„Laskumine orgu”. Režissöör ja operaator: Johan Huimerind. Produtsendid: Maie Rosmann ja Johan Huimerind. Helilooja: Maarja Nuut. Helirežissöör: Indrek Soe. Monteerija: Martin Männik. Dokumentaalfilm, portreefilm, kestus 64 min. © Ilmatar Film. Kaastootja: © Dokfilm. Esilinastus festivalil „DocPoint” 5. II 2026. Ametlik esilinastus 23. III 2026.
Film jutustab Kütioru metsavaikuses elavast erakpiltnikust Peeter Lauritsast. Üheksakümnendatel hakkas stagnaaja sumbuurist üle saav Eesti ajakirjandus jõudsalt arenema. Esimene Eesti Ekspress tuli juba 1989. aasta sügisel. Ekspress Grupp otsis kontakti Eesti kuulsaimate päevapiltnikega, et toota laienemisele väärilist visuaali. Kaks meest olid eriti hinnatud: Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits. Nad kasutasid pildistamisel uusi tehnoloogiaid ja vaatenurki, just nende kanda jäi Eesti Ekspressi värviajakirja Magneet fotode pool. Merila tegi koostööd ka Pühapäevalehega, sest tema abikaasa Anu töötas juhuslikult seal. Ja loomulikult jäid staarfotograafidele kõik naisteajakirjad.
Magneedist ja Areenist mäletan leheküljesuuruseid värvifotosid, mille üheks autoriks oligi Peeter Laurits. 1995. aastal võttis Hans H. Luige kontsern (13. detsembril 1995 registreeriti see Ekspress Grupi nime all) Päevalehe üle. Peeter Lauritsa naisest Leelost sai nüüd Eesti Päevalehe tegevtoimetaja. Kõigis ajalehtedes olid palgal ka oma fotograafid, kes saadeti „tulejoonele”, kui toimus midagi värsket. Aga fotograafil ja fotokunstnikul tehti vahet. Merilal ja Lauritsal olid oma professionaalsed stuudiod ning paljuütleva välimusega modellid. Need kaks olid nagu stiilsed sportautod Žigulide maailmas, mistõttu nad oskasid ka oma eksklusiivsete tööde eest head raha küsida. Laurits toimetustes väga kohal ei käinud ja 1996. aastal siirdus ta suvitama Kütiorgu. Nüüd elab ta seal aastaringselt, ja filmi üks kaader näitabki teda jäisel talveteel kelguga poekotti vedamas.
Nii Lauritsa kui Merila fotodes oli tavaliselt sees ime või absurdi fluidum, teadvuslik nihe. Need pildid ei olnud tavalised, mistõttu meenutasid nad Kalju Suurt tema parimail aastail. Samas oli nende kasutada olev tehnika kaugelt üle Kalju Suure nõukaaegsetest võimalustest.
Ajakirjanikuna puutusin päevapiltnike maailmaga sageli kokku. Kuna fotograafi ülesanne oli kujutatav kuidagi „ära rääkida”, et teda pildi peale saada, siis olid nad ka keskmisest paremad suhtlejad. Nii püüab ka Peeter Laurits selles filmis ajada oma filosoofilist liini, aga mõtlejana ta väga ei inspireeri. Sellist juttu, et pöörame metsa, elame seal kaskede kohinas ja sööme loomulikku toitu, räägivad väga paljud. Paljud noored pered on läinud metsikutesse paikadesse elama ja kümmekond aastat tagasi reklaamis end metsa taustal ka metshaldjana esitletud Mari Metsallik. Temast saaks ka filmi!
Peeter Lauritsa ja Mari Metsalliku vahel on siiski oluline erinevus. Kui Mari jookseb paljalt välul ja peseb oma pikki blonde juukseid puhtas allikavees, siis õhtuks läheb ta tsivilisatsiooniga ära harjunud naise rolli tagasi. Peeter aga elabki metsalagendikul. Võime rekonstrueerida Lauritsa elu enne ja pärast „metsa pööramist”. Staarfotograafi elu oli täis glamuuri, tihedat konkurentsi, brändiomanike kadedust. Enelin Meiusi pööras sellest maailmast nii järsult ära, et pidi 80% ulatuses vahetama oma tutvusringkonda. Arusaadav, et ühel hetkel tekib sellest ilmast küllastus, sa hakkad otsima üksikuid mägikloostreid, palverändurite rännuteid. Keskaegsetest Liivimaa linnadest lahkus palju pühasid hulle, et karmil kõnnumaal väljaspool tsivilisatsiooni hakkama saada. Nad tahtsid lihtsalt vaikust ja rahu. Laurits räägib filmis, et Kütiorgu eraldusid juba Vaino Vahing ja Juhan Viiding.
