2025. aasta festivali „Afekt” alapealkiri „Zwei Gefühle” („Kaks tunnet”) viitas Helmut Lachenmanni samanimelisele teosele ja märkis ühtlasi helilooja 90. sünnipäeva. Tema muusika kohalolu festivali programmis avaldas kogu festivalile võimsat mõju, kujundades üldist atmosfääri ja kuulamiskogemust.
Sümfooniakontsert „Kaks tunnet”/„Zwei Gefühle” 24. X 2025 Estonia kontserdisaalis. Solistid Iris Oja (lugeja) ja Monika Mattiesen (flööt), ERSO, dirigent Susanne Blumenthal.
Helmut Lachenmanni „…zwei Gefühle…” ettekanne: solist Iris Oja, ERSO ja dirigent Susanne Blumenthal.
Marina Hirve foto
Festivali fookus oli eelmistele aastatele sarnaselt väikevormide ettekannetel, mis andis kogu üritusele hästi intiimse olemuse. Erandiks oli vaid avakontsert 24. oktoobril, kus ERSOt dirigeeris Susanne Blumenthal, ent ka see oli üllatavalt lühike, kestes vaevalt tund aega.
Festivali üldisele suunitlusele vastavalt keskenduti „Afektil” 2026 Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistamisel helilooja varasemale, maailmas vähem tuntud, ent väga huvitavale, avangardistliku perioodi suhteliselt väiksemaarvulisele loomingule enne tintinnabuli-stiili taandumist. 1963. aastal valminud orkestriteose „Perpetuum mobile” ettekanne ERSOlt oli näide imeliselt kompaktsest abstraktsioonist: sarnased ideed tunglesid tihedalt koos, mitte niivõrd üksteise suhtes nihestudes kuivõrd kontsentriliselt, liikudes parajas tempos, turbulentsis, tekitades lainetusi ja ühinemisvirvendusi. Karakteri mõttes näitas see teatud kurioosset patiseisu: oli tunda Pärdi pürgimist Penderecki varajaste sonoristlike teoste mõõtmete poole, kuid teose pingelisemaid kohti hoidis vaos totaalne organiseeriv kontroll. Kokkuvõttes oli kindlasti kõige olulisem kompositsiooniakt ise, ajal mil sellise stiililise vabaduse katsetamine [Nõukogude Liidus] oli üsna radikaalne ettevõtmine.
Helmut Lachenmann. Emilio Pomarico foto
Eelnevat ettekannet toetas suurepäraselt Helmut Lachenmanni kuulsa teose „…zwei Gefühle…” ettekanne solist Iris Ojaga, tuues kuulajani fantastilise postlüürilise, mitte abstraktse, vaid fragmenteeritud ja lahustatud kõlapildi, mis rekonstrueeriti täiesti uuteks kõlavormideks, kujunditeks ja võimalusteks. Teose olemuse ja üldise tundetooni kohta näis võimatu teha otseseid järeldusi. Täis(?) tõhusat(?) ettearvamatust(?), organiseeritud(?) teadvusevoogu(?), suunas Lachenmanni „…zwei Gefühle…” meid kuulama uut muusikat, eemaldudes mitmeist meile tuttavaist „kuulamiskarkudena” toimivaist elementidest, mis tekitavad meis arvamuse, et mõistame seda, mida kuuleme. Teose esitusel tugevdas selle kõige mõjuvust eelnimetatud kooslusse suhteliselt pehmelt sulanduv Iris Oja hääl. Ta ei olnud solist, vaid lihtsalt üks instrument ansamblis, kelle katkendlikult häälitud sõnad ja vokaal peegeldusid tema ümber toimuvas arusaamatus, kuid keskendunud tegevuses. Nagu Pärdi teoseski, puudusid ka siin sõnad, pigem oli tegu lihtsalt loomingulise aktiga koos lõpptulemusega. Teose lõpp oli maagiline, taandudes peaaegu olematusse, mida hoidsid liikumises kõige lühemad helid ja mitte niivõrd helikangas kuivõrd heliline „gaas”.
