Üks piltnikest on siiski Hans, Hans Roosipuu. (Eraelus ikka ja jälle Roosipuu Ants. Näidake mulle tavaeestlast, kes hobust hhhobusena välja ütleb! Kui ta just professor Higgins pole.) Teine on sünnist saati ikka tõesti Ants, Ants Säde, minu vend.
Kirjatark Kätlin Kaldmaa on 2006. aastal, arvata 35-aastasena mõnevõrra kurjalt teatanud: „Sest on ju iidamast-aadamast vanade inimeste eelisõigus, et nad võivad üldsuse (ja noorte kodanike) huvist hoolimata pajatada ükskõik millisel neile olulisena tunduval teemal.” (Looming 2006, nr 10) Siinsed fotonurgad on tõepoolest kokku pannud äsja 85-aastaseks saanud vana inimene ja teemadki on ju äärest ääreni. Aga enamasti noortest ja ilusatest inimestest. Kuidas siis nüüd olla?
Kuidagi iseenesest tulid siia pildid teatrist ja muusikast ja kinost, aga peaaegu pole pilte filmikaameratest. Et rohkem näopildid või nii. Mõnikord olen tahtmatult otsekui delfi oraakel, kes portreteeritavate tulevikku ette teab.
Pilte Antsult Kunstiinstituudi kaaslastest (1956–1962), Hansult läbilõikelisemalt, alates tema Edasi-aegsest fotograafitööst ja hiljem filmioperaatori aastatest.
Kõiki ma ise ära ei tundnud, sestap suur tänu aitajatele: Ella Summatavet, Mare Henno, Maria Kalling ja Tartu poolt Toomas Jüriado ja Paavo Kivine.
