„Ooper”.Lavastaja-etendaja: Marto Mägi. Kunstnik-etendajad: Linda Mai Kari ja Liisamari Viik. Etendajad: Kaur Järve, Kadri Joala ja Silver Sagur. Esietendus 2. IV 2026 Von Krahli teatri proovisaalis.
Sõbrad ütlesid, et selle aasta parim aprillinali on Marto Mägi „Ooper”, mis esietendus täpselt esimesel aprillil. Et kui kuskil mingit nalja vaja, äkki käid välja selle? Vastasin, et ma ei tunne Martot nii hästi, mine tea, äkki solvub. Pealegi on Marto nii kodaniku kui kunstnikuna mulle sümpaatne ja viimane asi, mida Eestis teha, on kellegagi nalja pärast tülli minna. Niisiis jätsin selle tegemata.
Instagramis hakkas, jah, info levima, et Marto Mägi ujub üle Soome lahe, tähendab, ei, et Marto slackline’ib üle Soome lahe, nii et köie üks ots on kinnitatud Teletorni tippu ja teine Helsingi raudteejaama külge, kust Marto seiklused jätkuvad Oulu suunas. See projekt tundus mulle väga suur ja pöörane ettevõtmine, eriti Marto poolt, kes pole mingi slackliner. Mõned rääkisid veel, et Marto teeb seda kõike paljalt, aga no see on juba saunajutt, eks ikka tahetakse inimesi paljalt ette kujutada, aga kurat teab, äkki teebki? Vahepeal kuulsin juba, et Marto kutsub inimesi Helsingisse vastu ja et Tallinnast väljub laev nimega Megamega Superstaar, aga siis jälle jutud vaibusid ja pulss ka. Kuni tuli välja, et Marto hakkab ooperit tegema. Tõsijutt! Tuli otse vettpidavast allikast, Von Krahli teatri lehelt, kuigi kes neidki läbi näeb. Marto Mägi, kelle varasem looming passiks pigem kräkisuitsetajate suvepäevadele, hakkab nüüd ooooperit kirjutama ja Saaremaa ooooperipäevadele minema?
„Nii see on,” kinnitas Marto enesekindlalt. „Ja enne seda hüppan Kaarsillalt peakat. Homme punkt kell 12.00 tõukan jalad silla küljest lahti.” (Ma jätsin küsiva pausi.) „Mis siis?” „Mozart hüppas Kaarsillalt juba 12-aastaselt, miks mina siis hakkama ei peaks saama?” Pole oluline, et Mozart oli vettehüppegeenius, see vette hüppamine pole tegelikult nii keeruline, kui nüüd mõtlema hakata.
Marto pani ette kuldsed ujumisprillid ja jalga kuldsed Speedod, säravamad veel kui lauahõbe, ning ronis Kaarsilla peale, kust oli hea vaade Emajõe kallastele kogunenud juubeldavale rahvamassile. Ta otsis tuttavaid nägusid. Mõned olid. Seejärel vaatas vett, mis ülevalt paistis nii kaugel-kaugel. „Oh, raisk…,” tuli tal värin sisse. Inimesed juba skandeerisid braa-vo braa-vo, nagu Viini ooperis, aga korraga tundus, et tuul on kuidagi petlik, puhub vastu ja külje pealt ja… „Kurat, ma saan surma ju,” vaatas Marto üle ääre. „Peakat lubasin, mitte tikku?” Kell oli 11.58.
„Ära tee seda,” pöördus Marto poole väike Kiil, kes parasjagu Emajõge ületas. „Mõtle oma perele. Mõtle oma tulevikule. Tahad teada, mis pärast hüpet saab?”
„Jah?”
„Mitte midagi. Kõik unustatakse ja parimal juhul muutud linnalegendiks, aga eks neid hüppajaid ole teisigi olnud… Marto, tule nüüd maa peale… sa ei pea ooperit tegema.”
„Aga sambad on poleeritud, punane vaip lahti rullitud, paks naine seisab laval, inimesed ootavad!”
„Mida?”
„Suuri asju!”
„Kellelt?”
„Kõikidelt noortelt. Minult, Lindalt, Kadrilt, Liisamarilt, nendelt kahelt tüübilt veel, kes minuga laval olid, aga kelle nime ma ei tea.”
„Hahahaa,” naeris Kiil, mis kõlas rohkem nagu tša-tša-tšaa, „nimeta üks noor, kes on päriselt midagi suurt teinud! Nagu laulupidu-suurt või sümfoonia-suurt.”
