Jaan Tootsen augustis 2026.
Harri Rospu foto
Ühel ilusal suvepäeval Rõuges võtsid vennad Tootsenid, Jaan ja Tõnis, oma külapiltnikust vanaisa jahimaadel istet, et väiksem vend (Tõnis) saaks suuremalt (Jaanilt) uurida, kuis igasugu suurte ja väikeste asjadega lood on.
Ilmselt on väga kohane alustada „terest”. Sina ja tervitamine. Kohe meenub üks lugu, kuidas jalutasin sinuga õhtul ühes linnakeses ja tänava ääres seisis kamp noori, pudelid käes, ja… Selline natuke agressiivne vaib. Selle asemel et minna teisele poole tänavat, kuhu mina oleksin läinud, jätkasid sina muretult teed. Kambani jõudes ütlesid kõlava häälega tere. Noormehed kah kohe virgusid ja väga viisakalt, nagu ajateenijad, tervitasid ühest suust vastu. Kas su kõikevõitev „tere” on mingites olukordades ka enesekaitse või ongi see lihtsalt sihuke mõnus ellusuhtumine?
Selle „tere” tulekuga seoses on mul tõesti üks mälupilt: olen nelja-viieaastane ja kõnnime isaga raadiomaja koridoris — pikk koridor kahe maja vahel, mis nüüd on ära lammutatud. Ma olen hästi lühikene, umbes ukselingi kõrgune, ja isa nagu kaitseb, et kui uks lahti lüüa, siis ma ei saaks lingiga piki pead. Koridoris ikka tulevad inimesed vastu, eks ju, ja siis seal kõndides isa ütleb: „Kuule, Jaan, ütle ikka inimestele tere ka.” Et muidu oled nagu mühakas. Sellest hetkest jäi mulle meelde, et „tere” on oluline öelda. Mahatma Gandhi on ilusasti märkinud, et inimesed on rännanud Maalt Kuule, aga nii palju nad ei viitsi, et astuks üle tänava ja ütleks sõbrale tere.
Ja nagu elus ikka, olulised inimesed — minu jaoks näiteks Jaak Johanson — mõjutavad. Jaak ütles alati kõlava häälega: „Tervist-tervist!” Mulle hakkas see nii külge, et ma ütlen siiamaani Jaagu intonatsiooniga „tervist-tervist”.
Ja mina sain selle kaheraudse tervituse nakkuse jälle sinult. Kusjuures mulle meenub sinu jutu peale hoopis Toivo Tootseni humoresk „Mis see „Tere!” ka maksab?”.
Kui kohtad tänaval sõpra, mis sellele järgneb… Jah, pikk nimekiri: pits konjakit, lõuna Kunglas, äralõhutud esikupeegel ja mis seal kõik oli — see oli siis see sõbrale öeldud „tere” hind.
Ja samas ei meeldi sulle üldse, kui aevastamise peale öelda „tervist” — hästi hoitud saladus, millest mitte ainult mina, vaid ka su enda abikaasa sai teada alles mõne nädala eest!
Jah, ma olen selle all aastaid kannatanud — noh, jutumärkides. Minu jaoks liigitub see umbes samasse kategooriasse nagu see, et kui lapsena komistasid ja maha kukkusid, siis mõni onu pidi kindlasti ütlema: „Mis sa sealt leidsid — anna pool mulle!” See oli kuidagi nii alandav. [Aevastab ja soovib iseendale irooniliselt: „Tervist!”.] Ükspäev ma sõitsin Bolti autojuhiga, kelle kael ja pea tõmblesid, ja hiljem märkasin, et tal oli autos Bolti logoga silt, et „mul võivad esineda tervisehäired, aga need ei sega minu autojuhtimist”. Täpselt seesama teema: ma võin vahepeal aevastada, aga ärge sellele väga palju tähelepanu pöörake, see pole seda väärt — ega ma siis meelega ei aevasta.
