Tänavuses kalendris on mitmed olulised tähtpäevad, mis annavad põhjust tagasi vaadata kohaliku joonisfilmi enam kui poole sajandi pikkusele arenguloole, mille jooksul on sellest kujunenud üks eesti kultuuri visiitkaartidest rahvusvahelisel tasandil. Vaadakem järgnevalt neid kuupäevi lähemalt ja mõelgem kõikide ajalooliste sündmuste peale, mis nende tähtsate daatumitega kaasnesid.
Esiteks on tänavu ümmargune sünnipäev nii mõnelgi eesti joonisanimatsiooni suurkujul: näiteks Rein Raamat sai 20. märtsil 95-aastaseks ja Priit Pärn saab 26. augustil 80-aastaseks. Õnnitlused! (Joonisfilmist sürrealistlike nuku- ja eksperimentaalfilmide tegemise juurde liikunud Mati Kütt saab tuleva aasta 5. aprillil 80-aastaseks, nii et olgu temagi saabuv suur sünnipäev siinkohal ennetavalt ära märgitud ja õnnitlused aegsasti teele pandud.)
Teiseks saab 2026. aastal tähistada ka oluliste valdkondlike institutsioonide või organisatsioonide asutamist: Eesti Kunstiakadeemia (EKA) animatsiooniosakond tähistab tänavu sügisel oma 20. tegutsemisaastat, õppetooli asutaja oli Priit Pärn. Omaaegse vabariikliku filmistuudio Tallinnfilm joonisfilmistuudio sündis omakorda 14. juunil 1971, osakonna asutaja oli Rein Raamat. Raamat loobus joonisfilme lavastamast 1980. aastate lõpus, et keskenduda rohkem maalimisele ja dokumentaalfilmide väntamisele tuntud eesti kunstnikest, kuid Pärnale on Tallinnfilmi varemetest 1993. aastal võrsunud Eesti Joonisfilm kodustuudioks tänaseni — näiteks on seal valminud ka tema hiljutine, motion capture’i ehk liikumiskaaperduse tehnikas „Luna rossa” (2024, kaasrežissöör Olga Pärn).
Nii et kokkuvõttes on kogu maailm saanud nautida tallinlaste joonisfilme katkematult ühtekokku 55 aastat — ja „kogu maailm” ei ole liialdus, sest ei maksa unustada, et kohalik joonisfilm murdis juba Nõukogude Liidu okupatsiooniperioodil välja rahvusvahelisele areenile. Esimene rahvusvaheline auhind laekus Tallinnfilmi joonisfilmigrupile juba 1974. aastal, s.o kolmandal aastal pärast asutamist — selleks oli Aili Vindi opkunstist mõjutatud värvimaalidel ja Rein Rannapi psühhedeelsel rokkmuusikal põhinev „Lend” (1973, režissöör Rein Raamat). Praeguseks on Eestis toodetud joonisfilmidele laekunud auhindu ühtekokku ilmselt sadades, et mitte öelda tuhandetes — erialafestivalide hulk on viimastel aastatel üle maailma märkimisväärselt paisunud.
„Värvilind”, 1974. Režissöör Rein Raamat.
Eestlastel õnnestus sellegipoolest juba varakult erineda ja silma paista nii globaalsel skaalal Walt Disney stuudio, aga ka kitsamal, nn üleliidulisel skaalal Sojuzmultfilmi stuudio kehtestatud paradigmadele vastandudes. Põhimõtteliselt seda liini, mida Raamat alustas, viis Pärn edasi — kõrgel kunstilisel tasemel teostatud joonisfilmid, rahvusvaheliste filmifestivalide n-ö preemiamaterjal, mitte niivõrd lastele suunatud kommertsiaalne meelelahutus. Ja ka kollektiivne määratlus „tallinlased” pole loodetavasti liialdus, sest kuigi Pärn elab tänapäeval Viimsi ja Raamat Kuusalu vallas, siis 1970. aastatel asusid eesti joonisfilmitegijad (rahvusvahelist animatsiooni-)maailma muutma ikkagi ennekõike Tallinna ajaloolises südames, aadressil Harju tänav 9 asuvas paekivihoones, mis kuulus sel ajal tervikuna Tallinnfilmi kinostuudio käsutusse.
