Lineaarne ja eksponentsiaalne kasv
Et visandada praegu toimuvat kultuurilise taustsüsteemi muutust nii, nagu seda veab tehnoloogia areng, toon alustuseks välja lineaarse ja eksponentsiaalse kasvu erinevuse: kui Tõnu saab kahekümne aasta jooksul igal aastal eelmise aastaga võrreldes ühe kingituse rohkem, on tegemist lineaarse kasvuga, kui aga Tõnu saab kakskümmend aastat järjest igal aastal sünnipäevaks kaks kingitust, kahekümne esimesel aastal aga neli, järgmisel aastal kaheksa ja ülejärgmisel juba kuusteist kingitust ning samal viisil astendades hüppeliselt suurenedes aina edasi, on tegemist eksponentsiaalse kasvuga. Lineaarse kasvu puhul on lisanduv väärtus ajaühikus alati sama suur ehk piltlikult näeb selline kasvujoon välja nagu lennuki õhkutõus. Eksponentsiaalse kasvu puhul (2 astmes X) paindub aga kasvujoon kiiresti ja järsult üles, kuni hakkab meenutama raketi tõusu.
Graafik. Punane joon kujutab lineaarset, sinine joon kuubilist ja roheline joon eksponentsiaalset kasvu.
Üldjoontes iseloomustab praegust aega murdumine eksponentsiaalsesse kasvu — meie tunnetus ei jõua sellele järele. Mõistagi ei saa ühiskondlikku progressi matemaatiliselt planeerida ja see ei toimu ka ranges vastavuses lineaarse või eksponentsiaalse kasvu mudeliga. Mida pikemas perspektiivis kasvu vaadata, seda kergem on tõdeda, kumma mudeli puhul võib rääkida määravast sarnasusest.
Tehniliste vahendite arenguga kaasnevad muutused elamise viisis ja muutub ka ühiseluline mentaliteet. Tekib vastastikmõju: tehniliste vahendite areng kujundab ja muudab kultuurikeskkonda ning tehnoloogia võidukäiguga kaasnev hoiak sunnib otsima endale omasest ja valitud suunast sobivat vahendilist lahendust. Tehnoloogia areng peegeldab tagasi inimese võimekust tehnoloogia vallas, ent samas ollakse üha enam vabastatud vahetust suhtlusest ehk ollakse veelgi rohkem vahendatud.
Vahend või vahendatus võib nõnda muutuda omaette alaks, kus toimivad teistsugused, ainuüksi sellele alale omased tingimused, mis kujundavad elutaju, hoiakuid ja vaateid — interneti kui virtuaalse väljaga ongi nii juhtunud. Interneti haare on ulatuslik ja igapäevaelus möödapääsmatu; see mitte üksnes ei (kaas)organiseeri ühiskondlikku, vaid ka määrab selle. Internetivahendatuses üldse mitte osaleda on juba peaaegu sama hea kui ühiskonnast välja jääda. Kuigi seda ei oodatud, on internet kui vahend inimese endasse haaranud.
Tehisintellekt (TI) on keelemudelina ja kultuurilist määrava muutusena uus samm. (Jätan siinkohal kõrvale arutluse teemal „TI, arvuti ja nutiseadmed”.) Võiks öelda, et TI realiseerib valgustusaja kandvat ideed omamoodi kvintessentsina — valgustusajal tõsteti esikohale inimmõistus ja siis, mõnisada aastat hiljem, jõuti tehisintellekti loomiseni.
Sellist olukorda saab hinnata kahte moodi: ühelt poolt on meil nüüd vahendid, mis on tõhusamad kui kunagi varem, kuid teisalt ei saa me enam nende vahendite haardest, füüsilise ruumi suhtes tekkinud paralleelsusest välja, kuna need ulatuvad kultuuriliselt üle välja.
„Moodsad ajad”, 1936. Režissöör Charlie Chaplin. Inimene on siin masinas sõna otseses mõttes.
1.
Seni on elatud sisima eeldusega, et progress (muutuva süsteemi kindlasuunaline areng, teisenemine) kasvab samamoodi nagu lennuki õhkutõus — lineaarselt. Muidugi on sellele väitele lihtne vastu vaielda, ja selleks on ka põhjust. Koloniseerimisega kaasnenut ja tööstusrevolutsiooni meenutades võib nentida: mure, et tehnika kehtestab end inimese üle, on tuttav juba manufaktuuride kadumise ajast. Samuti võib küsida, mitmele varasemale sajandile vastab 20. sajandi tehnoloogiline areng, tuletada meelde Chaplini filmi „Moodsad ajad” ja Heideggeri esseed „Küsimus tehnika järele” ning ühtlasi tõdeda, et 20. sajand oma tehnika(mure)ga on nüüdseks suuresti juba nostalgiline retro.
