„Sõltumatu Tantsu Raamat”. Koostajad: Kerli Ever, Triinu Aron, Annika Ader, Sirli Oot ja Kärt Kelder. Toimetaja: Kerli Ever. Keeletoimetaja: Hille Saluäär. Korrektor: Margus Enno. Graafilised disainerid: Viktor Gurov ja Richard Vainola. Autorid: Raho Aadla, Liisi Aibel, Kerli Ever, Sveta Grigorjeva, Kärt Kelder, Kärt Koppel, Lisanna Lajal, Anne-Liis Maripuu, Marie Pullerits, Kai Valtna, Liis Vares ja Iiris Viirpalu. Sõltumatu Tantsu Lava, 2025. 160 lk.
Kuidas nügida valdavalt sõnateatrist kirjutavaid kriitikuid tantsukriitika suunas? Anna neile arvustada tantsuraamat. Umbes niisugune anekdoot juhtus meiega — 2025. aasta detsembris ilmunud „Sõltumatu Tantsu Raamat”, millega Sõltumatu Tantsu Lava (STL) tähistab oma 20. tegutsemisaastat, sattus STLi mahitusel meie töölaudadele ja ootas pilku, mis erineks autorite omast, kuid ei asuks neist siiski liiga kaugel. Nii hakkasimegi asja vaatlema, vähendades distantsi samm-sammult: alustades (isiklikust) ajaloost, jätkates institutsiooniga ja lõpetades teosega — raamatuga. Boonuseks isegi väike eneserefleksioon.
Leitmotiiv on raamatus ja meie vestluses ühine: Sõltumatu Tantsu Lava pole sõltumatu mitte ainult oma kunstiliste valikute poolest — paratamatult ei saa nad meie kultuuriväljal mitte kellestki sõltuma jääda. See on tants sõltumata kõigest, tants, ükskõik mis juhtub, tants vintskuse sümbolina.
Karin Allik (K. A.): Meie isiklik kokkupuude Sõltumatu Tantsu Lavaga on vist üsna erinev. „Sõltumatu Tantsu Raamatus” on alustuseks ära trükitud kogu STLi ajajoon koos lavastuste, suuremate koostööprojektide ja teiste oluliste sündmustega, mis selle institutsiooni arengut on mõjutanud — lugedes võtsin pliiatsi kätte ja hakkasin ringitama nähtud lavastusi. Nii sain aru, et minu teadlik kokkupuude STLiga algab aastast 2018, kui nägin „Draama” festivalil Kadri Noormetsa lavastust „Rännakud: tõotatud maa” (mis esietendus STLis aasta varem). Et viimastel aastatel olen STLis aga pigem tihe külaline olnud, siis tuleb kokku üsna esinduslik arv: umbes 25–30 nähtud lavastust.
Kadri Noormetsa „Rännakud. Tõotatud maa”, Vanemuine ja STL, 2017.
Sohvi Viigi foto
Hedi-Liis Toome (H.-L. T): Mul on just viimasel ajal olnud tartlasena keeruline leida Tallinna teatrisse minekuks sobivat aega, sest tavaliselt mängitakse ainult viis etendust. Minu kõige suurem elamus STLis on olnud Sveta Grigorjeva „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”, mida ma ei näinud Tallinnas, vaid Tartus.
Kõige sagedasem külaline olin ma siis, kui aastatel 2009–2011 Tallinnas elasin. Seega olen vaadanud lavastusi ka Okasroosikese lossis. Aga ausalt öeldes ma ei mäleta, kas teadvustasin, et see oli STL, kes Okasroosikese lossis tegutses. Samas näitab see, kui oluline on ühele etenduskunstide keskusele kindel ruum, sest see aitab kinnistada asutuse identiteeti. Kuidas hoida üleval kaasaegset tantsu, kui ei ole sobivaid ruume?
Sveta Grigorjeva „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”. STL, 2023. Anastasia Semjonova foto
K. A.: Kas sa mäletad, mis hetkel sul tekkis teadlik seos, et nüüd ma vaatan STLi lavastust? Oligi see alles siis, kui nad oma praeguse ruumi said?
H.-L. T.: Ei, see oli varem — siis, kui nad olid Sõltumatu Tantsu Ühendus. Nimemuutus Sõltumatu Tantsu Lavaks nõudis ikkagi harjumist.
