Algus TMK 2026, nr 4
Esimeses osas käsitlesime eesti filmiajakirjanduse sündi ja arengut koos eesti filmiga. Ootused kriitikale on suured, aga kui palju neid õnnestub täita?
Enne Teist maailmasõda ilmunud filmilehtedes domineeris üldiselt Hollywood ja kõik see, mis juhtus tollaste filmitähtedega. Avaldati isegi lehekülgede kaupa filmitähtede aadresse, kuhu fännid said neile kirju saata, juttu oli nende töödest-tegemistest, omavahelistest suhetest ja eraelust. Ja muidugi painas kõiki küsimus, kuidas saada filmitäheks.
Mõned teated jõudsid lehtedesse aga ka Euroopa kino kohta, ja kogunisti filmiajakirjanduse kohta. Päewaleht nr 166, 21. juuni 1936 annab teada prantsuse kriitikute organiseerumisest: „Esimeseks sammuks Prantsuse raskustes sipleva kinotööstuse jaluleaitamisel on kinoajakirjanduse organiseerimine. Mõned publitsistid ja kinokriitikud nagu Rene Bizet (Le Jour’ist) ja Paul Achard (Ami Du Peupl’ist), Georges Champeaux jt, kes ei kuulunud enne seda ühtegi kutselisse organisatsiooni, asutasid nüüd organisatsiooni, millele anti nimeks Association de la Critique Cinemathographique. Esimeheks valiti Prantsuse tähtsamaid kriitikuid Antoine (La Journal’ist). Leitakse, et Prantsuse kino languses on olnud süüdi organisatsiooni puudus ja kaos kunstitendentsides. Uus organisatsioon tahab mõjutada Prantsuse filmide kunstilist taset.”
Nii et samal ajal kui Eestis film alles kogub ennast ja filmiajakirjandus astub esimesi samme, Prantsusmaal kriitikud juba organiseeruvad ja plaanivad hakata filmide kunstilist taset mõjutama.
Muide, samas lehes teatatakse ka: „Kaugnägemise teater ja kino tulemas. Kaugnägemise saatejaamad Pariisis, New Yorgis ja Berliinis. Saksamaa ehitab 23 saatejaama.
Näete kogu maailma! Istute oma toas, näete mägesid, orgusid, lahti, meresügavusi, tuledesäras linnu, ja kõike, kõike, mis sünnib seal, kus pole meid — kas see pole julge tahe, fantaasia, unelm ja isegi väljakutse loodusele.”
Tänavu jaanuaris möödus muuseas ka sada aastat päevast, mil šoti leidur John Logie Baird näitas Londonis tagasihoidlikku laboriruumi kogunenud Kuningliku Akadeemia liikmetele ja ajakirjanikele maailma esimest televiisorit. „Täpsemalt oli tegemist tervikliku televisiooni lahendusega, alates liikuva pildi ülesvõtmisest, edastamisest ja esitamisest tervikliku televisioonilahendusega, mis hõlmas liikuva pildi ülesvõtmist, edastamist ja esitamist.”1
Kinoseadus ja tsensuur
Perioodi 1934–1940 nimetatakse Eestis vaikivaks ajastuks, mil riigikord omandas autoritaarsele režiimile omaseid tunnuseid. Kinoseaduse esimene redaktsioon võeti tagasi, mis pole küll otseselt seotud vaikiva ajastuga. Kinoseadust oli püütud juba mõnda aega ette valmistada; nüüd anti töösse siseministeeriumis ette valmistatud projekt, mis jõustus riigivanema otsusega 1. aprillil 1935.
Veebruaris 1935, kinoseaduse eelnõuga kaasnenud seletuskirjas andis toonane siseminister Karl Einbund teada, et „aeg, mil vaadati kinole kui peamiselt rahvahulkade odavale meelelahutusele, on ammu jäädavalt möödunud. (…). Ükski kultuurriik ei saa jätta seadustega normeerimata filmi ja kino poolt haaratud ala”. Siseministeeriumi alluvuses loodi filmiinspektori koht ja seal asus tööle Päevalehes töötanud teatrikriitik, kirjanik ja tõlkija Artur Adson. Seaduse elluviimiseks võeti vastu kinomäärus. Adson haaras kohe tublilt härjal sarvist ja tal õnnestus tekitada kinopidajate seas üksjagu segadust ja rahulolematust.