Kas saab siis rääkida mingil viisil ühiselt tajutud, elamise vahekordi määratlevast eeldusest, et progress kasvab (justkui) lineaarselt? Leian, et siiski saab. Nimelt siis, kui eeldame, et meie kultuurisüsteem on piisavalt integreerimisvõimeline, ja arvestame ka kohanemisaega. Laias laastus on seni nii ka olnud — määravad muutused on toimunud piisava kohanemisajaga. Midagi säärast ei saadud ega osatud varem mõeldagi, et tehnoloogiliste vahendite areng võimaldab kaotada inimeseks olemise tähenduse. 20. sajandi alguse futuristid imetlesid küll masinat ning mõtlesid ka inimese ja masina liitmise peale, aga toona oli selge, et üksnes tuleviku ja kunstilise visiooniga tulebki neil piirduda. Ja mida kujutas siis endast masin, mida imetleti? Eelkõige midagi suurt, massiivset, jõulist ja veatut, mis sedasi on ka nähtav ja käegakatsutav — midagi, mille puhul on kohe selge, et inimene on selle kõrval nõrk ja väeti.
Volta tehase mootorite monteerimise tsehhis 1948. aastal. Allikas: Vikipeedia
Nüüd suhtume masinasse teisiti. Mõte ja arusaam masinast ei seostu masina väljanägemisega, kujutlusega selle jõust ja veatusest, oluline on funktsionaalsus ja käsitsemine. Näiteks võiks tänapäeva mobiiltelefon 20. sajandi futuristidele valmistada ehk isegi pettumuse: mingit visuaalset poeesiat ei ole, funktsionaalset toimimist, võllide tantsu ja hammasrataste mängu ei näe — kõik see on meie ümbert kuhugi ära kadunud. Masin on muutunud millekski muuks, kui oli poetiseeriv kujutlus sellest. Sellegipoolest me ikkagi teame masina omadusi ja seda, mismoodi see toimib.
Teame, aga samas ei tea ka. Praeguse tehnoloogilise arenguga kaasnevad muutused on sedavõrd suured, et need ei sulandu enam kehtivasse kultuurilisse terviksüsteemi. Olukord on muutunud. Kui varem kehtis mudel, et A) süsteem integreerib endasse (ka suured) muutused ja — kui mõelda süsteemist tasanditi — kohaneb ja muutub pealispindselt nii, et sügavamat tasandit muutused ei puuduta, siis nüüd B) integreeritakse toimiv ja sellisena eeldatuna stabiilne süsteem ülepea muutustesse.
Mõistagi eeldabki progressiootus ennekõike hüpet, nähtavat ja olulist märki „uuest”, mitte stabiilset edenemist, aga sellega on seotud olnud tunnetuslik, jagatud ja ka õigustatud eeldus, et kultuur „uue” ja „hüppe” kõige kaasnevaga integreerib, ennast ise kaotamata. See on võimalik, kui süvatasandid, millest me enamasti isegi ei mõtle, jäävad terveks. Kuid mida need süvatasandid sisaldavad?
2.
Olen endamisi mõelnud määravast protsessist ja selle iseloomust — just nõnda sõnastades. Ei tahakski teha passaaži Nietzsche juurde, kes on küll terane, kuid samas katki, pakkudes viimaks välja vaid võimu. Aga ta märkab sama, sõnastab seda aforistlikult, kirjanduslikult. Taipab, et kultuuriline suunavõtt on nagu tee, mis viib sinna, kuhu viib, just valikuliste aluste tõttu. Nietzsche näeb ajastu suunavõtust lähtuvat traagikat. Ta mõtiskleb selle üle ja leiab, et Jumala kõrvale heitnud ja nõnda kõrbe jõudnud inimene võib end ületades jõuda üliinimeseni.
Selline optimism on siiski naiivne. Miks peaks metafüüsilise aluseta jäetud inimene üldse kuhugi (peale võimu ja seega paratamatult igatpidi madalalt) püüdlema? Jumalata jäänud kõrbesse saabub üliinimese asemel TI. Kui üldjoontes kultuuriliselt määravat protsessi taibata, paistab ka ilma hiromant olemata kätte see, mis eespool ootab. Seejuures sisaldab ja genereerib määrav protsess oma iseloomus ka seda, mis hetkel näib võimatu või millest ehk isegi ei osata veel mõelda, aga mis realiseerudes on sellele protsessile kohane. Kusjuures me saame kultuuriliselt määravast protsessist rääkida ka mitmuses. Tasandid on erinevad — olgu geopoliitika või inimese staatus suhtes masinaga.