K. A.: Teiste sarnaste institutsioonide peale mõeldes tundub, et näiteks Kanuti Gildi SAALil on olnud tugevam identiteet, sest nad on olnud algusest peale ühes majas ja ka see maja on väga iseäralik. STLil on seevastu raskem ruumi kaudu identiteeti luua, arvestades et nende Telliskivi ruumid on küll funktsionaalsed, aga mitte väga karakteersed ega täida kaugeltki kõiki nende vajadusi
H.-L. T.: Võikski arutada, kas aastal 2026 tuleb hajus identiteet pigem kasuks või kahjuks. Suuri sihtasutusi iseloomustab hajusus, sest nende ülesanne on pakkuda midagi erinevatele sihtrühmadele. Aga kui selge identiteet võiks olla väikesel teatril? Kui eesmärgiks on olla platvorm uutele tulijatele, on riskid suuremad ja identiteet ujuvam. Aga kas tänapäeva maailm võimaldab üldse riske võtta? Mulle tundub, et üha vähem.
K. A.: Raamatu lõpus on ka tulevikusoov, et STL võiks olla „maja, mille tähtede järjekorda minu sõbrad ja vanemad ei aja enam sassi” (lk 154). Kui inimestel on selle asutuse nime meeldejätmine ikka veel keeruline, siis seda olulisem tundub mulle kehtestada tugev identiteet, et laiemal publikul sellega ja organisatsiooniga mingi seos tekiks.
H.-L. T.: Võrdlemine on küll ühest küljest halb ja seda ei peaks kogu aeg tegema, aga siiski: minu meelest on selles küsimuses huvitav jälgida kõrvuti kolmikut STL, Kanuti Gildi SAAL ja elektron.art, sest neil on palju ühenduskohti ja kattuvusi. Küsimus, kelle nägu on institutsioon, on suuresti seotud kunstilise juhtimisega.
K. A.: Siin raamatus on isegi lause, et „STL on oma produtsentide nägu” (lk 69)1. Ja seestpoolt vaadates kindlasti ongi, aga kuna avalikkusele ei ole need produtsendid üldjuhul kuigi tuttavad, siis ei osata ka sedakaudu seoseid luua. Kui kellegagi osatakse, siis vast Triinu Aroniga.
H.-L. T.: Ja just sellepärast ongi minu meelest neid kõiki kolme institutsiooni vaja, isegi kui raha teatrimaastikul ei jätku igaühele. Nende toimemehhanismid on mingil määral erinevad. STLis on produtsendi roll tähtsam, seda ka kunstilises plaanis — Kanutis on ta pigem nagu toetaja, kunstnik ise peab kaasprodutsent olema.
K. A.: STLis ongi nende ametinimetus „loovprodutsent”. Väga huvitavalt oli produtsentide artiklis sõnastatud ka see, et STLi produtsendi töö on sageli tõlkida seda, mida kunstnik tahab teha, keelde, mis oleks ka publikule vastuvõetav. Nii ongi loovprodutsendi üks põhiülesandeid kompromissi otsimine abstraktsuse ja lihtsuse vahel (lk 68).
H.-L. T.: Minu kõige suurem etteheide kogu Eesti kaasaegsele etenduskunsti skeenele ongi see, et miks, kurat, see võtab ennast nii tõsiselt. Selline teater tundubki tavalisele inimesele keeruline, sest nalja ja kergust on vähe. Samas „Baltoscandalil” olen küll saanud kõva häälega naerda ja lavastus ei ole seetõttu kehvem. Aga kas sulle tundub, et sellised žanrid nagu kaasaegne tants ja etenduskunst on ennast teatrimaastikul lõplikult kehtestanud? Meil on nüüd ikkagi mitu selle valdkonna institutsiooni, kes on tegutsenud üle kahekümne aasta.
K. A.: Minu põlvkonna jaoks on ikka kehtestunud, sest ma olen sellele maastikule tulnud hetkel, mil need olid juba väga aktiivsed ja nähtavad suunad. See ei ole mul kunagi olnud mingi nurgatagune tegevus, vaid normaalsus — võrreldav kõige muuga, mis teatri vallas toimub.
