MUUTUSTE TUULES FILMIAJAKIRJANIKE ÜHINGUNI — EESTI FILMIAJAKIRJANDUS 100 IV

1980-ndate filmiajakirjandusest, või tegelikult mis tahes valdkonnast rääkides ei saa mööda vaadata ühiskonnas toimunud muutustest. Koos Mihhail Gorbatšovi NLKP Keskkomitee  etteotsa astumisega tulid glasnost ja perestroika. Eestis toimus loomeliitude ühispleenum 1988. Pleenumil nõuti vabariigi üleviimist isemajandamisele, oma kodakondsuse sisseseadmist ja Eesti NSV suveräänsust. Ühispleenum näitas, et ühiskondlike muudatuste käivitamisel ja elluviimisel saab loomeinimestel olla juhtiv roll. Laulev revolutsioon on ajalugu.

Ka Eesti ajakirjanduse, sh kultuuriväljaannete tähtsus laulva revolutsiooni ajal kasvas. Ajalehest Sirp ja Vasar¹,  mis loodi 1940. aastal just nõukogude ideoloogia levitamiseks, kujunes hoopiski oluline kanal, kus sai eestikeelset kultuuriruumi kaitsta täieliku kommunistliku ajupesu eest.

„Selle tingimuseks oli muidugi teatud tabuteemade ja tabuväljendite vältimine või nende mõistukõneline ja vihjav käsitlemine. Absurdihuumor ja irooniline stiil, karikatuuride  ja paroodiate populaarsus, tegelikkuse kriitika harrastamine kirjanduskriitika vormis lõid sümboolse ruumi, milles vaim sai veidigi hingamisvabadust. Seda oskas peale loojate vääriliselt hinnata ka publik. Kuna suuremale väljendusvabadusele lisandus ajakirjandusliku ja kunstilise produktsiooni väga madal hind, oli tiraaž ja loetavus väga suur. Kultuuriavalikkuse toimimine poliitilise avalikkuse aseainena soodustas ka kultuuritegelaste ja (kultuuri-)ajakirjanike rolli muutumist. Neilt oodati toimimist „eesti rahva häälena”, „avaliku südametunnistusena”².  

1990. aastal tõusis Sirbi (tol ajal Reede) trükiarv rekordilise 90 000-ni. Filmi- ja teatritoimetaja oli Endel Link. Sel aastal lõpetas tegevuse ka üleliiduline tsensuuriorgan Glavlit.

Filmivaldkond siirdeaja keerises

Filmitegijad hakkasid kiiresti muutuvat aega dokumenteerima (Andres Söödi dokumentaalfilm „Draakoni aasta”, 1988). Käsile võeti teemad, millest varem ei saanud rääkida: Olav Neulandi dokumentaalfilm „Hitler ja Stalin”, 1989 (suurriikide salakokkulepped), Peeter Simmi „Inimene, keda polnud”, 1989 ja Jüri Sillarti „Äratus”, 1989 (küüditamine), Arvo Kruusemendi „Sügis”, 1990 (sinimustvalged lipud), Roman Baskini „Rahu tänav”, 1991 (okupatsioon ja kollaboratsionism). Priit Pärna „Eine murul”, 1987, mis kujutas nõukogude elu väljakannatamatut suletust ja materiaalset painet, lõi maailmas laineid. Hakati välja otsima ja näitama keelatud filme, nt 1971. aastal Telefilmis valminud Jaan Toominga ja Virve Aruoja „Lõppematu päev”.

 See kõik toimus veel vana süsteemi ja tegijate entusiasmi toel. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991 ei olnud riigieelarves ei 1991., 1992. ega 1993. aastal filmide tootmiseks finantsvahendeid ette nähtud. Noorel riigil ei olnud lihtsalt raha. Eesti filmivaldkond sattus üleminekuajal sügavasse kriisi: kadus riiklik rahastus, mis seni oli tulnud otse Moskvast; kokku varises tootmise infrastruktuur ja kadus ka turg.

1993. aastal muutis toonane kultuuri- ja haridusministeerium filmivaldkonna rahastamist — kasutusele võeti projektipõhine rahastus, millele oli võimalik kandideerida kõigil valdkonnas tekkinud väikestuudiotel. Ministeeriumi taotlusvormidele lisandus uus amet, produtsent. Samas, päevapealt neid produtsente ka kuskilt võtta ei olnud.

1994. aastal toimus Toompea lossi ees valdkonna alarahastuse pärast filmiinimeste aktsioon, mis päädis sümboolse filmilintide põletamisega. Seepeale suurendas riik 1995. aastal filmivaldkonna rahastust üle kahe korra. Aga filmitootmine on pikk protsess, mida ühe aastaga ei pööra. Kõige eelneva tulemusel ei valminud 1996. aastal Eestis mitte ühtegi täispikka mängufilmi. (Sama olukord tekkis hiljem veel ka aastal 2000.)