Kohe näha, millega tegu ja millest vaimustuda — kiirus, jõud, massiivsus… See on masin, mis ka masin on. Allikas: Eesti Maanteemuuseumi Facebooki-lehekülg
Aga mis masin see ka on? Klahvidega klots. Kuhu edasi? Andke poeesia tagasi.
Kõrvalepõige
Tehniliste vahendite areng ja see, kuidas ajaloost mõeldakse, on omavahel seotud. Vahendid aitavad justkui hoomamatult kaugest ajast mõelda. Nõnda räägitakse kiviajast miljonite aastate lõikes ja alles pronksiajast hakatakse ajalugu arvutama eraldi aastatuhandetes. Mis on ajalises ulatuses kiviajaga võrreldes pronksiaeg (Euroopas u 2000–500 aastat eKr) ja sellele järgnev? Aga vahendite areng sai siis hoo sisse.
Kui mõelda vahendite arengu kiiruse peale, on selge, et pronksiajast edasi kasvab kiirus suure hooga. Mingites punktides toimuvad ajateljel järsud kiirendused, nagu plahvatused, mille järel tuleb rääkida perioodist „enne” ja „pärast”. Kui need kiirenduse või plahvatuse punktid on üksteisest ajas piisavalt kaugel, siis tullakse kasvava arengukiirusega toime. Ühelt poolt muutustega kohanetakse ja teisalt need integreeritakse, kuigi lihtsalt ja hoolivalt see kõik mõistagi ei käi. Aga noh, homme saab ütelda, et täna on parem kui eile, ja mingi stabiilne status quo siis jällegi tekib. Aga mis saab siis, kui teatud etapis tulevad määravad, plahvatuslikud kiirendused n-ö kestva valanguna? Siis toimubki murdumine eksponentsiaalsesse kasvu, n-ö hüpertrofeerumine, kus miski kasvab ohtlikult millegi teise arvel(t).
Analoogina võib siin tuua kultuuri nagu organismi. Kui tehnoloogiamuskel hakkab ühtäkki tohutu kiirusega paisuma, viib see organismi haigusseisundisse. Eks arusaamine sellest sõltu ka vaateviisist. Üksnes progressile keskendudes läheb kõik aina paremaks, pealegi väga kiiresti. Küsimus, kus ja kas see on probleem, jääbki sel juhul arusaamatuks. Rääkides progressi murdumisest eksponentsiaalsesse kasvu, kus hoo pidurdumist kusagilt ei paista, on põhjust küsida, mis saab kultuurilisest keskkonnast kui terviksüsteemist ning selle sügavamatest tasanditest, mis on seni jäänud puutumata. Kultuuri kui organismi puhul võib küsida, kui õigustatud on selline analoog, aga kui see siiski kuidagi kehtib, on niisamuti põhjust muret tunda.
Progressi platvormi, sellest mõtlemise raamid ja vormi andis valgustusaeg, mil sündinud arusaam elamisest (tehniline, majanduslik, ühiskondlik tasand) kannab inimkonda siiani. Tehniliste vahendite areng tõi kaasa tööstuspöörde — tootmine mehhaniseerus, kasutusele võeti uued energiaallikad jne — ning see areng jätkub.
Interneti tulemist on võrreldud Gutenbergi masinaga kaasnenud kultuurimuutusega. Internet ja TI kui uus tehnoloogiline samm on astutud pikemas vaates sedavõrd lähestikku, et need sulavad ajajoonel peaaegu kokku. Üks juhatab sisse teise ja TI pidev, astmeline areng ületab kordades interneti mõju eraldivõetuna.
„Metropolis”, 1927. Režissöör Fritz Lang. Lahkunud armastatu „ellutõusmiseks” on ehitatud masininimene.
Progressivaade edendab ja muudab elamise lihtsamaks, aga ei kaitse meid viimaks selle vaate enese eest — mingeid piire, kus peatuda, küsida, kas läks paljuks või valesti, selles vaates eneses sisemiselt ei ole. Miks? Sest olemine, olemuslik, metafüüsiline tasand pole progressi teema. Progressi seisukohalt ei ole oluline, kas inimest masinaga liita või ei. Progressi seisukohalt on küsimus vaid, kas liitmistehet saab teha. Otsus, kas liita või mitte, ei saa tulla progressivaatest. Kui progressivaade on just nagu „kõik” ja sellele taandatakse ka eetika ja moraal, siis on tulemus juba ette teada. Kui võimekus muutusi esile kutsuda on väga suur ja kasvab kiiresti, siis võib progress ilmneda ka nagu miski, mis kosena peale langeb.