H.-L. T.: Eelmisel aastal kirjutas Oliver Issak oma arvustuses „SAAL biennaalist”, et „mõtlikuks tegi festivalil see, et ikka ja jälle tulid ukse peal vastu ühed ja samad näod. (—) Nüüd võiks „SAAL biennaal” pöörata pilgu maja seest majaesisele ning püüda festivali külastajaskonda avardada. Mil viisil üldse peaks (etendus)kunstifestival mõjuvälja laiendama, kuidas avada uksed ja teosed, oma esteetika ja mõttelaadid?”.2 Ja ma olen absoluutselt nõus sellega, et järgmine samm peaks olema jõuda nende žanritega laiema publikuni. Tõsi küll, STL ongi muu hulgas tegelnud ka sellega, et seda teistsugust teatrikeelt ja -ruumi lastele tutvustada.
K. A.: Ma arvan, et need institutsioonid on ikkagi alati tahtnud laiema publikuni jõuda. Aga ühelt poolt on uue publiku arendamine ja kasvatamine väga suur töö. Tuleb leida üles potentsiaalsed huvilised ja harjutada neid lugema sellist koodi, mida nad ei ole harjunud teatris lugema. Ja pole ime, et asutustes, kus üks inimene teeb niikuinii sageli kolme inimese tööd, ei jõuta sellega kuigi suures mahus tegelda. Teisalt ei ole see kood ka püsiv, sest nendes institutsioonides tahavad kunstnikud alati kuhugi edasi liikuda, teha midagi, mida nad varem pole teinud, ja sellega koos muutub ka keel, kood, käekiri. Nii et publiku laiendamiseks ei tarvitse isegi mitte arendada konkreetse koodi lugemise oskust, vaid üleüldist avatust tundmatusele, uudsusele ja pidevale muutusele — see on tunduvalt keerulisem ülesanne.
Ja kolmandaks: nende kahekümne aasta jooksul on ju väga palju mõjutusi etenduskunstist ja kaasaegsest tantsust imbunud n-ö peavooluteatrisse, kus laiem publik võtab omaks need suundumused, mis varem näisid uued ja võõrad. Nii et need etendus- ja tantsukunstnikud harivadki omamoodi uudismaad, kuhu suured teatrid saavad järele tulla. Küllap on nii, et alati on üks osa publikust valmis seda uudismaad koos kunstnikega harima ja teine osa tahab tulla juba kindlale pinnale.
Aga võib-olla on meil veel võimalus areneda sinnapoole, et nende valdkondade sees eristuksid radikaalsem suund ja n-ö turvalisem suund, mis on laiemale publikule kergemini vastuvõetav. „Turvaline” on muidugi halb määratlus, sest muidugi ei taha ükski kunstnik iseenda tegevust turvaliseks nimetada, aga ma pean selle all silmas teatavat tuttavlikkust ja valmidust publikule rohkem vastu tulla — sest selle radikaalse, veel uudismaa väätide ja kändude vahel sumpava suuna puhul peab, vastupidi, publik kunstnikule sageli vastu tulema. See mõte tekkis mul siis, kui käisime Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega väljasõidul Helsingis ja külastasime muu hulgas Tanssin Talo suures saalis toimunud Hollandi Tantsuteatri külalisetendust „Figures in Extinction”. Mulle oli see pigem igav vaatamine, sest minu maitse jaoks oli seal kõik liiga selge ja kindel, aga samas demonstreeris see etendus suurepäraselt, kuidas kaasaegne tants võib siiski 700-kohalise saali rahvast täis tuua. Eestis me ei kujutaks seda ettegi.
H.-L. T.: Jah, olen sinu mõttekäiguga nõus. Tanssin Talo rääkis ka sellest, et varem polnud Soome koreograafid osanud mõeldagi nii suures saalis lavastuse tegemise peale. Seega muudab võimalik ruum väga palju arusaama sellest, mida kontseptuaalselt teha saab. Aga eks ma ole ka kuulnud, et soomlastelgi on vahel väga keeruline. Siin raamatus on samuti läbiv teema mission impossible — teha oma tööd, kuigi keskkond ei soodustada seda ja kõik tuleb väga keeruliselt. Ja sellegipoolest on need inimesed suutnud algatada uusi asju, luua püsima jäänud formaate ja tuua kaasaegse tantsu skeenele järelkasvu. Kuigi jah, võib küsida, kas need inimesed ka kümme aastat hiljem veel sellel väljal tegutsevad. Paljud on lahkunud, teisalt on inimesi, kes ongi tänu STLile tuule tiibadesse saanud ja kunstnikuna oluliseks tegijaks tõusnud. Mainisin juba Sveta Grigorjevat, aga on ka Urmas Lüüs, kes sattus STLi lihtsalt tehnikuks, samuti Karl Saks, kes oli üks esimesi, kelle töid ma hakkasin vaatamas käima, ning Külli Roosna ja Kenneth Flak, kes on justkui STLi ihukoreograafid.
