Tänavuse teatripäeva peo korraldas Eesti Rahva Muuseumis Tartu Uus Teater. Tihti on teatrigalale ette heidetud, et see ei mõtle telepubliku peale, millele on siis omakorda vastu väidetud, et see on teatrirahva oma tsunfti pidu, mida polegi vaja kuidagi eriliselt televisiooni jaoks kohandada. Ega seda seekordki kuidagi eriliselt kaamerale ei lavastatud, küll aga oli just sisuliselt oluline see, et esile tõsteti kõiki nominente, andes neile väikeste videoklippide kaudu sõna. Samas oli vähem teatraalset pidulikkust: kui laureaat ei saa tõusta suurele lavale, vaid peab tänukõne pidama oma pingirea vahest, siis on raskem teha selliseid avaldusi nagu näiteks Juhan Ulfsaki kuulsaks saanud seakisa-statement 2019. aastal. Arvestades, et oli „Macbethi” aasta, mõjus aga performatiivse aktina ka tänavune Ulfsaki mobiili kasutamise õpetus teatris.
Ühesõnaga, see, et kõigile nominentidele sõna anti, võimaldas just aru saada, kui rikas on meie teater ka väljaspool „Macbethi” edu ja menu, millest mõtlevad meie teatritegijad ja mis neid looma paneb.
Iseenesest olulisele teemale osutas dramaturgiaauhinna nominent Priit Põldma, keda teeb murelikuks sõnateatri ja etenduskunsti vastandamine, kuigi aetakse ju sama asja ega konkureerita publiku tähelepanu, riigi rahastuse ega auhindade pärast. Põldma avaldas veendumust, et mida paremini läheb valdkonnal tervikuna, seda paremini läheb ka igal selle üksikul osal. Idealistlikus plaanis igati õige seisukoht ja just seda, et aetakse sama asja, arvavad ka etenduskunstnikud ise. Nad poleks ilmtingimata soovinud ega vajanud ka eraldi auhinnakategooriat; neile piisaks, kui nende tegevust märgataks just nimelt teatri tervikpildi osana. Kuna see aga päriselus nii ei ole, siis olgu pealegi žüriide fookuspunkte natuke rohkem. Suur asi on juba see, et etenduskunsti auhinna pälvis tänavu Lauri Lagle „Reis metsa lõppu”, kus teatrimaastiku äärealal toimuvaid katsetusi tõlgivad üldarusaadavasse teatrikeelde lavakunstikooli haridusega näitlejad. Loodetavasti loob see tõlgenduskeelt, mille abil edaspidi märgata ka vähem kodustatud otsinguid ja eksperimente.
Aga veelkord, ega see probleem tohikski polariseerida. Kunstis võiksid kõlama jääda eeskätt sellised mõtted, mida väljendas dramaturgiaauhinna laureaat Urmas Lennuk, kes pani südamele, et usaldaksime rohkem eesti autoreid ja tekste ega käituks nendega poliitikute kombel plakatlikult. Või näitlejaauhinna laureaadi Külli Teetamme pöördumine oma tudengite poole. Või Peeter Volkonski ja Andres Mähari humoorikas intervjuu lavastuse „Minu trükikoda” prooviprotsessist, mis tuletas meelde, et eluterve eneseiroonia kunstnikuego aadressil võib puhtal kunstil endal kõnekamaltki kõlada lasta.
MADIS KOLK