1997. aastal likvideeriti RAS Tal­linn­film, järgnes Tallinnfilmi hoonete ja infrastruktuuri müük.

6. detsembril 2000. aastal peeti Tallinnfilmi filmistuudio lõpupidu Harju tänav 9 majas. Peol valitsesid kahetised meeleolud: ühtpidi tunti kahju ja nostalgiat, palju oli kibestumist, aga teisalt oldi sunnitud tunnistama paratamatust ja edasi liikuma. Tallinnfilmi vara ja hooned müüdi maha, sealjuures kõlas lubadusi rajada asemele Eesti Filmi Keskus, filmipaviljon või eesti filmi nüüdisaegne tootmistehnoloogiline baas.

„Viha nõukoguliku filmitootmise ja selle ületsentraliseerituse vastu hävitas seni kogu Eesti filmitootmist koondanud stuudio. Tallinnfilm oli paljude jaoks nagu liidutehas Dvigatel või võimukas sovhoos/kolhoos ja samastus enamiku kineastide teadvuses nõukogulikkuse taagaga. Teatrid nii ei käitunud ja tagantjärele on selgunud, et vihane filmimaailm viskas koos väga räpase pesuveega soojast lesimisvannist välja ka lapse, s.t oli nõus filmitootmise täieliku detsentraliseerimisega. Samuti ja samal viisil lõpetati suurtootmine ka põllumajanduses,”³ on asja kokku võtnud Jaan Ruus.

Kinod kaovad, ajakirjandus kahaneb

Ka kinovõrk lagunes, sest riik andis kinod kohalikele omavalitsustele, kellel aga puudusid nende ülalpidamiseks vahendid. Kui 1988. aastal oli Eestis 709 kino, siis siirdeaja lõpuks jäi ametlikult vaid 12 püsikino, lisaks mõned multifunktsionaalsed saalid, kus aeg-ajalt filme näidati. Lõpetati riikliku levifirma Meedium tegevus. See viis ka kinokülastuste arvu drastilisse langusse: kui 1960.–1980. aastail oli Eesti mängufilmidel umbes 300 000 vaatajat ühe filmi kohta, siis 1990-ndate lõpuks oli see kahanenud 5000–15 000 kinokülastajani. (Ruus, vt viide 3)

„Omavalitsused suretavad kinosid,” teatab 1998. aastal Sõnumileht. „Omavalitsused tahavad kinode pealt teenida omanikutulu, et pikapeale nad välja suretada, kinnitas Filmimaxi direktor Madis Tramberg. Turumajandus on pealinna kinodele mõjunud laastavalt ning tänaseks on alles vaid kolm kinosaali. Tambergi sõnul on väljaspool pealinna olukord veelgi hullem, sest sealsed omavalitsused suhtuvad kinohoonetesse kui kinnisvarasse, mille pealt linn või vald peab saama võimalikult suurt omanikutulu. Muud huvi kinode käekäigu vastu üles ei näidata. Trambergi sõnul varustab Filmimax praegu filmidega umbes 70 kinopunkti üle Eesti, kuid tasapisi on firma sunnitud oma tegevust kokku tõmbama.”⁴

1997. aastal toimus esimene filmifestival, mida täna teame Pimedate Ööde Filmifestivalina. Festival sündis ühtpidi ka protestina, sest 1990-ndatel levisid kinodes peamiselt Ameerika filmid ja poliitilises plaanis oli vaja vastu seista filmivaldkonda mitteväärtustavatele hoiakutele. Filmiajakirjanikud on algusest peale PÖFFiga koostööd teinud, andes seal välja EFÜ auhinda. Hiljem, kui PÖFFil asus tegutsema FIPRESCI žürii, on seal iga kord ka eesti filmiajakirjanike esindaja. Samuti on nii kaasa löödud filmide valikul, kataloogi koostamisel jm. 2009. aastal sai PÖFFi elutööpreemia Jaan Ruus, kes faktiliselt oli ka festivali asutajate ringis. 2004. aastast alates, kui PÖFFile lisati kaalukust rahvusvahelise võistlusprogrammiga, kureeris Ruus selle kokkupanekut.

TMK 15. sünnipäeva tähistamine Guitar Safaris 1997. TMK kinotoimetaja Jaan Ruus ja kirjastuse Perioodika direktor Uuno-Arvid Sillajõe. Harri Rospu foto

Sisuliselt toimus filmivaldkonnas 1990-ndatel kolm kriisi: riikliku rahastuse drastiline vähenemine, Tallinnfilmi kui nõukogudeaegse filmitootmise monopoli likvideerimine ja üle-eestilise kinovõrgu kokkukukkumine. Jõulise lahtiriigistamise tulemusena sattus filmisektor taasiseseisvumisajal varjusurma ja pidi hakkama ennast uuesti üles ehitama.⁵

Ka ajakirjanduses, mis läks valdavalt erakätesse, toimusid drastilised muutused.