Rein Raamat sai 20. märtsil 95-aastaseks. Allikas: Eesti Filmi Andmebaas
Keskmiselt tehti Tallinnfilmis toonase plaanimajanduse tingimustes kolm joonisfilmi (alates 1971) ja kolm nukufilmi (alates 1957) aastas, kõike kontrollis ja rahastas Moskvas asunud üleliiduline kinokomitee, mis läks hingusele alles koos Nõukogude Liiduga. Omal ajal ka ise Tallinnfilmis toimetajana töötanud legendaarne filmikriitik Jaan Ruus meenutas Eesti taasiseseisvumise järel varjamatu erapoolikusega, et kui siinsed nukufilmitegijad pidid hommikuti bussiga tööle sõitma Randveres asunud võttepaviljoni, siis joonisfilmitegijad paiknesid kihava linnaelu tsentris vanalinnas ning võimalik, et just seetõttu suutis eesti joonisfilm sel ajal säilitada terava ühiskondliku närvi, mis nukufilmi osakonnal lõputute lastefilmide vorpimise käigus nüristuma kippus.
Liiduvabariigi mõttelise lastele suunatud toodangu „kvoodi” täitiski 1970. ja 1980. aastatel vaikimisi peamiselt Tallinnfilmi nukufilmi osakond, samal ajal kui joonisfilmi osakond sai kõige muu hulgas pisteliselt viljeleda n-ö suurt kunsti. Rein Raamatu režiiga joonisfilmidest tuntumad — ennekõike Jüri Arraku tüpaažidega „Suur Tõll” (1980) ja Eduard Wiiralti gravüüride ainetel valminud „Põrgu” (1983) — on, toonast ametlikku kinokantseliiti kasutades, kunstilised filmid „igasugusele auditooriumile”, mis tähendab, et need ei olnud tehtud esmajoones lastele vaatamiseks. Sama kehtib Priit Pärna rahvusvahelise läbilöögiteose „Eine murul” (1987) ja sellele järgnenud „Hotell E” (1992) kohta, mille täit ühiskonnakriitilist satiiri suutis filmi valmimise järel ekraanilt välja lugeda siiski pigem täisealine, mitte alaealine vaataja. Lapsed võisid neid filme vaadata, aga need ei olnud lastele tehtud filmid.
„Põrgu”, 1983. Režissöör Rein Raamat.
Kõige alguses oli sel ajal niisiis filmistuudio, organisatsiooniline alguspunkt, millest kasvas välja kõik hilisem. Oli teooria, oli praktika, nüüd — viimasel paarikümnel aastal — on lisandunud ka erialane õpe. Saame rääkida põlvkondadest, saame kõnelda väljakujunenud kultuurinähtusest. Eesti animafilmid kui kõrgkultuur — sama tähtis ja publiku jaoks sama tõsine valdkond kui kirjandus või kunst, teater, muusika, kino jne.
Priit Pärn saab 26. augustil 80-aastaseks.
Heikki Leisi joonistus Priit Pärnast
Teiste seas on Eestile viimase poole sajandi jooksul piiri tagant kuulsust toonud nii tänavustest juubilaridest korüfeed kui ka muidugi nende välja koolitatud nooremad kolleegid — pikemas perspektiivis tuleb osata näha seoseid, mis on sisuliselt põlvkonnaülesed. Ja pole need „noored” ka enam nii noored ühti, sest aeg lendab ruttu: EKA animatsiooni õppetooli praegune juhataja professor Ülo Pikkov tähistas tänavu oma esimest juubelit — ümmargune 50 eluaastat sai kirja 15. juunil. Õnnitlused tallegi!
„Kolmnurk”, 1982. Režissöör Priit Pärn.
Teisisõnu võime öelda, et Eesti ainsa ülikoolitasemel kvalifikatsiooniga animatsiooniosakonna juht on täpselt viis aastat ja üks päev noorem kui kohalik organiseeritud joonisfilmitootmine tervikuna. Põlvkonnaüleseid nähtusi ei saagi seletada ainuüksi kellegi isikuomaduste või konkreetse ajaloolise konteksti spetsiifikaga — vastupidi, põlvkonnaülesus annab märku laiema kultuuri sündimisest. Eesti joonisanimatsioon on selles tähenduses kahtlemata põlvkonnaülene nähtus siinsel kultuuriväljal, ja nagu eespool juba öeldud, institutsionaalse joonisfilmikultuuri sünd on Eesti territooriumil dateeritav 1971. aastaga.
