Algus TMK 2026, nr 7-8
Ansamblikontserdid
Ludensemble, 14. IV RO Estonia kammersaalis, dirigent Kaspar Mänd
Festivali erinevatest ansamblikontsertidest tõusis esile vibreerivate helimaailmadega õhtu Ludensemble’iga. Madli Marje Gildemannilt tulid ettekandele tema triptühhoni „Kolm uurimust taimebioloogiast” I ja III osa, milles püüti tabada taimede orgaanilist käitumisviisi. Teose I osas alapealkirjaga „Osmoos” oli valdavaks granuleeritud helidest (koputatud ja näpitud helid ja korduvad noodid) keskkond, milles võis tuvastada mõningaid jälgi helikõrgustest. Järk-järgult võtsid need akordide kuju, meenutades taimede arengut, jäädes kõlaomadustelt kusagile tuttava ja mittetuttava vahele. III osa, „Fotosünteesi”, õrnu, värisevaid ja säravaid helisid oli raske analüüsida, see oli, nagu püüaksid valguskiiri. Isegi siis, kui muusika valjenes ja muutus jõuliseks värelevaks helikangaks, ei olnud vaatamata kogu su energiale ja kohalolule kunagi päriselt selge, mida sa tegelikult kuulsid — kuni kõik, sarnaselt „Osmoosiga”, hingamishäälitsustes „aurustus”. Kindel oli vaid see, et teos oli algusest lõpuni põnev.
Lauri Jõelehe uus teos „Chant harmonique II” („Ülemhelilaul II”, 2026, esiettekanne) on kirjutatud küll kontrabassile ja seitsmele instrumendile, kuid tegelikkuses liitus kontrabass solistina alles teose hilisemas etapis. Sellest oli kahju. Mitte ainult seetõttu, et kogu ülejäänud muusika selles oli suhteliselt lihtne ja vaba hulpimine pentatoonikas, millel ei puudunud küll oma teatav võlu — kohati lüüriline ja värelev, tekitas see huvitava efekti —, vaid peamiselt seetõttu, et teos muutus eriti huvitavaks alles siis, kui kontrabass lõpuks „ärkas”. Regina Udodi suurepäraselt esitatud haarav kontrabassisoolo mängis ülemhelidega õrnalt ja samas ka jõuliselt, kuni kogu ansambel sellega lõpuks liitus, suundudes säravalt viiekõlalisse lõpuakordi.
Veel üks tõend selle kohta, et Jüri Reinvere aeg tõeliselt tulevikku suunatud heliloojana on möödumas, ilmnes teosest „Flüchtig, für Immer” („Kaduv, igaveseks”, 2025). Teose vaieldamatult postromantiline olemus ei tundunud selle kontserdi konteksti kuidagi sobivat.
Akordid, akordid, akordid: Marianna Liik, tänavuse LHV uue heliloomingu Au-tasu vääriline võitja, ei viinud oma põnevas teoses „Kõla kõlade vahel” („The Sound Between Sounds”, 2026, esiettekanne) meid mitte niivõrd transformatsiooni- kuivõrd mingisse pidevasse üleminekuseisundisse. Alguse ja lõpu mõiste muutus siin mõttetuks, kuna muusika ei liikunud punktist A punkti B, vaid mängis nende mõtteliste punktide vahelistes raskesti määratletavates ruumides. Kui esiti tundus kõik kindel, siis vaid hetk või paar hiljem see kindlus juba kadus: teose akordilik helimaailm ei püsinud ega saanudki valmis, vaid oli pidevas arengus. Lõpupoole tegi Liik siiski vihje millelegi konkreetsemale, katkestades selle arengu klaveripassaažidega. Nüüd töötas ja liikus ansambel teistmoodi (rõhutades mõningaid toredaid ebaregulaarseid tremolo-kohti), muusika selgus, komplekssus ja kõlarikkus olid nüüd justkui nihestunud ja kuulaja kõrvade jaoks käis see kõik sageli liiga kiiresti. Teose lõpp oli täiesti enigmaatiline: kõlas kummaline kellahelin, mis justkui käivitas lõpu, kuid isegi nüüd polnud me mitte niivõrd kuhugi „kohale jõudnud”, kuivõrd jäänud pidama justkui viimasesse etappi sellel lõputul teekonnal läbi kõlaruumi.
