Kolmkümmend aastat tagasi Eesti Kontserdi ja produtsent Madis Kolgi eestvedamisel ellu kutsutud Tallinna klavessiinifestival (algselt „Klavessiinipäevad”) jätkas oma tegevust 2002. aastal Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti korraldusel. Aastase intervalliga toimuva muusikapidustuse kunstiline juht on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klavessiiniprofessor Imbi Tarum, keda sel aastal toetas produtsendina Viinis tegutsev noorema põlvkonna klavessinist Piibe Maria Talen. Imbi Tarumi sõnul pole Tallinna klavessiinifestival ainulaadne sündmus mitte ainult Baltikumis, vaid kogu Euroopas — paljude varajase muusika festivalide kõrval ei toimu Euroopas teadaolevalt ainuüksi klavessiinile pühendatud rahvusvahelisi klavessiinifestivale mujal kui Eestis.
8.–12. aprillini sai publik kuulata Kadrioru Kunstimuuseumis või Niguliste muuseumi saalis eri põlvkondade rahvusvaheliselt tunnustatud interpreete: Aline Zylberajch (Prantsusmaa), duo Yuko Inoue (Jaapan) ja Ketil Haugsand (Norra), Gośka Isphording (Poola), Darío Cervera (Hispaania). Eesti klavessiinikunsti esindasid lõppkontserdil Kadrioru luksuslikus saalis Ene Nael, Julia Hess, Saale Fischer, Kristiina Are ning ansambel LaBande ja Reinut Tepp, kelle partneriks oli flötist Reet Sukk. Traditsiooniliselt toimus festivali raames ka laste ja noorte kontsert, kus esinesid õpilased muusikakoolidest üle kogu Eesti.
„François Couperin ja Carl Philipp Emanuel Bach — kaks hinge maalikunstnikku” 8. IV Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis; Aline Zylberajch (Prantsusmaa); kavas François Couperin ja Carl Philipp Emanuel Bach.
Kahte eri põlvkonda, rahvusesse ja stiiliperioodi kuuluvat heliloojat ühte kavva mahutada on üsnagi riskantne ettevõtmine. Samas, vaatamata stiilierinevusele ja kui tahes erinevale väljendusvahendite skaalale ühendab seda suurvaimude duot siiski soov manada kuulajas esile tundeliigutust, mida nii prantslane François Couperin (1668–1733) kui sakslane Carl Philipp Emanuel Bach (1714—1788) on oma muusikaalastes kirjutistes isiklikult rõhutanud. Kumbki neist teeb seda kordumatute vahenditega: Couperin maalib peene pintsliga, Bach eelistab teravamaid jooni ja tugevamat valguse-varju kontrasti, ent mõjuvuse saavutavad mõlemad. Pärast prantsuse kõrgbaroki legendaarse esindaja François Couperini lühikest sissejuhatavat prelüüdi kogumikust „L’Art de toucher le Clavecin” (1716/1717) järgnes valik miniatuure sama helilooja erinevatest süitidest ning seejärel sünesteesia sugemetega „Les Folies Françoises ou le Dominos” (1720/1722), mis ühendab endas mitmesuguste inimhinge püüdluste-kannatuste personifikatsioonide jada, igaühel neist on ees eri värvi karnevalimask. Prantsuse helilooja miniatuuride nüansid, peenelt juhitud detailide kõnekus, subtiilsuse ja paroodia põimingud, vihjed ajastu märksõnadele toimisid igati, kuid jäid emotsionaalselt ehk kuulajale kaugeks. Kindlasti aga pakkus kava esimene pool huvi just asjatundjatele, et kuulata, kuidas suhestuvad traditsiooniliste tantsude tempod süidis, milline register valitakse (s.t, kas ühekordne 8’ või topeltregister või lautoregister), kuidas on lahendatud traditsiooniliste barokktantsude sisemine rütmijoonis, kuidas teostatud notes inégales ehk noodivältuste modifikatsioonid, kui tundlik on mängija klahvipuudutus, kaunistuste noobel joonis jpm. Saksa 18. sajandi muusikale pühendatud kava teine pool üllatas C. P. E. Bachi vähemkuuldud karakterpaladega „Les Pièces charactéristiques” (Wq 117), mis ilmselge vihjena prantsuse stiilile portreteerisid muusikaliselt helilooja Berliini sõpruskonda, kandes nimetusi „Les langueurs tendres”, „La Princette”, „La Caroline”. Kontserdi esimese poolega haakusid suurepäraselt ka kuulsa Bachi poja C. P. E. Bachi „Variatsioonid hispaania follia põhjal” (H. 263).