STLi lavastuste ajajoont vaadates on näha, et kaasaegne tants on olnud väga loojapõhine — ise loon ja ise tantsin. See ongi see nõiaring, et ruumid on väiksed, raha on vähe, mõistlik on ise kõik asjad ära teha. Aga eelkõige Grigorjeva on olnud see, kes on hakanud tegema ka suurema trupiga lavastusi, alustades „Fakerzist”, kus oli seitse tantsijat ja kus teda ennast laval ei olnudki. See on ka mõttekoht: võib-olla me suudame teha suurema trupiga lavastusi, aga vaja on julgust… Me ei pea kohe hakkama uut tantsumaja ehitama, aga alustuseks on vaja julgust proovida kas või Sakala 3 teatrimaja saalis midagi välja tuua.
Sveta Grigorjeva „Fakerz”, STL, 2021.
Kris Moori foto
K. A.: Ja teiselt poolt oleks siis ilma püsivate ruumideta etendusasutustel küsimus, et miks asutus, kellel on ruum olemas, justkui neilt seda vabakasutuses olevat ruumi ära võtab.
H.-L. T.: Igal juhul on tähtis, et tantsukunstnike katusorganisatsioon eksisteeriks — sellise katuse all on palju lihtsam tegutseda, kui omal käel kokku tulla, raha taotleda ja produtseerida. Muidugi peab kunstnik ka STLis palju vaeva nägema, aga siit raamatust jääb kõlama, et igal juhul leitakse lahendused, asi saab valmis. See annab tegijale kindlustunde, samas pakub ka publikule teatavat garantiid.
K. A.: Aga tulemegi konkreetsemalt „Sõltumatu Tantsu Raamatu” juurde: milline on sellise raamatu funktsioon? Mulle meenus Ott Karulini tähelepanek Kanuti Gildi SAALi 20 aasta juubeli raamatus: „Tundubki, et kakskümmend tegutsemisaastat on see lävepakk, millele lähenedes tekib eraetendusasutusel vajadus senitehtut mõtestada.”3 Lisaks Kanutile on samal lävepakul raamatu välja andnud Von Krahli teater („Žilett: monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist”, koostajad Jim Ashilevi ja Valle-Sten Maiste, 2014) ja VAT Teater („Isiklik teater. VAT teater 20 aastat”, koostaja Rait Avestik, 2007), nüüd siis ka STL. STLi puhul tundub, et eesmärk ei ole ainult enda tegevust mõtestada, vaid edendada üldse kaasaegse tantsu teemal teoretiseerimist. Raamatus osutab Triinu Aron, et nad tunnevad puudust teoreetilisest taustajõust — sellest, et keegi aitaks laval toimuvat vahendada ja seeläbi kehtestada tantsukunstis uusi suundi (lk 45)4. Kuna eesti kultuuriajakirjanduses ilmub pikki käsitlusi kaasaegsest tantsust tõepoolest üsna harva, siis näen siinse raamatu puhul ka soovi näidata kaasaegset tantsu kui valdkonda, millest saab pikalt ja põhjalikult kirjutada.
H.-L. T.: Kuna meil on teatriajaloo kirjutamises 21. sajand veel monograafia tasandil läbi kirjutamata — viimane ülevaateraamat, mis on välja antud, räägib aastatest 1965–1985 —, on väga kasulik, kui mõni organisatsioon viitsib ise oma ajaloo kokku panna. Eriti väikeste organisatsioonide puhul on väga tervitatav, kui keegi teeb selle esimese uurimistöö ära. Siit on teatriuurijatel väga hea edasi minna. Teatriuurijaid on vähe ja kõike me lihtsalt ei jõua ise uurida ja läbi kirjutada.