Kontserdi tipphetkeks oli Elo Masingu teos. Masing on sündinud Eestis, kuid elab juba aastaid Berliinis. Tema loomingu varasem puudumine Eesti muusika päevadelt on olnud suur pettumus (see puudutab üldiselt kõiki eesti heliloojaid, kes on siit lahkuda söandanud). Masingu teos „…nothing but a halo…” („…ei muud kui halo…”, 2026, esiettekanne) oktetile ja elektroonikale viis meid Gildemanni teosega sarnanevasse maailma, olles samuti inspireeritud taimedest kui elusorganismidest. Masingu teost iseloomustavad aeglased, kuid samas väga spontaansed transformatiivsed seisundid, mis on kõiges ambivalentsed. Siin oli palju potentsiaalset, ent mitte midagi selgelt määratletavat: helisid, mis püsisid justkui liikumatuna, kuid muutusid samas tämbri mõttes, või olid need sarnase tämbriga, aga samas ise muutunud. Teose liikuv kõlamaastik on reaalselt tajutav, kuid võõras, instrumendid „laulavad” ja „liigutavad” nagu organismid… Ja suhtlevad? Abstraktne dialoog (?), kujundite vahel (?), mis juhtis muusika kulminatsioonile. Teose epiloog oli liigutav, omapäraste tuhmide helikõrgustega polariseerunud järellainetus, nagu tasane avangardlaul.
Broken Frames Syndicate (Saksamaa), „Hello Darkness” 15. IV RO Estonia kammersaalis
Ansambel Broken Frames Syndicate (Saksamaa) pakkus kõlaliselt kirevama kontserdi, kuigi nii mõnegi nende ettekantud muusikateosega oli keeruline kontakti leida. Patrick Schäferi „Dunkle Mitte” („Tume kese”, 2025, Eesti esiettekanne) ansamblile ja elektroonikale, Nadja Küchenmeisteri luuletustega, oli oma energiast ja aktiivsusest hoolimata kummaliselt vähekommunikatiivne, samas kui Sarah Henniesi „Memory Box” („Mälulaegas”, 2021, Eesti esiettekanne) oli esitajatele problemaatiline vastupidisel põhjusel, minnes oma „helijäänukitega” liiga kaugele. Need lakkasid toimimast kaugete, kuid sugestiivsete artefaktidena ja muutusid lihtsalt millekski, mida meie kõrv enam ei kuulnud. See võis olla autorile ahvatlev, kuid mõjus käesoleva ettekande puhul lihtsalt frustreerivalt. Michael Gordoni „The Light of the Dark” („Pimeduse valgus”, 2008, Eesti esiettekanne) flöödile, klarnetile, löökpillidele, klaverile, viiulile ja tšellole oli samuti täis energiat, kuid Gordoni viis nalju ja vallatusi teha — mis oli alati lõimitud tugeva, kapriisse, imaginaarse ja lõbusa muusikalise kangaga — muutis teose kaasahaaravaks. Eriliselt tuleb kiita tšellist Nathan Wattsi selle eest, kuidas ta väsimatult oma käiamist jätkas, samal ajal kui kõik teised kõvasti lõbutsesid.
Ansambel Broken Frames Syndicate (Saksamaa) ja Talvi Hunt (klaver, Eesti), „Hello Darkness” 15. aprillil RO Estonia kammersaalis.
Oli tore kuulata Anna Thorvaldsdottiri varasemat teost „Ró” („Rahulik”, 2013, Eesti esiettekanne), mis on loodud ajal, kui ta veel otsis uusi võimalusi, et mitte end lihtsalt publikule meeldival viisil korrata, nagu ta praegu teeb. „Ró” on lihtne — pisikesed filigraansed kujundid valusalt haprana robustse sumina kõrval — , aga see lihtsus toimis, kuigi mulle näis, et Broken Frames Syndicat pisut liialdas sellega, mistõttu jäi teosest vaatamata kõigele pigem inertne mulje. Samas on see mingi aktiiv-passiivne liminaalsus osa teose ilust ja mõjuvusest. Malle Maltise elektrooniline teos „Night Music” („Öömuusika”, 2013) köitis parimal võimalikul moel. Selle õhustik oli laetud helidest, mis pulseerisid ja värisesid nagu sünteetilised nokturnilikud olendid. See oli kaunilt fokuseeritud, avanedes otsekui väike aken mingisse avaramasse paika.
