Millest räägivad filmitudengite parimad tööd?
Juba rohkem kui kaks kümnendit toodab Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut, kõnekeeles tuntud lihtsalt lühendi BFM all, järelkasvu Eesti kordamööda ( ja vahel lausa läbisegi) kiratsevale ja õilmitsevale filmivaldkonnale. Tudengitel valmib igal aastal hulganisti lühifilme, millest parimate pärgamiseks on andnud tugeva platvormi tudengite enda „EFTA”, „Best of BFM” ehk „BOB”.
Olgu sügavalt isikliku märkuse korras öeldud, et kuigi olen püüdnud filmikriitikuna ja lihtsalt kultuurientusiasmi ning noortele kaasa elamise korras vaadata ära nii suure läbilõike tudengite töödest kui vähegi võimalik, pole see sugugi kõige lihtsam ülesanne. Selleks on BFMis valminud filmide levi lihtsalt liiga napp. Kui neid aga žüriitöö korras aastaid tagasi esimest korda süsteemsemalt vaatama sattusin, sain justkui kaikaga pähe: miks ometi jäävad nii heal tasemel filmid kooliseinte vahele ega ole publikule kergemini leitavad ka väljaspool neid?
Osaliselt on põhjusi muidugi lihtne tuletada — tegemist on ikkagi koolitöödega ja nende tase kõigub märkimisväärselt. Kuigi näiteks teatriõpilaste töid näeb tänu suurte teatrite mängukavva jõudmisele ka laiem publik, retsenseeritakse neidki pigem ettevaatlikult — näiteks on olnud heaks tavaks alles õpingute teel näitlejaid nimepidi mitte arvustada. Ja üleüldse, kui paljud oma kõiksugu bakatöid või lihtsalt ülikooliülesandeid ikka kuigi helgelt mäletama jäävad.
Ometi ei jää BFMis valmivate linalugude koorekiht paljudes elementides sugugi alla isegi täispikkadele eesti mängufilmidele. Seega võiks vähemalt kohalik filmirahvas olla nendega paremini kursis, mistõttu on enam kui küllalt põhjust heita pilk vähemalt „BOBi” parima filmi kategooriasse jõudnud linalugudele. Igasugustesse ammendavatesse üldistustesse tuleb nende puhul suhtuda ettevaatlikult. Viis filmi on siiski võrdlemisi väike valimik ja needki läbisid eelžürii subjektiivse maitsefiltri. (Olgu läbipaistvuse huvides öeldud, et siinkirjutaja kuulus kategooria lõppžüriisse.) Ometi annavad need mõningast aimu, millest mõtlevad ja mida võiksid eesti filmimaastikule tuua järgmise põlvkonna tegijad.
Mis mees sa oled siis?
Kui otsida viiele BFMi parimale mullusele linaloole ühisnimetajaid, kerkib kõige selgemalt esile noorte meeste riski- ja kambakäitumine. Noori peibutavast manosfäärist on viimastel aastatel räägitud palju; rohkelt tähelepanu pälvisid nii Netflixist leitav briti hittsari „Adolescence” kui ka sealsamas maandunud dokumentaal „Louis Theroux: Inside the Manosphere”. Sotsiaalmeedias levivad trendid kulutulena kõikjale üle maailma. Nüüd on lõpuks ka Eestis järele jõudmas neid peegeldav kultuurivaldkond ja väljaspool BFMigi on hetkel töös mitu filmi, mis räägivad just noorte meeste kasvuvaludest ning identiteedikriisist.
Filmis „Kihlvedu” (rež Aaron Thor Härm) on seda kujutatud läbi kahe pealtnäha vastandliku mehetüübi kohtumise. Kusagil maakohas peetud peo järel satuvad ontlik Maru ja tema tüdruksõber Nora autoküüdil kamba peale, kes meenutab filmi „Päevad, mis ajasid segadusse” tegelasi. Pealkirjas mainitud kihlveoks on kahe auto võiduajamine teel bussijaama. Tudengist Marut vaadatakse halvasti varjatud umbusuga ja alguse saab rituaalne proovilepanek: kas pehme beetaisane saab kamba testosteroonist pakatavate alfaisaste möirgamise keskel hakkama või murdub. See seab Maru valiku ette, kas sattuda karjaga ähvardavasse konflikti või mängida omaksvõtu huvides kaasa. Kõige selle varju jääb Nora, kelle soovid ja hirmud jäävad mehepoegade möirgamise taustal
tähelepanuta.