Eesti Kultuurfilm, mis oli juba varem saanud riikliku tellimuse kroonikafilmidele, sai kinoseaduse järgi kohustuse „toota kinode eeskavadeks riiklikke väärtusi propageerivat, nn kohustuslikku kodumaa kroonikat (nimetatud ka sundkroonika) ja kultuurfilme”. Kinod pidid neid siis ka näitama. 1936. aastal korraldati Eesti Kultuurfilm ümber riiklikuks stuudioks ja lisaks rahvuspropaganda tegemise nõudele lisati ka ärilised funktsioonid. See võimaldas Kultuurfilmil oma mahajäänud tehnilist baasi mõnevõrra uuendada, aga selle toodangule oli mitmeid etteheiteid. Peamiselt peetakse kroonikaid igavaks.
Artur Adson oli tuntud oma tugevalt kõlbelise ja aatelise hoiaku poolest ja teda toetasid ka moraali au sees hoidvad naisliikumised. Filmiinspektor alustas tavaliselt oma päeva mõnes Tallinna kinos, kus talle levitaja kulul filmi näidati. Vahel harva pääses sinna ka mõni ajakirjanik. Ega Adsonit ei tasu kadestada, sest ta pidi vaatama palju filme — ja häid filme on alati vähe — ning neid siis igasuguste ettekirjutuste valguses vaagima. Tema otsuste üle ka kaevati: mõnede arvates olid need liiga karmid, teiste arvates tulnuks veelgi rohkem ära keelata.
Adsonil olid ametlikud ettekirjutused ja juhtnöörid ning kõik, mis neile ei vastanud, tuli kärpida või keelata. Dokumendis „Filmide sisseveo kontrollimise juhtnöörid” määratleti tsensuuri alla käivat üksipulgi: „… kõlblust maha kiskuvad filmid, mis demonstreerisid pahesid, nilbusi ja moraalivastasusi, (…) orgiad, piiripidamatud jooma-, prassimis- ja lõbutsemisstseenid; sündsustunnet riivavad lahti- ja ümberriietused; haiglaste kalduvuste näitamine seksuaalalal; kestvad peksmised, piinamised, pussitamised; julm käitumine naiste ja lastega, enesetapmised, kui neid ei ole põhjendatud kui äärmist paratamatust; lõpuks ka labased ja toored kriminaalfilmid, rafineeritud varguse ja tüssamise trikid, mis võivad ahvatleda järeletegemisele; usulisi või rahvustundeid haavavad või naeruvääristavad filmid jne.”
Et kritiseerijaid vaigistada, avaldas siseministeeriumi abidirektor Oskar Angelus ajalehes ka teiste maade filmitsensuuri põhimõtted, nt Ameerika omad, kus eri osariikides keelati erinevaid asju — küll stseene, kus naised suitsetavad, või koguni ebaviisakat tantsu, mis iganes see siis ka polnuks. Inglismaa eristus selle poolest, et seal polnud mingisugust tsensuuri, kuni üks eraorganisatsioon pani ikkagi mingid juhtnöörid kirja.
Adson pidas oma töösaavutuste üle usinalt arvet ja meieni on säilinud paberid, kust selgub, et viie ametiaasta jooksul vaatas ta läbi 4757 linastuseks toodud filmi. Inspektori nõudmisel tehti kärpeid 195-s filmis. 143 filmi linastumine aga Eestis koguni keelati. Nimetagem neist mõned: „Lady Lou”, USA — ebamoraalne, „Saladuslik Mister X”, Saksa — labane, „Isamaa kutsub”, Nõukogude Vene — poliitiline propaganda, „Vihma mõju flirdile”, USA — labane, „Juanita”, Prantsuse — banaalne ja kunstiliselt madal jne.