„Aastatel 1991–1993 tuli väga järsk tiraažide langus, aeglane langustendents on iseloomustanud mitmeid väljaandeid ka edaspidi. Üle-eestiliste päevalehtede ja üldsuunitlusega ajakirjade trükiarv oli 1994. aastal keskmiselt 4,5 korda väiksem kui 1990. aastal, kultuuriväljaannete oma aga keskmiselt 19 korda. Selle peamiseks põhjustajaks polnud ainult üldine huvide teisenemine, vaimsete vajaduste taandumine materiaalsete ees, vaid ka trükisõna hinna keskmiselt kolm korda suurem tõus teiste hindadega võrreldes. Muutusid meedia funktsioonid. Kiiresti kommertsialiseeruv Eesti meedia lakkas olemast kogu rahva sotsiaalne ja kultuuriline  ühendaja. Nt Sirbi tiraaž langes 1995. aastal 1990. aastaga võrreldes 22 korda, jäädes võbelema 3000–4000 piirimaile.” (Lauristin, Vihalemm, vt viide 2)

1989. aastal hakkas ilmuma nädalaleht Eesti Ekspress ja 1993. aastast selle vahel kultuurilisa Areen. Jaan Ruus oli Ekspressi filmitoimetaja alates aastast 1996 ja see jäi ka tema viimaseks töökohaks. Oma parimatel hetkedel hoidis Areen üleval intellektuaalsemat mõttevahetust, viies kultuuriteemad enamate inimesteni, kui kokkukuivanud tiraažidega kultuuriväljaanded seda suutsid.

Postimees ja hiljem ka Päevaleht hakkasid ilmutama kultuurilisasid, kus tekkis võimalus eri valdkondade, sh filmi, süvenenud käsitlemiseks. 1995. aastal hakkas ilmuma ka (kultuuri)ajaleht KesKus, mis algselt kuulus soomlastele. Eestlased ostsid selle ära ja leht ilmub tänaseni.

1990 oli lõpetanud ilmumise 1959. aastal alustanud Ekraan, mis küll palju sisulist ei pakkunud, ent andis siiski ülevaate kinodes linastunud filmidest. Nõudlus kinorepertuaari kajastava väljaande järele aga jäi.

1995. aastal hakkab Eestis ilmuma tõlkeajakiri Cinema,maailma suurima filmiajakirja (saksa päritolu Cinema) litsentsi alusel. See tõi lugejateni rahvusvahelised filmiuudised, näitlejate intervjuud, esilinastuste arvustused ja filmimaailma telgitagused, natuke plaaniti lisada ka kohaliku filmi kohta. Proovinumbril oli 83 lehekülge ja see maksis 25 krooni. Peatoimetajaks oli Tiina Lokk.

„Cinema põhiväärtus on, et ta oskab serveerida päris tõsised filmiprobleemid loetavas, intrigeerivas ja paiguti ka šokeerivas stiilis laiemale lugejaskonnale. Ja ta oskab balansseerida kollase väljaande piiril, aga samaaegselt on tal ka väga unikaalseid ja eksklusiivseid materjale,”⁶  ütles Lokk Eesti Televisiooni „AK” uudistele juulis 1995.

Juba teise numbri juures Lokk enam peatoimetaja ei olnud. Ajakiri ilmus kord kuus, paralleelselt eesti ja vene keeles, eestikeelse trükiarv oli  5000, venekeelse 23 000. Cinema lõpetas Eestis ilmumise 1998. aastal, kadudes üsnagi märkamatul moel.

See kõik puudutab trükiajakirjandust, ent ka hulk filmisaateid leidis tee raadiosse ja telesse. Näiteks „Filmikanal” (1986–1988, 19-osaline saatesari eesti filmist), „Kommentaare Eesti filmile” (1994–1998, 40-osaline saatesari eesti mängufilmidest) ja „Ffriik!” (1996–1997) ja „Friigi teataja” (1998–1999) jt. Raadios olid saated nagu „Filmipeegel”, „Raadio Ffriik”, „Filmikägu” (olemas ka praegu) jt. Neid oli muidugi rohkem, täielikumat ülevaadet pakub Eesti Filmi Andmebaas.