„Metropolis”. Futuristlik linnadüstoopia.
Internet, geenitehnoloogia, transhumanism ja TI
1.
Kirjeldan järgnevalt mõningaid elu ja elamise tingimusi määratlevaid kategooriaid, mis nüüd, 21. sajandil, toimivad hoopis teistmoodi kui enne. Ma ei püüa esitada täielikku kirjeldust, mis oleks võimatu, vaid üksnes juhin tähelepanu mõnele kategooriale.
A. Ruum ja sellest lähtuv elukeskkond. Tehnika kui vahend enne internetti ei loonud paralleelset ruumi elupraktikate keskkonnana. Telegraaf, telefon, televisioon, mis tegi ülekande Kuule jõudmisest — need lõid füüsilise ruumi ületamisel ja koos sellega ajasuhetes küll ennekuulmatud sillad, aga see oli ka kõik. Internet, virtuaalne väli, loob füüsilise ruumi kõrvale paralleelse ruumi, mis toimib teistmoodi. See on füüsiliselt tegeliku asemel ja selle ees(t) ning nõnda juba loomu poolest manipulatiivse väli. Ja sellel väljal juhtub kõik, mis selle (nagu keskkonna) tingimustes juhtuda saab. Informatsioon on sel väljal manipulatiivselt kergesti töödeldav. Ühtlasi ei tea ega oska keegi ka hinnata, kuidas virtuaalkeskkond evolutsioonilises plaanis inimest kohandab. Killustumine, tähelepanu hajumine, infomass ja -müra, tervikutaju hääbumine, sõltuvus, süvavõltsing, masina/algoritmide suunatud valikud, sotsiaalmeediaplatvormid… Eks tagantjärele arutleme ja uurime. Aga mida siis? Seda, mille ise endale elamise tingimuseks ehitasime.
B. Keha. Geenitehnoloogia ja -manipulatsioonide kasvav võimekus suunab kehast mõtlema teisiti. Jämedalt öeldes: kui kirurgia tähendab välist sekkumist ja muutmist, siis geenitehnoloogia sisemist. Selle ulatuslikum rakendamine ootab oma aega 21. sajandil. Oleks naiivne arvata, et kui on olemas võimekus, siis see inimese tuunimiseni ei jõua. Küsimus on üksnes lubatavuses ja piirides. Aga millest need piirid lähtuvad? Mis on puutumatu ja mis on üldse tegelik? Kas tuleks appi võtta postmodernistide käsitlus?
„Blade Runner”, 1982. Režissöör Ridley Scott. Selles sünges loos jahitakse replikante–humanoide. Neid püütakse tuvastada inimeste omadest erinevate emotsionaalsete vastuste põhjal.
C. Inimene. Transhumanismi järgi (akadeemilises keeles ja seega autoriteetne väide) võiks inimene olla sünteesitud ka masinaga. Kas siis inimene on masina osa või masin inimese osa? Noh, ilu on vaataja silmades. Transhumanism on meile kõigile lähemal kui ehk esmapilgul tundub. Selle aluseks on eeldus, et inimesel pole metafüüsilist konstitutsiooni, seega on ta kõigiti vaid konstruktsioon. Siin kehtib kindel loogiline järgnevus — selleks, et liita inimest kui bioloogilist konstruktsiooni masinaga, tuleb teda esmalt käsitleda üksnes ideoloogilise konstruktsioonina. Üks tuleneb teisest.
Sellest fundamentaalsest eristusest — inimesel on metafüüsiline konstitutsioon vs ta on vaid konstruktsioon lähtuvad kaks vastandsuunalist, vastukäivana mõistetud elamise ja olemise sisu, kaks maailma ja nii ka elamise viisi. Kui inimesel on metafüüsiline konstitutsioon ja alus, jääb tema vabadus sellesse puutumatusse alles mitmel tasandil. Kui inimene on vaid konstruktsioon, on ta staatuse mõttes nagu lego. Nii võib saabuda „Hea uus ilm”, sarnane sellega, millest rääkis Huxley. Varem ulmeliseks peetut tuleb nüüd kahjuks käsitleda ohuvõimalusena, küsimus on valikulises suunas.