Ma ei hakka teesklema, et sain päriselt aru narratiivist või tajusin pealkirja kohalolu Tatjana Kozlova-Johannese teoses „The Story of Eros” („Erose lugu”, 2026, õhtu ainus maailmaesiettekanne) ansamblile, aga puht muusikalises mõttes oli teos veenev. Ka see ilmus nagu varjust, tabamatu, lendlev ja põgus: ebastabiilsed suhelda üritavad liinid ringi liuglemas, kuid siiski enam-vähem omavahel sobitudes, järsud dünaamikamuutused raputamas kõike, kord valjud ja kiiresti liikuvad, klaver samal ajal aeglasemate akordidega tegelemas, rõhutades pigem kiirust kui helikõrgust, rohkem „kuidas” kui „mida”; ja siis vaiksed, natuke plagisevad staccato’d, klaver jätkamas kõige selle peegeldamist, aga seekord pehmelt. Teekond tundlikkuse suunas jätkus helikõrguse kübemete muutumisega tekstuuri aluseks, kuid need kübemed püüdsid samas kasvada ja avarduda. Toimuv näis olevat vähem ühislaul, pigem oli see mingi komplitseeritud laulmisakt: individuaalne, sümpaatselt oma asja ajades solistlik, ent samas ka koor. Teose lõpp otsekui kustutas järk-järgult eelneva, langedes erinevates kiirustes repetitsioonidesse, kõrgetesse helidesse, klaveri puhastesse lõpunootidesse ja paberi kortsutamise nõrka krabinasse. Kozlova-Johannese muusika on ainulaadselt vahetu — abstraktsioon ja emotsionaalne laeng on selles ühendatud nii, et kumbki ei domineeri — ent haarab alati sügavalt nii oma muusikalise külje kui ka muusika taha jääva alltekstiga.
Kammermuusika kontserdid
Quiet Music Ensemble (Iirimaa) Tartus 18. IV ja Arvo Pärdi keskuses 19. IV
Kammermuusikakontsertidest õnnestus tänavustel Eesti muusika päevadel kuulda mitmeid silmapaistvaid ettekandeid, sealhulgas ka üht kõige tähelepanuväärsemat teost, mida olen kuulnud nende kümne aasta jooksul, mil olen seda festivali külastanud. Ent paraku mitte niivõrd Quiet Music Ensemble’ikontserdil, mis oli pisut kummaline üritus. Teoreetiliselt esitas see ansambel küll nelja helilooja — Liisa Hõbepappeli, Märt-Matis Lille ning Karen Poweri ja Anna Murray (viimased kaks Iirimaalt) — teoseid, ent praktikas tundus, nagu nad ei esitakski ühegi helilooja muusikat, vaid ajaksid mingit oma asja: nad mitte niivõrd ei mänginud pillidel kui näppisid neid ja nokitsesid nende kallal. Nagu sageli selliste etteastete puhul, osutus ka neid initsieeriv intriig — Liisa Hõbepappeli müstilises teoses „Studies on the theme of something delicate” („Õrnuseotsing”, 2026, esiettekanne) ja Karen Poweri 18 miniatuursest duetist koosneva sarja „Human Nature” („Inimloomus”, 2020) 10. ja 2. osas — oma õrnuse ja filigraansusega peagi ühetaoliseks ja ennast kordavaks, pigem piiratud võimalustega tegevuseks kui teema variatsioonideks. Ja kui jõuti kontserdi viimase palani, Murray teoseni „my little Force explodes”, selgus, et kuningas on tõesti väga alasti.
Quiet Music Ensemble (Iirimaa) Arvo Pärdi keskuses 19. aprillil.
