Teises osas vestleb Rein Marangiga Tiit Lepik. Vestlus on salvestatud 2021. aastal.
Minu nooruspõlve suur Siberis-käik oli sellise taustaga: õppisin Rakvere I keskkoolis, meie eksperimentaalklassi mataõps Aleksander Levin sai infarkti, uue õpetajaga läksin tülli ja keskkooli viimases klassis sõitsin koos ühe sõbraga hoopis Siberisse. Läksime Baturini „Karu südame” jälgedes evenkide juurde. Jõudsime hääletades ja kaubalaevadega Nižnaja Tunguska peale, elasime mõned kuud seal ja siis tulime, töll-töll, tagasi. Polnud meist sõbraga Siberi-hunte.
Minu Siberi-reisid on paljuski seotud Lennart Merega. Ta kutsus mind oma käikudele operaatorina kaasa. Siberi seiklused on olnud väga huvitavad. Saime seal näiteks kokku ka šamaaniga, kelle eelkäijad olid mitu põlvkonda samuti šamaanid. Filmisime neid. Kui šamaan, kellega kohtusime, hiljem ära suri, siis tema pojast sai talle järglane. [Vt „Šamaan”, 1997. Režissöör Lennart Meri, operaator Rein Maran. — Toim.]
„Šamaan” (1997). Režissöör Lennart Meri, operaator Rein Maran.
Kaader filmist
Kuidas te Siberis liikusite? Meie sõbraga kauplesime end kaubarongidele. Pakun, et teie reisid Lennartiga olid nagu valgel inimesel.
Nii ja naa. Kord kauplesime end kogu aparatuuriga vedurile. Vahepeal lendasime väikse väetise ja mürgi külvamise
lennukiga. See haises nagu punker. Kütus sai otsa, lennuk tegi hädamaandumise ja järele saadeti teine lennuk. Siberi elu.
Meenutan üht seika, mis minu jaoks omal kombel Siberi elu iseloomustab. Istusime sõbraga geoloogide mahajäetud tööpunktis ja olime reisilaeva ootel. Laev käis kord kuus ja arvestuse järgi pidi tulema nädala pärast. Korraga vaatame, midagi sealt jõe pealt tuleb… laev tuli varem. Jooksime jõe äärde, saime laevale, asjad jäid maha, sest polnud aega pakkida. Olime ainsad, kes imestasid, et laev tuli nädal varem. Kohalikud olid kõik rahul. Nende jaoks oli see normaalne.
Ka meie puutusime sellise asjaga kokku. Inimesed on all jõe ääres laagris ja ootavad nädalaid, millal laev tuleb. Tuleb ta ettenähtust varem või hiljem, on teadmata.
„Geografitšeski atlas SSSR” (1997 või 1998) — värskelt ilmunud kartograafiaime oli noorte poiste teejuht Siberi ja Kaug-Ida avarustesse.
Leningradskaja oblast — hirmutav takistus Tiidu ja tema sõbra teekonnal Siberisse ja Kaug-Itta. Kodu ja kooli eest põgenejates suurt hirmu tekitanud Leningradi miilitsatest hoidumise tõttu tuli „hääletada” ümber suurlinna.
Selle laevaga sõitsime paarsada kilti — Turuhhanskisse. Stjuardess keetis laevalael, tünni tehtud lõkkel teed. Meile anti jupp suitsuvorsti ja kuivad sokid — selline pakett oli igale reisijale. Raha meilt ei küsitud, sest meie sõiduots oli nii lühike, et selleks ei olnud piletit ette nähtud.
Jah, Siberis on palju iseäralikku. Lausa omaette teema on seejuures Nõukogude võimuga kaasnenud totrused, mis kohalikku elulaadi lõhkusid. Olen näinud ka sellist vaatepilti — nganassaanidele oli ehitatud küla. Nganassaanid rändasid põhjapõtradega ringi, aga mingil arusaamatul põhjusel oli otsustatud nad paikseks muuta. Kusagilt, ei tea kui kaugelt, võib-olla Soomest, oli kohale toodud väikesed palkmajad ja nganassaanidele pandi küla püsti. Aga majad jäid tühjalt seisma, sest nganassaanid elasid ikka oma püstkodades. Ja kogu nende maine vara oli pakituna nartadel. Nii et nad võisid iga hetk liikuma hakata. Majja kolimine oli nganassaanidele võõras. Meie peatusime seal Lennarti grupiga ja elasime siis ühes tühjas, kolme-nelja toaga palkmajas. See oli täitsa mugav. Päris omapäi me seal siiski olla ei saanud, keegi meid jälgis ja kandis ka ette, sest kohalik partorg tuiskas paadiga mööda jõge kohale, tuli uurima, kes me sellised oleme. Partorg pinnis Lennartit tükk aega, kuni asi lõppes Lennarti stiilis sellega, et lahku minnes olid nad parimad sõbrad.
