Arvo Pärt, „Passio”. Jeesus — Taniel Kirikal, Pilatus — Valter Soosalu, evangelistid: Jaanika Kuusik (sopran), Susanna Paabumets (alt), Anto Õnnis (tenor), Ott Kask (bass). Ene Salumäe (orel), Robert Traksmann (viiul), Riivo Kallasmaa (oboe), Peeter Sarapuu (fagott), Johannes Sarapuu (tšello). Ansambel Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Tartu Pauluse kirikus 1. IV, Tallinna Jaani kirikus 2. IV 2026.
Arvo Pärdi „Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem” on kirjutatud 1982. aastal ja selle esiettekanne toimus sama aasta novembris Münchenis Baieri Raadio koori esituses Gordon Kemberi juhatusel. Rahvusvahelise tuntuse tõi teosele aga 1988. aastal Hilliard Ensemble’i ja dirigent Paul Hillieriga plaadifirma ECM välja antud CD. Peale selle ei leidnudki ma rohkem plaadistusi kui 2003. aastal ilmunud ansambli Tonus Peregrinus oma plaadifirmalt Naxos. Seevastu „Passio” elavaid ettekandeid on kogu maailmas olnud aastakümnete jooksul üsna rohkelt, ka Eestis, kuid kaks viimast esitust on siinmail jäänud aastatesse 2015 (Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel) ja 2016 (Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel).
Vox Clamantis on Pärdi „Passiot” ette kandnud peaaegu igal aastal mõnes välisriigis. Eestiski oli plaan see kuulajateni tuua 2020. aasta vaiksel nädalal, kuid kõik me teame, mis siis kontserdieluga Covidi tõttu juhtus. Jaan-Eik Tulve sõnul1 oli Vox Clamantisel jäänud sellest ajast justkui võlg, mida nad soovisid kompenseerida, ja saatuse tahtel juhtus kooril tänavu aprillis olema enne tihedat maid auk, kuhu sai sobitada kaks „Passio” ettekannet: 1. aprillil Tartu Pauluse kirikus ja 2. aprillil Tallinna Jaani kirikus. Minul õnnestus kuulda neist viimast.
Pärdi „Passio”, mis on kammerlik ega ole noodipildilt võib-olla kõige keerulisem, on siiski erakordselt nõudlik teos. Kuigi selles puuduvad Bachi passioonidele omased ulatuslikud aariad ja värvikas orkestripartii ning pikkuseltki jääb ta nendele oluliselt alla, tundub see teos esitajatele isegi suuremaid väljakutseid pakkuvat.Ma ei arva sugugi, et Bachi passioone oleks lihtsam ette kanda, aga need on kindlasti meile harjumuspärasema ülesehitusega ning nende muusikaline kujundamine on seetõttu meile omasem ja loogilisem. Evangelisti jutustuse vahele põimitud pikad, ühtses meeleolus kulgevad aariad võimaldavad nii lauljatel kui ka pillimängijatel oma numbritesse põhjalikult sisse elada ja vahepeal ka hinge tõmmata. Pärt sellist võimalust ei anna, ei lauljatele ega ka pillimängijatele, sest siin puuduvad lõpetatud numbrid ja selles täielikult läbi komponeeritud teoses on kõik muusikud pidevalt tegevuses. „Passio” on loodud Pärdi varajastele tintinnabuli-stiilis teostele omaselt matemaatilise täpsuse ja suure ökonoomsusega ning kogu muusika on puhtalt teksti teenistuses. Aga nagu Pärdi looming ikka, on siin hoolimata täpsest muusikalisest arvutlemisest ühtaegu nii valu ja ahastust kui ka soojust ja valgust.
„Passio” üks keerukamaid muusikalisi ülesandeid on Evangelisti partii esitamine. See on ära jagatud nelja häälerühma solisti vahel, mis pole sugugi tavapärane, ning neid saadavad neli instrumenti, mis tähendab, et kaheksa muusikut peavad olema harmooniliselt ühes rollis. Vokaalpartiisid esitasid seekord Jaanika Kuusik (sopran), Susanna Paabumets (alt), Anto Õnnis (tenor) ja Ott Kask (bass), instrumentidel mängisid Robert Traksmann (viiul), Riivo Kallasmaa (oboe), Peeter Sarapuu (fagott) ja Johannes Sarapuu (tšello). Evangelisti teksti on helilooja jaganud neljaks lõiguks, iga lõiku alustab erinev solist. Solisti häälele lisanduvad järgemööda teised hääled ja pillid, kuni saavutatakse täiskoosseis. Siis algab vastupidine protsess, kuni jõutakse taas üheainsa hääleni. Selline ülesehitus rikastab Evangelisti osa tämbrilisi varjundeid, kuid samas ei tohi ükski hääl ega partii eraldi esile tõusta. Seekordse solistide ja instrumentalistide koosseisu esitus oli niivõrd täpne ja ühtlane, hääled liitusid ja vaikisid nii märkamatult, et raske on sellele isegi piisavaid kiidusõnu välja mõelda. Lauljate puhul tuleb esile tõsta ka erakordset intonatsioonilist puhtust ja teksti läbitunnetatud edasiandmist. Kindlasti tuli siin kasuks muusikute pikaaegne koostöö — Vox Clamantis on „Passiot” esitanud üsna muutumatu koosseisuga.