Kontserdi lõpus kõlas värvikas, stiilitruult esitatud, vabas fantaasiavormis äärmiste osadega C. P. E. Bachi „Sonata in g minor” (Wq 65/17). Siin oli stiiliomaselt palju vaheldust: kiired 1/32–nootides käikude girlandid, kauged harmoonilised rännakud, kontrastsed meeleolud.
Aline Zylberajch.
Suhteliselt hilja muusika juurde tulnud Aline Zylberajch sai hariduse Pariisis ja Bostoni New Englandi Konservatooriumis, millele järgnesid õpingud Ton Koopmani juures ja viljakas koostöö eesti juurtega metsosoprani Andrea von Rammiga, Jordi Savalliga jmt. Ta on uurinud ja praktiseerinud ajaloolist tantsu, mainides, et õieti kogu barokkmuusika ongi olemuslikult üks lõputu tantsužest ning klavessiinitehnika — see on omapärane sõrmekoreograafia. Oma soolokavades ei piirdu Zylberajch sugugi üksnes klavessiiniga, vaid on aktiivselt tegev ka oreli, pianoforte (s.o varaseima klaveri) ja virginali taga, mistõttu on tal õnn laiendada repertuaari, mille ampluaa ulatub William Byrdist kuni Franz Schubertini. Näiteks eelistab ta suurema laulvuse saavutamiseks esitada osa Domenico Scarlatti sonaate pianoforte’l, sest esimesed, Bartolomeo Cristofori töökojas valminud 4-oktaavise ulatusega klaverid olid Domenico Scarlatti eluajal juba olemas. Selles valdkonnas on Zylberajch teinud põnevat koostööd pillimeistri ja muusikaajaloolase Denzil Wrightiga.
„Galantsused kahele” 9. IV Kadrioru Kunstimuuseumis; DUoÆ: Yuko Inoue (Jaapan) ja Ketil Haugsand (Norra). Kavas saksa ja prantsuse hilisbarokk.
DUoÆ: Yuko Inoue ja Ketil Haugsand.
Mia Tohveri fotod
Ansambli DUoÆ nimi tuleb Kesk-Norra murde sõnamängust, tähendades „sina ja mina”. Koos, kahe eraldi klavessiini taga, esitati avalugu, Johann Ludwig Krebsi Kontsert kahele klavessiinile a-moll. Mõlemad duopartnerid suhtlesid publikuga sundimatult, lisades huvi pakkuvaid ajaloolisi repliike. Ketil Haugsand vihjas sellele, et Krebsi teoses on kaks klavessinisti justkui homogeense harmooniafaktuuri teenistuses; järgnevalt esitatud François Couperini duopalas „Allemande pour deux clavessins” säilitas kumbki solist oma iseseisvuse ja sellest kujunes tõeline muusikaline kahekõne. Tugevate isiksustena pidasid mängijad vajalikuks esitada ka sooloteoseid. Haugsandi esituses kõlasid Louis Marchand’i (1669–1732) Süit d-moll (1702), kus Prélude oli stiilne ja kujundlik, kaks võrratult organiseeritud rütmiga Courante’i, ehtne prantsuse Gigue ning suurepärase ühtse vormiga lõpuosa Chaconne. Yuko Inoue esituses tuli ettekandele Carl Philipp Emanuel Bachi Sonaat g-moll (Wq.65/17). Selle äärmistes osades valitses võrratu vaba fantaasia, mis kehastas kõike seda, millest helilooja räägib oma traktaadis „Versuch über die wahre Art das Clavier zu spielen” (1753, 1762). Inoue esituses olid omal kohal kõik vaba fantaasiavormi detailid, s.t ekspansiivsed passaažid, vaikuse ja rahunemise hetked, aktsendid, loomulik sundimatus (it. k disinvoltura). Viimasena kõlas Wilhelm Friedemann Bachi, suure Johann Sebastiani vanima poja Kontsert kahele klavessiinile F-duur, pakkudes taas meisterlikku interpretatsiooni. Enne lisaloo mängimist lausus Ketil Haugsand, et nii nagu jumalateenistus ilma jutluseta oleks poolik, nii jääks ka kontsert ilma suure Johann Sebastian Bachi muusikata poolikuks. Seepärast esitasid nad ka Contrapunctus’e 19, peegelfuuga Johann Sebastian Bachi tsüklist „Fuugakunst” (BWV 1080). Võrratuid elamusi pakkuval õhtul mängiti veel teinegi lisalugu, François Couperini „Juillet’” Süidist nr 14 (Livre III).
