UNA CORDA JA „KÜLMKING”

Eesti muusika (esi)ettekandel 18. II Kadrioru lossis1

MIRJE MÄNDLA

Kontsert „Külmking” sarjas „Lossimuusika”; ansambel Una corda: Ene Nael (klavessiin), Kristi Mühling (kannel) ja Liis Jürgens (harf), kaastegev Liisa Hirsch (elektroonika). Kavas: Marianna Liigi „Värelused” (2022), Robert Jürjendali „Kolm kuningat” (2013), Age Veeroosi „Külmking” (2019), Mirjam Tally „Soe elu jäämäe jalamil” (2014/2023) ja Liisa Hirschi „Celsius -23◦” (2024; esiettekanne).

Age Veeroos ja ansambel Una corda Kadrioru lossis kontserdi „Külmking” puhul 18. II 2024.

18. veebruaril 2024 märkas ansambli Una corda 15. sünnipäeva kontserdile Kadrioru lossi saali sisenev publik laval lisaks tavapärasele kolmele instrumendile kolmel valgel postamendil valgust peegeldavaid, tagurpidi asetatud kristallvaase. Võis aimata, et need jäist ja külma välisilma võimendavad vaasid ei ole seal lihtsalt kontserdi ruumilise sügavuse loomiseks ja ettekandele tulevate teoste sisulise poole visuaalseks rõhutamiseks, vaid et need leiavad suuremat kasutust ja et sealt õhtu kulminatsiooniks reaalselt tühjust, tuisku ja teisi füüsilisi nähtusi hakkab voogama. Sest kui kontserdi ajal on laval kristallvaasid ja eeskavas pole kirjas, et esinejaid tänatakse auhinnavaasidega, siis küllap neist ikka ühel või teisel moel helisid levima hakkab. Mis ja kuidas, jäi publikule üllatuseks. Ühelt poolt on Una corda kõlapilt — harf, kannel ja klavessiin — eesti muusikapublikule tuttav, teisalt ei ole selle ansambli mänguvõimalused veel kaugeltki lõpuni läbi analüüsitud. Seetõttu annab iga uus teos ansambli tegevusele uue rakursi. Tegemist pole tavapärase kammeransambli koosseisuga. Üheks nende tegevuseks on olnud varasemate, valdavalt eesti heliloojate teoste arranžeerimine kolmele instrumendile. Veelgi olulisem on olnud suund tellida uudisloomingut haruldasele koosseisule. Selleks ei ole heliloojad pidanud leidma mitte ainult võimalikke vormilahendusi lähtuvalt teose algideest, vaid ka sobivaid lahendusi konkreetsele kõlakooslusele. Selle arendamine on olnud pikk ja mahukas töö. Una corda kuueteistkümnenda tegevusaasta künnisel tundub, et ansambli kõlakujund joonistub välja rahulikus tempos, kuid kindlameelselt, fookuses eesti heliloojad ja nende uudislooming.

Ansambli kõlalisi lahendusi ja üha uusi kompositsioonilisi võimalusi on märganud ka meie kohalik heliloojate kogukond. See, et 2024. aasta veebruaris sai Kadrioru lossis kuulata nende täispikka kava eesti heliloomingust, võib pidada ansambli ja heliloojate ühiseks saavutuseks. Sealjuures on Una cordale loomine seotud kolme pilli poolt ette antud piirangutega ja see on sundinud leidma just sellele ansamblile sobivaid lahendusi. Need võivad ulatuda kolmele instrumendile keskendumisest kogu esinemisruumi kaasamiseni, mis muudab kontserdi installatsiooniks, nagu see toimus Liisa Hirschi esiettekandele tulnud teoses „Celsius -23◦” kandlele, harfile, klavessiinile ja elektroonikale. (Teose saamisloost, vormist, sisust ja tehnilistest lahendustest räägib lähemalt autor, helilooja Liisa Hirsch järgnevas põhjalikus intervjuus.) 