Aga mulle näiteks väga meeldib jõudu soovida, kui keegi teeb tööd. Kuigi praegusel ajal, kui seda enam eriti ei soovita, võib ju seegi mõjuda osatamisena: mingisugune hipster, fotoaparaat kõhu peal, läheb mööda, kui keegi heina teeb või palava ilmaga asfalti tõstab, ja hüüab: „Jõudu!” Et noh, tule siis appi või tee midagi, mis sa seal säutsud „jõudu, jõudu”.
Eelmisel aastal täitus su sünnist pool sajandit — kas selle aja jooksul on välja joonistunud mingisugused eriliselt olulised õppetunnid või kreedod, millest kindlalt kinni pead?
Võib-olla suhtumine neisse asjadesse, millega ma olen kõige rohkem hädas olnud ja siiamaani olen, on läinud kuidagi rahulikumaks. Kas või mingi tööprotsess — näiteks filmivõttel, mille puhul mõnikord tagantjärele mõtlen, et kuidas ma nii loll olen, miks ma kohe selle peale ei tulnud, oleks võinud paremini valmis olla jne. Ajapikku olen muutunud enda vastu andestavamaks. Viisteist või kakskümmend aastat tagasi, kui midagi läks viltu, kui magasin midagi maha või midagi sellist, siis põdesin seda mitu päeva järgemööda, aga mingil hetkel taipasin, et sel ajal kui põed vana viga, võid maha magada juba uue asja. Pead olema natuke nagu tiiger: noh, juhtus midagi, komistasid korra, aga oled juba valmis järgmiseks hüppeks, kogu oma keha ja vaimuga. See on see õppetund, mille vastu ma aeg-ajalt ikka eksin, aga mida ma endale ikka ja jälle meelde tuletan.
Või siis hästi tore mõte teatrilavalt, mis pärineb Lembit Petersonilt: kui sa näitlejana tunned, et mängid halvasti või ei ole oma mängus tões, siis ei ole mõtet seda põdeda, vaid järgmine samm on edasi minna ja ikkagi tões olla. Ja ei mäleta, kas seda ütles Arvo Pärt või jälle Lembit Peterson — tõenäoliselt oleksid mõlemad sellega nõus —, et kui me kukume kõhuli mutta, siis meil on alati võimalik püsti tõusta ja edasi minna. Meeleparanduse võimalus on alati olemas — see ei tähenda tingimata mingisugust suurt pattu, vaid kõige laiemas mõttes: tuleb uus päev, uus võimalus, minevikku ei tohi kinni jääda. Me saame igal hetkel muutuda, meil on alati võimalus olla paremad inimesed.
Vennaga müramas. Uue aastatuhande algus. Erakogu foto
Mina igatsen meie aega kah rohkem huumorit ja elutervet eneseirooniat. Muuseas, absurditaju olen ma väga palju just sinu pealt õppinud. Ja ka su filmidest vaatab tihti vastu mahlakas eluabsurd. Aga kes ses asjas sind ennast õpetanud on?
Aa, see on ikka juba lapsepõlvest — siinsamas Rõuges, vanaema köögilaua taga noorte teismelistena naersime koos sugulaste lastega nii, et väänlesime kõhuli laua all ja ninast tuli küpsiseid ja piima. Ja võid arvata, et see ei olnud nüüd mingi huumori kõrgklass, vaid puhas absurditaju tärkamine. Need päris esimesed idud hakkasid juuri ajama keskkoolis. Mul oli hästi tore pinginaaber Tauno Pääslane, kes oli sel ajal ansambli Dallas bassimängija ja hiljem töötas Eesti Televisioonis valgustajana. Tauno oli aastakene vanem — sellises vanuses annab kohe tunda, kui keegi on aasta-kaks vanem — ja elas nagu mingisugust teist elu: tegutses muusika- ja kunstiringkondades ja tõi mulle kah mingeid kassette, andis kogu seda värki nuusutada. Kuskil füüsika- või matatunnis istudes me kogu aeg naersime. Kui seda praegu ümber jutustada, siis loona pole seal justkui midagi; see mõjub ainult siis, kui sul tollel hetkel on ajukeemia vastava kraadi peal.
