„Jazzkaare” warm up: Béla Fleck Beattrio
Viimastel aastatel on moodi läinud nn warm up ehk soojenduskontserdid. Nii näiteks „soojendati” eelmist „Augustibluusi” juba veebruaris(!).Tänavust „Jazzkaart” oli kutsutud soojendama nimekas Béla Fleck Beattrio USAst, kelle kontserdile, mis toimus juba käesoleva aasta 11. veebruaril Alexela kontserdisaalis, minagi suure huviga siirdusin. Kooslus — bandžo, trummid ja harf — näib esmapilgul ebaharilik, kuni meenub, et selle taga on kaheksateistkümne Grammy võitja, maailma parimaks bandžomängijaks tituleeritud Béla Fleck.Ükski teine muusik pole avardanud selle pilli piire nii palju ja nii julge fantaasiaga kui tema. Béla Fleck suudab alati vaimustada ja üllatada: kantri juurtest kuni oma eklektilise ansamblini Flecktones, duoprojektini Chick Coreaga ja Gershwini „Rhapsody in Blue” seadeteni. Kõik kolm Beattrio liiget on meil esinenud varemgi, tõsi küll, erinevatel aastatel ja erinevates koosseisudes. Seega on mõttekas anda neist ja nende loomingust väike ülevaade.
Béla Fleck Beattrio.
Reklaamfoto
Pärast publiku kahekümne kaheksa aastast kannatlikku ootamist on Béla Fleck lõpuks taas Eestis, sel korral koos Beattrioga, kes muide on juba ka nomineeritud 2026. aasta Grammy auhindadele parima instrumentaalalbumi kategoorias. Nende kontsert oli üllatusterohke, alates ansambli tavatust koosseisust kuni suuresti just sellest tulenevast väga omanäolisest kõlapildist. Eestis on varemgi džässi mängimiseks harfi kasutatud (näiteks Taivo Sillari trios, kus harfi mängis Tatjana Lepnurm, kitarri Mart Soo), kuid selle kasutamist soolopillina tuleb džässis siiski üliharva ette, rääkimata sedavõrd kontrastsest mängustiilist. Kolumbialasest harfimängija Edmar Castañeda mängustiil on jõuline ja julge, muutes harfi taustapillist mitmekülgseks sooloinstrumendiks. Eraldi märkimist väärib, et Grammy nominatsiooni pälvinud Castañeda on teinud koostööd teistegi maailmakuulsate artistidega, nagu Wynton Marsalis, John Patitucci, John Scofield, Hiromi, Paquito D’Rivera ja Grégoire Maret. Eestit külastas see üdini positiivne džässharfi virtuoos esmakordselt 2014. aastal, andes meeldejääva kontserdi „Jazzkaarel” Merepaviljonis. Kuna tema eelmisel kontserdil viibinuid (kes vastasid tema sellekohasele küsimusele) oli seekord saalis vaid kümmekond, oli tema ebatraditsioonilise mängustiili tundmaõppimine suurele osale publikust huvitav ja üllatusterohke elamus.
Viiekordne Grammy võitja Antonio Sánchez on oma ajastu üks silmapaistvamaid trummareid, kelle pikaajaline koostöö Pat Methenyga on olnud muljetavaldav. Lisaks on ta teinud koostööd Chick Corea, Michael Breckeri ja Joe Lovanoga. „Jazzkaart” külastaski Sánchez esmakordselt 2013. aastal koos Pat Methenyga ja juba 2015. aastal andis ta oma ansambliga vaimustava kontserdi „Jõulujazzil”, mille ajaleht Postimees tituleeris „Jazzkaare” viimase veerandsaja parimaks kontserdiks. Trummari saavutuste hulka kuulub ka tema loodud muusika Oscariga pärjatud filmile „Lindmees” („Birdman”, 2014, rež. Alejandro González Iñárritu).
Koos pakkusid Fleck, Castañeda ja Sánchez kuulajatele erakordse muusikalise elamuse täis haaravaid meloodiaid, säravaid harmooniaid ja kaasakiskuvaid rütme. Kõik kolm silmapaistvat virtuoosi esinesid seekord oma pillil, mida tõendasid ka nende ülipikad soololõigud. Siin oli energiat mitme ansambli jagu ja võis tekkida küsimus, kas see on džäss. Aga miks ka mitte? Teatavasti ei ole džässi täpset definitsiooni keegi sõnastanud ja üks selle stiili põhitunnuseid, improvisatsioonilisus, oli igas elemendis olemas. Tõsi, harmoonia- ja vormikäsitlus olid üpris vabad, kuid kellele selline lähenemine sobis — ja paistab, et enamikule kontserdile tulnutest sobis (tõsi küll, oli ka lahkujaid) —, sai kindlasti elamuse. See oli kontsert, millest lihtsalt pidi osa saama. Kas või juba silmaringi avardamiseks. Ja tugeva energialaengu said kõik kohaletulnud.