K. A.: Anne-Liis Maripuu tegi Teatrielu 2025 jaoks äsja ülevaate viimase viie aasta tantsukriitikast5 ja tõstatas samuti küsimuse, mis materjalidega tuleviku teatriuurijad töötada saavad. Kuigi Eesti Teatri Agentuuri statistika andmebaasis ja Teatrielu kroonikates on lavastuste kohta üldinfo olemas, siis näiteks tutvustustekstid ja (audio-)visuaalsed materjalid säilivad tänapäeval valdavalt ainult teatrite kodulehtedel ja võib-olla ERRi kultuuriportaalis. Aga kas need on siis ka viiekümne või saja aasta pärast kättesaadavad?
H.-L. T.: Tore lisandus raamatule on fotod plakatitest. See näitab, kuidas on muutunud arusaam organisatsiooni brändist — alguses oli iga plakat täiesti erinev ja pidi iseloomustama ainult lavastust, siis jõuti sarnasemate plakatiteni ja lõpuks tajumegi, et identiteet on plakatilt näha.
K. A.: See ongi professionaliseerumise teekond. Samas on selle raamatu puhul sümpaatne, et STLile omane kogukondlikkus ja kõige paremas mõttes familiaarsus pole kuhugi kadunud. Vaade on justkui seestpoolt väljapoole: sõna saavad eelkõige inimesed, kes on STLiga otseselt seotud, ja seda üsna filtreerimata kujul. Eriti hästi tuleb see välja kritseldustes, mis on tekstide kõrvale ja vahele pikitud. Nagu ma aru saan, on needki kirjutanud laiema kogukonna liikmed, kes võtsid ülesandeks visandada vaateid STLi tulevikule. Nähes välja, nagu keegi oleks hariliku pliiatsiga lihtsalt raamatusse sodinud, võtavad nad asjast üleliigse tõsiduse.
H.-L. T.: Ja ma vaatan, et nende kahekümne aasta jooksul on neil olnud kokku täpselt 30 töötajat. Ma ei teagi, kas seda on palju või vähe.
K. A.: Isegi kui püsitöötajate arv on STLis alati üsna väike, on nende ümber ju veel palju teisigi, kes selles asutuses oma töökohta näevad. Väga nunnu oli Keithy Kuuspu väike kommentaar, et kui talle tuleb meilile STLi jõulupeo kutse või suvepäevadele registreerimise vorm, siis ta ütleb kodus ikka: „Tuleb minna, see ongi ju minu töökoht. Töökoha jõulupidu ja firma suvepäevad” (lk 56).
H.-L. T.: Raamat koosnebki pigem lühikestest tekstidest või ampsudest, mis vastab hästi tänapäeva lugemisstrateegiale. Sekka eksivad ka mõned pikemad artiklid, mida samuti suure huviga lugesin. Mis teemad sulle raamatust kõlama jäid?
K. A.: Lugedes raamatut just teatriuurija ja -kriitiku vaatenurgast, leidsin, et Kai Valtna artiklis „Mille pärast nad tantsivad?”6 said väga hea sõnastuse põhimõtted, millele tulevikus viidata saab. Panin oma raamatueksemplaris hüüumärgi lause juurde „Nüüdistantsu lähtepunktiks ei ole huvi keha liigutusliku väljenduse ega sooritusvõime vastu, vaid kontekstid, mis keha tähenduslikuks muudavad” (lk 101). Lihtne, aga väga kõnekas mõte. Kui alguses osutab Valtna Madli Pesti kirjeldatud vastandusele kehakeskse ja kontseptuaalse nüüdistantsu vahel, siis selle väitega loob ta silla üle selle vastanduse.
H.-L. T.: See artikkel meeldis väga ka mulle, sest Kai seletab, miks küsimus liikumisest ja mitteliikumisest on teatud mõttes mõttetu küsimus. Aga kultuuripoliitika huvilisena näen ka seda, kuidas me igapäevapraktikates tahame siiski liikumist ja mitteliikumist tihti eristada. Kui sama etendaja liigub mitme institutsiooni vahet, on väga lihtne küsida, kas ta siis ühes tegeleb tantsukunsti ja teises etenduskunstiga. Nii tekibki eriti poliitikakujundajal paratamatult küsimus, mis nende asjade vahe on.
