Hiina mõttepärimuses leidub hulk muusikaga seotud tekste, milles on kesksel kohal sellised märksõnad nagu „kulgemine”, „vägi”, „hingus”, „rõõm”, „tundetuum”. Muusika olemuslikud küsimused, kus tehnilis-esteetilise fenomeni asemel on oluline inimlik mõõde, on meie kaasajal üha rohkem esile kerkinud ka õhtumaade kultuuris. Mõte viia käesolevas artiklis kokku ida ja lääne muusikakäsitluse üksikuid seiku arenes siinkirjutajal iseenesest, orgaaniliselt, kuna kõik eespool loetletud üldinimlikud fenomenid olid esindatud kahel õhtul, millest esimene leidis aset Estonia kontserdisaalis, soleerimas Julia Fischer, teine sakraalses ruumis, Tallinna Metodisti kirikus, kus soleeris Hans Christian Aavik. Euroopaliku kultuurifilosoofia ilmingute käsitlemises läbi idamaise mõtteloo prisma aitab mind suuresti Vana-Hiina muusikafilosoofiale pühendatud raamat, mille autoriks on Margus Ott1. Sellest raamatust selgus, et Hiinas liigitati muusikainstrumente materjali järgi, millest pill või pilli kõige olulisem osa oli tehtud. Nii olid käibel metallpillid (kellad, gongid), kivipillid (kõlakivid), savipillid (anumflööt), nahkpillid (trummid), bambuspillid (flöödid), kõrvitspillid (suuorel), puupillid (zhù ja yù) ja siidipillid (keelpillid: kandled, tsitrid, simblid). Läänes tunneme me klahvpille, keelpille, puhkpille, löökpille… Siinmail toonitatakse pillide üksikuid ehituslikke elemente või lihtsalt millegi tegemist: puhumist, löömist jne. Kas pole olemuslik erinevus ida ja lääne lähenemises?
EK hooaja lõppkontsert 8. mail 2024 Estonia kontserdisaalis; solist ja viiulirühma kontsertmeister: Julia Fischer (Saksamaa), orkester: Academy of St Martin in the Fields (Suurbritannia). Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti sümfooniad: nr 29, A-duur (KV 201) ja nr 40 g-moll (KV 550); Ludwig van Beethoveni Romanss nr 1 G-duur, op. 50 viiulile ja orkestrile (1788) ja Romanss nr 2 F-duur, op. 40 viiulile ja orkestrile.
Kogu maailmas hinnatud, 1958. aastal Sir Neville Marrineri poolt Londoni St Martini kiriku juurde loodud orkestrit on iseloomustatud vaid ülivõrdes, muu hulgas sõnaga „legendaarne”. Eesti publik sai selle paikapidavuses ise veenduda — inglaste empaatiavõime ja paindlik detailitunnetus olid tõesti muljetavaldavad.
Orkestri kunstiline juht on õieti tippviiuldaja Joshua Bell, kelle laia emotsionaalse skaalaga vitaalne interpretatsioon on eesti kuulajaskonnale tuttav. Tallinnas orkestri eesotsas üles astunud Julia Fischerit, mainekat viiuldajat ja pianisti, kammermuusika- ja viiulipedagoogi, seob selle orkestriga kahekümneaastane koostöö. Kontserdi kava oli jaotatud sisuliselt kaheks: esimeses pooles peegeldus helides maailm täis helgust, noorust ja kevadet, teises pooles domineerisid varjud, kurbus ja traagika. Kontserdi alguses kuuldud Mozarti värskusest pakatava 29. sümfoonia II osa unenäolisuse vahetasid loo kulgedes välja noolena üles sööstvad käigud, mis lähtusid justkui Amori vibust või Ülestõusmise müsteeriumist. Puhkpillide sulandumine keelpillikoosseisu oli niivõrd orgaaniline, et tekkis kujutlus hapnikupilvest, mis orkestrile täiendavat kopsumahtu andes selle otsekui leviteerima pani.
40. sümfoonia, mille Mozart lõi kolm aastat enne oma surma, on barokkhelistike afektiõpetuse kohaselt loodud „kirgliku valu helistikus”. Selle palju kuuldud algusmotiiv oli orkestri interpretatsioonis kantud erilisest, ühtaegu kurvast ja loobumuslikult kaunist hingusest. Range kontrapunkti koega Menuett kontrasteerus sellega valusalt nagu surmatants — konkreetne ja vääramatu.
Julia Fischer ja Academy of St Martin in the Fields.