„Pärt kirjutas esimese sümfoonia, kui oli 25. Sama vana kui mina. Kelly Sildaru tuli 17-aastaselt olümpiavõitjaks!”
„Sportlased ei loe, nemad peavadki noorelt saavutama. Marto… rahu, mitte keegi ei oota sinult midagi. See on kõigest ealine iseärasus, aga mööduv, mõtle näiteks teismeliste poiste peale, nad arvavad, et kui kuusteist kukub, on vaja kohe hakata pidu ja keppi tegema, nii et maa must — miks? Nad ei tea, aga seda neilt ju oodatakse?! Hiljem saavad aru, et see pole nii: maailm ei oota neilt midagi, riik ei oota midagi, pidu ja kepp võinuks ka hiljem alata, nagu EKA lõpetajatel, näitused ja raamatud ja ooperid võivad tulla mitme aasta pärast.”
„Muidugi võivad, aga ei saa vastu vaielda, et ootused on õhus!”
„Ise sa oled õhus, kui siin kaua kiigud! Ainuke, kes sinult midagi ootab, on ema, et sa talle emadepäevaks lilli viiksid, ja sõbrad, et sa nende sünnipäevi ära ei unustaks. Kõik muu on su enda hüsteeria ja luuletus.”
Marto vaatas jõge ja jõgi vaatas Martot. Ühtäkki hakkas jõgi sosistama; nagu tartlased räägivad, et Emajõgi sosistab siis, kui teda kõige rohkem vaja on. „Sa ei pea jooksma, sa ei pea hüppama, sa ei pea iga päev olema parim versioon iseendast.”
„Kuuled?” küsis Kiil ja Marto kuulis.
„Sa ei pea suutma, sa ei pea jõudma, sa ei pea ärkama kell viis hommikul, kuna teised sinuvanused ei ärka ka kell viis ja neil on täpselt samad mured mis sul, aga kui sina teed ooperit, teeb järgmine operetti ja ülejärgmine double-operetti, ära astu sinna teele, Marto, ära toeta läbipõlemismasinat, ole meritäht kaugel rannaliival.”
„Nagu kasutan ooperile omaseid elemente, aga sisuliselt ajan hoopis teist rida. Näiteks seda ootuste rida ja armastuse rida ja…”
Marto sai kõigest aru ja vaatas kallastele kogunenud rahvast hoopis teise pilguga. Ta tundis piinlikkust, et oli niimoodi kuldsete Speedodega Kaarsillale roninud ja lubanud inimestele midagi täiesti jaburat, mida ta isegi teha ei taha. Aga siiski:
„Äkki ma ikkagi teen ooperi, aga mitte päris ooperi? Nagu, kasutan ooperile omaseid elemente, aga sisuliselt ajan hoopis teist rida. Näiteks seda ootuste rida ja armastuse rida ja…”
Kiil vangutas tundlaid. „Pigem suht kahtlane. Kas alguses paneks tümmi käima?”
„Jep, kohe tümm käima ja siis hüppaks mingi viis minutit. See töötab alati.”
„Nagu munast koorumine? Maailma algus?”
„Ja siis ma läheks lapsepõlve, või isegi kaugemale, teismeikka, kus kõik on veel hästi ja naiivne ja lootustandev, aga samas foon on kurjakuulutav. Äkki lisaks ka ühe poeetilisema detaili, mis sümboliseeriks aega ja selle pidevat liikumist, timmiks kõik helid kellaseierite tiksumisele?”
„Ära minu käest küsi, mees, ma oskan vaid elulist nõu anda, mitte kunstilist.”
„Kas alguses paneks tümmi käima?”
Niiviisi käis uuest ideest hullunud Marto terve lavastuse dramaturgia läbi ja kurnas vaest Kiili igasuguste detailidega, mis kohati tundusid vaimukad, aga lihtsale Kiilile, kes on harjunud looduses esineva loogikaga, päris kummalised ja ebamaised. Marto rääkis jumaluse sünnist ja inglitest, samal ajal rõhutades, et see kõik on mitmel tasandil irooniline: „Et on nagu päris, aga samas teeb enda üle nalja” ja mingitest pillidest, mida tema sõbrad võiksid plönnida, müütidest, mida võiks ette lugeda. „Kurat, selles juba on midagi!” Jõudes ringiga ikkagi loo tuumani, milleks on, noh, aita nüüd, „see tunne, kui sa seisad üksinda Kaarsillal ja inimesed ootavad, aga sa pole kunagi nii kõrgelt peakat hüpanud. Mis teed siis?”.