Muu hulgas keelas Adson ära ka filmi „Capriccio Espagnol”, mille peaosas mängis Marlene Dietrich, kui „tühise, sisuvaese, stiilitu, banaalse ja kohati maitsetu”. Paramount kaebas otsuse edasi filmikomisjoni, mis aga oma esimehe Adsoni otsust toetas. Kompromissina lasti film Eesti tarbeks ümber monteerida. Ühes teises filmis kärbiti jälle Zarah Leanderi liiga sügavat dekolteed kaheteistkümnel korral. Adson parandas isegi väliskroonikate tiitrite tekste.
Kes teab, kuhu see kõik oleks välja jõudnud, kui ajalugu poleks vahele seganud. 1940. aastal toimus juunipööre ja Adson oli sunnitud neidsamu Nõukogude filme, mida ta varem propagandana keelas, ekraanile lubama. Filmiinspektori aeg sai ümber. Adson oli Eesti esimene, ainuke ja ka viimane filmiinspektor.2 Kõike seda kajastas muidugi ka toonane ajakirjandus ja Adson ise on tsensoritööst mõnevõrra kirjutanud oma Siuru-raamatus.
Euroopa sõdib, Hollywood särab
1939. aastal puhkes Teine maailmasõda ja sõja ajal ei saa rääkida ei filmi ega filmiajakirjanduse arengust, ehkki üksikuid kroonikafilme siiski sündis.
Ajaleht Uus Eesti nr 87, 2. aprill 1940 teatas: „Hollywood lõikab sõjakasusid. Kuid ta ei taha teada midagi sõjast.
Euroopa sõdivate riikide pingutustest hoolimata filmitööstuse mõõduandev keskus on üha enam nihkumas Ameerikasse. Sõda seob Euroopat käsist ja jalust ka filmide valmistamisel. Ühes sellega avanevad aga Hollywoodil suuremad võimalused. Hollywood oskab tõesti ka olukorda kasutada.
Ei kunagi ole Hollywoodis töötatud nii suure pingega kui praegu. Loetleda kõiki juhtivates Ameerika filmitööstustes praegu väntamisel olevaid suur- ja keskpäraseid filme, selleks ei piisa meil kasutada antud ruumist. (…) Natuke uskumatu kuid siiski tõelevastav on teade, et Nobeli laureaat Sinclair Lewis, Eestis tuntud „Pea tänava” ja teiste teoste autor, on annud oma ande Hollywoodi kasutada. Ta sõlmis lepingu Metro-Goldwyn-Mayeriga, mille alusel ta peab kirjutama käsikirja Mickey Rooney järgmise „Andy Hardy” filmi jaoks. Sinclair Lewis’i teoseid on varem küll kasutatud filmide ainena, kuid seni pole ta otseselt filmi jaoks midagi kirjutanud. (…) Kuna läänerinne on juba nõudnud ohvreid Euroopa filminäitlejate perest, Hollywoodi tähed samal ajal teevad uusi karjäärilende. (…) Oma askeldustes ja veel vähem loomingus ei tunne Hollywood huvi sõjaprobleemide ega sõdiva Euroopa vastu.”
Kultuurivaldkondi, sh kino- ja filmivaldkonda koondava ajalehe Sirp ja Vasar esimene number ilmus 5. oktoobril 1940. „Nüüdsest ilmuma hakkav ajaleht on esimeseks kirjanduse, kunsti, teatri, kino ja muusika nädalaleheks Eestis kogu meie rahvusliku eksistentsi kestusel,” kirjutatakse avanumbris, autori nimeta artiklis „Uue lehe ülesannetest”.