Erandiks oli sel kontserdil Märt-Matis Lille „Kolm laulu Doggerlandist” (2026, esiettekanne). Siin oli lõpuks midagi teistsugust ja isikupärast. Olime tagasi Lillele omases tumedas kõlamaailmas, kus vaiksed puhumise ja hingamisega tekitatud helid ja kahinad täitsid ruumi ning madal bassimeloodia kõlas nagu nukker, üksildane udupasun üle kummitustemere. Kui ühinesid ka teised ansambliliikmed, helises ansambel koos ja see oli imeline. Lõpuks muusika katkes, hingamine ja helimüra asendasid kõike konkreetset, meloodiajäljed kerkisid veel esile vaid aeglase, uimase kajana, õrnalt sumisedes. Tsükli viimane laul sugereeris jõudu, kujuteldavad timpanid näisid kuulutavat midagi majesteetlikku ja imposantset — ent see kõik aurustus, vokaliis muutus rohkem liini fragmentaarseteks jälgedeks, lahustudes bassi puhangutes. Vapustav.
Helilooja Märt-Matis Lill jälgimas oma teose „Kolm laulu Doggerlandist” esiettekannet Arvo Pärdi keskuses 19. aprillil.
Konkursi „LHV noor helilooja” finaalkontsert 18. IV Tartus Tubina saalis
Esines ansambel koosseisus Momir Novakovic (akordion), Kristin Müürsepp (flöötide komplekt) ja Hanna-Ingrid Tominga (kontrabass). Samas oli kontserdil ette kantud teoste kvaliteediskaala väga lai: parimad teosed tõid esile mitmeid heliloojaid, kellele järgnevatel aastatel tuleks tähelepanu pöörata. Nende hulgas näiteks Frida Hansen, kelle teos „Võitlus saksa keele õpetajaga” oli ühelt poolt mänguline, kuid samas raskepärane, nagu katse tantsida kiiresti kuivavas tsemendis, mis andis trio aktiivsele energiale veidi groteskse alatooni. Teoses „Süda, suu, liiv, hambad” miksis August Lippus temperatuuri ja temperamenti: kuum-külm, enesekindel-õrn, klastriline-meloodiline. Ent seda esitanud trio ei mõjunud mitte kuidagi düsfunktsionaalselt, Lippus leidis viise, kuidas panna need koos töötama. Teose ainsus puudus oli see, et ta oli oma ideede jaoks liiga pikk. Ats Themase teos „Segadus kolmes osas” haaras nagu pusle, mida lahendatakse vaikselt ja kindlalt — kõik kolm mängijat olid oma ülesandesse süvenenud. Teose keskmine osa näis püüdvat forsseerida lahendust — staccato’d ja tumedad akordid viisid pingeliste aktsentide ja kaootiliste klastriteni, samas kui teose veidrasse meloodiasse jõudnud lõpuosa andis mõista, et valitsenud segadus on taandunud ja mõistatus jäänud lahendamata.
Konkursi „LHV noor helilooja” finaalkontsert 18. aprillil Tartus Tubina saalis: trio koosseisus Momir Novakovic (akordion), Kristin Müürsepp (flöötide komplekt) ja Hanna Ingrid Tominga (kontrabass).
Parim teos konkursil oli minu hinnangul Aleksei Kuzovkini „Branches”. Õnneks olid ka võistluse žürii ja mängijad sellega nõus, nii pälvis Kuzovkini teos žüriilt esimese preemia ja ühtlasi ka ansamblipreemia. Tema muusikale oli iseloomulik kummaline segu pingest ja lõdvestumisest. Mängijad liikusid ettevaatlikult, nende esitatav materjal tundus olevat kaalukas, justkui oleks selle taga midagi sügavamat ja tumedamat. Tulemuseks oli kaunis ja tabamatu harmooniline keel, ühtaegu vahetu, kuid veidralt nihestatud, mis tegi selle valulikuks. Pikk vaikus, mis järgnes tasasele lõpule, jättis mulje, et muusika on ikka veel kohal, hoolimata sellest, et see oli juba vaibunud.