K. A.: Nagu ma aru saan, ootab STL kunstnikelt tööd just liikumisega, et see vahe oleks selgem. Ja tajun ka seda pinget, mida tekitab pidev vajadus teistest institutsioonidest erineda, küsimus, kuidas olla selgelt liikumispõhine, kehapõhine, tantsukeskne. Aga lõpuks me räägime ikkagi samadest asjadest erinevate sõnadega: ühelt poolt olen kuulnud, kuidas kriitik kirjeldab STLi tegevust etenduskunstina, teiselt poolt, kuidas noor tantsukunstnik valib oma lavastuse tegemiseks mõne muu institutsiooni, sest tahab katsetada ka etenduskunsti, mitte ainult tantsukunstiga.
Kui sa küsisid, kas nüüdistants või etenduskunst on kehtestunud, siis äkki olemegi praegu selles kehtestumise faasis, kus see toimub üsna ebamäärase kobarana, nii et me ei saa veel aru, kuidas seal sees üksused moodustuvad. Ja kuigi kunstnikke endid see piiride tõmbamise küsimus üldjuhul ei huvita, tekib vaikivate kokkulepete kaudu ikkagi ühel hetkel selgem arusaam, mis on mis.
H.-L. T.: Eestis loob kunstiteose tähendust väga selgelt ka institutsioon ise. Suurem hõõrdumine on ehk kunstiväljaga: inimene võib teha midagi kunstigaleriis ja siis me nimetame seda ühtemoodi, aga kui ta teeb üsnagi sama asja kuskil etendusasutuses, siis nimetame seda teistmoodi. Kui me tahame edendada žanriteülest loomingut ja interdistsiplinaarsust, siis ainuvõimalik ongi toetada just selliseid mitme institutsiooni vahele kukkuvaid tegevusi.
K. A.: Selle vastandumise kohta on mul eksperimentaalsuse vestlusest7 üks kommentaar üles kirjutatud…
H.-L. T.: Sellele oli valitud ka huvitav vorm.
K. A.: Jah, seal ei olnud repliikide juures kirjas nimesid — väike äraarvamismäng iga lausega. Igatahes, see mõte kõlas umbes nii: soovist olla uuenduslik ja teistmoodi on tekkinud ka juba teatav üleküllus (lk 115) — lõpuks on kõik need uuenduslikud lavastused ikka kuidagi sarnased, ikka tegelevad n-ö hängimisega. Teisalt oli seal ka sarnane mõte nagu Kai artiklis: sellest hetkest, kui koolist välja tulev inimene saab aru, et tantsutehnika ei ole kunstiline väljendus, algab alles eksperimentaalsus — algab alles looming (lk 117).
Ja see omakorda seostus Triinu kommentaariga STLi praeguse kollektiivi vestlusest: nad otsivad kunstnikke, kellel on oma positsioon ja vaatenurk ning kes tegelevad tantsukunsti, mitte tantsuga (lk 44). Terminoloogilises mõttes hea tähelepanek.
Ja kui on mõni teema, mille kohta oleks siit raamatust rohkem lugeda tahtnud, siis see vast ongi terminoloogia. Minu jaoks ei eksisteeri vastandust tantsu ja teatri vahel, sest teater töötab kui katusmõiste ja haarab endasse väga erinevaid vorme. Samas näen, et paljude jaoks tants selle katuse alla ei mahu. Tahaksin aru saada, kuivõrd see on poliitilistel kaalutlustel langetatud valik rääkida neist kahest asjast eraldi ja kuivõrd need on oma olemuselt tõesti vastandlikud.
H.-L. T.: Rahastamiskriteeriumide vaatenurgast ka: kui hinnatakse kunstilist taset, siis mis vahe seal on, kas sa tantsid või ei tantsi? Kui sa oled kõrge kunstilise tasemega, siis sa oled kõrge kunstilise tasemega. Küsimus on pigem selles, kas rahastuskomisjon oskab seda kunstilist taset hinnata.
K. A.: Aga tõsi on, et etendusasutuste lisategevusi ei saa jälle samamoodi võrrelda.
H.-L. T.: Ma õpetan ainet „Eesti nüüdisteater”, kus tudengid peavad tegema analüüsi ühest institutsioonist, ja ühel aastal tehti see STList — pool tööd keskenduski lisategevustele. Need on väga märgilised ja tänuväärsed tegevused, mida on keeruline rahastustaotlusesse panna, sest need ei kategoriseeru selleks, mida riik nõuab, samas viivad kaasaegset tantsu hoopis uute inimesteni.