„Ajal, mil kapitalistlikkude maade kinotoodang prevaleerib sisutu, välise hiilgusega, püüdes oma ideoloogilist äbarikkust varjata säravate tualettide, lameda kitši ja iganenud operetlikkusega, on Nõukogude Liidu kinosaavutustes kehastatud areneva inimsoo eluavaldused, võitlus parema, sotsialistliku ühiskonna eest ja uue inimese ideoloogiline kujunemine. Nõukogude Liidu filmid on oma suure kasvatusliku tähtsuse kõrval ühtlasi kunstiküpsemad maailma filmi toodangus.(…)
Uue nädalalehe üheks tähtsamaks ülesandeks on abistada kirjanikke, teatri-tegelasi, kujutavaid kunstnikke, muusika- ja kinotegelasi nende loomingulises töös, mis nüüdsest peale peab arenema marksistlikus-leninistlikus vaimus — olla selgitavaks, populariseerivaks vahendajaks loomingu alal tegutsejate ja kõige laialdasemate töötavate rahva hulkade vahel. Ühes meiega, kõik, kes põlgavad vana ja on uue poolt!”
Siin polegi midagi öelda. Mida see kõik endaga järgnevatel aastakümnetel kaasa tõi, on hästi teada.
Sirbi ja Vasara veerge täidab põhiliselt nõukogude filmikunsti tutvustamine, ideoloogiliste eesmärkide rõhutamine, Lenini ja Stalini kiitmine. Kõige selle sees leidub ka uudis Kultuurfilmi kohta. „Leningradi kinokroonika stuudio ja Eesti kultuurfilmi ühistööna on valminud ja jõuab oktoobripidustusteks ekraanile kunstilis-dokumentaalne film „Eesti”,” teatab Sirp ja Vasar nr 5, 2 november 1940.
Ajalehe Sirp ja Vasar esimene number, 5. oktoober 1940.
„Film tuleb linale tuleval nädalal ühes Tallinna ja ühes Tartu kinos, ühtlasi läheb film samal ajal ekraanile ka Moskva, Leningradi ja teiste liiduvabariikide suuremates kinodes, milleks filmist on valmistatud venekeelsete pealkirjadega koopiad.”
Filmi režissöör V. Beljajev tuli küll Leningradist, aga operaatoriteks olid K. Märska, T. Meristu, V. Parvel ja V. Surnkin. Filmi konsultandiks oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees kirjanik J. Vares-Barbarus.
Nõukogude filmi ülistamise vahele mahub vahel ka mõni kohalik teade, nt tahetakse teha laste- ja noorsookinosid, Tallinnas alustab tööd kroonikakino, aga üldjoontes kubiseb kogu ajaleht bolševistlikest loosungitest, nagu „Elagu bolševistlik enesekriitika — meie puuduste avastamise abinõu ja meie ehitustöö tõstmise relv!”.
1940. aasta oktoobris loodi Riiklik Kinokeskus eesotsas Paul Rummoga. Detsembris oli eesti kinoteatrite võrk natsionaliseeritud, maale suunati rändkinosid, nõukogude filmikunsti saavutusi tutvustati regulaarselt ajalehes Sirp ja Vasar.
Koos sakslaste sissetungiga Eestisse lõpetab ka ajaleht Sirp ja Vasar ilmumise, ilmudes uuesti 1944. aasta oktoobris.
Sõjajärgne ideoloogiline ajupesu
1947. aasta 25. veebruaril teatas Rahva Hääl, et Tallinna saabusid Moskva Keskfilmistuudiost „sm-d Rapoport ja Trauberg”, et „alustada kohapeal eeltöid eesti esimese nõukogude mängufilmi (…) filmimiseks.”
1947. aastal valmis Lenfilmis esimene Nõukogude Eesti mängufilm „Elu tsitadellis”, mille režissööriks oli Herbert Rappaport. Filmis mängivad eranditult tuntud eesti näitlejad. Rappaport oli õppinud Viinis, töötanud Pariisis ja Berliinis, jõudnud isegi Hollywoodi, kuid otsustanud sealt mingil põhjusel tulla 1936. aastal Nõukogude Liitu, et edendada nõukogude filmikunsti.
