oleks olnud palju raskem leida oma arvamusele tõukepinda.) Õieti ongi adekvaatsuse argument kunsti mõistmisel pisut ülehinnatud, Liimetsa reaktsiooni peaaegu afektiivne autentsus pakub adekvaatsustaotlusele veenvat konkurentsi. Ta tundub olevat siiralt nördinud ja seda tuleb hinnata. See näitab vähemalt minule, et kunstiteose kaalu saab määrata mitte ainult mõistmise, vaid ka mõjuvuse kaudu. Mõjuvus on mõistmisest laiema diapasooniga suhe ja võimaldab palju erinevaid, ka üksteist välistavaid varjundeid.

Pealegi ei kuulu ma kindlasti „Tulnukas 2-e” imetlejate hulka — kõiges selles, mis puudutab filmi ülesehitust, tempot, tegelaskujude dünaamikat, jään ambivalentsele seisukohale: „nii ja naa”. Ent joovastavale vabadusele luua kunsti kaudu ja kunstis paralleelmaailmu, kus peamine piirang tähendab piirangutega võitlemist — sealhulgas nendega vägivallatsemist —, kirjutan alla iga kell.

„Tulnukas 2”. Hetk võtteplatsilt. Kaks ühes — politseijaoskond on ka toitlustusasutus. Keskel režissöör Rasmus Merivoo.

Kommentaar:

1 Tsiteerin siinses artiklis nelja vastukaja. Kaks eitavat on meeste, kaks toetavat naiste kirjutatud.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.