Suurepärased rollid tegid Taniel Kirikal Jeesusena ja Valter Soosalu Pilatusena. Jeesuse partii eristub teistest kaks korda aeglasema tempo poolest ja sümboliseerib oma aeglusega igavikku. Kirikal on „kogenud” Jeesus, ta on esitanud seda osa korduvalt, kuid millegipärast ma arvan, et selle näiliselt mitte liiga keeruka partii laulmine nõuab solistilt alati väga palju. Võib vaid ette kujutada, kuivõrd raske on hoida oma häält stabiilsena pikkadel, sageli väga madalatel nootidel ja anda samas edasi teksti mõtet. Mõnel üksikul korral võiski Kirikali hääles tunda kerget pinget, mis tekitas mõtte, kas ta ikka jõuab pika noodi lõpuni välja kanda, kuid suuremas pildis ei olnud sellel nii väljendusrikka esituse puhul mingit tähtsust. Pilatuse partii sobis erakordselt hästi Valter Soosalu hääle erinevate tämbritega, milles oli vajadusel nii pehmust kui ka teravust. Pärt annab polütonaalse muusikaga väga selgelt edasi Pilatuse kõhklusi, ometigi näeb ta Pilatust pigem heatahtliku inimesena, kes on lõpuks sunnitud verejanulisele rahvahulgale alla andma. Hingematvalt valusad ja sealjuures ilusad olid Soosalu esituses Pilatuse sõnad Jeesusele „Kas sina oled juutide kuningas?” ja „Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte. Mida sa oled teinud?”. Jeesuse ja Pilatuse partiisid saadab orel, mis Ene Salumäe esituses sulandus hoolimata tämbrite rohkusest orgaaniliselt ühte soolopartiidega.
Koori esitada on „Passios” väikesed repliigid erinevate tegelaste suu läbi: Peetrus, ülempreestrid, teenrid ja rahvas, keda saadavad instrumendid ja/või orel. Vox Clamantise koosseis oli küll väike — igast häälerühmast kolm lauljat —, aga koor ei olnud mitte lihtsalt tubli, vaid lausa vapustavalt hea. Nende puhul võib kasutada samu kiidusõnu, mida solistide kohta: erakordne intonatsiooniline puhtus ja kõlaline ühtsus, lisaks hea sisseelamine erinevatesse rollidesse.
Ansambel Vox Clamantis.
Siim Vahuri foto
Sellise tasemega esituse taga tuleb aga ennekõike näha dirigendi põhjalikkust ja igasse detaili süüvimist. Nii palju kui võimalik püüdsin jälgida Jaan-Eik Tulve dirigenditööd, mis ei olnud esitajate asetuse tõttu sugugi lihtne: asusid ju koor, kaks solisti ja orel hoopis tema selja taga. Tulve juhatamistehnika oli filigraanne, kõiki sisseastumisi ja lõpetusi näitas ta millisekundise täpsusega. See on äärmiselt tähtis Pärdi hõreda faktuuri ja pikkade pauside juures, kus iga väiksemgi eksimus on kergesti kuuldav. Kõige liigutavam oli aga Tulve reaktsioon „Passio” lõppedes. Selle asemel et kummardada, embas ta kõigepealt kõiki esinejaid ja alles siis võttis aega iseendale. Mulle meenus kohe vastupidine kogemus mõne aasta taguselt kontserdilt Stuttgardis, kus meie rahvusmeeskoori osalusel kanti ette Dmitri Šostakovitši 13. sümfoonia. Kõik, kes seda teost tunnevad, teavad, kui oluline roll on siin kooril, aga nagu juhuslikult unustas dirigent Teodor Currentzis oma lõputute kummarduste juures kutsuda lavale teise olulise tegija, RAMi peadirigendi Mikk Üleoja. Currentzisele tehti hiljem sellekohane märkuski, aga järgmisel õhtul kordus täpselt sama. Sellistes pisikestes käitumisdetailides peitub tegelikult midagi väga suurt ja olulist ning need kõnelevad iseenda eest.
Kuna olen veendunud ateist, on mind passioone kuulates alati liigutanud just Jeesuse kannatusloo üldinimlik osa, inimeste mõtlematu julmus teiste, endast erinevate vastu. Näiteid sellest on ilmselt tuhandeid, kuid kõige šokeerivam nende juures on see, kuidas inimesi alandatakse ja mõnitatakse, sellest lausa rõõmu tuntakse, ning pannakse kannatama täiesti süütuid, sealjuures ka lapsi. Hiljuti ütles Austini St. Andrewsi kiriku pastor Jim Rigby Soome Yleisradiole antud intervjuus tabavalt, et kaduma on läinud Jeesuse algne sõnum ligimesearmastusest. Ligimesearmastust kohtab tõesti järjest vähem. Nagu Pilatus, mõistab nii mõnigi inimene oma sisimas, et käitutakse valesti või langetatakse valesid otsuseid, kuid süsteemi osana ei julgeta kurjuse ringist välja murda. Seetõttu vajame me praegu kõike, mis tuletab meelde inimlikkust ja armastust ning pakub lohutust. Ei tohi lasta surra lootusel, et hoolimata maailma praegusest hullusest saab ligimesearmastus ükskord kurjusest võitu. Seda lootust aitavad elus hoida just sellised hetked, nagu neid pakkusid Pärt ja Vox Clamantis seekord Tallinna Jaani kirikus.
Viide:
1 Ansambli Vox Clamantis esituses kõlab Arvo Pärdi „Passio”. Klassikaraadio
27. märts 2026.
