Tallinna Balletikool asutati 1946. aastal Estonia teatri juures tegutsenud balletistuudio baasil. Tänaseks on meie väikeses Eestis antud balletiharidust järjepidevalt juba 80 aastat. Tallinna Balletikool on kandnud läbi ajaloo erinevaid ametlikke nimetusi: asutamise aastast 1946 kuni 1959. aastani oli see Eesti NSV Riiklik Koreograafiline Kool, aastatel 1959–1992 Tallinna Koreograafiakool, aastail 1992–2022 Tallinna Balletikool. 2022. aastal lõpetas Tallinna Balletikool oma tegevuse iseseisva õppeasutusena, liitudes muusikahariduse kutset andvate koolidega ühise nimetuse alla Tallinna Muusika- ja Balletikool, lühendatult MUBA.
Maailmas, mille osana Eesti end näeb, on kombeks oma kultuuripärandit hoida ja väärtustada. Vaatamata sellele, et pilk on suunatud vaid tulevikku, ärgem unustagem, et selle traditsiooni on rajanud need loojad, kes pühendusid julgelt, rasketele oludele vaatamata teatrile. Teater on koostööpõhine töökeskkond, kus kunstiline tulemus sünnib lavastajate, näitlejate, tehniliste töötajate, juhtide ja teiste spetsialistide tihedas koostöös. Kogukondlik mõtlemine ja vastastikune lugupidamine on loomingulise töö õhustiku tekkimisel hädavajalik. Lavastusprotsessid on sageli väga intensiivsed, ajaliselt piiratud ja emotsionaalselt nõudlikud. Oluline on hoida järjepidevust, väärtustades erinevate põlvkondade teadmisi ja kogemusi. Vanemate põlvkondade teatritruudus on siin kindlasti eeskujuks.
Estonia teatri balletitrupi tegevus taastati pärast Teist maailmasõda 1945. aasta detsembris, kui Anna Ekstoni lavastuses esietendus Boriss Assafjevi ballett „Bahtšisarai purskkaev”.2 Ekstoni värske energia ja asjatundlikkus tegid balletilaval rasketes oludes imet: 1948. aastal tõi ta lavale veel Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järv” ja 1949. aastal Vahtang Tšabukiani balleti „Laurencia” Aleksandr Kreini muusikale.
Anna Ekston oli ETBLi andmetel õppinud Eugenia Litvinova balletistuudios ja täiendanud end Berliinis, Riias ja Pariisis ning Moskva Koreograafiakoolis. Tema mitmekülgne rahvusvaheline lavatee oli väga värvikas. Uue repertuaari väljatoomise kõrval pidas Ekston väga oluliseks ka balletiartistide järelkasvu; ta teadis, et balletikooli asutamine oli olnud juba Rahel Olbrei unistus. 1945. aastal loodi Estonia teatri juurde esmalt laste balletistuudio3, kuhu tuli palju lapsi sooviga tantsida. Aasta hiljem, 1946 jõuti aga juba Eesti NSV Riikliku Koreograafiakooli asutamiseni. Kool alustas oma tööd esmalt Laial tänaval asunud majas. Selle esimesteks erialaõpetajateks olid Zoja Kalevi-Silla, Nadežda Taarna, Liia Leetma ja kooli direktor Anna Ekston.
Anna Ekstoni, balletikooli looja ja direktori jaoks (vastavalt 1946–1948 ja 1951–19654) oli kooli esimene lend nagu esimene armastus, mis jääb eluks ajaks meelde. Balletikooli õpetajad Nadežda Taarna, Zoja Kalevi-Silla ja Liia Leetmaa teadsid, et neil lasub väga suur vastutus. Ekston unistas sellest, et oleks palju häid tantsijaid.5Eeskujuks võeti pikkade traditsioonidega koolid tolleaegses Leningradis ja Moskvas.6 Tütarlapsed käisid üheksa aastat kahes koolis, päeval üldhariduslikus ja õhtul balletikoolis. Hea õppeedukus üldhariduslikus koolis oli nõudeks, et balletikooli üleüldse pääseda. Päevad olid pikad ja neiud pidid olema väga pühendunud. Ka pärast oma direktoritöö lõppu oli Anna Ekston pühendunud balletile, andes nii eratunde kui tunde Tallinna J. Tombi nimelises kultuuripalees ning külastades balletilavastusi.
Aime Leis (Tanja) ja Aigi Rüütel (Vanja) Igor Morozovi balletis „Doktor Ai-ai-ai”. Estonia, 1963.