Lisaks Hirschi esiettekandele kõlasid kontserdil Marianna Liigi teos „Värelused” (2022), Robert Jürjendali „Kolm kuningat” (2013), Age Veeroosi „Külmking” (2019), Mirjam Tally „Soe elu jäämäe jalamil” (2014/2023) ja Una corda vabad improvisatsioonid (tegevus, millesse ansambel on panustanud alates 2015. aastast). Nende muusikaliste osiste koosloomes õnnestus ansamblil täita mõneti keeruline, kuid kunstiliselt tähendusrikas ülesanne: luua üksikutest partituuridest tervikliku kaarega kunstiteos. Mõned detailid lisandusid ka viisiga, kuidas teosed ettekandele toodi. Näiteks Hirschi puhul oli elektroonika kaasamisega toodud ruumi ka teatav koreograafiline element — teose esitamise käigus pidid muusikud heliprotsesside suunamiseks kätega füüsilist heli suunama. Ja et teose esitus ülejäänud kontserdi taustal visuaalselt esile tõuseks, toimus ka ansambliliikmete kostüümide vahetus: metalselt läikivate pikkade seelikute asemel mustad kostüümid.

Omaette huvitav on jälgida, kui detailselt suudab Una corda kava ette valmistades läbi mõelda ja kujundada eesseisvaid sündmusi. Õhtu tundetooni juhatas kuulaja jaoks sisse vaba improvisatsioon, mis algas harfi madalast registrist ja kandus edasi klavessiinile ning kromaatilisele kandlele, mida mängiti esmalt marimbapulgaga, hiljem ka tavapärasemalt. Improvisatsioonides kasutatud muusikalised fraasid ja võtted olid omamoodi vihjed edasisele muusikale, kuid neis ei antud kuulajale kätte järgneva teose kõlaspetsiifilisi komponente, vaid pakuti pikkamööda avastamisrõõmu ja elamusi. Improvisatsioon oli hea võte publiku häälestamiseks ja tähelepanu fokuseerimiseks enne Marianna Liigi tihedalt läbi komponeeritud muusikalist materjali teoses „Värelused”.  Seda kuulates meenus mulle, kuidas teose intensiivne kõlapilt oli mind haaranud selle esiettekande ajal ajaloomuuseumi Suurgildi hoone saalis 3. novembril 2022. Marianna Liik on öelnud, et selle teose loomiseks sai ta olulise tõuke Una corda kolmest instrumendist eraldi — ta kuulas ja salvestas nende erinevaid mänguvõtteid. Teose algul on kuulda kohti, kus prepareeritud harf alustab madalas registris kõlava noodiga: keelte vahele on asetatud paber, mis annab mahedale ja kumisevale noodile pläriseva tämbri. Kannel mängib samal ajal e-bow’ga, võimaldades esitada pikemalt kõlavat heli; näppepillist saab sel moel kujundada kaarjaid meloodilisi liine laulvalt esitava instrumendi. Antud juhul on hiljem kõlavat heliliini veetud glissando’na veerand- ja pooltoonina üles ja alla ning klavessiinil kõlavad pikemad noodid ja tihedust andev repeteerimine ühel noodil paremas käes. Repeteerimine vaid ühel noodil annab signaali sellest, mis edasi hoogu kogub: kas jääda pidama ühele korduvale helile või trillerile. Üsna pikka aega püsib repeteerimine kandle partiis. Olulisemaks kui noodikõrgus tundub selles saavat rütm. Võimalik, et see on seotud helilooja inspireeritusega esmapilgul kaootilisest rütmimustrist, mis püüab jätta mõneti improvisatsiooni mulje, kuid teose arenedes saab siiski veidi korrastatuma kuju. Harfi ja klavessiini partiisse kukuvad või asetuvad rõhtsad tumedad akordid, mida klavessiinipartiis täiendavad kaunistuselaadsed, kuid partiis selgelt kirja pandud muusikalised fraasid. Tremolo on tõenäoliselt olnud üks mängulisi kujundeid, kui mõelda teose pealkirjale „Värelused”. Itaalia­keelne muusikaline termin ’tremolo’ tähendab eesti keeles „väristades” ja nii kandub teose mõte ka edasi ja tagasi toimivale muusikalisele artikulatsioonile.  „Väreluste” muusikalist materjali arendatakse edasi umbes poole teose pealt,  3- ja 4-noodiliste korduvate fraasidena. Need ei saa olla enam tremolo’d, kuid on teatavas mõttes selle laiendatud versioonid: esmalt kõlavad need harfil ja klavessiinil. Teist kihti kannab samal ajal kannel e-bow abil, aeglaselt kulgevates, pikkade vältustega helides. Kannel, olles lõpetanud pika meloodikaare esitamise, ühineb ülejäänud instrumentidega värelustes, mis on nüüd kandunud üle kogu ansambli. Teose lõpus värelused rütmiliselt hõrenevad ning kandle ja harfi partiidesse kaasatakse mänguvõttena flažoletid.

Marianna Liik publikule kummardamas teose „Värelused” ettekande järel 18. II 2024.