1931. aastaks valminud ja ainult pooleldi säilinud lühifilmi „Kutsu-Juku seiklusi” (režissöör Voldemar Päts, produtsent Aleksander Teppor, joonistaja Elmar Jaanimägi) siinkohal välja tuua poleks ehk õige, sest kuigi faktiliselt on tegemist kõigi aegade esimese eesti joonisfilmiga, siis plaanitud pikemast seriaalist ei saanud globaalse majanduskriisi tõttu asja ja ühekordseks lõpetamata katsetuseks või kuriositeediks see lõpuks jäigi. Mainimist too 1986. aasta ootamatu arhiivileid siiski väärib, sest arvestades, et tänapäeval ei süvene mitte keegi enam mitte sekundikski mitte millessegi, on võimalik seegi, et tulevikus alustataksegi siinset animatsioonialast ajaarvamist 1931. aastast, kust pärineb see Disney toodangut varjamatult tsiteeriv filmijupike. (Sel juhul õnnitlegem tänavu Rein Raamatu kõrval, kes tuntud filmiloolase Jaak Lõhmuse sõnul ei olnud siiski Kutsu-Jukust enne midagi kuulnud, ka tolle joonisfilmi ellukutsujaid teispoolsuses.)
Mati Kütt saab tuleva aasta 5. aprillil 80-aastaseks. Allikas: Nukufilm
21. sajand on toonud sellele kultuurisektorile siiski rea tõsiseid väljakutseid. Ühtepidi on žanrid hägustunud, teisalt on animatsiooni järjest raskem kõikidest teistest n-ö liikuva pildi voogudest eristada. Viimaste aastate „kuum kartul” generatiivne tehisaru ei tee seda eritlemist sugugi lihtsamaks. Üleüldises meediapildis tundub paradoksaalselt, et animatsioon on marginaliseerunud, ent samas kõikjalolev. Ajal mil helendavaid ekraane on ümberringi peaaegu kõikjal ja need on täidetud animeeritud kaadritega, ei teki niivõrd küsimust, kas EKA animatsiooniosakonna lõpetajad leiavad ka erialast tööd, küll aga küsimus, mis on sellel kõigel pistmist eesti animatsiooni ajalooga. Kui EKA animatsiooniõppesse pürgijad ei oska nimetada kohalikke eeskujusid ja soovivad jäädagi näiteks oma lapsepõlvest harjumuspärasesse manga- ja animemaailma või tegelda edaspidi videomängude tootmisega, siis mis on meil kasu teadmisest, et vahetevahel on Jupiteri äpis või Arkaadris võimalik vaadata mõnda Raamatu, Pärna, Küti või Pikkovi põhjalikku retrospektiivi? Kas siin peaks keegi veel midagi tegema või ennast rohkem liigutama?
„Labürint”, 1989. Režissöör Mati Kütt.
Lõpetuseks võib samuti enesekriitiliselt küsida, kas eesti animatsiooni rahvusvahelisest edust rääkimine ei kujuta endast mitte teatavat kollektiivset enesepettust, kultuurilise omamüüdi loomet. Tõepoolest, eestlastel on läinud hästi — võib-olla isegi vastu igasuguseid ootusi ja eeldusi. Eestis toodetud (joonis)animatsioon pole aga kunagi olnud oma eelarve ja turundusvõimaluste poolest võrreldav maailma suurte animatsioonikeskustega, nagu näiteks Ameerika Ühendriigid, Jaapan või Prantsusmaa, kus tootmine käib igapäevases rutiinis ja industriaalsel skaalal. Vastupidi, eestlased on pigem harjunud nokitsema kõike projektipõhiselt (loe: peamiselt tänu Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Filmi Sihtasutusele), suure pealehakkamise õhinaga ja vajadusel kas või põlve otsas. Kuid rahvusvahelist nähtavust ei saa mõõta üksnes majanduslike näitajatega, silmas tuleb pidada ka kultuurilist esindusfunktsiooni, mis on kvaliteedi, mitte kvantiteedi küsimus. Juba Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil osalesid eestlaste animafilmid olulistel välisfestivalidel ja jõudsid levikanalitesse väljaspool toonast idablokki: Rein Raamatu ja Priit Pärna filmid kogusid festivaliauhindu ajal, mil Eesti riiklikku iseseisvust ei eksisteerinud. See, et festivalide auhinnasadu on hiljemgi jätkunud, kinnitab, et tunnustus ei ole siinsetele tegijatele saabunud juhuslikult.