No näiteks üks mu lemmiklugu on see, kui emakeeletunnis tuli kirjutada essee ja õpetaja andis neid siis koos hinnetega õpilastele tagasi. Tauno saab oma jutu ka tagasi ja vaatab, et aga miks tal siis ainult kolm on… Õpetaja ütleb: „Taunokene, selle töö eest ma ei saa sulle kuidagi paremat hinnet panna.” Mille peale Tauno vastas: „Ja miks ei saa!? Sest mina olen Eesti parim Henn Rebane!!!” [Hakkab naerma ja varsti kõõksume mõlemad kontrollimatult.] Või siis füüsikaõpetaja räägib, et vees toimub tsirkulatsioon: külm vesi on all, soe vesi üleval — kuidas need hoovused ookeanis liiguvad, eks ole. Ja siis Tauno pobiseb mulle kõrva: „Valetab! Tegelikult kalad liigutavad seda vett.”
Lapsena mulle meeldis ka, kui keegi ajas sirge näoga pada, nii et silm ka ei pilkunud. Näiteks minu tädi Aile, kes töötas Kirovi kolhoosi laboris, eluaeg olnud maatüdruk, hästi sümpaatne ja soe inimene. Ühtlasi inimene, kellel ei ole kodus klaverit — ütlen ette ära, kuna see on järgneva looga seotud. Läheb ükspäev laborisse ja naised näevad, et tädi Ailel käekell ei tööta. Küsivad siis, et mis juhtus, ja tädi Aile vastab: „Kass ajas kella klaveri pealt maha.” See on nii detailne nägemus või ilmutus: et on klaver — kusjuures kassi tal ka ei olnud — ja kass ajas kella klaveri pealt maha!
Ja kõiges taolises on sul võib-olla ka Urmas Vadiga hea klapp olnud?
Ma arvan ka. Kuigi ma pean tunnistama, et Urmase kõige esimesed tööd, mida ta värske tudengina särasilmil oma Narva maantee üürikas ette luges, olid jälle nii absurdsed, et mul oli nendega raske kontakti saada. Mingi lugu oli, kuidas leib tuli ukse taha või midagi sellist… Ma olin ikka pehmema absurdi sõber, vaatasin Draamateatris korduvalt Kivirähki „Jalutuskäiku vikerkaarel”. Nüüd on Vadi muidugi aastatega kasvanud suureks kirjanikuks; ma imetlen tema fantaasiat ja kuidas ta seda kõike oma tekstides nii meisterlikult argireaalsusesse istutab. Kogu see vadilik elusürr on väga hästi välja timmitud. Isegi tädi Aile, kellel polnud ei kassi ega klaverit ja kes peamiselt vaatas telekat, luges läbi Vadi „Kuu teise poole” ja talle see väga meeldis. Kui ma seda kuulsin, siis taipasin: Vadi on nüüd elav klassik, teda fännavad nii Tähtvere professorid kui ka tädi Aile ja tema sõbrannad. Vadi on selle eluabsurdi läbi näinud ja me kõik loeme teda, vaatleme neid pildikesi nagu hetki omaenda elust.
Absurditaju on kuidagi vabastav. Kalju Orro, minu suur õpetaja, režiiõppejõud, on juhtinud tähelepanu absurdihetkedele Tšehhovi näidendites. Aetakse mingit juttu, eks ju, aga siis ütleb keegi järsku: „Aafrikas on praegu palav.” See on natuke seesama, et „mina olen Eesti parim Henn Rebane”. Kust see tuleb? Ma olen nautinud neid inimesi, kes miksivad maailma oma DJ-puldis kokku.
Kas sa kõige suuremasse DJ-sse oled kogu aeg uskunud?