„Värelused” on äärmiselt omapärane teos, esmapilgul on selles esiplaanil tumedamad värvid ja jõulisus, kuid peagi märkame ka õrna meloodiakaart ja erikujulisi värelusi. Teos on oma olemuselt lootusrikas, tumedatest toonidest jõutakse päikesevalguse kätte. (Muide, üsna sarnane mõte tuleb tagasi kontserdi lõpus kõlanud Liisa Hir­schi teoses, mille muusikaline materjal avab ansambli mängulaadis uue paradigma.) Helilooja Marianna Liik ütleb teose annotatsioonis, et „teos algab tumedatest, madalatest võnkumistest ja jõuab kõrgete värelusteni”. Ta loetleb mitmeid looduses ette tulevaid värelusi: „Põnevaid võbelusi leidub kõikjal: puulehtede värisemine, esimese lume sadu, linnutiibade plagin, leegi värelus. Aga ka meis endis: külmast lõdisev kere, pingest tõmblevad lihased, hirmust vappuv keha, ärevusest värisev süda.” Samas on ta suutnud vältida kaootilisse värelusse vajumist: teos püsib loogiliselt koos, olles hea rõhtsa sissejuhatusega, põnevalt detailirohke arendusega ja maheda kokkuvõttega.

Kuna Liigile on iseloomulik süveneda põhjalikult teose esitamise keskkonda, siis võis 2024. aasta ettekande kõlapildis olla teatav erinevus, võrreldes teose esmaettekande paiga, ajaloomuuseumi saaliga.

Kontserdi detailidesse süvenedes kinnistus mul arusaam, et muusikud olid leidnud väga hea proportsiooni komponeeritud teoste ja improvisatsiooni vahel. Antud juhul ei olnud improvisatsioonid iseseisvad väljaarendatud üksused, nagu vahel on Una corda kontsertide puhul ette tulnud (ja siis on need ka omal kohal olnud), pigem olid need sidususe elemendid, et kontserdi tervik läbi komponeerida. Tundub, et Una corda oli siin astunud osaliselt heliloojate kingadesse, loomaks üksikutest teostest terviklikult mõjuva dramaturgilise lahenduse. Et ehituskivid on teoste näol ette antud, on see omaette saavutus, ja mulle tundub, et katsetusi selles vallas on tehtud kaua. Päris mitmed ansambli viimase aja kavad annavad tunnistust teatavast läbimurdest: meenutagem siinkohal ka Una corda kontserdikava „Hingede aeg” 26. novembril 2023 Niguliste muuseum-kontserdisaalis, kus tegi kaasa Kristjan Kannukene (hääl, vioola). Toona kõlas lai valik eesti heliloojate loomingust: Liis Jürgensi „Lill-väikseimgi” (2023), René Eespere „Tres sorores” („Kolm õde”, 2016), Mari Vihmandi „Vaikelu II” (2018), Mart Soo ja Liis Jürgensi „Eemal tuli lähedale ehk kui WGT oleks mesilasi pidanud” (2013), Ülo Kriguli „Quilty pleasures in open D from the real fakebook” (2019). Sama aasta advendiaega sobitunud mõtlikumas kavas kõlasid Galina Grigorjeva ja René Eespere juba mainitud teos ning Una corda seaded Cyrillus Kreegi, Peeter Süda, Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi loomingust. Mõlemas viimati nimetatud kavas oli samuti omaette komponendiks vaba improvisatsioon.

Ansambel Una corda oma 15. aastapäeva kontserdil „Külmking”.
Vasakult: Liis Jürgens, Kristi Mühling ja Ene Nael.

Eraldi tuleks rõhutada, et Una corda peale võivad heliloojad kindlad olla — muusikutel on ette näidata muljetavaldav kogemus, kuidas vormida seni tundmatust muusikalisest materjalist esituslikult toimiv teos, mille põhjaks on tõenäoliselt süvitsi minev koostöö autoriga. Ansamblis endaski tegutsev helilooja Liis Jürgens saab vaadata muusikalisi protsesse nii helilooja kui improvisaatori ja interpreedi seisukohalt. Una corda on loonud oma pillidega kaasnevate muusikaliste vahendite arsenali, erinevad meetodid muusikalise materjali kõlamiseks, kust iga uus looja võib saada inspiratsiooni, et arendada välja omaenda kõlamaailmad. Omaette äramärkimist väärib ansambli algatus  jäädvustada kontserte videoülesvõttes; nõnda ei kao heliloojatelegi olulised salvestused kuhugi ja publikul on võimalus huvitavaid esitusi uuesti kuulata. Hetkeseisuga on Una corda Youtube’i kanalil juba kenake kogu eesti heliloomingut. Videoülesvõte ei asenda muidugi vahetut kuulamist, kontserdi kohapealset õhkkonda ja ootusärevust. Tähendusrikka kaarega kavast jooksid läbi mitmed ühendava lõngana kulgevad teemad: mitmed teosed käsitlesid jäisemaid ja külmemaid kraade, kontserdi oleks võinud pealkirjastada ka „Talvest nii ja teisiti”, „Kalendri külmematel kuudel”, „Pimedusest valguse poole” vms.