„Robocop”, 1987. Režissöör Paul Verhoeven. Hukkunud politseinik äratatakse ellu ja ta jätkab tööd korrakaitsja-küborgina.
D. Masin. Halb mõte on luua midagi (näiteks TI-d), mis on inimesest targem ja võimekam. TI-l on võimaluste horisont, millest inimesel teadmised puuduvad, sest ta ei saa selle puhul kõigele ligi ja nõnda on see nagu must kast. Aga TI kohta on siiski olemas miski, mida võiks nimetada selle eelduste ja võimalike funktsioonide ning praktikas eri määrades ilmneva ulatuse visandiks. Mida see visand sisaldab?
TI puhul pole küsimus selles, millises aspektis see juba on või veel pole targem ja võimekam kui inimene. See on hetketasandist lähtuv pudipadiküsimus. Homme on ka päev. TI eeldus on olnud algusest peale, et see muutub targemaks kui inimene. Akadeemilisel tasandil juba käib vaidlus (ja see vaidlus on tekkinud n-ö masina kohta ikka väga ruttu), kas TI puhul saab rääkida teadvusest või mitte. Seejuures pole TI ju kuidagi valmis — n-ö valmissaamine selle puhul eeldusena ei kehtigi. Kategoorilistes eristustes (on või pole) on saabunud segadus. Inimene ei saa aru, sest tal pole TI-st mõtlemise vormi — selget arusaamist, et ahah, see on see. Aga vormi sellest mõtlemiseks on vaja.
Katsun teha puust ja punaseks. Esmalt küsimus: kuidas me saame aru, millega tegu? See ei olegi nii keeruline küsimus, kui esimese hooga tunduda võib. Me tunneme asja ära sarnasuse järgi: kui ta näeb välja nagu jänes ja hüppab nagu jänes, ju ta on siis jänes. Ja kui me teame, mida jänes endast kujutab, siis saame aru, kellest käib jutt, kui sõber ütleb: „Võtsin koduloomaks jänese.” Nii on ka masinaga. Kui miski on masin, siis ta peab vastama meie arusaamisele masinast. Kuidas me masinat teame või sellest mõelda oskame? Masinast oskame mõelda nii, et seda saab lülitada vajadusel sisse ja välja ja et see täidab antud masina funktsioone — kogu lugu.
Nüüd aga mõistatus: mis on valmistatuna tehislik ja ei vasta üksnes sellistele tingimustele nagu sisse-välja-teadaolevad, eeldatud funktsioonid? Vastus: TI. Kuidas nii? Noh, seda treenitakse. (Kas enne TI-d on ühtegi masinat treenitud?) Ja näiteks võib juhtuda, et keegi tahab TI-ga abielluda, aga sedalaadi funktsionaalsust me ju masinalt üldjuhul ei oota. TI antud teave võib osutuda valeks, dialoog ChatGPTga võib suunata eluvaateid. On näiteid, kus suhtlus TI-ga päädib ekstreemsete tagajärgedega jne. Midagi uut ja üllatavat siin pole, üksnes ilmne vastuolu — kui ütleme „masin”, on meil selle kohta oma mõtlemise vorm, teadmine, et masinale vastavad „sisse-välja-teadaolevad, eeldatud funktsioonid” ja need on siis ka masina piirid. Masin, mis ulatub üle nende piiride, on meile nähtamatu, samamoodi nagu olid pärismaalastele nähtamatud Kolumbuse laevad, mis silmapiirile ilmusid. Ehk siis me räägime TI-st, aga me „ei näe” TI-d. Me ütleme, et TI on masin, aga siis ta peab ju olema see, millele vastab meie teadmine masinast, kuid TI on masin, mis käitub teisiti, käitub nii, et meie teadmine ja ettekujutus masinast seda ei ammenda.
Mida kujutab endast masin, mis on ületanud selle masina piirid, mida meie teame? TI-st mõtlemise vorm alles hakkab kujunema lähtuvalt sellest, kuidas TI ajaloolis-kultuuriliselt väga kiiresti keskkonda, nagu ka elamise tingimusi muudab.
TI puhul ei ole küsimus üksnes võimekuses ja üle välja ulatumises, vaid selles, et üha enam ja viimaks määravalt ei saada TI-ta enam hakkama — nii nagu praegu ei saada hakkama elektrita. Kultuur on suhtlus, mis seob meid. Kui sellesse suhtlusesse tuuakse sisse TI, siis suhtleb inimene teise inimese asemel üha rohkem TI-ga ja kokkuvõttes suureneb vahendatus nagu omaette ala, millele viitasin eespool. Kas mõni tasand jääb sellest nõnda puutumata?