„Nothing Twice” („Miski ei kordu”) 10. IV Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis; Gośka Isphording (Poola); kavas nüüdismuusika klavessiinile.
Gośka Isphording.
Kris Moori foto
Gośka Isphording, Amsterdami Kunstide Ülikooli doktorikraadiga õppejõud, on pühendunud nüüdis- ja eksperimentaalsele muusikale, nii selle tellimisele kui ka esitamisele, eesmärgiks mitmekesistada klavessiinirepertuaari ning populariseerida oma kodumaa heliloojaid. Ta defineerib jätkuvalt ümber klavessiini mänguvõimalusi, et pill käiks ajaga kaasas, elava väljendusvahendina 21. sajandi muusikas. Isphordingile on spetsiaalselt kirjutatud ligi 200 soolo- ja kammerteost, sh viis klavessiinikontserti, ja ta on esinenud olulistel nüüdismuusika festivalidel, nagu „Varssavi sügis”, Huddersfieldi nüüdismuusika festival ning „Gaudeamus Muziekweek” ja „November Music Festival” Hollandis. Aastatel 2011–2015 oli ta Amsterdami rahvusvahelise klavessinistide ja heliloojate festivali ning konkursi „Prix Annelie de Man” kunstiline juht. Kontserdil sai kuulaja manustada suure sõõmu klavessiini tänapäevaseid, etteaimatavatest mustritest vabu helindeid, kus kunagi põhifookuses olnud meloodia ja dünaamika on asendunud faktuuri ja resonantsiga. Esitaja julgustas kuulajaid kogema helisid nende kujunemise hetkel, avatult ja eelarvamusteta. Spetsiaalselt Isphordingile komponeeritud Hugo Morales Murguia (1979) teoses „Plēktron” klavessiinile ja cajón’ile (2011) oli kesksel kohal klavessiiniheli tekkemoment, selle ilmutuslik kaduvus. (Peale Murguia oli kava lõikes spetsiaalselt klavessinistile komponeeritud teoseid veel kolm.) Kahtlemata tekitasid algselt 18. sajandil Peruust pärit cajón’i (kastikujuline löökpill, mis on mõeldud mängimiseks käte, sõrmede või pulkadega) sporaadilised sisseastumised ja prepareeritud klavessiini (keeltele asetatud paberid) repliigid uudsuse efekti. Helilooja sõnul on siin klavessiin „keerukas puidust masin ja keelte resonaator”. Müralaadne faktuur, akordipilved, ebakorrapärased trummiaktsendid — kõik see nõuab interpreedilt äärmuslikult täpset koordinatsiooni ja ebatraditsioonilisi mänguvõtteid. Poola klavessinisti tehniline üleolek esitatavast oli tõepoolest hämmastav! Aprillis 80 aasta juubelit tähistanud läti helilooja Pēteris Vasksi 1980. aastal valminud rahvalaululine „Kantāte” andis oma paralleelselt liikuvate, organumi-laadsete intervallikobaratega sisekaemuslikuma mõõtme. Kihilise harmoonialiikumise hüpnootilised kõrghetked kõlasid Janco Verduini teoses „tendre indifférence du monde”(„Maailma leebe ükskõiksus”, 2017) ja kahes viimases loos kasutas Isphording lisaks pillile ka helisalvestisi. Nendeks olid Ewa Trebaczi (1971) „Chordochromies” („Akordivärvingud”, 2003) ja Anahita Abbasi (1985) „Intertwined distances” („Põimunud