Jüri Reinvere Flöödikontserdi esiettekanne festivalil „Afekt” 2025: Monika Mattiesen, ERSO ja dirigent Susanne Blumenthal. Marina Hirve foto
ERSO kontserdi lõpp vastandus selgelt eelnenud kulminatsioonile. Kui Oja mõjus Lachenmanni teoses „mittesolistina”, siis Jüri Reinvere Flöödikontserdis (esiettekanne) tundus flötist (Monika Mattiesen) olevat solistina justkui „tõrjutud” või „suutmatu” olla veenev. Teose alguses oli aimata koostööd solisti ja orkestri vahel. Flööt, kerge, kõrge ja staccato-rütmidega mänglev, millele orkester vastas selge vihjega millelegi rikkamale ja avaramale, edasiviivale arengule. Flööt nõustus sellega, asjad edenesid, kuid selline vastastikune suhe hüljati või unustati peagi. Reinvere teose intrigeeriv kõikumine uurivate ja tantsuliste episoodide vahel andis tervikule teravama fookuse, ammutades kohati inspiratsiooni peaaegu et neoromantilistest troopidest. Kõige huvitavamalt mõjus see vähem otseselt mõistetavates, meetriliste raamistike ja üldistavate allusioonideta amorfsetes passaažides, kus flööt oli reserveeritud, eemalolev, peaaegu kontrollitud, pigem piinlikult täpne kui ekspressiivne, üksnes kohati orkestri tämbriliselt või käitumuslikult sarnaste võtetega haakuv, kuid orkestrist eraldi seisev, üksi tegutsev, erapooletu kõige ümbritseva suhtes. See oli heitlik muusika, kus orkester naasis regulaarselt ja näilise paratamatusega selgelt tajutavate tantsurütmide juurde, püüdes võib-olla taas flöödiga liituda, ent soovimata eksida liiga kauaks või liiga kaugele selle viisaka, isegi veidi peenutseva maastiku kaardistamata aladele.
Lachenmann 90: „Kuula kaks korda”, 27. X Tartu Aparaaditehase Biblioteegis ja 28. X Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. „Afekti” solistid: Iris Oja (hääl), Monika Mattiesen (flööt), Leho Karin (tšello); vestlust modereeris Märt-Matis Lill.
Erilist tähelepanu pöörati Lachenmanni muusikale kontserdil nimega „Kuula kaks korda”, kus esitati kahel korral (esiteks ühel ja samal kontserdil ja teiseks erinevatel kontsertidel Tartus ja Tallinnas) kaks Lachenmanni 1960-ndate lõpu teost, „Pression” ja „temA”. Esimesena kõlas tšellist Leho Karini esituses „Pression”. Mu silmad ütlesid, et ma istun väikeses raamatupoes Tartus, ühe tiheda liiklusega ristmiku lähedal, aga kõrvad ütlesid hoopis midagi muud. See oli üks teine maailm, kus meeltele anti uus tähendus, kus tundeid väljendati ükskõikse hoolimatusega ja äärmustesse kaldudes. Vaevukuuldavatele helidele — kõige õrnemate, keha ja juustega tekitatud paitustega keeltel — vastati pelutavate, judinaid tekitavate, vägivaldsete kriuksude ja kriginatega. Karin näis püüdvat justkui selgusele jõuda, kas tekitada oma pillile täielik „orgasm” või see täielikult hävitada. Kõigi nende kummardamiste, kraapimiste, silituste ja hõõrumiste seas tõusis tšellisti tegutsemises vaid aeg-ajalt — pealtnäha kogemata — esile midagi, mida võis „nootideks” pidada. Seda kuni hetkeni vahetult enne lõppu, mis oli igas mõttes teose haripunkt: kõrvutiasuvatel keeltel kõlas vali heli, justkui püüaksid kaks peaaegu unisoonis helikõrgust lõplikus ühinemises teineteisesse sulanduda. Teose esimesel ettekandel suutsin haarata detaile ja pisiasju, samas kui teistkordne esitus avas avarama struktuuri, mis rullus episoodidena lahti nagu rida hoolikalt kavandatud ja teostatud katseid.