Ei, ütleme nelja-viieteistaastaselt olin ma pigem ikka võitlev ateist. Ma mäletan, et siinsamas Rõuges, kui meid 89. aastal ristiti — vanaema väga tahtis, et me oleksime kõik ristitud —, oli mul selle asja vastu mingi sisemine protest. Siis sai päevade kaupa kaarte mängitud, nii ka tol päeval, ja ma mäletan, kuidas vanaema ütles: „No kas saate nüüd nii, et vähemalt ristimise päeval ei mängiks kaarte?” Ja isa ma ärgitasin kogu aeg n-ö ateistlike teemadega, et miks üks või teine asi nii on ja kuidas see Jumal ikkagi olemas saab olla. Aga minu selge taipamine, et on olemas mingi „süsteemioperaator”, tuli Reaalkoolis, kui õppisime bioloogiat ja anatoomiat. Ühesõnaga, ma sain aru, et inimene on nii täiuslikult ehitatud, et päris juhuslikult ei saa selline struktuur tekkida. Ja mul on hea meel, et mul on see taipamine tulnud pigem läbi reaalteaduste ja üldse mitte läbi teoloogia — pühapäevakooli kristlane ei ole ma kunagi olnud.
Mere ääres on alati hea olla. Ürgookean ühendab kõiksusega.
Priit Mürgi foto
Samas, kogu selle täiuslikkuse juures on ikkagi sünnidefektid, eks ole, ja kasvajad… Kogu aeg läheb midagi ka viltu.
Kogu aeg ikkagi ei lähe viltu, meie kehas on ju metsik kontrollsüsteem, mis iga päev toimib. Iga päev tekivad mõned vähirakud, kogu aeg käib tohutu võitlus, ja see, kuidas lõputud valgud iseennast kopeerivad… Sellise andmemahu juures on mis tahes mutatsioonide tekkimine täiesti võimalik, aga on miljardeid hetki, kus kõik kulgeb täiuslikult.
Ma ei taha muidugi öelda, et maailmas oleks kõik täiuslik. Ükspäev oli tore hetk tütre Elsiga: ta sidus oma saapapaelu kinni ja ütles, et paelte sidumine ei ole just tema tugevaim külg. Mispeale mina ütlesin, et kõik ei olegi täiuslikud, ainult Jumal on täiuslik. Mille peale Els ütles, et võib-olla on ka Jumal ebatäiuslik, lihtsalt mingites teistes asjades. Mulle tohutult meeldis mõte ebatäiuslikust Jumalast.
Mõttemänguna on mul Jumalale võib-olla teistsuguseid etteheiteid. Hästi palju on räägitud, et maailmas on nii palju kurjust just seetõttu, et inimestele on antud vaba tahe. Muidu nad oleksid nagu robotid, eks ju. Nii et seda mõtet ma olen küll mõelnud, Jumala vastutusest: kui mina Jumalana tahaksin luua vaba tahtega maailma, aga see toob kaasa ka kõiksugu tapmisi ja vägistamisi — kõige hullematel viisidel, mida inimese fantaasia suudab ette kujutada —, siis kas ma ikkagi looksin sellise maailma? Kui tänu vabale tahtele juhtub nii palju kurja. Üks võimalus on, et hea kaalub üles ka kõige rõvedamad roimad, mis maailmas kunagi toimunud on. Või siis et teatud jumalikult positsioonilt vaadates ei tundugi see kõik üldse nii hirmus. Mis kõlab kah veidi imelikult, sest mingi tõetunne on meile ju antud ja tegelikult me tajume väga hästi, mis on hea ja mis on halb. Mulle tundub küll, et kui sa oled loonud sellise maailma, siis kaasneb sellega ka vastutus selle maailma eest.
Perega Pärnu filmifestivali punasel vaibal. Erakogu foto
Aga kuidas sellega ikkagi lood on? Kas Elvis on kodus või Elvis has left the building? Kas Jumal on pudru pliidirauale keema jätnud ja minema jalutanud või valvab siiski, et päris põhja ei keeks? Või on ta lausa kõik meie juuksekarvad üle lugenud? Kui ma maailma vaatan, siis mulle tundub, et siin on nii palju protsesse, mis lihtsalt mingist omast inertsist edasi veerevad…
Noh, mõeldes uuema füüsika ja kosmoloogia peale, kus on igasugu kvantolekud ja mitmemõõtmelised aegruumid… Selleni on ammugi jõutud, et lineaarne aeg, mida meie tunneme, on omamoodi illusioon. Selles mõttes ei saa me tõenäoliselt öelda, et Jumal lõi maailma ja nüüd teeb midagi muud, vaid maailma luuakse kogu aeg, pidevalt: midagi kaob ja midagi tuleb juurde ja igasugu tulevikud ja minevikud ja muud asjad on üksteisest läbi põimunud ja korraga olemas.