„Elu tsitadellis” (1947). Filmi plakat.
Viis miljonit rubla maksma läinud „suurfilm” valmis 42 päeva enne planeeritud tähtaega ja sellega tähistati 6. novembril Tallinna südalinna kinos Helios Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva. Järgmisest päevast alates kandis kino nime Oktoober.
Muidugi võeti film ülistades vastu ja ega muud võimalust ju õieti olnudki.
Ajakirjas Eesti Naine nr 10, 1947 ilmus väike lugu Aino Talvilt — meenutus filmi „Elu tsitadellis” tegemisest. Kas autoriks on tõesti Talvi üksi, seda me ei tea, kuid võime arvata, et teda toetas siiski kellegi abistav käsi.
„Venekeelsetes väljaannetes väljaspool Eestit ilmus ka kriitilisi märkusi, mida siis kavalad toimetajad maakeelde lasid ümber panna. Filmi valmimise kohta avaldasid teateid ka väliseesti ajalehed,”3 tõdeb filmist kirjutades Jaak Lõhmus Sirbis.
Kino Helios (Tallinn, Viru tn 4) nimede lugu on kirju. Kino asutati 1917. aastal ja see sai nimeks Passash. 1927 sai uueks nimeks
Rekord, hiljem, aastani 1932 kandis kino nime Uus Rekord, mis 1933 muudeti Helioseks. Aastal 1940 kino natsionaliseeriti ja 1947 sai selle nimeks Oktoober. 1988. aastal nimi Helios ennistati. Aastal 1995 kino suleti. See Alar Ilo foto pärineb aastast 1987.
Läks aega, enne kui eestlased mängufilmide režissööripulti pääsesid. Seni kostitas Rappaport meid veel mitmete ideoloogiliste šedöövritega, nagu „Valgus koordis” ja „Andruse õnn” jt. Tallinna kinostuudiosse tuli filme tegema ridamisi külalisrežissööre suurest Nõukogude Liidust. Nad ei osanud eesti keelt, ei tundnud eesti kultuuri ega olnud ka suurem asi režissöörid — ent eestlastele kommunistliku filmikunsti õpetamiseks head küllalt. Aga võõraks nad jäidki ja ajalugu ka ei taha neist pikalt rääkida.
Esimesena eestlastest tegi käe valgeks Kaljo Kiisk, kes 1957. aastal sai Viktor Nevežini kaasrežissööriks filmi „Juunikuu päevad” juures. See film läks inimestele korda, sest seal näidati veel elu kodanlikus Eestis, maailma, mis oli just kadunud. Muidugi on selgi filmil kindel ideoloogiline agenda. 1959. aastal tegi Kiisk koos Juli Kuniga „Vallatud kurvid”, mida saatis suur edu. Sealt oli siis vaid sammuke tema esimese iseseisva filmini „Jääminek” (1962).
„Vallatud kurvid” (1959), režissöörid Kaljo Kiisk ja Juli Kun. Stseen filmist.
„Juunikuu päevi” arvustasid H. Linre Sirbis ja Vasaras, O. Kruus Noorte Hääles ja V. Paluvere Õhtulehes.
„Tähelepanuväärne on, et retsensendid, tundmata ise põhjalikult filmitööd, valutavad südant õigete asjade pärast, aga teevad filmitegijaile sageli asjatundmatuid etteheiteid. Kuid kõigist kirjutistest õhkub etteheidete kõrval siirast head meelt selle üle, mis korda läinud, ja lootust, et eesti filmide kunstiline tase järjest tõuseb,”4 tõdeb Õie Orav oma raamatus „Tallinnfilm” neile arvustustele tagasi vaadates.
„Vallatud kurvid” pälvis samuti heakskiidu ja püsib tänaseni eesti filmiklassikas. 1961. aastal tehti sellest mõningate sisuliste muudatustega panoraamversioon „Ohtlikud kurvid”, mida näidati ka välismaal — see oli maailma esimene kunstiline panoraamfilm.