Leho Karin. Tallinna Kammerorkestri foto
Lachenmanni „temAs” liitusid Kariniga Monika Mattiesen ja Iris Oja. See oli väikesteks fragmentideks lõhustatud muusika, kus trio tegutses ilmselgelt fragmentide kokkukogumise nimel, et näha, mida neist teha annab. See oli põnev, nagu millegi aeglane, mittemetoodiline vormimine millestki, mis võib, aga ei pruugi olla midagi konkreetset (pealkirjale mõeldes ehk isegi „teema”?). Ent kui kõik osised lõpuks ühinesid, tekitades rikkaliku kavalkaadi, lagunes tervik kohe uuesti fragmentideks. Artikulatsioon lakkas täielikult olemast; Iris Oja näis püüdvat taastada justkui mingit kulunud lõime, näis, nagu ei suudaks ta häält kurgust kuuldavale tuua. Kordamisel mõjus teos sama erakordselt; elamust võimendas veelgi Leho Karini tšellol tekitatud praksumine, otsekui põlev lõke või puu murdumisel tekkiv heli, mis lõpuks vaibus. Vapustav!
„Berio 100” 25. X Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Soo-Young Lee (klarnet),Leonora Palu (flööt), Iris Oja (hääl) ja Mirjam Avango (klarnet).
Luciano Berio (1925–2003) muusikat esitati kontserdil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Oli õige otsus lasta kavas olnud neljal teosel katkematult kulgeda. Sissejuhatuseks kõlas publiku selja tagant, saali tagaosast Soo-Young Lee tõlgendus Berio „Liedist” klarnetile (1983). Pingevabalt ja improvisatsiooniliselt, Berio nurgelisi kontuure ümarateks jooneks siludes musitseeris Lee sellise intiimsusega, nagu mängiks ta meist igaühele individuaalselt. See jätkus ka „Sequenzas I” flöödile, nüüd aga üürikeste intiimsete hetkedena teose muidu metsikus, kirevas materjalis. Flötist Leonora Palu tõlgendus oli läbi mõeldud, kujundades neid hetki nii, et need tekitaksid ka publikus soovi kuuldut sisemiselt läbi mõtestada.
Leonora Palu.
Foto: https://soundcloud.com/leonora-palu
Teose avardumine „Sequenzas III” häälele oli plahvatuslik, meenutades mõneti Lachenmanni esitust ERSOga. Ettekanne tundus keskenduvat vähem sellele, mida väljendatakse, kui sellele, kuidas seda teha. Iris Oja tõi esile loo komplitseeritud olemuse, selle kuju muutumise reaalajas, inspireerituna millestki, mis võis olla oluline, võis olla kapriisne või polnud mitte kumbki neist. Palavikuliselt kõlavad sõnad ja värelev muusika varieerusid pidevalt, mõjudes palju jõulisema tundevalanguna. Klarnetist Mirjam Avango lõpetas kontserdi „Sequenzaga IX”, mis toimis epiloogina, täiendusena kontserti avanud „Liedile”, „Sequenza I” idee esiletõstjana ja „Sequenza III” kajana (või järellainetusena), ekstravertselt, tugevalt, pealetükkivalt ja mänguliselt.
Ensemble Musikfabrik: „Süda puhub”/„Heart Blowing” 26. X EMTA kammersaalis
Kuigi „Afekt” näib olevat rahvusvaheline festival, on see nii heliloojate kui ka esinejate poolest enamasti Saksamaa-keskne. Nagu ikka, olid kohal ka Ensemble Musikfabriki liikmed: Marco Blaauw (trompet), Christine Chapman (metsasarv), Lucy Humphris (trompet), Stephen Menotti (tromboon) ja Maxime Morel (tuuba), kes haarasid ohjad kontserdil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Nad esitasid neli teost: Ailís Ní Ríaini „and still it breathes…” („ja ikka veel hingab…”) vaskpillikvartetile (2025, esiettekanne), Krõõt-Kärt Kaevu „Undulation” soolotromboonile (2024, Eesti esiettekanne), Jānis Petraškevičsi „Slēptā gaisma” („Varjatud valgus”; esiettekanne) vaskpillikvartetile ja Georges Aperghise „Heart Blowing” vaskpillikvintetile (2023, Eesti esiettekanne). Osa neist tundus lähtuvat Lachenmanni radikaalsest muusika ja tämbri ümbermõtestamisest. Neist üks oli Krõõt-Kärt Kaevi „Undulation” soolotromboonile. Vee lisamisega Menotti tromboonile taotleti küll suurt efekti, kuid tulemus saanuks vaevalt vähem efektne olla. Äärmiselt piiratud ulatusega helid olid vaevukuuldavad; mitte ükski neist polnud ootamatu ega kõlanud veenvalt kontrollituna. Teos sisaldas mitmesugust kuristamist ja mingit vaevu helikõrgust muutvat õhku, kuid see kõik oli paras aja ja vaeva raiskamine. (Kaevi teine teos, CH soolosarvele, jäeti vaikselt kavast välja.)