„Kihlvedu” on kompaktselt lavastatud, kaasahaaravalt filmitud (operaator Siim-Kaspar Kollamaa) ja näitlejatel eeskujulikult välja mängitud. Kõik kolm aspekti saavad eriti võimsa punkti pika stseeniga, milles Maru ja Nora lõpuks omavahel põrkuvad.
Karel Käos ja Luisa Lõhmus on noore paarina tugevad, eriti pritsib sädemeid aga Robin Täpp rullnokkade kamba liidrina. Selle soorituse eest pälvis mullu Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Täpp ka „BOBi” parima kõrvalosatäitja preemia. Kuhjaga teenitult, sest tema mäng on täis sisemist pulbitsevat pinget, millest pressib pinnale küllaga agressiooni ja ülbust, aga ka aimatavat provintsihäbi ja alaväärsuskompleksi. Kuigi Viljandis õppivatel näitlejatel on läbi aastate olnud Tallinna lavaka omadest keerulisem silma paista, on Täpp näidanud end ühe kõige huvitavama ja julgema noore näitlejana.
„Kihlvedu”, 2026. Režissöör Aaron Thor Härm.
Mitte kõik…
Eelmisega väga sarnastest teemadest ja dünaamikatest räägib ka „Raputatud Rapuntsel” (rež Art Nõukas), mis oli ühtlasi tänavuse, suve alguses toimunud „BOBi” suurim võitja. Enda kontole koguti nii parima filmi, parima lavastaja, parima operaatori (Siim Volkmann) kui ka parima peaosatäitja (Hanna Jaanovitš) preemia. Muide, loobumisega aegunud sookategooriatest näitab „BOB” potentsiaalset eeskuju ka paljudele teistele auhinnatseremooniatele.
„Raputatud Rapuntseli” sündmustik viib maakoha metsade vahelt suurlinna — magalarajooni ühte nägu paneelmajade koridoride ja korterite keskele. Liftis kohtuvad Anna ja Mikk (Leonhard Sass Taalmaa). Nende vahel tekib pinge, milles võib aimata nii teatavat ohutunnet kui ka tõmmet. Selgub, et kui neiu suundub oma korteri üksindusse, siis noormees korrus allpool toimuvale peole. Lärmakate kuttide oleng võtab seal üha valjemaid mõõtmeid. Neist ei jää mõjutamata ka Anna, kes ilmutab olukorra suhtes tüdimust, kuid ka mõningast huvi.
„Raputatud Rapuntsel”, 2026. Režissöör Art Nõukas.
Oma lõpusirgel räiget olmet peaaegu et unenäoliste elementidega ristava filmi üheks kõige paeluvamaks osaks on taas noorte meeste kambainstinkt. Uue põlvkonna filmitegijad on piisavalt tundlikud, et näha sügavamale klassikalistest hea-halb-vastandustest. Nii „Kihlveo” kui ka „Raputatud Rapuntseli” keskmes on tegelased, kes on ühelt poolt justkui head, tähelepanelikud, meeldivad, hoolitsevadki mehed (nii lihtne on kujutleda neid ütlemas suurte koerasilmadega, et „mitte kõik mehed…”), kuid murduvad sotsiaalse surve all sedavõrd, et on võimelised täpselt sääraseks vägivallaks, mille käes eelkõige naised, aga ka teised mehed õõvastavalt sageli kannatavad.
Eraldi väärib välja toomist Jaanovitši rollisooritus, mis on täielikult väärt võidetud auhinda. Kahe aasta eest lavaka lõpetanud näitlejatar on juba jõudnud Draamateatri hingekirja ja teinud kaasa mitmes meeldejäävas lavastuses, nagu „Rahamaa”, „Võõrad”, „Eneseabiõpik” ja „500 aastat sõprust”. Senise põhjal võib arvata, et tal on ees veel suuremad rollid ja auhinnad nii teatrilaval kui filmilinal.