„Laskumine orgu”, 2026. Režissöör Johan Huimerind. Arusaadav, et ühel hetkel tekib sellest ilmast küllastus, sa hakkad otsima…
Mets kui vend
Mets ei ole eesti rahvausundi vanimas kihistuses eriti positiivne, kuid loomulikult üritati laant ära kasutada; üritatakse ikka veel. Metsas elasid rahutuks tegevad jõud, kes võisid võtta su hinge. Mecce on muistne soome-ugri tüvi, mis tähendas kaugust ja eemalolekut. Mets on seal, kus ei ole meid. Mets oli see, mis tungis peale, kui maad oli tabanud rahvastikukatastroof. Kui meie maast käisid üle ristirüütlite hordid, kattusid väikemaakonnad, nagu Soontagana, Mõhu ja Alempois, läbipääsmatu lepavõsaga. Polnud enam neid, kes maad hariksid. Rasketel aegadel põgeneti just nende rahutute jõudude juurde ja leiti metsast koopaid või lõhesid, kus saaks olla rahus, kuni rüütliväe tagumine ots möödas on. Ent vaenatud orjapiiga otsis metsast mõne laia kivi, kus peal saaks huntide eest kaitstuna turvaliselt pikutada. Kase või männi tagant võis tšekisti pihta osavalt haugatada kone, sähvatades vaid oma surmava laadungi välja laskmiseks.
Laas oli ettearvamatu keskkond, aga eestlasele, kes oma kodumetsa viimase sopini tundis, võis ta vabalt olla sõber.
Rahvaluules on mets veidi positiivsem vaid ühele olulisele tegelasele — lauljale, kelle hääl laanest vastu kajab. Peeter Laurits laasib oksi kirvega, aga satub siis peale Husqvarna häälele — seal on tegelane, kes metsas ei ela, vaid seda konsumeerib. Minu kodumetsast sõidavad poisid läbi ATVdega. Metsiku plärina saatel teevad nad riskantseid hüppeid, võtavad adrenaliinirohkelt järske kurve. Nad näevad ainult oma tehnikat ja metsa võtavad trampliinina. Võib isegi arvata, kui palju loomi nende reidide ajal põgeneb.
Kahjuks oleks siin elanud keskaegne rahvas meie metsavargaid täiesti mõistnud. Keskajal peeti loomulikuks, et mida rohkem kurnajad pigistavad, seda rohkem võetakse uute maade saamiseks metsa maha. Nad oleksid mootorsaemeeste tegevust võtnud sõbraliku raadamisena, et oikumeeni laiendada. Nad ehk oleksid arvanud, et metsaga tulebki võidelda.
Peeter Lauritsa sõbra ja nõuandjana tegutseb Hasso Krull, keda on ka näha filmi lõpupoole näituse avamise stseenis. Ta on samuti andnud metsa pööramise ideoloogiale ideelise manifesti teosega „Loomise mõnu ja kiri” (2006). Viimastel aastatel on Hasso Krull uurinud kosmilise triksteri probleemi eesti mütoloogias. Laurits näib filmis olevat samuti trikster — metsavana, kes palja rinnaga naudib suvel metsapäikest ja talvel metsavihurit.
Jaan Kruusvall on kirjutanud raamatu „Mets on vend”. Jällegi, rahvaluules on maa meie vend, aga ilm on õde. Maailm annab kokku vennast ja õest koosneva kena perekonna. Rahvaluule on selle aukartuse elu ees, mida ilmutab Peeter Laurits kitse tappes, üksipulgi läbi võtnud. Jääb ka selgusetuks, miks oli peategelasel vaja kitsenaha kuivatamist?