Hoopis parem oli lätlase Jānis Petraškevičsi vaskpillikvartetile kirjutatud „Slēptā gaisma” („Varjatud valgus”). Oli põnev jälgida, kuidas muusika libises üksikute helidena kulgemise ja grupiks liitumise vahel, kõlades alati kompaktselt. See saavutati osaliselt käitumuslikult sarnaste tekstuuride, sügavate pedaalinootide võrgustike — mis olid eriti imelised — ja fanfaarsete lõikude abil. Avangardseid ja laiendatud tehnikaklišeesid vältides säilitas teos kauni fookuse.
Kava pikim teos oli Georges Aperghise „Heart Blowing”, mis näis olevat nagu vaskpillikvintetile kujundatud lavateos. Oli võimatu mitte ette kujutada narratiivi (või isegi stsenaariumi) selle metsiku teatraalsuse taga. Meelde jäid mõned suuremad sündmused selles: esimene raevupuhang vaid hetk pärast tihedarütmilist unisooni ja sellele järgnenud mängulisus, mis muutus ülevoolavalt toretsevaks, nagu püüaks kamp joodikuid üksteisest üle laulda: võib-olla sama laulu, aga kes teab? Oli ka kõnekaid vaiksemaid hetki, näiteks eriliselt korduv idee pehmest summutatud tremologrupist. Samas tõi teose anonüümne, pealtnäha tujukas heliline sisu ühes oma metsikult rapsoodilise hoiakuga esile midagi, mis hakkas üha rohkem meenutama muusikalisi piiranguid. Oli selle pöörase välispinna all midagi veel? Või oli see lihtsalt pool tundi pealiskaudset lustimist ja ilutulestikku?
Kõige meeldejäävam teos sel kontserdil oli iiri helilooja Ailís Ní Ríaini „and still it breathes…” (maailmaesiettekanne). Teos algas äärmiselt haaravalt: õrn kogum helidest, mis põrkusid ja täiendasid üksteist, hajudes seejärel katkendlikuks ja fragmenteeritud helimaterjaliks. Nurrumine, urin, võbelus, värin — kõik need rõhutasid matkides suuga tehtud originaalheli, kõlades sealjuures lausa füüsiliselt tuntavalt. Tekkis põnev koor, kus mängitud ja lauldud noodid kokku sulasid. Kõigele vaatamata ei muutunud see helimaailm kunagi metsikuks, vaid keskendus instrumentidele endile ja heli tekitamise võimalustele. Kas muusika saab olla korraga nii abstraktne kui ka mõtlik?
Järgnev teos lähtus sellest duaalsusest, olles korraga nii jahe kui ka soe. Rütmilistele, pingul ja kokku surutud staccato’dele järgnes nende vastand — omamoodi tagasihoidlik toretsemine, kus ornamenteeritud närvilised noodid tekitasid kummalise paradoksi, olles ühtaegu püsivad ja ebakindlad, kuid samas ka hingetud, ja vaibudes lõpuks lühikesteks kiunatusteks ja nuuksatusteks.
Tähe-Lee Liiv: „Pärt+” 28. X Tartu Ülikooli aulas
Arvo Pärdi varasemat muusikat võis kuulda veel ka pianist Tähe-Lee Liivi kontserdil Tartu Ülikooli aulas. Paar aastat tagasi andis Liiv välja plaadialbumi kogu Pärdi klaverimuusikaga. Heliplaadi esimese poole teosed moodustasid ka Tartu kontserdi kava esimese poole. Salvestisel demonstreerib Liiv uskumatut keerukust (küllap kõlaks ta imeliselt ka barokkmuusikat esitades) ja hoolimata Ülikooli aula kergest kajast oli see nii ka tema nüüdsel esinemisel. Pärdi Sonatiini nr 1 (1958) esituses tõi ta mängulise, neoklassitsistliku voolavuse väga selgelt esile, andes selle lustlikule toonile samal ajal ka varjatud tõsiduse. Sama jätkus ka kontserdi teises osas, mõõdukalt, kuid lastes kirel kõnelda enne meelerahu saabumist. Ja samuti „Partitas” (1958), kus kontrapunktiline selgus saavutab täiuslikkuse esile kerkinud impulsi kiuste kasutada Larghetto osa elava Fughetta tasakaalustamiseks, ja Sonatiinis nr 2 (1959), mis liikus vaoshoitud intensiivsusega tugevate impulsside ja aeglase mõtiskluse vahel.
