Ei õpita koolides eesti animatsiooni ajalugu —
nii palju on tehtud, aga me ei oska pidada lugu
nendest, kes käinud me eel — terve eestlaste sugu.
Ekraanil nähtu on vorminud me mõtete kulgu,
seda, kuidas teisi kohtleme ja teadmisi olnust.
Meie animafilmides hoiti eestlaste vaimu,
väljendades eestlaste vaevu
Nõukogude Liidu koidul, tsensuuri all ja sellest vabanedes.
Väljendades, mis meie hinges toimub.
Eesti esimeses, vaid osaliselt säilinud joonisfilmis „Kutsu-Juku seiklusi” (1931, rež Voldemar Päts) loob animaator fantastilise maailma, kus purjutav koer leiab end ühtäkki põrgust. „Kutsu-Juku” trikkfilmis on käsitletud kurjust ja selle juures näeme ka, kuidas eestlane tajus alkoholiga liialdamist — purjus kutsu hullab ringi ja tunneb rõõmu varese tapmisest. Animatsiooni abil on raskeid teemasid, nagu surm ja põrgu, kujutatud lõbusas võtmes ja filmi jaburus tekitab kognitiivse dissonantsi selle vahel, mis me parima äratundmise järgi toimuma peaks ja mis tegelikult toimub. Teostuma peaks armastus teiste vastu ja teiste heaolu tagamine, sünnib aga hoopis muud.
Eesti esimeses nukufilmis „Peetrikese Unenägu” (1958, rež Elbert Tuganov) on Peetrike jäänud üksi, ilma vanemateta ja sõpradeta. Igavuses vaevlev laps eksleb, otsides midagi tuttavat, aga isegi mänguasjad ei taha temaga mängida. Teised on Peetri maha jätnud, üksi ta olla ei taha ja nõnda lubab ta edaspidi paremini käituda. Tolleaegsetel vaatajatel oli Teine maailmasõda veel värskelt meeles. Vaataja võis tunda ennast nagu üksi jäänud Peeter, meenutades mahajäetustunnet puruks pommitatud Tallinnas ja samas ka unistada kaugele kosmosesse lendamisest, nagu filmis.
Eestlaste kannatus oli ühine ja see teadmine andis sõja järel jõudu edasi elada, koos, ühe rahvana. Seda aitas omamoodi kanda ka Eestis täiesti uus filmivorm, nukufilm.
Animatsioon on hoidnud ka rahvapärimust, nt „Põhja konn” (1959, rež Elbert Tuganov). Tuganovile omaselt vastandub see ideoloogiliselt kommunismile. Film ühendab eestlasi meie pärimuse kaudu ja turgutab vaimu. See tuletab meelde vaprust ja räägib loo, kuidas ennemuiste, hea südamega kurja vastu võideldes, võidetud lohe imevägi võitja päralt sai.
Film „Inspiratsioon” (1975, rež Elbert Tuganov) näitab selgelt oma inspiratsiooni allikana Eesti NSV 35. aastapäeval toimunud XVIII üldlaulupidu. Filmis näeme, et taeval on omamoodi kate, see on kaetud punase ja kollasega. Taevas saab kattest vabastatud ja jälle siniseks koos laulupeo toimumisega. Mulle tundub, et sellel ajal kasvas eestlastes tahe põgeneda Nõukogude korra poolt määratud tuleviku eest. Filmis „Pühapäev” (1977, rež Avo Paistik) lahkub tegelane teda igapäevaselt ümbritsevast keskkonnast — läheb puhkusele aeda. Või näiteks film „Tolmuimeja” (1978, rež Avo Paistik): soov võtta lahti see punane Tolmuimeja, mis kasvades hävitab kodud ja ajab nende elanikud minema, soov muuta see tolmuimeja hoopis lootusest kirevaks — see tundub iseseisvuse taotlemisena, ilma et seda nimetataks.
Muutust, mida oodatud, kaua aega ei tule. Ja siiski. „Eine murul” (1987, rež Priit Pärn) näitab, kui jube oli Nõukogude argipäev Eestis. Tohutu puudus, järjekorrad, mis pikad kui juhe. Need jõudsid ekraanile — oi, kui tore!
Viimaks vabaneb Eesti, nüüd on iseseisev majutus („Hotell E”, 1992, rež Priit Pärn) — kuigi seinad on maas, siiski piirid veel tajutud.
Kas ka kärbsed on kadunud?
Nad ootamas momenti, mil külalised on ajutud.
Eesti animatsioon on aidanud meil rahvana omavahel suhelda,
teistele näidata, kuidas koos elada
ja hakkama saada ajal, mis raske ja üksildane.
Ei ole siiski üksi ükski eestlane Animatsioonis.
„Kutsu-Juku seiklusi”, 1931. Režissöör Voldemar Päts.