Saatür nümfide keskel
Ühes kaadris on Lauritsal käsil metsik võte — ta on saatürina alasti nümfide keskel. Paljad naised pudendavad oma rinnale ja üsale musta märga mulda — viidates motiivile, et enne sündi oled sa üska maetud. Lauritsa kogenud režissööripilk teleobjektiiviga Canon EOSi taga uurib samal ajal, milline tuleb kaader — kas üks nümf mitte teise taha ei jää? Naised hindavad situatsiooni, et üksik saatür on nümfide keskel. Nii mõnedki neist on hoopis ingliskeelsed — tulnud kaugelt Võrumaa metsadesse, et katta oma vagiina musta mullaga või hoopis pinnasesse kaevuda. Neile on see fun, nad on tulnud siiamaile haruldase elamuse järel, mida nad tõenäoliselt kunagi enam ei koge. Ja selle nimel tasub tulla kontinendi teise otsa.
Meil selliseid inimesi jagub. On Vigala Sass, Ahto Kaasik, Luule Viilma, Gunnar Aarma. Juba mainitud Mari Metsallikat eristab Lauritsast aga veel üks nüanss: Metsallikalt saavad naised konkreetseid metsatarkusi. Näiteks kuidas oma pikad juuksed metsa vahenditega kohevamaks muuta, saada lahti veresoonte reetlikust kumamisest läbi naha ja palju muud. Metsaneiu hoolitseb oma suguõdede eest, aga Peeter Laurits räägib, et ta on suurte mõtlejate teejuhatusel laande elama tulnud, et ta tuli kunstnik Valdur Ohaka jälgedes… Ja kuidas linnaelu teda ära on tüüdanud. Tõepoolest, Valdur Ohakas oli juba kümme aastat enne Lauritsat Kütiorus, maalides seda pidevalt.
Metsallik saab ühiskondlikku kapitali metsa reklaamimisega, aga Lauritsa elatusallikad on mujal — mets on lihtsalt olemise viis.
„Laskumine orgu”. Laurits läks Kütiorgu elama ja seal talle meeldib.
Filmi süžeega on tööd tehtud
Seda kohe kindlasti. On maalitud mütoloogilist motiivi — saatür läheb oma sugulaste kitsede juurde. Muide, Laurits nimetab oma kitsi neiuks ja poisiks. Kitse tappes ütleb ta vaid ühte: „Anna andeks!” Seega siis aukartus elu ees. Filmis jääb arusaamatuks üks detail — mehine protagonist ütleb, et ta tunneb end mõnikord naisena. Selle üle tasuks sügavamalt juurelda, sest kangelase välimus kindlasti naiselik ei ole. Vastupidi, mulda kaevunud naiste ja oma teleobjektiivi ees seistes lähevad ta musklid kenasti punni — mees mis mees. Filmi ajal selle üle juureldes jõudsin kahele oletatavale versioonile, miks Laurits arvab, et ta võib lisaks mehelikule olemisele olla paralleelselt ka naine: 1) Laurits peab naist passiivseks, mida ta teatud määral ka ise on. Et kui ta ise on metsa suletud, ju ta peab siis ka olema passiivne, sest suure maa uudised ja trendid ei jõua nii kiiresti metsasügavusse. 2) Carl Gustav Jungi verifitseerimata teooria, et mehe hinges peituvad nii Animus kui Anima. See võiks siis ka psühhoteraapiaseanssides välja tulla, aga seal ei ole mehe probleem tavaliselt selles, et temas võiks peituda naine (kui kelleski peitub, pole see talle probleem). Pigem on ikka asi selles, et mõni väärtuslik naine jäi käeulatusest välja, kuna töö ja ühiskondlik staatus ei olnud piisavalt tasemel. Juba vanad kreeklased teadvustasid, et sa ei saa püüelda selle poole, kes sa ise oled. Kui astud sammu, siis objekt, kelle poole astud, peab sinust erinema. Et olla atraktiivne.
Et mu Jungi-kriitika ei jääks naiivseks, tuleks lisada, et kindlasti on ka situatsioone, kus Animus ja Anima ongi ühes isikus. Maailmas on asju, mida me veel päris täpselt ei mõista, ja mingeid teooriaid vananenuks kuulutades võime olla lahmijad.