Seda, kuhu eelkirjeldatud riskikäitumine välja võib jõuda, näitab „Lilleke rohus” (rež Steven-Kristjan Tšoba). Kui võrrelda teiste auhinnatud viisiku filmidega, on „Lilleke rohus” veelgi tumedamate pööretega ja pakub ehk ka äratuntavamat dramaturgilist skeemi. Siiski moodustab see eelkirjeldatud linatöödega tugeva temaatilise komplekti. Kaks pisisuli võtavad ette röövi. Lihtsa „sisse-välja-käiguna” plaanitud kuritöö läheb nihu ja peategelasel tuleb selgusele jõuda, kuidas klapib tema roll isana tema valikute tagajärgedega võõrastele peredele. Riskikäitumise tulemus on seegi.
„Lilleke rohus”, 2026. Režissöör Steven-Kristjan Tšoba.
Kas näkil on kõrvad?
Tumedate teemade keskel pakub tröösti lühim film selles viisikus, napilt kuueminutine „Kas kalal on kõrvad?” (rež Steven-Kristjan Tšoba) — visuaalne ja isiklikuna mõjuv poeem vanaisaga kalal käimisest, klaverimängust ja mälestustest. Helgelt ja kaunilt üles filmitud lugu (operaator Frank-Leander Sapego) pälvis „BOBil” parima montaažirežissööri preemia (Grete Helena Simmo).
„Kas kalal on kõrvad?”, 2025. Režissöör Steven-Kristjan Tšoba.
Minu isiklikuks lemmikuks kujunes tugeva viisiku seas aga maagilisrealistlik „Põdrakanepi õitseaeg” (rež Linda Maria Saar), mis viis koju parima stsenaariumi (Saar ise) ja parima helikujunduse (Jarko Rööpson) preemia. Ringiga algusesse tagasi jõudes räägib ka see film meie kaasaegsetel ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel, mida võiks kirjeldada terminitega „patriarhaat”, „sooline ebavõrdsus” ja „lähisuhtevägivald”. „Põdrakanepi õitseaeg” teeb seda aga otsesõnalise ühiskonnakriitika asemel läbi muinasjutulise filtri, kordamööda võluvalt peenelt ja piisavalt otsekoheselt, et tegijatel südamel olnud teemad poeesias kaotsi ei läheks. Läbivateks kujunditeks on põdrakanep — mis, nagu teatab algustiiter, aitab 99 häda vastu — ja appi karjuv näkineid (Mirjam Äkke), keda peategelannast Ene (Ülle Sillamäe) kohaliku järve ääres kohtab ja keda ta pärast mõningast vaagimist abistada otsustab.
„Põdrakanepi õitseaeg”, 2025. Režissöör Linda Maria Saar.
Eriti teenitud on siin stsenaariumipreemia. Palju on räägitud just käsikirjadest kui eesti filmi Achilleuse kannast. Paistab, et seegi mure on hakanud viimastel aastatel hajuma, sest „Põdrakanepi õitseaeg” on üles ehitatud meisterlikult. See avab oma maailma sammhaaval, vaataja jaoks täpselt nii palju, et oleks, mida jälgida, kuid jätab osa asju ka üksnes aimatavaks, nii et tahaks selle maailma kihtidesse enamgi kaevuda.
Selle kaunilt üles filmitud (operaator taas kord Frank-Leander Sapego), pilkupüüdva värvigammaga filmi tegevus leiab aset keset kaunist loodust ja värvikirevaid maastikke, kuid on samas kõri ümbert pitsitavalt kõhe, niipea kui meenub, millest kogu see muinasjutulise pääsemise lugu tegelikult räägib, millises kontekstis see toimub (Eesti lähisuhtevägivalla statistika on kergesti leitav) ja kui paljudele see fantaasia asemel argipäevaks on. Tugevamat viimast stseeni, mis muinasjutust otse tegelikkusse juhatab, on keeruline ette kujutada.