„Tunnistad üles, et idee peakast oli ägedam, kui see päriselt on. Ära muretse, Marto, eesti teatris juhtub seda sageli, kuna lihtsalt pole aega heast ideest ka head materjali luua, ja pole ka raha, või veel, pole kannatust. Enamasti aga pole aega, sest kõik proovivad teatritööga samal ajal ka üle Soome lahe slackline’ida ja muud haltuurat teha.”
„Aga mis teed siis???”
„Ausalt öeldes,” vaatas Kiil murelikku Martot ja tema siirast pulksirget keha, „sa oled hea poiss. Hüppa alla ja suva, küll hiljem arutame, mis valesti läks. Teine variant on rahvale kummardada ja pea püsti alla ronida, õppida madalamatel kõrgustel ja end tasa üles töötada.”
„See tundub igav.”
„See ongi väga igav. Töö ja töö ja töö, kuni lõpuks paned perfektse peaka otse Estonia lavale.”
„See tundub valus. Siis ma peaks EMTAsse minema.”
„Ilmselt küll.”
Marto vaatas inimesi ja tema peas hakkas kajama üks saatanlik hääl, mis saabus kaugelt Atlandi ookeanilt ja laksus otse vastu Marto aju teravaid kaljunukke. „Juurde, veel, rohkem, valjemaks, juurde, veel, rohkem, valjemaks.” Keegi tõstis Marto suunurki nagu niidiga üles ja nüüd ta juba naeris, veel, rohkem, valjemini, ning otsustas hüpata. „Ma teen ooperit!” hüüdis ta üle maa ning sadas Kaarsillalt komeedina alla. Prauhti, plahvatas vesi ja imestus publiku näol. Kas tõesti? Me ju teadsime, et Marto Mägi julgeb hüpata, aga seda poleks küll arvanud, et…
„Väike ja soe ei tähenda tegelikult väikest ja sooja, vaid midagi suuremat.”
Sille Riin Ranna fotod
Ei, müüt mehest nimega Marto Mägi ei lõpe siin, kuna „Ooper” jõudis päriselt Von Krahli lavale ja seda mängiti päriselt mitu korda. Isegi käisin vaatamas, kuigi see polnud mul algselt plaanis, sest ma olen täpselt samasugune tont nagu Marto Mägi, kes on oma kõrvad täiesti haige muusikaga peeneks lasknud ja nüüd otsib rahu ja vaikust ja väiksust, mida iganes see ka ei tähendaks, ja „Ooperis” ta, ja ka mina, seda mingil viisil leidsime. Mul on hea meel, et Marto Kaarsillalt alla ei roninud ja oma hullumeelset ideed usaldas, kuna ma usun tema talenti ja tean, et see hüpe oli alles algus. Kaarsild pole ju mingi Golden Gate Bridge, eks ole. Mul on kahju, et sa pead neid ridu siit ajakirjapaberilt lugema; maailm, kus mõtted jõuavad sinuni Teater. Muusika. Kino kaudu, pole kindlasti see väike ja soe, mille poole võiks püüelda, aga praegu on nii. Luban, et kui järgmine kord näeme ja hetk on sobiv, teen sulle õlle välja. Võimalik, et toimetaja kriipsutab maha selle pealtnäha tarbetu „priva vestluse”, aga ma loodan, et see jääb sisse, kuna see on kõige siiram asi, mille ma täna kirja pannud olen. Ja võtab ka kõige ausamalt kokku emotsiooni, mis mul teosest jäi. Kui ehk lisada veel see, et väike ja soe ei tähenda tegelikult väikest ja sooja, vaid midagi suuremat. Igatahes, elagu Ooper. Elagu Von Krahl. Elagu elektron.art.
ANDREAS KÜBAR (snd 4. VII 1997) on 2022. aastal Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna lõpetanud prosaist, kelle tekste on avaldatud ajakirjas Värske Rõhk ja kogumikus „Eesti novell”. Eelmise aasta lõpus ilmus kirjastuses Puänt tema debüütromaan „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud elektron.arti, Tallinna Linnateatri ja Tartu Uue Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kureerib ta Müürilehe huumorirubriiki.
