Kodus, kus ma üles kasvasin, võis alatihti kuulda köögist hõikeid: „Julia!”, „Viktor!” — armsad hellitusnimed, mille mu vanemad teineteisele olid andnud. See nali ei kestnud mitte päevi ega kuid, vaid aastaid, ja kestab kuni tänaseni välja. Me õega ei mõistnud ega üritanud ka uurida, kust need nimed pärit võiksid olla või miks vanemad neid alati nii veidra monotoonse tonaalsusega hääldasid. Ühest teatud klaasikildudega tehtud filmist aga ei rääkinud nad üldsegi monotoonselt ja rahulikult; see pidavat olema nii jubedalt igav, et isegi värvi kuivamist oleks huvitavam jälgida. Seda arvamust ei kuulnud ma ainult oma vanematelt, vaid ka onudelt, õpetajatelt, ema sõbrannadelt ja üldse iga täiskasvanu suust, kes kuulis sõnapaari „klaas ja mäng”.
„Kolmnurk”, 1982. Režissöör Priit Pärn.
Ma ei mõelnud kunagi pikemalt ei vanemate hellitusnimede ega ka „selle ühe igava klaasikildudega multika” peale. Keskendusin tunduvalt suurema entusiasmiga omaenda väikesele maailmale, kus eksisteerisid vaid Disney multifilmid ja üllatavalt ka üks eesti klassikasse kuuluv film, „Lepatriinude jõulud”. Selle Janno Põldma ja Heiki Ernitsa 2001. aastal valminud filmi tegi mulle eriti sümpaatseks tõsiasi, et mu isa töötas tol ajal Tere piimatoodete firmas ja selle filmi sponsoriks, vähemalt minu teada, oli Tere. Selles filmis võis näha külmkapis nii piima kui kisselli — arvasin loomulikult, et mu isa oli aidanud need sinna toimetada ja oli seega osa filmi meeskonnast. Suuremaks saades mõistsin, et nii siiski polnud, kuid „Lepatriinude jõulud” mõjutasid kahtlemata minu suhtumist eesti animafilmidesse ja kasvatasid tahet leida ka oma tee filmide loomise juurde.
Nüüd Eesti Kunstiakadeemias animatsiooni õppides olen viimaks mõistnud sedagi, millistele filmidele on mu vanemad kõik need aastad viidanud. Eesti animatsiooni ajaloo tunnis loksus kõik lõpuks paika, müsteerium sai lahendatud. Karakterid Julia ja Viktor on muidugi abielupaar Priit Pärna 1982. aasta filmist „Kolmnurk”, kuigi ma väga kahtlen, kas mu vanemad suutsid nendega samastuda. Pärna filmipaari abielu oli kurnatud ja rutiinne, midagi kadestamisväärset nende suhte juures polnud. Pigem leidsid mu vanemad huumorit tegelaste niinimetatud dialoogis, mis koosneski peamiselt teineteise nimepidi kutsumisest ja seda aina naeruväärsemate näoilmete ja hõigetega. Millegipärast olin varem oma peas otsustanud, et need hellitusnimed pärinevad mõnest Venemaa mängufilmist või seriaalist, sest arvasin, et vaid midagi sellist nende nooruses televiisoris näidati. Isa ütles, et ega valikut, millega meelt lahutada, toona kuigi palju olnud. Kuid üks, mida ikka ja jälle telepildis näidati, oli Kalju Kivi tehtud lamenukufilm „Klaasikillumäng” (1985) ehk siis see eespool mainitud hirmsasti igav teos, mille üsnagi hirmutava puruneva klaasi heli peale kõik ahastama hakkasid. Nüüd, juba tudengina „Klaasikillumängu” vaadates pole sellel animatsioonil minu meelest otseselt viga midagi, selle visuaalsed lahendused ja katsetused huvitava meediumiga andsid kokku üsnagi põneva kümme minutit. Kuid ma nõustun oma vanematega täielikult selles osas, et ega seal midagi väga loogilist või seikluslikku ei toimu.
Lapsena ma eesti animatsiooniga eriti kokku ei puutunud, nõnda on nüüd tagantjärele huvitav mõista, kuidas vihjed sellele on minu koduses keskkonnas alati olemas olnud. Üleüldse tundub, et minu põlvkond on Priit Pärna ja teiste meie suurkujude tehtud filmidega palju vähem kokku puutunud kui eelmised põlvkonnad. Kõik mu praegused teadmised eesti animatsioonist on tulnud koolist ja ma ei kujuta enam ettegi, et saaksin jätta märkamata viited niivõrd kuulsatele filmidele. Vanemate omavahelised, veidike veidrad, kuid vägagi järjekindlad naljad hakkasid kokku kõlama mu igapäevase õppega — naljakas, kuidas asjad omal viisil paika võivad loksuda.