Tahaks lennata
Veel kord artikli algusse naastes — mõjub kahetsusväärselt, et sedavõrd tugevad lühifilmid jõuavad vaid vähesteni. Nagu igasuguste lühifilmide levi puhul, laiub ka siin kuristik linalugude väärtuslikkuse ja võimalike huviliste silmapaarideni jõudmise vahel. Kuigi kodumaist filmitoodangut kandvaid voogedastusplatvorme on loodud mitmeid ja lihtsasti ligipääsetavad on nii Jupiter kui ka Arkaader, võiks kuskilt saada ka süsteemse ülevaate BFMi paremikust, ilma et peaks korra aastas ülikooliseinte vahel toimuvatele seanssidele peale passima. Kuigi see tuhandeid vaatajaid ilmselt ei tooks, annaks kergem leitavus vähemalt filmivaldkonnale ja loodetavasti ka ajakirjanikele võimaluse pealekasvava põlvkonna loominguga varakult kursis püsida.
Veel raskem küsimus on muidugi, mis sellest põlvkonnast pärast koolitööde valmimist, esimeste kiidusõnade ja auhindadegi pälvimist ja diplomi omandamist edasi saab. Paljudest lühifilmidest paistab nii lavastuse, teemavaliku kui ka tehnilise täpsuse põhjal otsustades talenti ja nii võiks nende autoritele otsemaid nende esimese täispika mängufilmi lavastada anda.Just praegu oluliste teemade avamisest, nagu neid käsitlevad vähemalt neli siin kajastatud viiest filmist, on eesti filmis tervikuna jätkuvalt vajaka. Lavastajaid, kes aastaid oma võimalust ja isegi väiksema eelarvega linalugude jaoks vajalikku piskut ootavad, on aga ees terve pikk rida. Selline ootamisaeg pärsib enamiku võimalusi end pärast kooliaega töös hoida ja professionaalselt arendada; vabakutseliste üldisest äärmiselt ebakindlast staatusest ja lavastajate rahalisest virelemisest ei tasu rääkidagi. Kui kirjanik või muusik saab ka üksinda käe soojas hoida, siis filmitegijal on see erakordselt keeruline. Talentidel on kerge manduda ja eesti film ning kultuur laiemalt võivad neist lihtsalt ilma jääda.
Mitte et kõik peaksid jääma ootele, kuniks riigi rahakotirauad avanevad, või tegema filme miljonilise eelarvega. Nii Eestist kui ka välismaalt on rohkelt näiteid, kuidas kõige säravamad linalood (Jaapani hitist „Las kaamera käib — zombid!” kuni tänavuse õudussensatsioonini „Sundmõte”, Sander Marani võrratust muusikalist „Mootorsaed laulavad” kuni Meel Paliale terve põlvkonna portreeni „Pikad paberid”) võivad paraja tahte, innu ja leidlikkuse korral valmida vaat et põlve otsas ja päädida ikkagi nii rahvusvahelise menu kui ka auhinnasajuga.
Loodan sügavalt, et alustavatel filmitalentidel on piisavalt pealehakkamist, visadust, leidlikkust ja ettevõtlikkust, et mitte jääda ootama ideaalset projekti, „Tõe ja õiguse” või „Meie Erika” mõõtu suurfilmi, ega isegi võbelevaid rahastusotsuseid, vaid teha midagi vastavalt nendele vahenditele, mis lühemas vaates kättesaadavad. Nii on võimalik saada vägev filmitegemise kogemus juba ammu enne kolmekümnendate eluaastate teist poolt või neljakümnendaid, mil paljude eelmise põlvkonna tegijate täispikad debüütfilmid lõpuks ilmavalgust näinud on.
See aga ei kahanda kultuuri rahastusega tegelejatel lasuvat vastutuse koormat. Kuigi leidlikult ja odavalt on võimalik suurepäraseid filme teha, on praegu sellesse valdkonda suunatud summad ikkagi naeruväärsed ega jõusta piisavalt end juba tõestanud tegijaidki, mis siis veel rääkida eesti filmi pealekasvu toetamisest, BFMi edusse investeerimisest või eesti filmi potentsiaali korralikust vallapäästmisest. Seda potentsiaali on aga rohkem kui küll. BFMi lühifilmid tõestavad aasta-aastalt, et talendid, oskused ja taip on olemas. Tegijate tiivad on juba varakult üle ootuste laialt välja sirutatud, nüüd tuleb aidata neil lendu tõusta.