Tähe-Lee Liiv.
Priit Mürgi foto
Tantsud muusikast lastenäidenditele (1956–1959): „Saabastega kass”, „Punamütsike ja hunt”, „Liblikas” ja „Pardipoegade tants” tulid ja läksid nagu kerge saatemuusika, mida nad ongi (kuigi Liiv ei lasknud neil kõlada triviaalselt). Kõige paeluvam neist Pärdi varastest teostest oli „Diagrammid”, aleatooriline teos aastast 1964. Liiv tekitas teose algusminutil elava kõla, andes nurgelistele ristregistrilistele kujunditele lüürilisust, et need hetk hiljem plahvatama panna, ujutades saali üle kajaga, kuni me plahvatusest toibusime. Lõpuks tundus, et need ruumis välja peetud, järelemõtlemisele kutsuvad helid sarnanevad meie ajus tegutsevate neuronitega, mis üritavad välja selgitada, kas tekitatud uudishimu on püsiva või ebapüsiva iseloomuga.
Kontserdi teine pool suundus rahvusvahelisemale, kuid eelmisega seotud territooriumile. Magnus Lindbergi Etüüd nr 1 (2001) tekitas tunde, nagu mõjuksid sellele vastandlikud jõud, mis üksnes ei tõuka edasi, vaid liigutavad ka üles ja alla. Tulemuseks oli äärmiselt kirev, otsekui impulsivaba liikumine, mida oli raske lõpuni mõista. Veelgi rohkem hämmastas Lachenmanni „Guero” (1970), teos, millesse Liiv ei paistnud ise päriselt uskuvat, kuid mille ta suutis kõigest hoolimata õrritavalt ahvatlevaks muuta, kui selles hõõrdumiste kogumis tekkisid pisikesed vihjed helikõrgusele. Einojuhani Rautavaara Etüüdidel op. 42 (1969)oli oma võlu, kuid neist jäi siiski mulje, et tegemist on justkui ühe ja sama teosega, vaid veidi varieeritud kujul.
Kõige haaravam selles kavas oli Jörg Widmanni „Toccata” (2002). Vaatamata pealkirjale keskendus see algul akordidele, millest venitati välja kõlaliine. Taas tekkis polarisatsioon (Liiv esitab sellist materjali suurepäraselt): ettevaatlik, kuid heitlik, jälgedega liinist, mis ilmub enne võbelevat tremolo‘t, justkui oleks miski, mis enne oli klaar, värisema pandud ja vibratsiooni kaudu vägivaldselt täielikku hägususse tõugatud. Kiireid repetitsioone ja staccato-aktsentide (kõrge/madal) kooslust selja taha jättes tormas kogu asi meeletu kiirusega edasi, kulmineerudes tohutuks pauguks klaverikaanel, millel Liiv vankumatult „mängimist” jätkas.1
„Peeglid” 26. X EMTA black box’is. EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia tudengid; Canetamburo, Roya Naini, Giustino Kabiro, Electro Funeral
Püüan muusikafestivalidel alati kuulata kontserte, kus esinevad tudengheliloojad ja -interpreedid. Ilmselgelt kalduvad nad olema naiivsed, stiililiselt mõjutatud ja kvaliteedilt ettearvamatud, kuid on olnud arvukalt kordi, kui olen olnud nende esinemisest tõeliselt lummatud. Just see juhtus möödunud aasta „Afekti” hilisõhtusel kontserdil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuubikujulises black box’is. Õhtu jooksul toimus kolm etteastet, millest kaks olid üsna tavalised. Roya Naini ja Giustino Kabiro ei esinenud mitte niivõrd koos kuivõrd lihtsalt teineteise kõrval: Naini silitas ilmselt klaastorudest valmistatud instrumenti ja Kabiro nautis samal ajal elektroonilise teadvuse voogu. Polnud erilisi märke sellest, kuidas need kaks poolt omavahel suhestuvad, ega ka mingit tähenduslikkust peale pidevalt muutuvate pinnapealsete detailide. Canetamburo, trio, kuhu kuulusid Elia Dell’Orco, Eugenio Cecchini ja Gabriele Teti, tegi etteaste, mis esmalt paistis lihvitud ja läbimõeldud, kuid mida kauem see kestis, seda suuremat pingutust näis see nende ühiselt kujutlusvõimelt nõudvat. Suure hulga laudadele laiali puistatud uudsete esemete kasutamine helimaailma loomiseks suubus üleüldisse totrusse.