Üks asi, millele olen mõelnud, on see, et oleme ikkagi niisugused nõukogude aja serva lapsed ja tundub loomulik, et Jumalat ei usuta — see lihtsalt ei kuulu meie mõtteruumi. Aga kuidas on võimalik uskuda, et see lõpmatu universum, mis meil on, on mingil hetkel kokku pakitud üliväiksesse ruumimõõtmesse? Kõik, kõik, kõik… Keskkooli füüsikaõpetaja on tahvli ees ja räägib Suurest Paugust või isegi sellele eelnevast, kõik noogutavad ja kaovad söögivahetundi — aga Jumalat ei usu. Jumala olemasolu oleks nagu midagi nii imelikku. Mul oleks palju keerulisem uskuda, et Jumalat ei ole olemas.
See jonnakus tuleb ilmselt sellest, et „Jumal” on nii laetud sõna, seotud konkreetsete traditsioonide ja kujutlustega.
Jah, kui tavainimese jaoks on Jumal siiamaani halli habemega tegelane, kes kuskil pilvepiiril jalgu kõlgutab, siis see ongi võib-olla vale sõna. Mul endal ei ole keeruline Jumala ja looduse vahele võrdusmärki panna. Lihtsalt mulle tundub, et teadvuse olemasolu maailmas on nii selgelt tajutav! Kas või Maa ajalugu: mingisugusest planeedist, kus ei ole alguses üldse hapnikku, mitte midagi ei ole, on paar miljardit aastat hiljem saanud liigirikas „Emake Maa”… Või ma ei tea küll, kuidas selle liigirikkusega praegu lood on.
Sirel, Jaan ja lehmad. Tütrega Võrumaal. Kaljo Orro foto
No laias plaanis niikuinii halvasti, sest 99% liike on välja surnud; see on nagu asjasse sisse kirjutatud — elu on tohutu laine teravik, selle vahutav hari.
Ma vaatasin mingisugust neljaosalist sarja Maa ajaloost, kus oli näha, et Maa on olnud tohutult liigirikas. Vahepeal on plats täiesti puhtaks tehtud — kas või seesama dinosauruste kadumise aeg —, aga pärast on ta jälle õide puhkenud. See teeb ka tuleviku osas lootusrikkaks: et Emake Maa saab endaga siiski hakkama, lihtsalt tulevad hoopis teised liigid ja inimesi ei pruugi enam selles seltskonnas olla.
Kusjuures mingil kujul minevik ka säilib: dinosaurused kakerdavad kanadena edasi ja…
Jah, või krokodillid kuskil möllavad. Tõenäoliselt — olgu inimtekkelisel või mingil muul põhjusel — kaob jälle justkui kõik, aga siis keerab ennast uuesti üles. Nii see pulseerimine käib. Seegi tekitab tunde, et mingi metsikult tugev programm on sisse pandud. Nii tugev, mis lihtsalt ise mingi juhuslikkusena ei tekiks. Ja täpselt seesama asi: kogu aeg on midagi olnud, kogu aeg! Ka enne Suurt Pauku oli midagi, enne aega ja ruumi. See jooksutab kohe juhtme kokku… Jumal, nimeta teda siis, kuidas tahad, on alati olemas olnud. Olemine on alati olemas olnud. Või nagu sinu sõber Alan Watts ütleb: kuna meid ei ole loodud, vaid oleme kogu aeg olemas olnud, siis ei ole meil põhjust karta ka surma.