Kuvatõmmis Youtube’i videost
Beethoveni romanssides köitis Fischeri imeilus legato, selle voolavus ja samas lihtsus. See lihtsus — nii nagu Mozarti geniaalne loomingki — on ilmselgelt suure töö ja süvenemise tulemus. Kunstiga on kord juba nõnda, et teemasse peab seni süvenema, n-ö materjali vastupanuga maadlema, kuni tulemus saavutab spontaansuse, loomulikkuse. Nii nagu tabav sõnakasutus, on olemas ka muusikaline täpsus. Fischeri interpretatsioon võlub oma loomuliku kulgemise ja liigendatusega, sisemise sugestiivsuse ja väljenduse täpsusega. Lühidalt: oskab tabada tundetuuma.
Jah, märksõnad nagu „geniaalne”, „legendaarne”, „tippviiuldaja”, „karjäär”, „konkurss”, „konkurents” on ju üdini läänelikud. Julia Fischer on öelnud: „Karjääri tegemise ja muusika vahel peaks olema õige suhe. Kui karjääri tegemine osutub muusikast tähtsamaks, siis selline karjäär pikaks ei kujune.”
Julia Fischer on pälvinud ajakirjanduses tuumakat tähelepanu. BBC Music Magazine Awards 2006 kirjutab: „Julia Fischer on hingestatud mänguga muusik, kes ei luba kübekeselgi egol tulla muusika ja kuulaja vahele.” Joshua Cosman (2009) nendib: „Mängigu ta Bachi, Schubertit või Sibeliust, kõigest õhkub ülimat keskendumist ja distsipliini. Nõnda ka elus.”
Julia Fischer.
Uwe Arensi foto
Hiina keeles on sõnadel „rõõm” ja „muusika” üks ja sama märk, need on sünonüümid. Rõõm aga ei tähenda ükskõik millist nautlemist või ohjeldamatust. Spinoza termineid kasutades võiks öelda, et siin peetakse silmas „reipust”, kõikehõlmavat rõõmu ehk hilaritas’t või lihtsalt rõõmu üldiselt ehk laetitia’t. Inimesed ei talu muusikata/rõõmuta olekut ja muusika/rõõm ei talu kujuta olekut. Rõõm tekibki ülendatud rituaalsest muusikast, hiina õpetuse kohaselt tundetuuma väljendamisest, milleks kasutatakse eeskätt keelpille. Lääne heliloojatest seostub rõõm otsemaid Mozartiga. Rõõmsameelsus Mozarti helindites on omaette fenomen ja enamikule meist käsitamatu. Teame vaid seda (kas või isiklikule kogemusele toetudes), et suur sisemine rõõm sünnib sageli ränkadest eluraskustest. Kõige suuremad naljahambad on sageli just need, kelle teele on elu veeretanud üksjagu saatuselööke ja katsumusi. Teame ka seda, et pilvitu rõõmu, kerguse ja läbipaistvuse taga on jäägitu pühendumine ja töö. Fischeri interpretatsioonil ja Mozarti elujaataval loomingul on üks ühisnimetaja: mõlemad on kindlalt veendunud, et muusika on inimkonnale eluliselt tähtis, et inimese tundeelu vajab seda nagu vett, milleta saabuks peagi surm.
Sarja „Aavik Salzburgis” lõppkontsert 25. mail Tallinna Metodisti kirikus. Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste. Viiulisolist: Hans Christian Aavik. Kaastegevad Karolina Aavik, Theodor Sink ning lauljad Yena Choi, Annely Leinberg, Raul Mikson ja Kristjan-Jaanek Mölder. Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti muusikaline näidend „Thamos, Egiptuse kuningas” (KW 45/336a) ja Viiulikontsert nr 5 A-duur (KV 219).
Austria näitekirjaniku Tobias Philipp von Gebleri (1726–1786) näidend „Thamos, Egiptuse kuningas” esietendus 1774. aastal, seega tähistati Tallinna Metodisti kirikus näidendi 250. aastapäeva ja ühtlasi esmaettekannet Eestis. Noor Mozart komponeeris selle ooperliku näidendi muusika, mida Viinis esitati etenduste sissejuhatuseks ja ka sõnalavastuse vaatuste vahel pikema perioodi vältel aastatel 1773–1780, nii et avaetendusel kõlasid ilmselt vaid esimese ja viienda vaatuse avakoorid. Selle kangelasdraama tegevus toimub aastal 3000 e.m.a. „päikeselinnas” Heliopolises. Näidendi peategelase prototüübiks peetakse Ülem-Egiptuse vaaraod Thamust, keda Sokrates mainib oma filosoofilises teoses „Phaidros”. Tegevustikus vahelduvad võimuintriigid, isamaaline paatos ja tulised abipalved taeva poole.