Kontserdi tipphetkeks kujunes teine trio, akordionistid Darja Goldberg ja David-Ovid Komlev koos Marina Karpovaga moodulsüntesaatoritel, nime all Electro Funeral. Ansambel paiknes black box’i rõdul — Komlev ühes otsas, Goldberg teises, Karpova keskel —, ja oli tõesti suurepärane. Nende ettekanne oli algusest peale äärmiselt haarav. Kummalised pingestatud klastrid ja klahviklõpsud ühendusid sügava pulseerimisega. Domineerivad klastrid vaheldusid pehmete kõrgete helide ja viledega, salapäraste ja kaugetega. Kusagilt kostis praksumist, kiiresti tõusvaid elektroonilisi noote nagu viirukit, ja häält (Goldbergi oma), kuni see kõik paisus tihedaks võbelevaks heliseinaks, pulss löömas ebaregulaarselt ja esiplaanil akordionid.
Esimesed minutid olid paljulubavad ja ootused täitusid täielikult trio peaaegu 25-minutise etteaste jooksul. Heliseina tihedus süvenes pidevalt; kujundid tekkisid ja kadusid taas, akordionite „lirtsatused” paisusid üle ujuvate klastrite, muutudes vibreerivaks, painduvaks, suureks ja ähvardavaks. See oli nagu puhas energiapall; nii selle pinnal kui sisemuses virvendasid klastrid, veeresid elektrifitseeritud lained, tundus, nagu suumiksime me nende detaile. Vaikne kaja millestki mängulisest ja lõbusast, mis hajus järelkajaks; kummalised, peaaegu stasis’esse takerduvad akordid, imelikult lainetavate nootide ja madala sumina välgatused. Lainetus vormus millekski viisilaadseks, samas kui akordid muutusid droonilikult sumisevaks, luues rituaalse atmosfääri, laetuna seda toetavate süntesaatorite peaaegu plahvatuslikust kiirusest. Nüüd olid akordionid justkui jüngrid kahel pool preestrinnat, Goldbergi hääl kõikus ebamääraste helide ja sõnade vahel, vihjates lõpus millelegi kurjakuulutavale ja kohutavale. See oli samavõrd häiriv kui haarav ja lõppes tagasipöördumisega varasemate pehmemate kujundite — viirukit meenutavate nootide, lainete, pehmete löökpillikõksude ja vaibuvate klastrite juurde. Lahustumine ja sulandumine linnulauluga oli maitsekas lõpužest, lõplik taandumine kõikehõlmava sisemise pühamu salapärasest väest ja naasmine välisesse maailma, kus linnud laulsid tavatult täielikus pimeduses. Hingemattev!2
Tõlkinud TIINA ÕUN
Kommentaarid:
1 Tähe-Lee Liiv ei ole peale Pärdi teoste sellest kavast muud plaadistanud, kuid Rautavaara Etüüdidest op. 42 ja Widmani „Toccatast” on olemas salvestused Liivi Youtube’is:
https://www.youtube.com/watch?v=kQjuoziO1dk&list=RDkQjuoziO1dk&start_radio=1 ja
2 Electro Funeral on oma „Afekti” etteaste üles pannud veebilehele Nina Protocol (https://www.ninaprotocol.com/profiles/electro- funeral) nime all „Requiem”. Kavalehelt selgub, et selle sõnade autor on Mohamed Moussa ning kompositsiooni sünge ja kurjakuulutav olemus tuleneb sellest, et see on austusavaldus Gaza ohvritele. Veebilehel Nina Protocol on nähtav ka ansambli möödunud aasta alguse live-esinemine, mis on küll mõnevõrra energilisem, kuid annab järjekordselt tugeva vihje selle kohta, kui muljetavaldav see trio on.