kaugused”, 2018). Siin valitsesid hägustuvad piirid elava ja elektroonilise heli vahel, mitmemõõtmeline heliruum, töödeldud helid, kaugused ruumis. Salvestise kasutamine lõpulugudes oleks avanud nagu uusi galaktikaid, väljudes kirikuruumi naturaalse akustika piiridest. Murtud akordika oli kohati nii kiire, et kuulaja ei jõudnud harmooniamuutusi jälgida, aga küllap polnudki see helilooja taotlus. Klavessiini plektroni keele näppimise moment oligi peaaegu kõigis nüüdislugudes olulisim „tegija”, kuigi klavessiini kõla iseloomu avamiseks on olemas massiliselt hoopis subtiilsemaid vahendeid, plektroni plõks noodi alguses on alles start, kõik muu toimub tunnetuslikult ajastades, kuulamise intensiivsusega mängides ning see annabki eri interpreetide klavessiinimängule selle tabamatu isikupära, mille mõõtkava on vaikusega tembitud ja ülimalt subtiilne. Samas, ehk on see hõrk subtiilsuse vajadus meie kaasaja inimestes kadunud, kui arvestada tõika, et pole vähe neid, kes leiavad turvatunde just müra keskel. Jah, ometi mõistan kavaga „Nothing Twice” („Miski ei kordu”) esinenud Isphordingu püüdlust tuua praeguse aja inimesele üsna kaugeks jäävate galantsete, kõrgklassi meelelahutuslike klavessiiniminiatuuride kõrvale midagi nüüdisaegset, ja see õnnestus tal täielikult.
„Un Tombeau de Ravel” („Austusavaldus Ravelile”) 11. IV Kadrioru Kunstimuuseumis; Darío Cervera (Hispaania).
Darío Cervera.
2019. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias klaveri eriala ning 2025. aastal Pariisi Kõrgemas Riiklikus Muusika- ja Tantsu Konservatooriumis magistriõpingud klavessiini ja basso continuo alal lõpetanud Cervera on õppinud Olivier Baumont’i ja Blandine Rannou juures ning on pälvinud mitmeid kaalukaid preemiaid ja stipendiume. Cervera esikplaat „Un Tombeau pour Ravel” ilmus Maurice Raveli 150. sünniaastapäeval, 2025 ja pälvis kriitikute sooja vastuvõtu. Hispaania ajakiri Scherzo nimetas seda koguni tiitliga Disco Exceptional. Cervera pakkus publikule tugeva kontseptsiooniga, mitme alapealkirjaga liigendatud kava, mis oli põhiliselt üles ehitatud kahe loojaisiksuse, François Couperini ja Maurice Raveli loomingule. See omamoodi heliloojate duo oli kavva võetud ajaliselt veelgi suurema distantsiga kui esikkontserdil kõlanud François Couperini ja Carl Philipp Emanuel Bachi kava. Õhtu esimese poole moodustasid Couperini kaasaegsete Antoine Forqueray ja François d’Agincourt’i poolt Couperini mälestusele pühendatud miniatuurid, teise poole transkriptsioonid ja originaalpalad klavessiinile, autoriteks Ravelist aasta noorem Manuel de Falla ning tema põlvkonnakaaslased Francis Thomé, Eugène Anthiome ja Erwin Schulhoff.
Maurice Raveli klaveripalade tsükli „Le Tombeau de Couperin” („Couperini haud”) esmatrüki tiitelleht Raveli enda kujundusega.