Kui kirjeldada Jumalat absoluutse täiuslikkusena, siis võib-olla just selles ta ebatäiuslikkus seisnebki? Et seda minetada, sünnitab ta enda kõrvale materiaalse ja kaootilise poole — et liikumatuse kõrval oleks ka liikumine, ajatu kõrval ajalik jne —, omamoodi mänguväljaku, milles eksperimenteerida ja elada. Noh, nagu Enn Kasak on öelnud, et…
Täpselt! Mulle tuli kah see meelde: et selleks, et kõiketeadev olend saaks teada, mis tunne on olla loll, peab ta panema killukese iseendast lollina Maa peale elama. Ja sealt edasi mõeldes: see, et elu eesmärk võiks olla Jumala-sarnaseks saamine, ei ole mingisugune jumalateotus. Või ka idee sellest, et me kõik olemegi jumalad — või Jumala pungad, mis on siinpoolsuses puhkenud, olgu nad siis täiuslikud või ebatäiuslikud. Öelda, et sinus asubki Jumal — seegi pole jumalateotus.
Kalju Orro oma sügava sisemise tarkusega on õpetaja kogu eluks, kaasamõtleja mis tahes töö juures ja ka selles erilises kunstis, kuidas olla oma elu režissöör.
Tõnis Tootseni foto
Teotusena kõlabki see vist ikka ainult jumalapildi pärast. Kui lihtsalt öelda, et „mina olen reaalsus”, ei kõla see millegi teotamisena, kuigi öeldud on täpselt sedasama: paratamatult on iga inimene reaalsuse võõrandamatu osa, otse tõsielu tulest võrsunud.
Ühesõnaga: Jumal on meie kõigi sees olemas. Kuidas me ta sealt välja puhastame, see ongi võib-olla elu ülesanne.
Kui halli habemega Jumala kõrvale kujutada ka Jeesust, siis kas sulle uue testamendi puhul on oluline ajaloolisus? Et need on tõesti aset leidnud sündmused? Või võib see olla ka müüt?
Mul, jah, seda probleemi ei ole. Võib-olla on see ka tänu Evald Saele, kes on oma eluloo suures osas välja mõelnud, aga samas olnud ikkagi üks suuremaid mõjutajaid minu elus. Mulle tõesti ei ole oluline, kas need on väljamõeldud lood. Minu meelest see annab just vunki juurde, kui „kass ajas klaveri pealt kella maha”. Mul on väga hea meel, et Riho Saard tegi Evaldi eluloost põhjaliku uurimistöö, see on ülimalt hea kaardistus, aga samas tekitab see minus sellise tunde, nagu hakkaks Jeesus Kristuse elu bussi- või praamipiletite või passitemplite järgi paika panema, et kas see oli ikka täpselt nii või mitte. Kui kass püüab hiiri, siis on kõik korras — ei ole probleemi. Kui lugeda kas või igasugu pühakute elulugusid — isa Sofroni ja püha Siluan ja kes seal kõik on —, siis saad aru, et see maailm ikkagi reaalselt toimib. Nende elus on isikuline Jumal ülitugevalt olemas. Ja millest eriti palju ei räägita, on ju ka selle n-ö mitteloodud valguse kogemine. Guugelda, mis see „mitteloodud valgus” on.
Seda peab vist mitteloodud Google’iga guugeldama. Aga küllap tuleb sõna „valgustumus” sealtsamast. Plotinose kohta räägiti kah, et ta kadus korduvalt kuhugi vaimuvalgusse ära ja tuli sealt siis tagasi maa peale, nii-öelda.
Kõlab nagu väga sinnapoole. Ja kes seda kord kogenud on, siis neile jääb see alatiseks kompassiks — kui sul on selle valguse kogemus…
Sellest on väga paljudes traditsioonides juttu.
Vaat minul see kogemus puudub. Ja ma ei teagi, kas seda kõigil on vaja. Vaja on küll, aga kõik ei ole selleks valmis. Meenub üks Vello Salo toimetatud õhukene vihik, mida mina ei olegi suutnud kunagi läbi lugeda — „Kõnelusi müstikast”, autoriteks Seppo ja Riitta Teinonen. Seal just rõhutatakse, et see n-ö valgustumine või Jumala juurde jõudmine on tegelikult kohutavalt valuline protsess. Et sind tõesti tõmmatakse nagu läbi mitme taeva sinna ülesse. Metafoorselt on sel rohkem pistmist sünnitamise või sündimise kui millegi muuga — vaevaline tulemine
läbi sünniteede. Ühesõnaga, see pole midagi mõnusalt ekstaatilist. Tähendab, kuhu sa lõpuks välja jõuad, see on teine asi, aga tee ise võib olla väga vaevaline. Aga jah, tulemus on muidugi suurepärane, kui need katsumused läbi teed.