K. A.: Nagu nad ise ka ütlevad, on väga raske olla korraga etendusasutus ja arenduskeskus (lk 49). Võib-olla kuskil ideaalmaailmas saakski neid kaht asja eraldi rahastada.
H.-L. T.: Aga kui tantsuvaldkond saaks omaette meetme, siis kes sealt raha saaks? Siis kerkiks see defineerimise küsimus kõige teravamalt esile, sest kõik peaksid valima, kuhu nad kuuluvad.
K. A.: See rahaküsimus on tantsuvaldkonna jaoks lõputu, ehkki otsesõnu räägitakse sellest raamatus pigem vähe. Liisi Aibeli artiklist „Sõltumatu Tantsu Lava täna — rohkem, kui üles lugeda jõuab” on mul üles kirjutatud tähelepanek, et isegi väljamüüdud saalidega ei kata piletitulu STLis etenduse andmise kulusid (lk 37)8. See on hea kokkuvõte nõiaringist, kus kaasaegne tants ei saa suuremaid saale, sest neil pole raha, aga raha ei saa nad sellepärast, et neil pole suuremaid saale.
H.-L. T.: Neil on ikka tõesti väga väike saal.
K. A.: Samas kui vahel on etendusel vähe inimesi, ei mõju see saal oma väiksuse tõttu kunagi päris tühjana.
H.-L. T.: Ma veel mõtlesin raamatut lugedes sellele, kui palju meil on üldse inimesi, kes õpivad tantsu, tegelevad sellega. Näitlejate koolitamise puhul ikka aeg-ajalt küsitakse, kas kõigist kooli saanud inimestest peaksid saama tippnäitlejad või nad võiksid tegeleda ka millegi muuga. Näitlejaks pürib tavaliselt sadu noori. Kui palju soovitakse aga tantsu õppida? Kuigi paljud hakkavad hiljem tantsuõpetajaks, on vabakutselisus tantsuerialasse n-ö sisse kirjutatud. Seega võib tekkida olukord, kus värske tantsueriala lõpetaja võib teha suurepärase debüüdi, aga rahapuuduse tõttu ta rohkem teha ei saagi ning nii võime kaotada olulise tegija.
K. A.: Jajah, selles vallas ei jää tugevamad tingimata ellu, vahel jäävad ellu ka lihtsalt rikaste elukaaslastega inimesed ja nepobeebid. Või inimesed, kes on nõus ohverdama mingi muu osa oma elust selleks, et kunsti teha.
Aga see ennist mainitud autoripõhisus, et kõik tegijad on korraga autorid, lavastajad, koreograafid ja etendajad, ei ole tingitud ainult rahast. Raho Aadla artikkel „PREMIERE — toona ja praegu”9 Premiere’i programmi läbinud tantsukunstnikega selgitab seda ka sisulisest vaatenurgast: kui teema ongi väga autori keha põhine, kui autor on selle ise läbi tunnetanud, siis tahabki ta panna oma keha ka sinna lavastusse (lk 78).
H.-L. T.: Kui tegemist on nii enesekeskse teemaga, eks siis olegi teatav risk, kas see ka publikuni jõuab.
K. A.: Lõpetuseks: kas sulle tundub adekvaatne probleemipüstitus, et kaasaegsel tantsul ei ole piisavalt teoreetilist tausta?
H.-L. T.: Ma küsiksin, mida sellega mõeldakse.
K. A.: Ma arvan, et mõeldakse enam-vähem seda, mida Anne-Liis Maripuu oma Teatrielu artiklis kirjutab: traditsioonilisematele teatrivormidele (sh klassikalisele tantsule) osutame kriitikas rohkem tähelepanu, mõtestame neid pikemalt ja põhjalikumalt, näidates neid justkui väärtuslikumate vormidena. Mida lühemalt ja juhuslikumalt kaasaegset tantsu või etenduskunsti käsitletakse, seda rohkem tajutaksegi seda juhusliku nähtusena, mitte teatrimaastiku püsiva osana.
H.-L. T.: Mina tajun küll, et need valdkonnad on meedias üha rohkem nähtaval. Kas või Postimees kajastab mõnikord etenduskunsti.
K. A.: No aga miks sina ei kirjuta tantsukriitikat?
H.-L. T.: Sest ma ei kirjuta üldse palju kriitikat.
K. A.: Vahel ju ikka kirjutad.
H.-L. T.: Ma vist ei kirjuta tantsust sellepärast, et ma tunnen ennast ebakindlalt.