EFÜ ja FIPRESCI

Kokkuvõttes võib öelda, et ehkki filmiajakirjandus paiknes siirdeajal justkui paadis, mida mitmest küljest kõigutati, jäädi siiski püsti ja mindi uuega kaasa. Kõike toimuvat, vana kadumist ja uue otsinguid (filmi)ajakirjandus kajastas ja jõudumööda analüüsis, mis ongi tema ülesanne. Filmivaldkonnas otsiti uue loomisel eeskujusid, eeskätt Põhjamaadest. Näiteks Sulev Teinemaa osales 1993. aastal Stockholmis Hässelby lossis toimunud rahvusvahelisel filmikriitikute seminaril.

„Arutluse all olnud küsimuste ring oli küllalt laialdane: filmikriitika tase ja osatähtsus Rootsis ning teistes riikides enne ja nüüd (s.h kriitika erinevused Balti riikides nõukogude võimu ajal ja praegu), FIPRESCI tegevus, filmitootmise hetkeolukord Balti riikides, sõltumatute filmivahendajate ja filmiklubide läbilöögivõimalused Rootsis, kinode arhitektuur Rootsis jm. Käsitleti ka Eesti, Läti ja Leedu kriitikute võimaliku FIPRESCIsse astumisega seonduvaid küsimusi.”⁷

Edasi kirjeldas Teinemaa külaskäiku Rootsi Filmi Instituuti, loetledes üles selle tegevusvaldkonnad ja toimemehhanismid,  ja tõdes lõpuks, et „kahtlemata on Rootsi Filmi Instituut mõjukas ning kaasaegse tasemega kultuurikeskus, millest tasub mõõtu võtta meilgi oma filmikultuuri arenguks sihte seades.”

Eks sääraseid käike tehti mujalegi, tutvuti, võeti šnitti. 1997. aastal loodi Eesti Filmi Sihtasutus (EFSA), mis hakkas suunama ja jagama riiklikku filmieelarvet. Sellega pandi alus uuele filmitootmissüsteemile. Esimesed kaks aastat  (1997–1999) oli EFSA ekspertkomisjoni esimees Jaan Ruus, pannes riiklikule rahajagamise süsteemile aluse.

Filmiajakirjanikud lõid kontakti rahvusvahelise erialaorganisatsiooni FIPRESCIga (Fédération Internationale de la Presse Cinématographique).See 1930. aastal mõnede Euroopa aktiivsete filmikriitikute juhtimisel loodud rahvusvaheline filmiajakirjanike ühendus koondab professionaalseid filmiajakirjanikke kõigilt mandritelt, praegu rohkem kui 50 riigist.

Eesti ajakirjanikel olid seosed  FIPRESCIga juba küll ka 1935. aastal, mille tõestuseks on tsitaat ajalehest Waba Maa (27. november 1935,  lk 8, „Waba Maa” filmiosakond ja „Fipresci”). „Käesoleva aasta suvel ülemaailmsel filmikongressil asutatud „rahvusvaheline filmiajakirjanduse föderatsioon” („Fédération Internationale de la Presse Cinématographique”, lühendatult „Fipresci” otsustas oma aastakoosolekul Brüsselis asutada ajakirjanikest komitee, kes hindab kogu maailma filmiproduktsiooni kunstilise väärtuse ja tehnilise tasapinna poolest. Komitee otsused ei kuulu avaldamisele ajakirjanduses, vaid on määratud ajalehtede filmiosakondade toimetajate tähelepanu juhtimiseks väärtuslikkudele filmidele. Samuti saadab „Fipresci” oma liikmetele kõige värskemat ja asjatundlikumat informatsiooni uudistest filmialal. Kuna ka „Waba Maa” filmiosakond kuulub filmipressi föderatsiooni, võime oma lugejatele-filmihuvilistele tuua otse esimesest allikast kõike, mis filmialal sünnib tähelepanuväärilist.”

Taasiseseisvunud Eestis loodi Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) Jaan Ruusi eestvedamisel 1993. aastal ja astuti rahvusvahelise FIPRESCI liikmeks. EFÜ koondab Eesti juhtivate meediaväljaannete filmitoimetajaid, ajakirjanikke ja vabakutselisi filmikriitikuid. Ühing seadis ja seab jätkuvalt eesmärgiks tagada filmielu asjatundlik ja objektiivne käsitlemine meedias ning rääkida kaasa Eesti filmi- ja kultuuripoliitikas. 

„Vanasti oli Eesti Kinoliidu juures ka kriitikasektsioon, ent seoses kinoliidu kasvava passiivsusega tekkis vajadus moodustada oma ühendus. Eesti Filmiajakirjanike Ühing loodi 1993. aasta juulis ning sama aasta oktoobris võeti meid koos Läti ja Leeduga FIPRESCI liikmeks (muide, soome filmikriitikud ühinesid alles pärast meid). Mida see annab eesti filmiajakirjanikele? Kõigepealt võimaluse võrrelda oma tööd teistega. Ja meie kriitikutel on võimalus osa võtta rahvusvaheliste filmifestivalide FIPRESCI žüriide tööst,”⁸ rääkis Jaan Ruus 1995. aastal.