2026. aasta suvel, kui Vladimir Putini alustatud sõda Ukrainas on kestnud juba viiendat kevadet, ei tea Eestis vist keegi, kas helgele minevikule järgneb tume tulevik või tumedale minevikule helge tulevik. Selge on vaid see, et oma animafilmi(korüfeede) ümmargusi tähtpäevi meeles pidades ei tähista me üksnes möödanikku, vaid tunnustame neid autoreid, kes tegid eesti kultuuri rahvusvaheliselt nähtavaks juba siis, kui see näis poliitiliselt võimatu. Suurus pole oluline, tähtis on oskus mõelda originaalselt ja iseomasel viisil.
* * *
TMKs on läbi mitme aasta sügiseti avaldatud Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna esimese kursuse tudengite kevadisi esseid. Meenutusena siin taas mõned väikesed fragmendid — tudengid kirjutavad juubilaride filmidest. (D. T.)
Rein Raamatu filmi aluseks on Eduard Wiiralti kolm gravüüri: „Põrgu”, „Kabaree” ja „Jutlustaja”. Visuaalis on Raamat jäänud läbini truuks graafika tehnilisele tunnetusele. Raamatu „Põrgus” on kõik emotsioonid võimendunud: osaliselt tuleneb see muusikast, osaliselt tegelastest. Wiiralti gravüürid on oskuslikult komponeeritud, kuid tekitavad esimesel pilgul segadust. Raamatu film esitab Wiiralti graafilised lehed n-ö lahtimonteeritud pildireana ja suunab vaatajat narratiivselt, ühelt tegevuselt teisele. Nõnda toob film Wiiralti teostesse ka uue rütmi ja gravüüridest saab uutmoodi, omaette elamus.
Kuigi Raamatu elustatud Wiiralti teosed olid filmi tegemise ajaks üle poole sajandi vanad, mõjus film ühiskonnakriitiliselt, nagu ka mitmed Raamatu varasemad režissööritööd. „Põrgu” näitab, kuidas ahnus ja kiusatustele järele andmine võib viia ühiskonna allakäiguni, ja mõjub hoiatavalt ka tänapäeval, mil ületarbimise erinevad küljed on veelgi aktuaalsemad.
Elli Zahradnikova. Rein Raamat, „Põrgu” (1983) / Eduard Wiiralt, „Kabaree” (1931), „Põrgu” ja „Jutlustaja” (1932). TMK, september 2024.
Must on pigment ja seetõttu võib musta pidada värviks. Seda võib seostada surma, leina, kurja maagia ja pimedusega, kuid see võib sümboliseerida ka elegantsi, rikkust, vaoshoitust ja võimu. Rein Raamatu filmis „Värvilind” (1974) elavad tegelased mustvalges maailmas, kuni sinna sünnivad värvilised linnud ja nii hakkab ka tegelaste ellu üha rohkem värve tekkima. Poole filmi pealt ilmub lagedale must kass, keda mustale ja valgele lisandunud värvid häirivad, ja ta hakkab neid hävitama. Kass on kuri ja agressiivne, ta soovib, et kõik jääks nii, nagu on olnud enne. Arvan, et kassi puhul on kasutatud musta värvi, näitamaks tema kurjust ja vastasseisu kõigiga, kes ei hinda asju temaga sarnaselt. Ta sümboliseerib võimu, kurjust, vastasseisu ja korda. Filmi lõpus leiavad kõik värvid tasakaalu ja võimaluse eksisteerida koos kirjus maailmas, must niisamuti.
Jenna Velsvebel. Must värv ja eesti animatsiooni tegelaskujud. TMK, september 2024.
„Eine murul” on Manet’ maalil põhinev lühianima. (—) Pärn toob 19. sajandi Manet’ teose režissööri (filmitegemise aja) reaalsusse, asetab selle täiesti uude konteksti. Filmis esindab Manet’ maal peategelaste fantaasiat ja nõnda saab rõhuliseks selle performatiivsus.