Lennart oli legendaarne kuju.
Jah, lisaks oskas ta inimestega hästi suhelda. Eks reisidel tuli ette igasugu olukordi ja siis kulus see oskus marjaks ära.
Kord Lennartiga Siberist tagasi tulles sõitsime samas kupees ühe kindraliga. Lennart, krutskimees, võttis konjakipudeli, jootis selle kindrali täis. Siis kindral laaberdas ja rääkis kogu oma elu ära. Vene inimese avameelsusega, mis eestlasele on nii arusaamatu. Tema lugu oli selline — Siberis oli peale Teist maailmasõda hulk metsamehi, kes olid jäänud sinna elama väljaspool seadust ega vajanud riigilt midagi. Stalini aeg ei näinud taolist asja ette ja neile saadeti peale see kindral koos dessantvägedega. Kindral peilis vabameeste asuskohad välja, jälitas neid inimesi nii jalaväega kui lennukitelt — Siberi mõõtkavas pole tuhat kilomeetrit mingi distants. Neid vabainimesi lasti maha kohapeal ja ka õhust.
„Linnutee tuuled” (1977). Režissöör Lennart Meri, operaator Rein Maran.
Kaader filmist
Ma olen kuulnud, et jahimehi, kuigi nad olid kolhoosnikud, sai Siberis samamoodi hukka. Et mingil perioodil ei julgetudki Siberis enam jahimeesteks minna, kuna ei teadnud, millal sind võidi siis lihtsalt maha lasta. Need jutud liikusid veel kaheksakümnendate lõpus. Legendid.
Jah, sest kust sa tundras tead, kas on jahimees või vabamees.
Vaba inimene oli nõukogude süsteemi jaoks kole asi. Aga lõunapoolse piiriga oli omaette lugu. Kui läksid Mongooliasse, siis sa olid vene võimu jaoks kättesaamatu. Lõunapiiri territoorium on väga suur ja oli aeg, mil oli raske näha ja taibata, kust piir täpselt jookseb. Stalini ajal hakati lõunapiiri rangemaks tegema. Olid piiripunktid ja väiksed lennukid, millelt jälgiti. Keegi ei küsinud siis, kas oled vabamees või mitte. Kui tulid üle piiri, said tuld.
Nõukogude võim lõhkus ja lagastas, kohalik eluviis, inimelu ja loodus ei lugenud. Ega Vene riigis arusaamad loodusest hiljem muutunud ole. Kui vaadata, kuhu praeguseks on jõutud — Siber on ära lagastatud.
Mu sõber Valeri Semjonov käib tihti Kaug-Idas. Ta rääkis, et lõuna pool on hiinlastele renditud hiiglaslikud kasvuhooned. Hiinlased väetavad renditud maad nii hirmsasti, et hiljem seal enam midagi ei kasva. Tsükkel on selline, et umbes viis aastat on hiinlased ühe koha peal ja liiguvad siis edasi, rendivad aina uusi maalappe.
Siberi lõunaosas, piirialal, geograafiliselt aga Venemaal sees, on hulk hiinlasi, kes räägivad briljantselt vene keelt. Paarisajakilomeetrine maariba on hiinlasi täis, nad on seal valitsev rahvus. Piirialadel on ka isikudokumentide osas suur segadus.
Hiinlastele, kes on Venemaa külje all, õpetatakse juba hiina koolides vene keelt. Ja siis saadetakse Venemaale.
Neil on tarvis laieneda, nii nagu kunagi Tiibetisse. Rahvast on palju.
Kui siit maa teemal koju põigata — eestlastele on side maaga väga tähtis.