Mõtlemise funktsioone, seda, kuidas sünnivad meie otsused, oskavad lähemalt avada neuroteadlased. Postmodernses arusaamas räägitakse diskursusest ja narratiivist, nagu polekski reaalsusel väljaspool neid mingit sisu. Masina poolt algoritmidesse suunatus paistab mulle sama vaateviisi uue astmena. Mida tähendab sellisel juhul aga isiklik areng? Keda kuulata abilisena (vastutust loovutades) isiklike otsuste tegemisel?
Guugeldasin huvi pärast fraasi „mõtlemise funktsioonid”. TI ülevaade algas nii: „Mõtlemine on kõrgeim kognitiivne protsess, mille peamine funktsioon on ümbritseva tegelikkuse vahendatud ja üldistatud tunnetamine, et aidata inimesel keskkonnaga kohaneda, probleeme lahendada ja oma tegevust suunata.” Ja jätkus siis juba spetsiifilisemalt. Kust tuleb tehisintellekti ajastul üha enam see „vahendatus” ja „üldistatus”? Aga metafüüsiline taju — kõrgus ja sügavus? Kõrguse ja sügavuse mõõde masina juurde kuuluda ei saa.
Neid küsimusi võiks vaadata veidi pikemas perspektiivis. Automatismini treenitud vastasseisuga tagurlik-progressiivne, nagu ka soovmõtlemisega pole siin midagi peale hakata. Oled sa inimene või inimene masinas? Kuhu viib täielik funktsionaalsusele taandamine? Robotkoera üle ei imesta enam keegi. Kui kaugel on sellest mõte robotlapsukesest hällis?
2.
Eespool toodud kategooriate A–D abil (ruum-keha-inimene-masin) saab visandina progressi eksponentsiaalsesse kasvu murdumise kätte küll. Tehnoloogiline areng ilmneb nüüd kestva valanguna, nii et üksteise järel toimuvad plahvatuslikud ja määravad kiirendused. See veab ja muudab järsult progressi tehnilist, majanduslikku, ühiskondlikku külge kogu selle komplekssuses. Ja viimaks ning samas esmalt puudutab see inimeseks olemist.
Ajastu mõttes on varasemaga võrreldes aktuaalsem küsimus reaalsusest — nii nagu see on vahetult kultuurikeskkonna tingimuste tõttu muutunud. Filosoofia võib näida elukaugena, aga ühiskonna eluvaatel ja hoiakul on oma filosoofiline alus. Kui tänapäeval on juba mõneti moes rääkida autentsusest, seda väärtustada ja selle pärast isegi muret tunda, siis tasub vaadata postmodernistlike filosoofide õpetusest omaksvõetut, mis kujundab üldisemalt kultuurilist hoiakut:
1) mingit tegelikku (metafüüsilist) tõde pole olemas. Väitena tähendab see ju, et Jumalat ei ole olemas. Võiksime märgata, et kui tegelikku tõde pole, siis pole ju ka tegelikku valet. Aga oot, kui ütleme, et pole tegelikku tõde ega valet, siis ju vale võitis. Aga noh… kui pole kumbagi, siis millest me üldse räägime;
2) kui pole tegelikku tõde, siis pole ka olemust (vrdl inimene on üksnes ideoloogiline konstruktsioon). Punktid 1 ja 2 võivad meile paista üldise teoretiseerimisena, mis isiklikult ei puuduta, ent nende järel, uue faasina, tuleb paratamatult ka punkt 3;
3) küsimus autentsusest. See hõõrub viimaks juba vastu nahka. Kuidas säilitada autentsust? Isegi kui tahaks, siis pole enam selle alust. Mis on autentne, kui olemuslikku pole?
Mõtlev tehas. Masinad õpivad end optimeerima. Allikas: Xpert.Digital
Reaalsust sellisena, nagu see on füüsilises ruumis ja nõnda antud, me ikkagi teame. Kui tahes kindlalt keegi ka ei kinnitaks, et objektiivset reaalsust pole, tegelikku tõde pole, kõike määrab tunne jne, siis igaüks, kes küsib janusena klaasikest vett, tahab ometi just seda vedelikku, mille molekulaarne valem on H2O. Kui talle serveeritaks vee asemel näiteks klaasike bensiini koos seletusega, et objektiivset reaalsust ja tegelikku tõde pole ja et „Minu jaoks tähendab vesi just „seda”„ või et „Mul on selline tunne, et see on vesi ja tunne on fakt” ja samas vaimus edasi, siis see janune tellija, kuigi ta põrkub nõnda enda propageeritud jutuga, poleks nõus. Juua vett või bensiini — teatav vahe siiski on. Vahetult saadakse sellest aru väga hästi. Üksnes teoreetilise arusaamisega on raskusi. (Siinkohal tahaks üksnes nalja mõttes lisada: õnneks on meil kaljaautomaadid.)