Foto: Wikipedia
Raveli klaveritsükkel (orkestri variant loodud 1919) „Le Tombeau de Couperin” („Couperini haud”) on loodud aastatel 1914–1917. Teosel on barokksüidi eeskujul kuus osa, mille helilooja pühendas oma Esimeses maailmasõjas langenud sõpradele (pr k
tombeau = eesti k haud, mälestusmuusika, mälestusmärk, ausammas). Ravel leidis keset Esimese maailmasõja koledusi inspiratsiooni 18. sajandi idealiseeritud, unistuslikust, mõneti kergekaalulise meeleoluga muusikast, mis sümboliseeris talle lootuseallikat vägivallast pääsemiseks. Kõnealuse kontserdi kavas oli süidi 2. osa, läbipaistva koega duoolide-trioolide vaheldumistega „Fuuga”. Raveli süidis sisalduvad tantsud olid aga inspireerinud omakorda tema kaasaegseid heliloojaid — kontserdil kõlasid nende tantsud samas järjestuses kui Raveli süidis. Ilmselgelt poleks ülejäänud tsükli „Le Tombeau de Couperin” osad olnud klaveripartiist klavessiinile nii hõlpsalt üle kantavad. Noorusele vaatamata pakkus Cervera oma kõrgetasemelise interpretatsiooni ja küpse lavalise süvenemisega omamoodi ajarännaku. Ka Raveli 1910. aastal loodud tsükkel „Ma Mère l’Oye” („Minu hane-ema”) oli kavas esindatud. See viieosaline teos on algselt loodud klaverile neljale käele, 1912. aastal tegi autor sellest orkestrisüidi ja veidi hiljem selle muusikale ka balleti, mille aluseks on prantsuse kirjaniku Charles Perrault’ jt muinasjutud. Helilooja pühendas selle süidi oma lähedaste sõprade lastele, Mimì ja Jean Godebskile. Kontserdi ava- ja lõpulood, pavaan „Uinuv kaunitar” ja L’apothéose féerique” („Võluaed”), pärinesidki sellest tsüklist. Viimase esitas Cervera klaveril. Ravel kuulus põlvkonda, kes ammutas inspiratsiooni eelnevate põlvkondade heliloojatelt ja küllap jääb see nii ka tulevikus, sest kvantfüüsika kohaselt on nii minevik kui ka tulevik teataval määral määramatud ning minevik ei ole alati mitte üks kindel sündmuste ahel, vaid pigem erinevate võimaluste spekter. Mõned meie juurdunud arusaamad ruumist ja põhjuslikkusest tuleks ümber mõtestada, sest empiirilise reaalsuse taga peitub salapärane, mittekontseptualiseeritav „ülim reaalsus”, mis ei paikne ruumis ega (eeldatavasti) ka mitte ajas. Erinevalt „tiksuvast kellast” käsitletakse kvantmehaanikas aega pigem parameetrina, mitte dünaamilise muutujana. Tsüklilised struktuurid puudutavad ka läbi sajandite kulgenud õpetaja-õpilase ahelat ning… kõik kipub siiski korduma. Sellele sain kinnitust laste ja noorte esinemist jälgides.
Noortekontsert „Julgelt ja säravalt” 12. IV Kadrioru Kunstimuuseumis kell 13.00
Kontserdil osalesid noored instrumentalistid kaheksast paigast üle Eesti: Jõelähtmest, Pärnust, Rakverest, Tallinnast (VHK Muusikakool ja Tallinna Muusikakool), Viljandist, Võhmast, Viimsist ja Kohilast. Kavalehelt oli rõõmustav lugeda, kuidas Tõnu Sepa kunagi Viljandi Muusikakoolis algatatud n-ö vanamuusika liikumine on saanud tänaseks hoo sisse, kuidas enamikul koolidest on olemas kõrgetasemeliste pillimeistrite — Peeter Talve, Jukka Ollikka või Thomas Poweri jt — ehitatud klavessiinid ning huvi ajaloolise repertuaari vastu ei rauge. Ene Nael ja Piibe Maria Talen on juba aastaid korraldanud klavessiini suvekursusi, viimased neist on toimunud Haapsalus ning on kindlasti andnud olulise panuse selleks, et lastel oleks üha rohkem mänguoskust, süvenemisvõimet ja esinemisjulgust. Just selle esinemisjulguse ja süvenemise pani aga proovile Kadrioru saalis ootamatult käivitunud häiresignaal keset ühe Viljandi muusikakooli õpilase mängu, kes aga ei lasknud ennast alarmist segada, vaid mängis oma loo eksimatult lõpuni. Kavas oli palju Johann Sebastian Bachi pisipalu, sekka lugusid Händelilt, Kriegerilt, Scarlattilt ja Zipolilt — ning esindatud olid ka mõned eesti heliloojate lood, autoriteks Katri Rebane, Riine Pajusaar ja Eino Tamberg. Kontserdi kaunis lõpulugu Largo Benedetto Marcello tšellosonaadist F-duur op. 1 nr 2 kõlas tšello ja klavessiini esituses.