K. A.: Kusjuures väga huvitav oli see, et kui korraldasin teatriuurijate ja -kriitikute ühenduses kohtumise koreograafidega ja kõik osalejad pidid ennast alustuseks tutvustama, siis riburadapidi ütlesid kriitikud ja uurijad, et nad on kunagi lapsepõlves või teismeeas tantsuga tegelnud, aga tantsukriitikat ei kirjuta. Ja see ongi paradoks, et sa võid olla aastaid ise tantsinud, ometi ei oska sa seda kõrvaltvaatajana analüüsida. Suur osa harrastajana tantsimisest seisneb ka kellegi teise loodud koreograafia õppimises ja esitamises, aga see on sootuks teine lähenemisnurk kui koreograafi oma, kelle tööd võiks tantsukriitik osata analüüsida. Ehk oleks hea, kui kirjutajad tuleksid täiskasvanueas tantsimise juurde tagasi ja täiendaksid oma lünki juba teadlikumalt.
H.-L. T.: Mulle näiteks väga meeldis „Enigma” ja minu meelest oli see tantsulavastus, aga ma kuulsin inimesi vaidlemas, et see on kindlasti etenduskunst. Mulle tundub, et kui ma juba kategoriseerin asju „valesti”, siis ma ei julge hakata neist kriitikat kirjutama. Ja kui tahaksin kirjutada pikemat teksti, kontseptualiseerida rohkem, kirjeldada, mida laval näen, siis võiks lavastust vaadata mitu korda. Kui lavastusel on aga ainult viis etendust, siis kus selline artikkel võiks üldse ilmuda, kui lavastus on ammu mängukavast maas?
Elle Viiese „Enigma”, Von Krahli teater ja elektron.art, 2025.
Alana Proosa foto
K. A.: Jah, see muudab igal juhul artikli funktsiooni pigem arhiveerivaks. Aga võib-olla meil ongi vaja kaasaegset tantsu senisest rohkem ajalukku kirjutada, et selle nähtuse järjepidevust ja sügavust tajuda.
Mulle tundub, et veel üks põhjus, miks ennemini sõna- kui tantsulavastustest kirjutama asutakse, tuleb asjaolust, et kriitiku ja uurija peamine töövahend on alati sõna. Tuttavast „materjalist” on muidugi lihtsam kirjutada. Tantsust kirjutamine eeldab seega loobumist kergema vastupanu teed minekust.
H.-L. T.: Tants on igal juhul abstraktne vorm, võib-olla oleks publikul vaja abivahendit sellele lähenemiseks.
K. A.: Etendusjärgsed vestlused tulevad mõnikord kasuks, aga samas on see tantsukunstnikule vaesestav, kui ta peab oma kehalist praktikat sõnadesse tõlkima. Ükski kunstnik ei taha ju subtiitreid oma loomingu alla kirjutada.
Viited:
1 Kärt Kelder 2025. Produtsendid kui STÜ alustalad. Sõltumatu Tantsu Raamat, lk 66–69.
2 Oliver Issak 2025. „SAAL biennaal” — isikliku ja kollektiivse piirimail. — Sirp, 19. IX.
3 Ott Karulin 2021. Umbes-täpselt. Kanuti Gildi SAAL 20. Koost. Maarja Kalmre, Hedi-Liis Toome. Tallinn: Kanuti Gildi SAAL, lk 25–28.
4 Kerli Ever 2025. STL 2025. Tantsu valikud ja võimalused. Sõltumatu Tantsu Raamat, lk 44–53.
5 Anne-Liis Maripuu 2026. Tantsukriitikute jäljerada. Ülevaade aastatel 2020–2025 ilmunud tantsukriitikast. Teatrielu 2025. Koost. Karin Allik, Oliver Issak. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur.
6 Kai Valtna 2025. Mille pärast nad tantsivad? Sõltumatu Tantsu Raamat, lk 96–103.
7 Iiris Viirpalu 2025. Millest me räägime, kui räägime eksperimentaalsusest tantsukunstis. Samas, lk 114–123.
8 Liisi Aibel 2025. Sõltumatu Tantsu Lava täna — rohkem, kui üles lugeda jõuab. Samas, lk 36–43.
9 Raho Aadla 2025. PREMIERE – toona ja praegu. Samas, lk 78–91.