Ent me kolime oma elu üha enam virtuaalsele väljale ja ka TI rüppe. Seal jääme täiesti kaitsetuks hoiaku tõttu, et tegelikkusest on meile kättesaadavad vaid diskursus ja narratiiv. Seega võistelgu need omavahel ja pretendeerigu võimekuse piires müügioskusele ja tunnetele, eriti efektiivselt hirmule (vrdl tühistamiskultuur). Mingit tegelikku tõde ei ole (ka tõele viitamine ja laimuga mittenõustumine võib osutuda ohtlikuks). Mingit objektiivset reaalsust ei ole.
„Temake”, 2013. Režissöör Spike Jonze. Mees on loonud suhte naishäälse tehisintellektiga. See vist ongi armastus?
Aga ikka on nii, et täiesti objektiivselt kirjutab Nigeeria printsina see, kes pole Nigeeria prints. Robotkonto on robotkonto täiesti objektiivselt. Aga kui mingit objektiivset reaalsust ei ole, miks me siis petukõnede pärast muretseme? Või ei huvita meid piisavalt petiste kordumatu tundeelu? Manipulatsioon on manipulatsioon ja peaks olema sellisena põhimõtteliselt ka tuvastatav. Ja kui näiteks keegi tahab abielluda TI-ga, sest tal on selline tunne, peaks ta andma endale aru, et tahab abielluda sellise kaadervärgiga, millel pole hinge. Ja kui ta ehk hinge olemasolusse ei usu, peaks ta teadvustama endale, et kui hing on olemas, siis TI-l seda pole. Ja kui ta on seda teadvustanud, siis on võimalik küsida, mille kohta tunne käib. Sellised lihtsad asjad, mille eiramine ei tee paremaks inimeseks.
Mõtlemise ja vaateviisi mugavuse kohta: veel neli-viis aastat tagasi näisid need, kes rääkisid TI-ga kaasnevast radikaalsest muutusest, enamiku jaoks (julgen üldistada) pigem natuke napakad. Praegu ei eita TI-ga kaasnenud otsustavat pööret enam keegi. Ja see on ju alles sissejuhatus.
3.
Muutus on kompleksne, kiire ja pidevalt uuenev, selle hoog ei rauge, koos sellega muutuvad kultuurist mõtlemise vormid. Aga kuidas, seda me hästi ei tea. Löögi all on aga kindlasti rohkem kui välised määrad. Inimese sisemine sfäär on määratlemise mõttes hoopis efemeersem.
Lahendusena saab toimida vaid see, mis paljudele ilmselt ei meeldi: inimeseks olemise hoidmine. Tagasihoidlikke tõdemusi, et inimlikku tasandit tuleks hoida — või vähemasti mõtlemist selles suunas —, võib kohata eri valdkondades. Kas saab ka üldistusi teha? Mis teeb inimesest inimese? Juured maas ja taevas pea kohal. Lõika need ära ja pole enam inimest. Selles äralõigatuses saavadki kasvada üksnes äng ja pinged. Ja eks praegune maailm olegi valusalt pingesse veetud mitmel teljel.
Kirjutasin eespool, et kultuurilises mõttes saab rääkida määravast protsessist ja selle iseloomust. Sõltumata sellest, kas säärane (üldine) määratlus kellelegi sobib või ei, mingid küsimused on nõnda ju väga selged. Kui demograafiaga on probleem, siis ongi probleem. Kui efektiivsust kõigele aluseks võttes maakoole kaotatakse, siis ühelt poolt suureneb ääremaastumine, aga see pole veel kõik: nii kaob ka väga kiiresti eestlaste side oma maaga. Et eestlase (varem maarahva) eneseteadvust ei saa lahutada sidemest maaga, peaks olema mõistetav. Kui see side kaotada, pole mõtet rääkida ühegi partei poolt välja käidud tulevikulisest unistustevisioonist. Seda mõista ei ole raske. Maakoolid, side maaga, loodusega — tehisintellekti ajastul saab see erikaalu, olles justkui märkamatu, aga määrates üha rohkem.
