Animafilmid on oma olemuselt müütilised maailmad. Animatsioonis pannakse elama ja liikuma elutud objektid, neile antakse loo jutustamisel iseloomulik karakter ja tähendus. Animatsiooni mõiste tuleb ladinakeelsest sõnast anima, mis tähendab hinge või eluhingust. Elus ja ajaloos on palju korduvaid mustreid ja sündmusi. Animatsioon on hea vahend inimese elukogemuse jagamiseks ja näitamiseks, korduvuste mõistmiseks. See on vajadus ikka ja jälle vaimumaailma mõtestada ja tõlgendada, hingestada ja realiseerida, näidata ja jagada. Animatsiooni on võimalik korduvalt esitada ja vaadata ning iga kord on siis võimalik märgata midagi uut, mis annab nähtule uue tähenduse. Animeerides kasutatakse teadlikult korduvaid tegevusi, eesmärgiks on aga luua uusi mõttekäike.
Animatsioonis kasutatakse kujundina sageli labürinti; minu jaoks tähistab see, ühe võimaliku sümbolina, ka animatsiooni ennast. Labürint on sissepääsust keskmesse kulgev keerdkäigustik. Labürindi läbimine võib olla sümboolne palverännak, selles kulgemist võivad inimesed tajuda teekonnana pääsemise ja valgustumiseni. Labürint võib märkida teadvustamatust, anda viite sellele, et tegelane peab toime tulema maailma enda jaoks lahti mõtestamisega, see võib märkida keerukat sisemaailma, mõtetes ekslemist ja õigete vastuste otsimist. Labürinti saab vaadelda ka kui pelgupaika, mis kaitseb vaenlaste eest. See võib märkida ka korduvat rännakut — labürindi läbimine võib sümboliseerida ringkäiku, mille järel jõutakse tagasi lähtepunkti. Labürindi struktuuris on kasutusel kordused, kuid samas on see tee eksitavate umbkäikudega.
Priit Tenderi nukufilmi „Koerkorter” tegevus toimub sügaval Nõukogude Liidu ajal. Peategelaseks on suurte unistuste ja igatsustega keskealine mees, kelle igapäevased kohustused on teda orjastanud. Tundub, et tema minevik, möödunud päevad, sulanduvad millekski eristamatuks, labürindilaadseks. Ringikujulises labürindis rändamine, ikka ja jälle samasse punkti tagasi jõudmine mõjub talle masendavalt, kuid samas pakub see teatud turvalisust. Korduvad, ette teada liigutused ja sündmused on rahustavad, sest filmi peategelane (aga siin on ka laiem üldistus) ei pea siis väga palju mõtlema, muretsema ega kartma, millised tagajärjed iga sammuga võivad kaasneda. Eriti just hirmuõhustikust kantud Nõukogude Liidus.
„Koerkorter”, 2022. Režissöör Priit Tender.
„Põhja konn” (1959, rež Elbert Tuganov) on valminud samanimelise eesti rahvajutu ainetel ja selles esineb labürindiga kokku käivat sümboolikat. Paralleele saab siin tuua kreeka müüdiga Theseusest ja Ariadnest. „Põhja konna” peategelaseks on Kalevipoega meenutav kangelane, kes võlurist haldjalt saadud nõuannete ja vahendite abil alistab vaenlase. Kreeka müüdis saab Theseus samamoodi abi Ariadnelt. Theseus tapab Minotauruse ja leiab siis labürindist tee tagasi tänu Ariadnelt saadud lõngakerale. Ariadne ja „Põhja konna” haldjas on üksnes maagiliste vahenditega teejuhid, see ongi loo seisukohalt nende ainus mõte ja kui nad on oma ülesande täitnud, nad unustatakse. Theseusest ja „Põhja konna” peategelasest saavad aga ratsionaalsed tegutsejad ja kangelased.
Animatsiooni labürintides rännates olen märganud, et läbi eesti animatsiooni ajaloo on mehi kujutatud enamasti realistlikult, aktiivsete ja esiletõusvate ühiskonna liikmetena. Naisi kujutatakse aga tihti passiivsena ja nii, et nad sobiksid müüdiga. Näiteks Priit Pärna joonisfilmis „Lendurid koduteel” on naist müüdistatud. Filmi süžee tiirleb kolme meessoost lenduri ümber, kes navigeerivad keerulisel retkel ja kellel on samas täielik võim naise üle, kes on neil osadeks jaotatuna kolme kohvriga kaasas. Meestel on võimalus seda naist ellu äratada ja temalt elu võtta ükskõik mis ajahetkel, kuid naise ainus eesmärk selles filmis on mehe seksuaalsete ihade rahuldamine. Seega jääb filmist väär arusaam, et naisel puuduvad vaimumaailm ja isiklikud mõtted, et ta ei saa nendesse eksida või peitu pugeda nii, nagu teine sugupool seda teha saab.
Eesti animatsioon on elav ja arenev, see peegeldab nii rahvuslikku identiteeti kui ka universaalseid inimkogemusi. Animatsioon ja kõik siin välja toodud filmid meenutavad mulle labürinti nii positiivses kui negatiivses mõttes. Positiivsest aspektist kaitseb labürint vaenlaste eest; „Koerkorteri” tegelane poeb sellisesse labürinti peitu. „Põhja konnas” saab kangelane vabalt ja hulljulgelt astuda vastu kaosele ja siis labürindist võidukana, valgustatuna välja tulla. Negatiivses mõttes on filmides „Põhja konn” ja „Lendurid koduteel” naist käsitletud üksnes kui teejuhti või abistajat mehele, ei midagi enamat. Sellegipoolest aitasid need filmid välja tuua sotsiaalseid probleeme ja seista sotsiaalsetel gruppidel oma
õiguste eest, isegi kui see polnud nende filmide eesmärgiks.