Koos filmikunstiga arenes ka kriitika. Ehkki kirjutajateks olid ju ikka peamiselt needsamad inimesed, kes kirjutasid ka teatrist, kirjandusest ja kunstist: Valdeko Tobro, Elem Treier, Endel Link, Kalju Uibo, Kalju Haan jt. 1950-ndate lõpus ja 1960-ndatel lisandus kutseline filmikriitik Ivar Kosenkranius, kes oli lõpetanud VGIKi filmiteaduse erialal; filmikunstile spetsialiseerusid Veste Paas, kes oli lõpetanud Moskvas Gorki-nimelise kirjandusinstituudi, ja Tatjana Elmanovitš, kes oli saanud keemikuhariduse Tallinna Polütehnilisest Instituudist.
Aga muidugi „teadsid” asjast vastavalt ajastu vaimule kõige õigemini Partei poolt kutsutud ja seatud. Rubriigis „Ekraanil ja saalis” Noorte Hääles 17. oktoobril 1965 võtab reklaamist ja kriitikast kirjutada ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kinematograafia Komitee esimees Feliks Liivik, kes paneb filmikriitikale vastutuse selle eest, et kinokülastaja saaks täiesti objektiivse, kuid õiglase hinnangu uue filmi kohta.
„Jalgrattataltsutajad” (1963), režissöör Juli Kun. Stseen filmist.
„Retsensioonid, mis aitaksid lahti mõtestada filmide peamist ideed, juhiksid tähelepanu puudustele ja lünkadele, õpetaksid hindama operaatori ja kunstniku tööd, analüüsima näitlejate mängu, on hädavajalikud selleks, et kasvatada meie kinokülastajas maitset ja arusaamist filmikunstist. Kui ma eespool püüdsin väita, et meie vaataja reeglina oskab mõista ja hinnata tõeliselt head filmi, siis olen kaugel arvamusest, et iga vaataja oskab sõklad teradest eraldada ning tühisesse, mõnikord isegi labasesse filmi kriitiliselt suhtuda, seda analüüsida. (…)
Ja veelgi enam: filmikriitika ülesanne ei seisne mitte selles, et kriipsutada maha filmikunsti žanride seast komöödiad, seiklusfilmid ja kas või „mõõga ja mantli” filmid, vaid selles, et näidata, mis on nendes filmides head ja halba, mis on õnnestunud ja mis mitte.
Üks on selge: filmikriitika on meil suures osas söötis maa, mida peame ühisel jõul harima hakkama. Et asja parandada, moodustasime Riikliku Kinematograafia Komitee juures filmikunsti propaganda nõukogu ja rakendasime tööle toimetaja, kelle ülesannete hulka kuulub filmipropaganda koordineerimine. Filmikunsti propaganda nõukogusse on koondatud aga kõigi vabariiklike ajalehtede, raadio ja televisiooni esindajad.
See oleks esimeseks sammuks, ent sellest on veel vähe. (…) Ei tohi unustada, et kinokülastajate põhilise osa moodustavad noored. Katselise küsitluse teel selgus, et 10.–11. klassi õpilased külastavad kino keskmiselt 70 korda aastas (vabariigi elanike keskmine on 18 korda aastas). See peaks väga tõsiselt mõtlema panema nii pedagooge kui ka komsomoliorganisatsioone. Ja mitte üksnes mõtlema, vaid ka tegutsema selles liinis, et õpilased teeksid nähtud filmidest õiged järeldused, et nad harjuksid mõistma allteksti, tungima probleemide lahtimõtestamisel nende sisusse.”
„Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964), režissöörid Grigori Kromanov ja Jüri Müür. Stseen filmist.
Kriitika kritiseerimine ja „Suur üksiklane”
Tallinnfilm tõi järjest välja uusi filme ja need meeldisid rahvale. Film ja kriitika olid populaarsed ja ideoloogiliselt olulised teemad, mis nüüd päris sageli ajaleheveergudele jõudsid.