Eesti Filmiajakirjanike Ühing annab algusest peale välja aasta filmiauhinda, mis hiljem (alates 2005) sai Priit Tenderi loodud auhinnakuju ja nimetuse Neitsi Maali. EFÜ esimene auhind läks 1994. aastal Sulev Keedusele Eesti Telefilmis tehtud dokumentaalfilmi „In paradisum” (1993) eest. See on film tollaste Eesti vanglate argipäevast ja inimestest, kellel on oma subkultuur, märgisüsteem ja müüdid, ehk ühe naisvangi jutustus oma elust ja kiindmusest mitmekordsesse tapjasse. Auhinnale konkureerisid veel Riho Undi nukufilm „Kapsapea”, Peep Pedmansoni joonisfilm „Eesel heliredelil” ja Mark Soosaare dokumentaalfilm „Ema vene”. EFÜ esimene auhind anti välja kinomajas, üritus oli rahvarohke ja sai meedias rohkesti vastukaja. Auhinnaks oli sõit Helsingi filmifestivalile ja selle pani välja firma Estonica, mis oli Kodaki ametlik maaletooja Eestis.

Meenutagem siin, et 1994 oli filmiraha kokku kuivanud ja filmitegijad läksid Toompeale seda nõudma. Üldine meeleolu ei olnud ülearu optimistlik. Selles kontekstis mõjus EFÜ filmiauhind nagu lootusekiir paremale tulevikule. See näitas, et kõigile raskustele vaatamata jagus usku eesti filmi edenemisse. Sestpeale on EFÜ oma auhinda välja andnud järjepidevalt igal aastal, mis teeb sellest taasiseseisvunud Eesti vanima filmiauhinna. Praeguseks on EFÜ tegutsenud 33 aastat.

EFÜ oli üks esimesi taasiseseisvumisaja erialaorganisatsioone, ajal kui vanad ja suured, nagu Kinoliit, veel kohanesid ja muutusid. Kõiksugu erialagildid, nagu me neid nüüd teame, tulid alles hiljem, seega oli EFÜ aktiivsetele inimestele hea võimalus filmielus osaleda ja kaasa rääkida. EFÜ on avatud kooslus, algusaastatel ja hiljemgi leidsid sellesse lisaks ajakirjanikele tee ka mitmed filmitegijad: Andres Maimik, Jaak Kilmi, Rene Vilbre, Kristiina Davidjants, Ilmar Raag, Peep Pedmanson, Riina Sildos jpt. Tõsi, ka nemad kirjutasid, tegid saateid teles või raadios, rääkisid kaasa filmielu teemadel. Mitmel toolil istumine võis tekitada küll mõningase huvide konflikti, näiteks auhinna valimisel, ent sellisel juhul lihtsalt taanduti hääletamiselt. Need, kes said otsustava positsiooni mõnes riiklikus institutsioonis, peatasid oma liikmelisuse. Filmiajakirjanike otsused mitte ainult ei ole sõltumatud, vaid peavad sellised ka näima.

Kuigi EFÜl puudusid võimalused pakkuda oma liimetele materiaalseid hüvesid (kui mitte arvestada ajakirjanikukaardiga kaasnevaid vabu sissepääse mõnedes kohtades), lisandus igal aastal ikkagi hulk uusi liikmeid. Siinsetel kokkusaamistel valitses meeldivalt intellektuaalne õhkkond, vahetati infot ja arutleti filmide üle. EFÜ õhtused koosolekud mõnes kesklinna lokaalis võisid venida õige pikaks ja meeleolukaks. EFÜ annab alates 1995. aastast välja ka parima filmiajakirjaniku auhinda⁹ ja auhinnasaaja kohustus oli sel puhul kolleege kostitada. Viimasel ajal on see komme paraku ära unustatud, aga see andis seltsielule ja omavahelisele kollegiaalsele lävimisele mõnusalt hoogu.

Kui Eesti alles avanes uuele süsteemile ja elas lootusrikkalt läbi muutusi, siis Euroopa filmikriitikud seisid vastamisi eksistentsiaalsete probleemidega.