Oleneb võib-olla, palju pagasit sa sel teel kaasa vinnad — et kui palju tükke su küljest peab ära rebima? Kui sul on kraami juba maa peal väheks jäänud, siis läheb see sõit ehk libedamalt?
Võib-olla. Igatahes enne selle raamatuga kohtumist kõlas sõna „müstika” minu jaoks kuidagi väga mõnusalt; mõnusalt nagu maisikepikene, aga tegelikult võib ta ka kivi ja tulena kraapida, olla väga raske.
Koos Urmas Vadiga tema esimeses Tallinna üürikas.
Erakogu foto
Ja lõpuks, inimesena on sinu semiosfäär ju ka väga piiratud: on nii vähe nõelaaugukesi, mille kaudu me maailma näeme, ja siis järsku pressib nende väheste sümbolite ja mõistete kaudu sisse kogu maailma tõde.
Selle kohta on ka Uku Masing öelnud, et kõik meeled on meile antud kaitsevahendiks kõikekogemise ja kõiketeadmise eest, et me läbi ei säriseks.
Ka matemaatika tundub olevat kuidagi jumalik…
Täiesti, absoluutselt! Mul ongi kahju, et ma vaatamata Reaalkoolis käimisele matat paremini ei oska — ei oska mõelda läbi sellise jumaliku distsipliini nagu matemaatika. Paljusid asju — kas või neidsamu mitmemõõtmelisi ruume — ongi ju võimalik kirjeldada ainult läbi matemaatiliste valemite. Ainult nende kaudu saaks mingisugustki aimu, mida see mitmemõõtmelisus siis tähendab.
Või siis näed seda unes? Või sööd võluseeni?
Need on kah variandid, see on siis see puhas kaemus. Ma arvan, et ka surmahetkel tehakse sind nende erinevate ustega tuttavaks, et kuidas see maailm on ikkagi kokku pandud — siis saad sellest ehk selgema pildi.
Kas sinu enda elus on olnud kogemusi, mis on sulle kinnitanud, et teadvus ei ole lihtsalt luust ja lihast kotikese sees lõksus, vaid midagi palju laiemat?
On olnud jah, täiesti selgelt. Näiteks 1991. aastal ma nägin ilmutuslikku unenägu — see kõlab juba nagu mingisugune elav müstik jutustaks —, aga tõesti, paar päeva enne Moskva putši nägin ma niivõrd selget unenägu, mis on mulle kolmekümne viieks aastaks meelde jäänud. Estonia teatri juures oli kaks viirgu sõdalasi — mitte kaasaegseid, vaid umbes nii, et üks viirg oli vibudega ja teine odadega. Ja siis nad lasid neid vastastikku lendu. Ja mõni päev hiljem olin ma ise teletorni juures ja vastas oli viirg vene dessantnikuid. Põgenesin sealt ära ja mõtlesin: mida ma, kurat, siia ronisin, kohe saan siin nende vahel surma! Aga hiljem olen hakanud mõtlema, et väga selged kujundid: Estonia teater, need kaks sõdivat leeri… Ei pea olema jungiaan, et aru saada, et see oli väga selgelt ilmutuslik unenägu. Unenäod ju tulevad ja lähevad, aga see on mulle siiamaani meelde jäänud. Ma pidin teda nähes olema kuusteist, aga ju see uni oli selles olevik-minevik-tulevik-võres siis nii väljapaistev sõlmpunkt, et ma ta oma antenniga alla tõmbasin.
Ja siis on olnud see surmakogemus siinsamas Rõuges, kui jääaugust tulles hästi tugeva kuuma ja külma vaheldumisega jäi süda hetkeks seisma. Ja ma tajusin seda, et ei kaota teadvust, vaid vastupidi, teadvus just intensiivistub. Sealt tuli küll see tarkus, et surmaga tõenäoliselt midagi ära ei lõpe, vaid…
„Fred Jüssi. Olemise ilu”, 2020. Režissöör Jaan Tootsen. Film kui looduslik antidepressant. Või nagu ütles filmikriitik Lauri Kaare — Fred Jüssi film on nagu ravikanep.