Pärna filmi tegelased üritavad hakkama saada Nõukogude Liidu oludes. Nähes, kui vähe hoolitakse tolleaegses ühiskonnas indiviidist, üritavad nad kinni haarata kõigest läänelikust ja selle paatosest. Pärn võimendab osavalt Nõukogude aja absurdsust ja näitab, kuidas peategelased on valmis ületama meeletuid takistusi, et saada osa kas või väikesest idüllikillust.
„Eine murul”, 1988. Režissöör Priit Pärn.
Manet’ maal šokeeris omal ajal kunstipublikut, Priit Pärna film valmis Moskva filmitsensuuri büroo kiuste. Praegu on mõlemad teosed kõrgelt hinnatud ja seda osalt just oma julguse poolest.
Elli Zahradnikova. Priit Pärn, „Eine murul” (1988) / Édouard Manet, „Eine murul” (1863). TMK, september 2024.
Kodus, kus ma üles kasvasin, võis alatihti kuulda köögist hõikeid: „Julia!”, „Viktor!” — armsad hellitusnimed, mille mu vanemad teineteisele olid andnud. See nali ei kestnud mitte päevi ega kuid, vaid aastaid, ja kestab kuni tänaseni välja. Me õega ei mõistnud ega üritanud ka uurida, kust need nimed pärit võiksid olla või miks vanemad neid alati nii veidra monotoonse tonaalsusega hääldasid. (—) (Kunstiakadeemias) Eesti animatsiooni ajaloo tunnis loksus kõik lõpuks paika, müsteerium sai lahendatud. Karakterid Julia ja Viktor on muidugi abielupaar Priit Pärna 1982. aasta filmist „Kolmnurk”, kuigi ma väga kahtlen, kas mu vanemad suutsid nendega samastuda. Pärna filmipaari abielu oli kurnatud ja rutiinne, midagi kadestamisväärset nende suhte juures polnud. Pigem leidsid mu vanemad huumorit tegelaste niinimetatud dialoogis, mis koosneski peamiselt teineteise nimepidi kutsumisest ja seda aina naeruväärsemate näoilmete ja hõigetega.
Katrina Oll. Alateadlikud mõjutused, mis suunasid õppima animatsiooni. TMK, november 2023.
„Labürint” on suurepärane näide sellest, et elava liikumise sujuvaks kujutamiseks pole vaja hoomamatult palju kaadreid. Viimasel ajal olen pigem eemale lükanud mõtte laiali valguvate kujutluspiltide filmiks muutmisest, kuna neid ei tule enam ette nii tihti kui varem ja kui mõni ilmubki, rikun selle pahatihti liiga agara mõtlemisega. „Labürinti” vaadates sain aga innustust end rohkem kätte võtta ja tagant utsitada.
Jaakop Ivask. Mati Küti „Labürindi” vaatamisel tekkinud mõtted. TMK, september 2024.
Samas on mitmed filmitegijad näidanud kärbseid n-ö naturaalsena, ilma inimlike iseloomujoonteta. Lihtsalt osana filmist, et väljendada nende läbi ideed. Mati Küti filmis „Plekkmäe Liidi” (1995) keerleb isa ümber lausa kärbseparv, keda too siis kärbsepiitsaga aina maha lööb. Tütar kuulutab aga lõpuks välja näljastreigi, et kärbeste tapmine lõpeks. Kütt on kasutanud kärbseid lihtsalt selleks, et väljendada laste ja vanemate suhteid, eri põlvkondade vaadete erinevusi. Ema ja isa peavad õigeks kärbse kui parasiidi hävitamist, tütar vastab selle peale: „Laps elab ka isa-ema kulul, ega sa sellepärast last tapma hakka.” Kuigi pärismaailmas poleks kummalgi poolel täielikult õigus, saabub filmis õnnelik lõpp alles isa kärbsepiitsa lõhkumisega. Sellist vaadete erinevust saab tänapäeval demonstreerida millega tahes, kuid Kütt valis igapäevased, kõigile tuttavad kärbsed, kelle tapmise dilemmaga saab siiski paljugi samastuda.
Annaliisa Lepik. Kärbsed eesti animatsioonis tegelaste ja metafoorina. TMK, november 2023.
„Plekkmäe Liidi”, 1995. Režissöör Mati Kütt.