„Keskmise ja vanema põlve (Euroo­pa) filmikriitikud on üles kasvanud ajal, mil oldi vaimustuses nn autorifilmist või prantsuse uuest lainest. Kriitik võib sulle pikalt jutustada ameerika nn sõltumatust filmist, kuid samal ajal jookseb kinodes üksnes nn main­stream-film,” tõdes Jaan Ruus. „Lääne-Euroopa filmikriitika ees seisabki see probleem, mille FIPRESCI peasekretär Klaus Eder sõnastas küsimusena: kas filmikriitikud on dinosaurused? Kas filmikriitika sureb välja? Ajalehed Euroopas ja ka Ameerikas on avanud oma küljed ajaviitelistele juttudele, spordile ja muule meelelahutusele. Tõsist, analüütilist kinokirjutist ja -kommentaari ei taheta enam naljalt kusagil avaldada. Sageli juhtub, et peatoimetajad, kes on huvitatud lehe läbimüügist, teevad professionaalsete filmarvustajate jutte oma ettekujutust mööda ringi. Sellest tuleneb ka vajadus kaitsta professionaalide õigusi. Noorem kriitikute põlvkond ongi üles kasvanud ameerika entertainment’i najal. Ja nende maitse sunnib muidugi mõista ka vanemaid kirjutajaid endalt küsima, kuidas tänapäeval kirjutada nii, et seda loetaks, ning oleks ka jäädud professionaalse nõudlikkuse juurde.”

Kummardus kolleegidele

Eksistentsiaalsete küsimuste ja filmi­kriitika teisenemisega muutuvas keskkonnas tuleb tegelda pidevalt. Aga et filmiajakirjanike tehtud tööst paremat ülevaadet saada, meenutagem EFÜ lahkunud kolleege. Jaan Ruusist on juba palju juttu olnud, aga siin on veel Jaak Lõhmus (1955–1924), Sulev Teinemaa (1947–2020), Andres Laasik (1960–2016) ja  Aare Ermel (1057–2013). See loetelu tekitab tõtt-öelda kõhedust — ei tundu olevat pikaealisust soosiv eriala! Samas, ikka ja jälle tullakse esile argumendiga, et meil pole õppinud filmikriitikuid. Keegi nimetatutest ei saanud filmiharidust, küll aga õppisid nad ise ja töötasid ennast erialal üles. Kriitik, tundub, ongi pigem lisaeriala, mis, juhul kui kutsumust ja töökust jagub, lihtsalt hiljem praktikas omandatakse. Tänapäeval, kui igaüks, kes on filmi ära vaadanud ja selle kohta muljeid jagab, võib olla kriitik, selline iseõppimise jutt just usaldust ei tekita. Nagu iseenesest ei tekita seda ka ülikoolidiplom. Kriitik seisab näoga rahva poole ning usaldus tuleb tal tööga ja professionaalsuse näitamisega välja teenida. Ilma teadmiste ja oskusteta, aga ka järjekindla tööta edu ei tule.

Jaak Lõhmus ja Riina Sildos filmitegijate suvisel peol Pirita kloostri aias 2000. aastal. Jaak on saanud Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdiks, Riina on Eesti Filmi Sihtasutuse juhataja. Allikas: TMK fotonurk. Enn Säde fotoalbum 28

Jaak Lõhmus oli ettevalmistuselt eesti filoloog, ent tema panus eesti filmi arengusse oli lisaks eri väljaannetes ( sh Teater. Muusika. Kino, Eesti Ekspress, Postimehe kultuurilisa jt) filmitoimetajana töötamisele suur ka filmielu administreerimisel. Aastatel 2000–2006 töötas ta Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdina, ta jõudis teha televisioonis filmitoimetajana hulga telesaateid, riburada dokumentaalfilme, arendada ja juhtida „Eesti film 100” programmi. Jaagu viimane töökoht oli BFMis, kus ta õpetas filmiajalugu. „Jaak oli asendamatu mälupank, lugude kandja ja pärandi talletaja, õppejõud ja õpetaja, kes aitas tagada, et ka kauge, ent võrratu filmiklassika saaks noortelegi mõistetavaks ning tuttavaks,” kirjutas Andrei Liimets järelehüüdes.¹⁰ 

Kriitika kohta arvas Jaak Lõhmus 2013. aastal: „Eesti filmikriitika kuld­aeg algas 1960. aastatel ja kestis läbi kõige karmima tsensuuri. Tolleaegset taset, kui me nimetame Valdeko Tobrot, Tatjana Elmanovitšit, Jaan Ruusi, Vladimir Karasjovi, ei ole suudetud senimaani ületada. Probleem on selles, et ajakirjandus on erakätes, reklaami teenistuses. Kirjutajatele ei anta trükipinda ja mõtet ei saa kuigi kaugele arendada. Muidugi pole olukord nii lihtne, et seda paari lausega kirjeldada. Tiit Tuumalu ja Andres Laasik teevad selles mõttes vahel lausa imet, üks Postimehes ja teine Päevalehes, kirjutades võrratuid lühiarvustusi.”¹¹