Tähe-Lee Liivi minikontsert „Only 21st Century” („Ainult 21. sajand”) Tallinna raekojas 14. IV
Üks lisaüritus, mis ei kuulunud küll Eesti muusika päevade programmi, aga toimus õnneks festivali kontsertide vahel, oli pianist Tähe-Lee Liivi lühike kontsert pealkirjaga „Only 21st Century” (sellele järgnes ka teine, „Only 20th Century”, millel ma osaleda ei saanud). Mäletatavasti tegi Liiv eelmise aasta festivali „Afekt” lõpus tugeva etteaste1 ja tema seekordne etteaste oli veelgi tugevam. Ta alustas, nagu toonagi, Magnus Lindbergi kahe etüüdiga, „Etude I” (2001) ja „Etude II” (2004), millest esimene lõi imelise impressionistliku kõlamaailma, keerleva, kuid alati kuhugi suunatu ja fokuseeritu, mitte kunagi efemeerse või pelgalt kaunistusena mõjuva. Filigraanne substants! Liivi mäng oli ilus, postimpressionistlikke ja -romantilisi sugestioone vältiv, neile mitte järele andev. „Etude II” jätkas sama kõlamaailma, aga nüüd oli see dramaatilisem ja mitmekesisem, rohkemate kujundlike hetkedega, kuid endiselt lummav. Kaks järgnevat esiettekannet kulgesid eri suundades, mõlemad tõid esile Liivi suurepärase pianistliku tehnika. Alireza Farajianhamedani „Indolent Boredom of the Heaviest Lightness” oli nagu tinaraske koraal, sügav ja kokkusurutud — või ehk kokku pressitud —, et siis äkki kergemalt ja kõrgemale hüpata. Teos jätkus sellises polariseeritud vaimus, liikudes ettevaatlikus ja kindlas tempos registri äärmuste vahel. Selles oli midagi veidrat ja kauget, kuid vahetult ilusat.
Liisa Hõbepappeli „LOG” oli Ligeti etüüdile omase geomeetrilise mustri ja trajektooriga. Nagu Shepardi toon, mis tiirleb ja keerleb — üles või alla või otseselt eikuhugi —, kaalutu, mänguline ja veider. Kohati näis teos muutuvat kas iseenda kiiremaks või siis samas tempos, aga keerukamaks versiooniks, liikudes madalamasse registrisse ja muutudes kirglikumaks, pressides nii kõvasti, et helikõrgused peaaegu hägustusid. Ometi jätkus tuttav muster otsekui teose sees, selginedes nüüd tõusva ja lõpuks õrna ja kõrgena, ikka veel ringi liikudes, mitte kunagi päriselt muutudes, mitte kunagi päriselt samaks jäädes, näides soovivat seal üleval igavesti jätkata.
Keelpillikvartett M4GNET Tallinnas MUBA suures saalis 12. IV ja Tartus Tubina saalis 19. IV
Minu jaoks oli selle aasta Eesti muusika päevade kõige unustamatum kontsert keelpillikvartetilt M4GNET. Jüri Reinvere „Nachtbild mit Wetterleuchten” („Ööpilt kaugete välkudega”, 2025) oli vast kava kõige konventsionaalsem teos. Nokturni [teos jätkas Reinvere eri koosseisudele kirjutatud nokturnide tsüklit — Toim.] kõrgregistris värelevad tremolando’d olid jäiseks fooniks sellelt kordamööda esile kerkivatele kvartetiliikmete soolodele. Grupienergia tekkides läbisid muusikat tõusvad heliredelid, kuid kõigest hoolimata jäi muusika jahedaks ja külmaks.
Mõnevõrra põnevam oli Madli Marje Gildemanni „Feathered Mirrors” (2024, Eesti esiettekanne), mille kujundid — ühed põgusad, teised pikemaajalised — olid kõik abstraktse iseloomuga. Kõlades arhetüüpidena, olid need siiski võimelised peaaegu loomalikuks intensiivsuseks, nende käitumisliinid olid justkui pidevas kõikumises. Nagu ka Gildemanni teoses „Kolm taimebioloogia uurimust”, oli siingi muusika aluseks ebamaine orgaanilise elu tunnetus.