„Klassikud jazzis — Toivo Unt ja sõbrad”: bassist Toivo Unt — 75
Meie džässmuusikute vanem generatsioon tähistab soliidsesse ikka jõudmist. Otsa tegi möödunud suvel lahti Tiit Paulus (80), talle järgnesid Olav Ehala ja Toivo Unt (75). Märkimisväärne on asjaolu, et nad kõik on veel arvestatavalt heas muusikalises vormis. Käesoleva aasta 6. märtsil tähistaski üks meie vaieldamatult paremaid kontrabassimängijaid1 Toivo Unt oma 75. sünnipäeva kontserdiga „Klassikud jazzis — Toivo Unt ja sõbrad”. Kontserdipaigaks oli avalikkusele suhteliselt vähe tuntud Saue kontserdisaal. Tegelikult on selle nime taga küll Saue Muusikakooli saal — uut kontserdisaali kuuldavasti ehitatakse. Hoolimata küllaltki tagasihoidlikust reklaamist oli saal rahvast täis, mis ongi ühele muusikule tegelikult suurim tunnustus. Ja kontserdi pealkirigi oli hästi valitud — Toivo on juba väga kaua aega olnud tegev süvamuusikuna, kontrabassimängijana Estonia teatri orkestris, olles samas ka hinnatud džässbassist. Lembit Saarsalu sõnul algas nende koostöö juba viiskümmend viis(!) aastat tagasi, seega pole midagi imelikku, et ta neid üsna erinevaid žanreid aeg-ajalt ühendada püüab. Toivo Unt on olnud näiteks ka nelja džässballeti idee autor,2 mida mitte iga džässmuusik enda kohta öelda ei saa. Selle ilmekaks näiteks on ansambel ArtTrio koosseisus Toivo Unt (kontrabass), Mai Rosenthal-Unt (viiul) ja Tiit Joamets (vibrafon).3 Juubelikontserdil ühinesid nendega Lembit Saarsalu ja Olav Ehala, kellega koostöö on kestnud juba viiskümmend aastat, trummar Toomas Rull ja „Eesti populaarseim noor lätlane” (nagu Toivo teda tutvustas), pianist Artis Boriss. Et kava huvitavam ja mitmekesisem saaks, ühines nendega ka suurepärane laulja, sopran Janne Ševtšenko, keda tuntakse põhiliselt ooperi- ja operetisolistina. Kava oli, nagu seda selline koosseis lubas, ülimalt mitmekülgne. Esimesena esitas ArtTrio Dainus Paulauskase „New Samba”, mis kõikus oma stiililt vabadžässi piirimail ja kus astusid omanäoliste soolodega üles Mai Rosenthal-Unt, Tiit Joamets ja Toivo ise. Järgmised lood, Sibyl Sandersoni „L’Énamourée” („Armunud naine”), Heino Tambergi „Misty Town” ja Robert Jürjentali „Väike järv”, esitas sopran Janne Ševtšenko, lisades nii oma niigi sümpaatsele repertuaarilehele ühe isikupärase etteaste. Kava jätkus instrumentaalmuusikaga ja ansamblisse lisandus Artis Boriss, mängiti aga maestro Raimonds Paulsi (kellel täitus möödunud suvel 90 eluaastat ja kellega Toivo on salvestanud mitu CDd) palad „Vecpilseta” („Vanalinn”) ja „Vērmanītis”4. Seejärel liitus ansambliga ka Olav Ehala, et koos „lennata üle kõrbe”, nagu seda mäletas loo autor Lembit Saarsalu. Järgmiseks mängiti Olav Ehala tuntud lugu „Siin on oja” ja kontserdi lõpunumbriks oli valitud A. C. Jobimi kuulus „So Dance so Samba”, mille esituseks koondusid kõik jõud. Ka Janne Ševtšenko demonstreeris oma nägemust bossanoovast. Et pianiste oli nüüd kaks, siirdus Artis süntesaatori taha. Sellega see laia, kuid hästi välja peetud stiilidiapasooniga kontsert ka lõppes. Kui veel lisada, et kõik ansambli põnevad seaded olid Toivo Undilt, jääb vaid imetleda, kust ta sellise energia võtab. Loodame siiralt, et tal jätkub seda veel aastateks!
Kommentaarid:
1 Mänginud rahvusvahelistes koosseisudes: Scan Trio, Baltic Quartet, Spirit of Life Ensemble, Art of Trio, Dave Kikoski trio. („Classics in Jazzi” mittetäielik loetelu.)
2 „In The Mood”, „Stillpoint”, „Black and White”, „Night and Day”.
3 Neilt on ilmunud ka CD „Art Trio” (2023).
4 Populaarne Läti restoranikett.
