Ka seekordses aastalõpunumbris teevad teatriuurijad ja -kriitikud kokkuvõtte möödunud teatrihooajast; sel korral jagas oma muljeid 27 teatrihindajat. Pole üllatav, et palju tõsteti esile Semperi ja Ojasoo „Macbethi” ning Taavi Tõnissoni „Plekktrummi” — mõlemad on n-ö suured lavastused, mille ridade vahelt saab välja lugeda ka eesti teatris pikisilmi igatsetud poliitilist sõnumit. Selle vähesust heidetakse vastustes siin-seal ette.
Vaadates aga, mida vastustes veel väärtustatakse, ei näe ma põhjust muretseda, et teater ei suhestu piisavalt meid ümbritseva karmi ja kriisiküllase reaalsusega. Teatri tundlik närv ei seisne üksnes selles, et panna laval kõnelema sõjateemad — pahatihti on see hoopis publitsistlik järelvirvendus. Teame ju niigi, et käib sõda, teame sedagi, et sõja toimemehhanisme on kajastatud maailma dramaturgiaklassikas. Kui teater seda kõike kaasa ei korda, ei tähenda see veel eskapismi. On oluline, et see ajastutunnetus tehtaks laval tajutavaks, ärgitamaks vaatajat olukorrast väljapääsu otsima. Kui lavakujund kipub juba osutama, et keegi teine kusagil on võimuiha küüsis või populistid võimule lasknud, ei taju ma seda enam poliitilisena. Milleks parastada või hoiatada tagantjäreletarkuse valgel, kui olukord siin ja praegu nõuab teadvustamist ja täit kohalolu.
Seetõttu tundub kõnekas ja aktuaalne hoopis see, kui palju mainiti oma vastustes vaimset tervist, laiemalt inimese vaimset seisundit uurivaid lavastusi. Just nimelt lavastusi, mis pelgalt ei kirjelda ega anna hinnanguid, vaid panevad publiku lavalolijatega sarnaseid olukordi läbi elama: „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”, „Kõik ägedad asjad”, „Kolm ahvi”, „Kotka tee taeva all” — kaks viimati nimetatut, nagu ka „Plekktrumm”, on sündinud Priit Põldma osalusel, keda samuti ankeedis korduvalt nimepidi välja toodi.
Lisaks on rõõmustav, et märgatud on EMTA lavakunstikooli XXXI lendu. Noori teatritudengeid on Eestis alati armastatud ja vahel on tundunud, et neist räägitakse liigagi palju, justkui juba avansiks. Kuid kõnealuse lennu tegemised paistavad silma oma kontseptuaalsusega. Kursuse juhendaja Jaak Prints on oma kolleegide ja õppejõudude valikuga moodustanud võimsa meeskonna. Lennu kasvandikud on mitmekülgselt mõtlevad noored näitlejad, kes suudavad kaasa kõnelda väga erinevates žanrites. Kui tahavad, korraldavad festivali, kui tahavad, teevad psühholoogilist teatrit. On näha, et nad ei ole lihtsalt värske tööjõud meie teatritele, vaid nad hakkavad meie teatrit ka looma.
Usaldagem siis noori ärksa tajuga teatritegijaid ning aidakem kujundada keskkonda, kus katsetada ja ümbritseva reaalsuse aktuaalseid impulsse tajuda (puudutagu see kas või samuti korduvalt mainitud teatri rahastamismudeleid), isegi kui sõnum ei ole tavapärases mõttes poliitiline.
MADIS KOLK