Tõnu Kaljuste juhatusel kõlasid koor ja orkester ehtmozartlikult, täisvereliselt ja vitaalselt. Pisut jäi mulle arusaamatuks, miks järgnesid mitu orkestri vaheosa ilma vahetekstideta ja võtsid suurteose hoogu vähemaks. Lisaloona esitatud Arvo Pärdi „Meie Isa palve” („Vater unser”) kooriversioon sobis sakraalsesse ruumi suurepäraselt.
Mozarti 1775. aastal loodud Viiulikontserdil nr 5 A-duur (KV 219), tuntud ka „Türgi kontserdi” nime all, on Aaviku muusikuelus oluline tärmin, sest just seda esitas ta võidukalt 2022. aastal mainekal Karl Nielseni konkursil. See elavast virtuoossusest ja lummavatest meloodiatest tulvil viiulikontsert seostub Aavikul avara hingusega (I osa tempotähistuseks on Allegro aperto, st rõõmsalt, avatult), Šveitsi mägede kauni vaatega. Viini õukonnas moes olnud janitšaride muusika avaldus ehedalt idamaistest kõlaefektidest ja eksootilistest rütmidest pakatavas III osas. Viiulikontserdi II osa tuli publiku nõudmisel veel kord esitusele, kuid hoopis teose varasema versiooni kujul.
Arvo Pärdi „Mozart-Adagio” esiettekanne toimus 1992. aastal Helsingis trio Kalichstein-Laredo-Robinson (USA) esituses. See klaveritrio ei ole vastandamisel põhinev kollaaž ega tavapärane töötlus, muusikaliseks tsitaadiks on selles W. A. Mozarti Klaverisonaadi F-duur [KV 280 (189e)] II osa, mis on tervikuna esitatud, ometi tekib kahe helilooja sünergiast homogeenne tervik. Teos on loodud ootamatult lahkunud vene viiuldaja, erakordse Mozarti-interpreedi ja Arvo Pärdi lähedase sõbra Oleg Kagani (1946–1990) mälestuseks. Hommage kui kauge tervitus Kaganile, kes armastas eriliselt musitseerimist koos oma abikaasast tšellisti Natalia Gutmani ja pianisti Svjatoslav Richteriga. Pärt täiendab Mozarti meloodilist sisemonoloogi paarinoodiste habraste repliikidega, jagades muusikalise materjali delikaatselt kolme pilli vahel. „Mozart-Adagio” hingesügavustesse pööratud eleegiline muusikaline mõtisklus jõudis kuulajate ette Hans Christian Aaviku, Karolina Aaviku ja Theodor Singi nüansirohkes interpretatsioonis.
TKO sarja „Aavik Salzburgis” sisulist fookust kujundanud viiulisolist Hans Christian Aavik suhtles nii sõnades kui musitseerides publikuga sundimatu kergusega. Nõnda suudab end väljendada vaid kunstnik, kes on saavutanud oskuse kulgeda, millest omakorda võrsub vägi, mis õieti tähistab kättesaamist, saavutamist, millenigi küündimist.
Hans Christian Aavik ja Tallinna Kammerorkester Metodisti kirikus. Ettekandel Mozarti Viiulikontsert nr 5 A-duur.
Rene Jakobsoni foto
Hiina mõttepärimuse kohaselt on korratu ajastu viisid rahulolematud ja tekitavad raevu, valitsus(meetmed) on arutud. Hukatuse riigis on viisid kurvad ja teevad mõtlikuks, rahvas on kitsikuses. Korratul ja juhmuse küüsis oleval ajastul levivad hukatuslikud viisid ja muusikud takerduvad erinevatesse tegevustesse, mis kahjustavad väge. Need on näiteks liiasusekalduvus ja nilbusetaotlus, kiirustamine ja sahmiv taotlus, üleolev ja ülbe taotlus. Sellele vastukaaluks sümboliseerib muusika oma õilsaimas tähenduses taeva ja maa kooskõla, tema abil saab avada maa ummistunud sooned.
Muusikat võib võrrelda puuga, millel on juur, tüvi ja oksad. Muusika juureks on tunne, meeleliigutus, tüveks on heliline materjal ja oksteks peen ümberkäimine selle materjaliga. Kõige tähtsam on tegelda juurtega, sest kui juured on hooleta, siis pole tüvel ega okstel elu.
Viide:
1 Margus Ott 2021. Muusika ja muundus: valik klassikalisi tekste hiina mõttepärimusest. TLÜ Kirjastus.