„Laskumine orgu”. Kena geomeetria ja looduslik kooslus.
See on robinsonaad
Metsast ei astu sa kunagi samast kohast välja, kust sisenesid. Kui satud metsiku looduse keskele, siis see teeb sinust mehe. Seda teavad kõik, kuidas loodusjõud sulle vastu tuiskavad ja sa karastud. Aga vähesed on analüüsinud, kuidas kannatused Robinson Crusoed muutsid. Ilma üksikule saarele sattumata oleks ta olnud tavaline virisev kaupmees ja istanduse omanik, üks harilik paljude omataoliste seas. Üksik saar programmeeris tema isiksuse täielikult ümber. Küllap ka Lauritsa isiksuse. Ja näitleja Ruts Baumanni, kes Augusti tegelaskujuna filmis „Näitleja Joller” (1960) põgeneb teatri „pupujukude” eest maale oma viljapuuaeda ehtima.
Nagu öeldud, põgenes Laurits Kütiorgu eluvõitluse nukrate stseenide nägemise eest. Mis metsas teistmoodi on? Lugegem Kustas Põldma poeetilist raamatut „Kodumets” — kõik taimed metsas, varbasuurusest kuni mastimännini, võitlevad halastamatult paremate elutingimuste eest. Surnuid ja vigaseid kasutatakse kohe ära oma paiga eest võitlemisel. Ühed populatsioonid söövad teisi ja kui kiskjad kitsi ei murraks, siis jääksid nad ise haigeks. Ja ikkagi toimiks looduslik valik.
Mets areneb loomulikult läbi olelusvõitluse. Huimerinna film asetab rõhu looduse romantilisemale poolele. Visuaal on selline, et vaataja oleks ise nagu sellessamas võsas, mida protagonist raadab. Domineerivad tumerohelised, vihmased, üldse kõik tumedad toonid. Hääled, nende hulgas metsa kumisemine, on väga naturaalsed. Kindlasti on autori käsutuses olnud parim võimalik tehnika.
„Laskumine orgu”. Mis on üleval, mis all, kui Laurits pildil vaatab üles?
Fotod: Ilmatar Film/Johan Huimerind
Üraskifilosoofia
Omapärane on Peeter Lauritsa vaade surnud puitu söövatele ussikestele. Nende tõukude käigud hargnevad nagu Niiluse delta. Laurits järeldab, et üraskitel toimub eri põlvkondade vaheline kooperatsioon ja poeg võtab surnud isalt üle oma tunneli kaevamise. See pole sugugi vale, kuid üraskid ei ole tegelikult sotsiaalsed. Kui üraskipoiss on kõrval, kui vanema generatsiooni esindaja sureb, siis kõige tõenäolisemalt alustab uus kutt oma tunneli kaevamist sinna kõrvale, kuna see on värskem materjal. Vana tunnelit jätkab ta siis, kui see tundub lihtne.
Siinne artikkel oli inimeselt, kellel on Peeter Lauritsaga ühiseid tuttavaid ja kes möödunud sajandi lõpul kuulus üsna samasse ringkonda. Aga tunduvalt tulusam oleks vaadata, mida arvab Lauritsa tegemistest ja ütlemistest Sovhoosi-Vello. Nimelt on maainimestel loodusele väga praktiline vaateviis. Nad ei lähe kunagi loodusesse patseerima, seda romantiseerima nagu linnasaksad. Kui nad kõiki maha saetud puid ära viia ei jõua, jäetakse „roheline kuld” lihtsalt maha vedelema. Mäletan, kui mu naabri kass sittus valesse kohta ja naabrinaine, eluaegne lüpsja, määris talle ta oma junni vuntsi peale. Linnainimesed olid šokeeritud — kass on ju nii puhas loom! Aga maainimene oli arvamusel, et loodus peab meile alluma.
Sovhoosi-Vello ütleks, et ainult veidrikud elavad kesk metsa lumes ja tuisus, nagu arvas sellest elulaadist Nipernaadi Ello.
„Mets on kümme tuhat aastat mälu — inimeste, loomade, puude, sammalde, kõikide eluvormide mälu,” on Laurits öelnud. „Mälu alates viimasest jääajast ja Balti jääpaisjärve kahanemisest.”