„Lähtuda kunstiteaduslikest põhimõtetest,” kuulutab Edasi nr 143 19. juunil 1966. E. Uuk refereerib kohtumist, kus vahetati mõtteid filmikriitika seisu üle vabariigis.
„Nädala keskel oli Tallinnas koos filmikriitikuid ja ajakirjanduse esindajaid, et mõtteid vahetada teemal „Filmikriitika olukord vabariigi ajakirjanduses”. Teemast kõrvale ei mindud, aga seda ahendati küll, nõnda et käsitluse alla jäid põhiliselt neli Tallinna lehte — „Rahva Hääl”, „Noorte Hääl”, „Sirp ja Vasar”, „Õhtuleht”. Arutelu juhatas sisse „Tallinnfilmi” toimetaja S. Kiik. Ta konstateeris, et kuigi kriitikud on peaaegu iga meie vabariigis valmistatud filmi tunnistanud sammuks edasi, on kriitika ise jäänud üldiselt lapsekingadesse. (…) Nõrgimaks punktiks peeti praegusel juhul seda, et arvustavalt võetakse sõna vaid üksikute filmide kohta, kuna põhimass jääb vaatluse alt välja. Põhjendatakse tavaliselt sellega, et need on kaugete vennasvabariikide stuudiote töö ja sinna meie ajakirjanduses avaldatud kriitika nagunii ei jõua. Seejuures unustatakse, et kriitikat on eelkõige tarvis just vaataja pärast, tema maitse arendamiseks, pilgu avardamiseks, et ta saaks filmidesse kätketust võimalikult palju haarata.
Taunimist leidis mõnedes ringkondades levinud ja levitatav väärarusaamine, nagu ei tohiks halva või hallilt keskpärase filmi kohta halba sõna öelda, sest ka halva filmiga on tarvis kassaplaani täita. Tänu sellisele suhtumisele ei ole filmikriitikal vaatajate seas kuigivõrd autoriteeti. (…)
Peeti vajalikuks filmialaseid kirjutisi žanriliselt mitmekesistada. Seda rõhutasid oma pikemates sõnavõttudes S. Levin, I. Kosenkranius ja mitmed teised. Tänavu ilmunust tunnistati väärtuslikumaks katse algatada mõttevahetust meie dokumentaalfilmide üle („Rahva Hääl”) ja Veste Paasi artiklid, milles autor täiesti omas laadis püüab anda üheaegselt arvustust üksikute filmide kohta ja tutvustada filmikunsti ABC-d.
Et filmikriitika tase tõuseks, peab süvenema kriitikute õpetatus. Praegu leidub vabariigis vaid üksikuid eriharidusega inimesi. Kuidas kõigile teistele, kes alles kriitikuina esimesi katseid teevad, erialateadmisi anda, neid kino spetsiifikasse pühendada, jäi seekord loomulikult vastuseta. Kuid lahendamist vajab seegi probleem.”
„Hullumeelsuse” (1968) võtteplatsi klassikaks saanud pilt — näitlejad, klapilööja Merike Ratas, režissöör Kaljo Kiisk, operaator Anatoli Zabolotski, assistent Mihkel Ratas ja valgustaja Enno Laats. Allikas: TMK, Enn Säde fotoalbum nr 51
1960-ndate teine pool on eesti filmile viljakas ja just sellest perioodist pärinevad mitmed eesti filmiklassika kuldvarasse kuuluvad filmid: „Hullumeelsus” (1968), „Kevade” (1969), „Viimne reliikvia” (1969) jt. Ka filmide retseptsioon on laialdane ja igati arvestatav. Oli põhjust rääkida arenevast eesti rahvuslikust filmikunstist. Aga nagu tollal kombeks, on lisaks heale alati ka mõned kitsaskohad.
„Viimne reliikvia” (1969), režissöör Grigori Kromanov. Stseen filmist.
1968. aastast pärineb Lennart Meri artikkel „Suur üksiklane”, kus ta on Tallinnfilmi filmitoodangu vastu üsna karm. Meri oli ise Tallinnfilmis stsenarist ja toimetaja.