Harari Davosis
Davosis maailma majandusfoorumil peetud kõnes rääkis Yuval Noah Harari tulevikuvisioonist, kus TI on võtnud üle kogu kultuuri sõnalise korpuse õigussüsteemist religioonini. Harari arvab, et võimalik on ka, et TI leiutab uue religiooni, millel leidub järgijaid. Inimkonna talletatud sõnaline teadmine (raamatute näol) on TI õppematerjal ja kogu sõnalise korpusega ümberkäimisel on TI inimesest üha võimekam.
Ühtlasi hoiatas Harari selle eest, et TI on õppinud petma. (Siin võiks teha kõrvalepõike semiootikasse, et mida tähendab petma õppimine — kes oskab petta, sellel on evolutsiooniline eelis, ellujäämiseks paremad šansid.) Harari arvates pole inimesel TI kõrval šanssi, kui inimene ei hakka arendama tarkust, mis pole sõnaline, mis jääb sõnade taha.
Harari on radikaalne ja tema vaadetesse võib suhtuda nii ja naa, aga järelemõtlemiseks on siin kindlasti ainest. Oletan, et paljud mitte üksnes pole mures, kas TI nad tulevikus tööst ilma jätab, vaid tajuvad intuitiivselt toimuvat mentaalset muutust, mille saab välja tuua teljel tarkus (kvaliteet) — teadmine (kvaliteet ja kvantiteet) — informatsioon (üksnes kvantiteet). Need ei tähenda ühte ja sama, aga hoiakuliselt saab neid kõiki üle kanda „informatsioonile” ja see siis justkui olekski kõik, tarkust ja teadmist ühtlasi n-ö maha jättes. Kuigi erinevus on ju selge: öeldes „see on tark inimene”, ei pea me silmas „inimest, kes jagab palju andmeid ja teateid”, vaid ikka enamat, seda, mis on inimlikul ja kogemuse tasandil sügavuti sündinud ja edasi antud koos isiksuse vahetu olemisega.
Kas Einsteini avatar võiks asendada Einsteini? Ilmselt siiski mitte. Aga ära võib petta ja siis saab öelda, et „mina küll mingit vahet ei näe”. Aga äkki on siis asi vaatajas — siin ongi konks, sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles unes… kui veidi mõelda, see paneb heituma.
Tarkuse ja teadmise üleviimine üksnes informatsiooni tasandile tähendab kvaliteedilt kvantiteedile üleminekut. Tarkus ja suuresti ka teadmine kaotavad nii oma sügavama tähenduse. Loomingulisuse teemat ma siin isegi ei puudutanud.
See on lõks, kuhu inimene siseneb ja millest tal pole ühiskondlikus tingituses enam väljapääsu. TI „tarkus” ja „kõige parem teadmine” on küll inimeselt TI-le antu ja koos sellega ka mustrite kombineerimine, aga TI-s jäävad need tarkus ja teadmised ilma elavast vaimust ja hingest. Kui võetakse kuulda TI-d, kas siis võetakse kuulda autoriteeti? Võib ka öelda, et TI-s kaob vaikus. Põhimõtteliselt. Ja samas võib TI genereerida seda, mis kõlab nagu vaimulik muusika… Abitu analoogina, mis kehtib vaimsete realiteetide puhul — see on, nagu siseneks miraaži, mis käitub ootamatult. Süüa ja juua ei saa, aga samas nälga ja janusse ka ei sure.
Lõpetuseks
Kuidas puutub see kõik teatrisse, muusikasse ja kinosse? Noh, ulatuslikult. Teatrisse kõige vähem. TI kasutamine pole teatris paratamatu, mäng jääb siiski näitleja pärusmaaks, aga eks TI veetakse ka teatritegemise juurde. Kui palju võib praegu näitekirjanduses leida TI abil tehtud tekste, on raske hinnata, aga nende arv kindlasti kasvab. Märkigem, et koos TI tulekuga on ilukirjanduse ja teadusartiklite hulk hüppeliselt kasvanud. Ja kui praegu suudame veel ilukirjanduse puhul tunde järgi eristada, kas seda tegi inimene või TI, siis õige pea me nõnda enam vahet teha ei pruugi.
Mida tähendab sellises kontekstis loovus? Muusikas jäävad puutumata alaks elavad kontserdid, kuid kino puudutab TI areng vältimatult. TI-st puutumata ala saab luua, kui pöörduda filmilindi juurde tagasi. Iseküsimus on, kuidas me paarikümne aasta pärast filmi(kunsti)st mõtleme.
Teksti aluseks on 12. VI 2026 Sirbis ilmunud samanimeline artikkel.