TMK filmitoimetaja Sulev Teinemaa, režissöör Rein Maran ja operaator Mait Mäekivi filmitegijate suvisel peol Pirita kloostri aias 2000. aastal. Allikas: TMK fotonurk. Enn Säde fotoalbum 28

Sulev Teinemaa oli TMK filmitoimetaja, kes töötas ajakirjas peaaegu kolmkümmend aastat, 1988–2017. Õppis küll esmalt elektroonikat ja ka töötas insenerina, ent alates 1984. aastast hakkas filmist kirjutama ja sealtpeale polnud enam tagasiteed. Ta juhtis filmiklubisid, kirjutas „Eesti entsüklopeedia” ja teiste teatmeteoste jaoks filmiartikleid. Sulev oli filmiteose „1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” toimetaja ja koostas filmikogumiku „Unustatud Eesti lühimängufilmid”.  1991. aastal sai ta Tartu Ülikoolist ka ajakirjaniku diplomi.

Kuidas Sulev TMKsse jõudis? Sellest kirjutab Jaak Lõhmus, kes Suleviga koos TMKs töötas: „Maailm hakkas aasta-aastalt avanema. Jaan Ruus käis juba 1985. aasta märtsis Tampere filmifestivalil Eestit esindamas, aga 1987–1988 läks päris sõitmiseks lahti. Kui 1987. aasta suvel sai Eesti Kinoliidu esimeheks Mark Soosaar, kutsus ta 1988. aasta alguses Jaan Ruusi juhtima kinoliidu välissuhtlust, nagu eespool osutatud. Ja nii tuligi 1988. aasta kevadel kutsuda Sulev Teinemaa TMK teiseks filmitoimetajaks.”¹²

Sulev Teinemaa 2004. aastal.
Harri Rospu foto

Järelehüüdes Sulevile kirjeldatakse tema isiksuse eripära: „Sulev Teinemaa oli kriitik suure K-ga, üks viimaseid omataoliste hulgas. (—) Sulev praktiliselt elas ajakirja toimetuses — seal olid tal koiku, televiisor ja videomakk, millele ta salvestas kõik kättesaadavad väärtfilmid. Tema VHS-kassettidel filmikogu oli kaalukamaid Eestis, mistõttu oli reaalne mure, et need kassetid, koos koltuvate käsikirjadega, Sulevile ükspäev kaela sajavad ja kriitiku enese alla matavad. Õnneks oli Sulev lahke loomuga ja laenas kassette meelsasti välja. (—) Suleviga koos kaob kaduvikku veel üks ajastu, täis VHS-kassette ja käsikirjade hunnikuid, boheemlikku pohhuismi nii oma välimuse kui edu suhtes, igapäevast hedonismi, ambitsioonitut kinoarmastust ja kirglikku elujaatust.”¹³

Sulev oli väsimatu filmi propageerija, külaskäigud tema juurde toimetusse lõppesid tavaliselt vaatamiseks kaasa antud filmidega ja enamasti tellis ta ka kaastöö ajakirjale. Filmiüritusi Sulev naljalt vahele ei jätnud, tundis hästi seltskonda ja teadis uudiseid, mis parasjagu elevust tekitasid. Film oli Sulevile oluline ja ta muretses ka filmiajaloo pärast, mida meil terviklikult kirjapanduna pole ju tänase päevani.

„Ennekõike tuleks tööd alustada eesti filmirahva leksikoni ja eesti filmi ajaloo tegemisega. Esimene ei tohiks olla ületamatu probleem hea tahtmise juures, teine tuleks rajada põhimõttele, nagu on koostatud Geoffrey Nowell-Smithi toimetatud üheköiteline „The Oxford History of World Cinema”, kus filmiajalugu käsitletakse režissööride, maade, koolkondade jm kaupa, mis annab võimaluse rohkesti erinevaid autoreid kaasata. Ühemehe filmiajalugude aeg hakkab mööda saama,”¹⁴ arvas Sulev ja kutsus kolleege vähem festivalidel käima, et filmiajalugu lõpuks tehtud saaks.

Andres Laasik Päevalehe filmitoimetajana oli teatrikooli taustaga. Aga Laasiku esimene arvustus 1984. aastal ajakirjale Teater. Muusika. Kino oli just filmiarvustus. Tollast LGITMiKi (Leningradi riiklik teatri-, muusika- ja kinoinstituut, praegu Peterburi teatriakadeemia) noort teatriteaduse tudengit julgustas seda kirjutama just Jaan Ruus. 