Mirjam Tally kujutab kontserdil kõlanud teoses „Soe elu jäämäe jalamil” oma aluspinnaselt ebakindlat, kiiresti sulavat jäämäge. Pealkiri viitab Kristiina Ehini luulekogu „Emapuhkus” samanimelisele tsüklile. Teosest võib leida terve hulga mängutehnilisi võtteid, mis annavad helilooja sõnul edasi „kontraste külmade õhuliste värvide vahel kõrges registris”, kahinaid ja rütmilisi „kiviseid” lõike, „mida mõnikord esitatakse erilise rõhutamisega”, ja liuglemist „nende kahe vastandliku maailma vahel”. Lisaks on helilooja andnud mängijatele partituuris juhise eristada kontrastselt kahte rütmilist sektsiooni: agitato ja molto ritmico tuleks eristada improvisatsioonilistest osadest rubato, quasi improvisata. Rütmilistes alaosades peaks olema tempo aktiivne ja tunnetuslikult tuleks seda esitada rokkmuusikalaadselt. Quasi improvisata-lõigud annavad mängijale mõningase paindlikkuse kirja pandud ajajoone kujundamisel.

Põhjamaise inimese meelelaadi peegeldab kavas ka nii mõnigi teine teos. Robert Jürjendali „Kolme kuninga” (2013) aluseks on norra psalmiraamatu esimese psalmi „Rahvaste Päästja, tule meie juurde” 16. sajandist pärinev viis. Jürjendal on mitmekülgse muusiku ja improvisaatorina valinud tee kirjutada polüfooniliselt arendatud teos kolmele instrumendile. Age Veeroosi teos 2019. aastast, (esiettekanne Una corda 10. kontserdil) annab edasi laia valiku mängutehnilisi võimalusi ja lisaks kolmele põhiinstrumendile on laval ka teisi, kohati ootamatu tõlgendamisvõimalusega „pille”, näiteks keelpillipoogna kasutamisega kromaatilisel kandlel saavutatud akordionikõla, kandle häälestusvõtmest tekitatud „elekter” jms. Veeroosi teose „Külmking” peategelane on külm ja kõle mütoloogiline kuju; teose meeleolu kujundasid loo esimese kolmandiku ulatuses vaid kaks instrumenti: kromaatiline kannel koos lisainstrumentidega ja harf, millele lisandus hiljem alla klavessiinipartii. (Sellest teosest olen pikemalt kirjutanud ajakirjas Muusika.2) Toona näis, et Veeroos pöörab oma teosega Una corda arengujoones uue lehekülje. Nii see ka oli: järgnenud on rida väga tugevaid ja eriilmelisi kompositsioone eesti heliloojate paremikult. Mulle tundub, et heliloojad lähenevad triole üha vabamalt ja pööravad näilise kolme pilli piirangu positiivseks koherentseks kohaspetsiifiliseks tegevuseks. Seda vabamalt kulgevad ideed muusikaliste väljendusvahendite mõttes.

Robert Jürjendal teose „Kolm kuningat” ettekande järel 18. II 2024.
Aare Tammesalu fotod

Lõpetuseks on mul pakkuda ansamblile Una corda välja üks idee — kui lennukad muusikud veel ise selle peale pole mõelnud. Nad võiksid kirjutada üles mõned enda paremini õnnestunud improvisatsioonid, sest kes see paarisaja aasta pärast mäletab, kuidas Tallinnas 21. sajandil kolmel instrumendil improviseeriti. Tulevastel muusikauurijatel oleks ju tore mõtiskleda, kes see anonüümne helilooja küll oli, kes valis oma pseudonüümiks Una corda.

 

Viited:

1 Sama kava võis kuulata Tartus Tubina saalis 15. II 2024.

2 Mirje Mändla 2019. Ainulaadne Una corda. — Muusika, nr 3.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.