Ma olen uurinud, aga pole aru saanud, mismoodi tekkisid meil hiiekohad. Pole neid andmeid.
Ehk olid need sellised kohad, kus mingil põhjusel põllumajandust ei arendatud?
Ei, seal oli midagi rohkemat. Hiiekoht oli püha, sõltumata sellest, mis seal kasvas. Kui ka hiiekohal puud maha võeti või nad tulekahjus põlesid ja järele jäi vaid tühi maa — see oli ikkagi püha maa. See teadmine, et see on hiiekoht ja püha maa, jäi. Kust see teadmine alguse sai, ei oska öelda. Ugrilased ei ole ju siinmail väga kaua olnud, me oleme tulnud ida poolt ja siis tasapisi mere äärde nihkunud.
Minu antropoloogist sõbranna Jana Limbo-Simovart väidab, et meie DNA näitab, et soomeugrilased on hoopis lõunast tulnud.
Mõjutusi on aegade jooksul olnud palju ja alati ei ole neid lihtne määratleda. Idast tulnud mongoli väed tulid üle Siberi Pihkvani välja ja igale poole jäeti oma seeme. Idast tulnud veri segunes lääne poolt tulnuga. Soome-ugri veri on ida juurtega küllalt palju segunenud. Ja teine liin tuleb lääne poolt — rootslaste ja sakslaste vallutused.
Mulle tundub, et enda ajaloo vastu tunneme vähem huvi, kui võiks. Minevikku justkui polekski põhjust mäletada.
Iga põlvkond elab oma elu, omas ajas. See, mis toimus minevikus, huvitab väheseid. Seda ei saa neile ka pahaks panna.
Aga mingi ajaloomälu võiks ikkagi olla. Mulle paistab, et isegi lähiajalugu, Vene okupatsiooni aega ei taheta enam mäletada. Või siis käibib sellest pehme versioon.
Oli periood, mis polnud eriti pikk, võib-olla kümmekond aastat, mil Venemaal kirjutati sellest, mis Nõukogude Liidus toimus. Ja korraga pandi sellele asjale kaas peale ja ajaloo kirjeldamine lakkas justkui olemast. Aga raamatud jäid. Solženitsõn oli üks neist, kes kirjutas asjadest, nagu need olid. Ma olen ka ise laagris olnud ja saan öelda — tõesti, see oli nii. [Maranile mõisteti 25 aastat vangistust nõukogudevastases noortegrupis osalemise eest. Vangilaagris viibis ta aastatel 1952–1956. Hruštšovi sula tõi ennetähtaegse vabanemise. — Toim.]
„Gulagi arhipelaag” on omamoodi faktoloogia, kirjutatud hea sõnameistri poolt. Solženitsõni osa tolleaegse Nõukogude Liidu kultuuriloo ühes tahus on ikka väga oluline. Kas või juba seetõttu, et tõi välja fakti: Venemaal pole ühtegi peret, kelle hulgas pole ühtegi liiget, keda poleks represseeritud — vangistatud või karistatud.
Putinil on Venemaal õnnestunud teha nii, et seda ei taheta enam mäletada.
Kui terve ajastu jooksul on süstemaatiliselt hävitatud teistsugust mõtlemist, siis lõpptulemusena jääb alles see, mis on keskpärane ja allub nõutud mõtlemisviisile. Putini olemus on väga must, ta on kurjategija. Aga ta on küllaltki kaval ja osav, ronis oma kohale välja ja tema omaaegne seltskond kõrvaldati, et poleks tunnistajaid. Ta on suutnud tekitada erakordse diktatuuri ja kogunud tohutu rikkuse, mida ta tegelikult täies ulatuses kasutada ei saa — see on omamoodi haiglane nähtus, iseloomulik rikkuritele, kellele kunagi ei saa küllalt.
Selle kohta on Looduskalendri looja Gennadi Skromnov väga ilusti öelnud, et ega kahe lusikaga ei söö.
Hästi öeldud. Kolme lusikaga sööd veel vähem ja neljaga veel vähem. Mida rohkem lusikaid, seda vähem suhu satub.
Vestelnud Tiit Lepik. Vestluse kirjutas salvestuselt ja seadis trükivalmis Peeter Sauter.