Andres Laasik — viljakas ja hinnatud nii teatri kui filmimõtte arendamisel.
Allikas: ERR. Foto: PM/SCANPIX BALTICS

2006. aastal Laasikule aasta filmikriitiku auhinda üle andes ütles Jaan Ruus: „Õige kriitik ei pea suutma mitte ainult arvustada teisi, vaid taluma ka ise kriitikat. See mees on kirjutanud 2005. aasta jooksul 143 pikemat kinoteemalist kirjutist ja seitse intervjuud, lühivormidest me ei räägigi. Tegu on mehega, kes on filmikunstis päevast päeva sees.” ¹⁵

Andres Laasik töötas Päevalehe kultuuritoimetuses 1997–2014, edasi viis tee teda Eesti Teatri Agentuuri juhtima. „Ühe suure päevalehe ajakirjanik peab kirjutama kõigest,” nentis ta auhinda saades ausalt. „Päevalehes on sul ülesanne anda lugejale näpunäide, kas ühte või teist filmi tasub vaatama minna või mitte, kusjuures väga tähtis on lugeja ja autori püsiv suhe, sest lugeja võib käituda ka kriitiku arusaamale vastupidi, teades ja tundes kriitiku ja enda esteetiliste kategooriate vahekorda.”

Andres Laasik on kirjutanud ka raamatu: „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast”, 2011.

Filoloogi haridusega Aare Ermel oli sõbralik ja hooliv kolleeg, väsimatu filmipublitsist ja -biograaf. Tema teadis ja armastas fakte ning kui mõne filmi kohta oli vaja midagi täpsustada või teada saada, siis Aare alati aitas. Ermel oli Eesti Filmi Andmebaasi üks tähtsamaid toimetajaid, uurijaid ja infotöötlejaid. Tema koostatud on suur osa selle andmebaasi eesti kineastide elulugudest. Tema sulest pärinevad paljud „Eesti entsüklopeedia” ja ka osa TEA entsüklopeedia filmimärksõnade artiklitest. Ta tegi aastakümnete vältel kaastööd ajakirjandusele, oli kultuurilehe Sirp ja ajakirja Teater. Muusika. Kino püsiautor.

Aare Ermel — hinnatud filmipublitsist ja biograaf.
Allikas: Vambola Raudsepa blogi

Kolleegide tööd vaadates torkab silma, kui suur on olnud nende panus, igaühel eraldi ja kõigil koos, eesti filmiajakirjandusse ja üldse filmindusse.

(Järgneb.)

Viited ja kommentaarid:

¹ Sirp ja Vasar alates aastast 1940, juulist 1989 Reede, jaanuarist 1991 Sirp, veebruarist 1994 Kultuurileht, aprillist 1997 taas Sirp.

² Marju Lauristin, Peeter Vihalemm 2010. Sirp enne ja nüüd. — Sirp, 30. IX.

³ Jaan Ruus 2002. „Tallinnfilm kui monument”. — Eesti Filmi Andmebaas. — https:// www.efis.ee/et/varamu/artiklitekogu/tallinnfilm-kui-monument

⁴ Allar Viivik 1998. Omavalitsused suretavad kinosid. — Sõnumileht, 28. VIII.

⁵ Kristiina Reidolv 2023. Siirdeajastu institutsionaalsed muutused Eesti teatri ja filmivaldkonnas: võrdlev analüüs. — Philologia Estonica Tallinnensis. 9, 60 — 101. DOI: https://doi.org/10.22601/PET.2023.09.03

⁶ https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-26. juuli.1995

⁷ Sulev Teinemaa 1993. Kogu filmikultuuri võib viia ühe katuse alla. — Hommikuleht, 16. VI.

⁸ Jaak Lõhmus 1995. Filmikriitika maailmapildist. Vestlus Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimehe Jaan Ruusiga. — Kultuurileht, 3. XI.

⁹ Eesti Filmiajakirjanike Ühing. — filmikriitik.ee/neitsi-maali/aasta-kriitik

¹⁰ Andrei Liimets 2024. IN MEMORIAM: Jaak Lõhmus — mitte lihtsalt filmiajakirjanik. — Postimees 1. VII.

¹¹ Emilie Toomela 2013. Intervjuu: Jaak Lõhmus. — Müürileht, 14. IV.

¹² Jaak Lõhmus 2020. Tabamata ime. — Sirp, 22. V.

¹³ Rain Tolk, Andres Maimik 2020. Lahkunud on viimne mohikaanlane. — Eesti Ekspress, 20. V.

¹⁴ Sulev Teinemaa 2001. Üksikud vilkuvad tähed pilkases pimeduses. — TMK, nr 6.

¹⁵ Kristi Eberhart 2006. Andres Laasik — möödunud aasta parim filmiajakirjanik. — Delfi kultuur, 7. I. — https://kultuur.delfi.ee/artikkel/51027584/andres-laasik-möödunud-aasta-parim-filmiajakirjanik