Nii Anna-Margret Noorhani kui Gregor Kulla lähenesid helile radikaalsemalt. Noorhane „Kolm pala keelpillikvartetile” (I „Raw Materials — extraction”, II „Assembly Line — hyper-efficiency”, III „Out of Spec — quality control”; 2026, esiettekanne) algas jõuliselt käiava ja samal ajal särava heliga. Kõrgregistris filigraaniga viidati sellele, et tegemist on palju enama kui lihtsalt suure jõuga. Ent selles alguses oli midagi ürgset, alles tekkivat, lihtsat…, nagu viitas ka I pala alapealkiri „Raw Materials…” („Toorained”). Siit edasi aeglustus teos järsult väljapeetud laskuvate ja lainetavate helidega väiksemate asjade kõrval nagu tšello repetitsioonid, vioola soolo, lühikesed glissando’d ja Bartóki pizzicato’d. Teose lõpp läks taas äärmustesse, olles kord jälle käiav, siis eeterlik, seejärel tasakaalukas ja pinges, siis elav ja energiline, paiskudes lõpuks müraseinaks.
Kulla „Whatevergirl” („Midaiganes-girl”, 2026, esiettekanne) demonstreeris tervet muusika liikumiskontuuride kompleksi: võõrast, lahendamatut, leppimatut ja mitte rünnatavat. See mõjus nagu mingi täiesti uus muusikaline „grammatika”, mis ei võtnud mitte midagi enesestmõistetavalt. Ent samas polnud see ka selline, mis oleks püüdnud muusika põhialuseid, meloodiat, harmooniat, rütmi, ümber defineerida, ta lihtsalt loobus neist efektselt, sepistades teose järjepidevuse ja narratiivi helilise ainese tulikuumadest kontseptsioonidest ning vormides selle tähelepanuväärseks ja kaasahaaravaks kompositsiooniliseks tervikuks.
Keelpillikvartett M4GNET Tallinnas MUBA suures saalis 12. aprillil.
Rene Jakobsoni fotod
„Vestige” (2026, esiettekanne) oli Tatjana Kozlova-Johannese uue teose pealkiri ja see pani kogu maailma hetkeks peatuma. [„Vestige” on riismed, nähtav või vaevu aimatav jälg millestki, mis on kadumas või mida enam ei eksisteeri; vihje millelegi varem olemas olnule”— Tatjana Kozlova-Johannese selgitav vihje teose kohta. — Eesti muusika päevade koduleht. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/kava/keelpillikvar tett-m4gnet-2/] Ülal püsiva tinnituselaadse kõrge noodi häiriv kohalolu; all akordid — summutatud, kummalised, ambivalentsed, võõrad, viirastuslikud, iidsed, modernsed. Nagu vana akordioni heli kaja; vioolade kooslus, analoogelektroonika — see kõik oli läbini kaasahaarav. Rütmid takerdusid, noodid nihkusid minimaalse taseme võrra ja nüüd oli polariseerumine — registrite, selguse ja sidususe mõttes — täielik. Ja see oli laastav: nii müstiline, nii kauge, nii kõle, kuid ometi nii vahetu ja liigutav. Selle mõju tugevdas teose kestus, mis andis tunnistust soovist ja vajadusest viibida kauem nendes „helivaremetes”, istuda nende keskel, leida neist lohutust, mälestada seda, mis need kunagi olid olnud, ja kurvastada selle üle, mis need praegu on. See ei ole mitte hauntoloogia, vaid ajalugu, muusika minevikuvorm. Akordid hoogustusid, aeglaselt, regulaarselt ja vähehaaval edasi liikudes, kuhugi konkreetselt suundumata, tühjusest tühjusse, jätkates vastupanu ponnistusele nende olemust mõtestada või ära seletada. Pakutav lohutus tuli osaliselt lihtsalt sellest, et nad ei olnud hääletud; see oli abstraktne kohalolu, kõhn, skeletitaoline, kurnatud, millest on kadumas kõik tuttavad märgid. Kozlova-Johannesel on kalduvus üllatada, minna sügavamale ja kaugemale kui enamik teisi heliloojaid ning siin puudutas ta täiesti uut hüpnootilise pimeduse taset, vaadates ilma igasuguse hirmuta silma äärmustele: tumedusele, valule, lõpmatusele. See oli täiesti põrmustav.
Tõlkinud TIINA ÕUN
Viide:
1 Simon Cummings 2026. Kaks tunnet: Muusikafestival „Afekt” 2025. — Teater. Muusika. Kino, nr 5.