…taandud oma kehast nagu käpiknukust?
Jah, just, täpselt. See klassikaline asi: kuuled väga hästi, mis kõik toimub, kuidas keegi askeldab, keegi valib kiirabi numbrit, aga saad aru, et sa ei kuulu enam sellesse maailma, sellesse reaalsusse. Varvastega, nagu mänd juurtega, üritad veel sellest maast kinni hoida, aga saad aru, et oled kuhugi edasi minemas.
Sinu suhtumine surma praegusel hetkel? Kardad? Ootad?
Ei oota. Ma olen nõus kõikide nende vaimsete praktikatega, mille järgi pead oma hingeseisundi juba siin elama selliseks, et üleminek ühest reaalsusest teise ei oleks liiga ehmatav. See mõte mulle meeldib. Nagu seegi mõte, et nirvaana ei ole mingi geograafiline asupaik, vaid hingeseisund. Võib ka juba elades olla sealpoolsuses. Paljude surijatega on samuti niimoodi, et istud nende voodiveerel ja saad aru, et sa oledki nagu mingi avatud portaali juures — täiesti selgelt tajud, et inimene on juba kontaktis mingi täiesti teise maailmaga. Mitte lihtsalt, et on segaseks läinud, aga tunned niisugust helget portaali tunnet.
Nii see elukestev surmaks valmistumine meil kõigil käib. Kui oleks rohkem julgust, siis prooviks DMT-d, kuulsat „hingemolekuli”, et mis siis ikkagi saab. Aga üks DMT kasutaja just rääkis, et need reaalsused, mis talle korraga avanesid ja kuhu ta välja jõudis — et tegelased, kes talle seal vastu tulid, olid nagu vihased: mida sina praegu siin teed!? Et pole sinu asi siin ringi kolistada. Ja tohutute vabanduste saatel ta siis trippis kuidagi edasi. Seesama asi, et kas jõuad kuhugi läbi vaimsete harjutuste ja näed vaeva, kasvad ajapikku sellesse, või, ma ei tea, joodad põlve otsas kokku mingisuguse SAT-TV kaardi, et korraga kõiki kanaleid näha ja Jumalale lähemal olla. Luba ei ole, aga hiilid sisse. Selle vastu räägib muidugi see, et need ained on ju olemas, eks, ja ega needki ole siin maailmas juhuslikult. Aga mina ayahuasca’t ei julgeks proovida mingisuguses…
…vanalinna korteris?
No sa võid teda ka vanalinna korteris juua, kui sul on väga hea teejuht, aga on palju igasuguseid libašamaane. Ikka mingid asjad, mis on head ja olulised, lähevad kuidagi kommertsiks kätte. Tõelisi šamaane ei ole nii palju, kui on turunõudlust saada teada, milline see reaalsus ikka tegelikult on. Tuleb olla hästi ettevaatlik.
Kusjuures ma olen leidnud ühe ägeda psühhedeelse harjutuse, mille puhul mul on tõesti tunne, et ma ei tahagi sellest kuhugi edasi minna: käin õhtuti Kalamajas jalutamas, koostan käigu pealt mingi superägeda playlist’i, panen endale kõrvaklapid pähe ja siis lihtsalt vaatan maailma nagu muusikavideot. Ja see on nii äge, kui see muusika ja pilt peas kokku lähevad, kuidas sa ise seda oma peas monteerid. Võib ju olla, et kui kanepit juurde võtta, siis tuleks veel värvi juurde, aga ma olen juba selle mustvalge pildigagi täitsa rahul. Ühesõnaga, ma täidan ta ise oma värvidega ära, teen ise rohkem tööd.
♪ God is a DJ, life is a dance floor, love is the rhythm, you are the music… ♫
Vestelnud TÕNIS TOOTSEN
Vennad Tootsenid pojengipõõsa tagant piilumas. Oskari talus Kalju Orro juures Võrumaal. Kaljo Orro foto