Galakontsert 12. IV Kadrioru Kunstimuuseumi saalis kell 18.00
Eesti klavessinistid pärast galakontserti.
Kris Moori fotod
Galakontserdil musitseerisid eesti klavessinistid Saale Fischer, Reinut Tepp, Julia Hess, Ene Nael ja Kristiina Are ning instrumentalistid Reet Sukk (plokkflööt), Melissa Jõesaar-Koel (barokkviiul), Ingeli Laiv-Järvi (barokkoboe) ja Tõnu Jõesaar (barokktšello). Telemanni, Marchandi, J. S. Bachi ja Händeli sekka kõlas kontserdil Ene Naela interpretatsioonis ka uudisteos, Liina Sumera „Tremors” („Värelused”, esiettekanne). Mitmekesise struktuuriga teos pani kuulama, siin oli vaheldust ja terviklikkust ja muidugi uudsust. Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis klaverit ja flööti, hiljem ka pop-džäss-laulu õppinud helilooja on täiendanud end EMTAs helirežii (õp. Siim Mäesalu) ja kompositsiooni alal (õp.-d Helena Tulve, Margo Kõlar). Alates 2013. aastast on Liina Sumera loonud hulgaliselt filmimuusikat ning pälvinud 2019. aastal teatriauhinna parima originaalloomingu eest lavastustele „Gulliveri reisid” ja „Vari”.
Õhtu ülekaalukalt minoorse kava ainsaks erandiks oli avalugu, Telemanni Kontsert D-duur (TWV 42:D6) Reet Suka ja Reinut Teppi esituses, mis kulges meeleolukalt heakõlalise ja tundliku koosmusitseerimise tähe all. Louis Marchand’i Süit d-moll kogumikust „Pièces de clavecin” (I Livre) oli Saale Fischeri paindlikus interpretatsioonis samuti vägagi värvikas ja nauditav.
Praegu Saksamaal resideeriv Julia Hess mängis Johann Sebastian Bachi „Ciaccona” Partiitast d-moll sooloviiulile (BWV 1004) Gustav Leonhardti seades klavessiinile. Leonhardti versiooni sellest ei olnud paljud meist varem kuulnud. Seda hämmastavam oli aga äratundmine, kuidas viiulifaktuur sobitus suurepäraselt klavessiini väljendusvahenditega, andmaks edasi teose sügavat, isegi dramaatilist sisu. Galakontserdi lõpuloo, Georg Friedrich Händeli Triosonaadi g-moll (HWV 393) esitas loomingulise värskuse ja stiiliühtsusega barokkansambel LaBande. Kontserdi lõppedes oli pidulike sõnavõttude keskmes õpetajate-õpilaste järjepidevus eesti klavessiiniõppes. Imbi Tarum sai sülemi lilli oma tohutu panuse eest eesti klavessiinimaastiku kujundamisse, tema kunagine õpilane Ene Nael on jätkanud laste õpetamise ja ansambli Una Corda liikmena aastakümneid viljakat tegevust, Ene Naela õpilane, võimekas klavessinist Piibe Maria Talen on aga võtnud enda peale osa klavessiinifestivali ettevalmistamisest. Pisut ehmatav, kuid samas suurepärane tõdemus: seekordsel festivalil esines neli põlvkonda klavessiniste, kui arvestada esinejate kilda ka õppurid. Loodetavasti veel kaua jätkuvat, tähelepanuväärset klavessiinimuusika edendamise protsessi eesti kultuurimaastikul tähistati banketiga. Kuulajate, küllap kutsutute hulgas, silmasin ka Mari-Ann ja Tunne Kelamit, kes on aastakümneid jälginud eesti klavessinistide tegemisi, on ju Mari-Ann Kelam olnud teatavasti mitme klavessiinifestivali patroon. Võtan enda peale neile austava tänukummarduse tegemise, juhul kui seda kohapeal juba ei tehtud.
Topelt ei kärise.