„Mängufilmide mittevastavus vabariigi eeldustele ja kultuuritasemele, nende mahajäämus nõukogude filmikunsti kiirest arengust ning eeskätt Leedu, Moldaavia, Kesk-Aasia filmiloomingust on stuudioski rahutust tekitanud. Aga niipea, kui püütakse määrata selle loomingulise stagnatsiooni põhjusi, tekivad lahkarvamused. Kineastide Liidu viimasel vabariiklikul pleenumil 1967. a. kevadel viitas K. Kiisk näitlejate, iseäranis noorte ebaprofessionaalsusele; J. Müür kõneles eesti kirjanduse vaesusest; G. Kromanov ja L. Laius filmitootmise kunstivõõrast süsteemist. Pleenumile järgnenud Kineastide Liidu juhatuse laiendatud koosolekul kõneles stuudio peatoimetaja lavastajate loomingulisest passiivsusest, juhatuse liige A. Hint lavastajate juhuslikkusest ja valikuvõimaluste puudumisest („laeva kapteniks saab mees, kellel selleks on eeldusi”). Kaaluti võimalust mängufilmide lavastamine mõneks ajaks katkestada, kuni tulevad kogemused ja tekib „loominguline atmosfäär”. Võimalikku lahendust nähti toimetuskolleegiumi reorganiseerimises lavastajate kolleegiumiks. Esitades m.a. detsembri lõpul kokkuvõtte stuudio üldiselt tulemusrikkast tegevusest 1967. aastal (kasumiplaan ületatud), nõudis stuudio direktor hoolikamat repertuaarivalikut, iseäranis aga sääraste lavastuste vältimist nagu „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis ei täitnud plaani.”5
Lennart Meri polemiseerib: „Finantsplaan on muutunud omaette eesmärgiks, elab oma iseseisvat elu, määrab ja juhib kunsti, mis on muutunud plaani täitmise vahendiks. „Põrgupõhja” oli halb film, sest ta ei täitnud vaatajaskonna plaani. Järelikult —„Jalgrattataltsutajad”, mis selle plaani ületas…?” [„Jalgrattataltsutajad” oli üleliiduliselt kuulutatud aasta halvimaks filmiks — A.K.]
Lennart Meri krestomaatiline artikkel püüab kõigutada süsteemi, kus kõikidest kunstiliikidest ainult filmikunsti raha tuleb otse Moskvast, mitte kohalike ministeeriumide kaudu nagu teistel. Kõiksuguste vahehindamiskomisjonide tõttu kannatab filmide tase, see kammitseb loomingulisi valikuid ja arengut.
„Paljud teemad ja probleemid, mille kajastamisega tegelesid eesti teater ja kirjandus, olid filmikunstis Moskva ideoloogilise diktaadi tõttu välistatud. Eesti film proovis rääkida päevakajalistest probleemidest mõistukeeli, ajalooliste paralleelide abil, või oli sunnitud lihtsalt valetama,” on kirjutanud Tiina Lokk.6
„Suure üksiklase” analüüsi on huvitav lugeda ka praegu, lisaks on see praktiliselt ainuke sellest ajast pärinev artikkel, mis süsteemselt käsitleb filmipoliitikat.
Viited:
1 Kristjan Port 2026. Televisiooni sünnist möödus sada aastat. R2 Portaal, ERR 28. I.
2 Kadri Kanter 2025. Kinopoliitika ja filmitsensuur 1935–1940. — Tuna, nr 1.
3 Jaak Lõhmus 2007. Esimene mängufilm Eesti NSVs. — Sirp, 16. XI.
4 Õie Orav 2003. Tallinnfilm I. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
5 Lennart Meri, 1968. Suur üksiklane. — Sirp ja Vasar, 9. II.
6 Tiina Lokk, 2004. Eesti kultuuri Suur Üksiklane — kaua veel? — Postimees, 7. IV.
(Järgneb.)