Koreograafiakooli I lend lõpetas 1953. aastal. Lõpetajateks olid kuus neidu: Aime Leis, Ülle Ulla, Maire Loorents, Iraida Generalova, Signe Tamm ja Aigi Rüütel. Nendega koos õppis aastatel 1946–1950 ka Helmi Puur, kes suundus seejärel kolmeks aastaks edasi õppima A. Vaganova nimelisse Leningradi Riiklikku Balletiakadeemiasse, mille lõpetas samuti 1953. aastal.
Kuni 2001. aastani oli balletiartistidel võimalus puutuda Estonia proovisaalis kokku veel nii Aime Leisi kui Helmi Puuriga, kes töötasid pärast tantsijakarjääri lõpetamist repetiitoritena. Siis aga toimus teatris trupijuhi vahetus: peaballettmeistri kohalt lahkus Mai Murdmaa, kelle asemele tuli Tiit Härm, kes lõi oma repetiitorite meeskonna. Aime Leis oli olnud teatris balletirepetiitor alates 1973. aastast, tegutsenud sellena töölepingu lõpetamise ajaks 28 aastat. Inetu selle asja juures oli see, et töölepingu lõpetamiseks tuli anda allkiri teatri valvelauas ja lahkuda siis otse uksest välja. Koos nende väärikate repetiitoritega lõppes teatris ka minu lühike repetiitoriteekond. Teatritruudus on hoidnud pühendunud artiste teatris pikka aega, lisaks lavateele tantsijana ka repetiitori ja õpetajana. Balletiartist vajab kõrvalpilku kuni oma balletikarjääri lõpuni.
Balletikooli esimese kursuse õpetajateks olid Anna Ekston, Zoja Kalevi-Silla, Nadežda Taarna ja Lia Vink-Leetmaa. Nadežda Taarna tegutses balletikooli õpetajana väga kaua aega, kuni 1978. aastani. Ka minu kursusel, XXI lennul oli võimalus õppida tema käe all karaktertantsu. Tegemist oli hästi kirgliku, emotsionaalse ja pühendunud õpetajaga. Liia Leetmaga puutusime kokku balletitundides, kui meie erialaõpetaja Elita Erkina viibis koos oma partneri Tiit Härmiga gastrollidel. Elita Erkina oli meile tõeline kingitus — noor, aktiivse lavaeluga ja kirglikult balletile pühendunud. Lia Leetmaa tunnid olid aga hoopis teistsuguse stiiliga kui Erkina omad. Talle meeldis kasutada peent ja detailset jalgade tehnikat, mida tänapäeval enam ei tehta: igas tunnis tulid sooritamisele tihedad ja kiired batterie’d tugipuu ääres. Ta oli huvitava käekirjaga õpetaja.
Ka Anna Ekstoniga oli meie XXI lennul meeldiv kontakt, kuigi ta polnud siis enam balletikooli direktor. Minu põgus kokkupuude temaga toimus juba teatris töötades, sest ta käis ikka etendusi vaatamas. Natalja Kassatkina ja Vladimir Vassiljovi lavastuses „Maailma loomine” Andrei Petrovi muusikale (esietendus Estonias 1976) tantsisin ma väikest inglikest. Ekston tuli tookord minu juurde, muhe naeratus suunurgas, nagu tal kombeks oli, ja ütles: „See roll sobib sulle hästi, mul on hea meel. On näha, et sa naudid seda.” Balletiinimeste suust ei õnnestu just sageli kiitust kuulda, ikka kuuleb pigem kriitikat. Tihtipeale on parimaks kiituseks väide „Ei saa midagi halba öelda”. Seoses väikese inglikesega on mul veel üks mälestus: see, kuidas Jumal, keda kehastas toona Aleksander Basihhin, tõstis mind sirgetel kätel isteasendis lae alla. Esimesel korral oli see päris kõhe, sest meie Jumal oli pikk poiss. Kuid sealt kõrgelt ülevalt lavale vaatamine muutus mulle ajapikku aina meeldivamaks ja tekkis tõeline lendamise tunne. Meie repetiitoriks oli siis Aime Leis.
Aime Leis (printsess Aurora) ja Tiit Härm (prints Désiré). Estonia, 1962.
Tolle aja balletiõpetajad nägid välja hoopis teistsugused kui tänapäeval. Ekston ja Leetmaa käisid alati, ka tunnis, kitsa seeliku ja kontsaga kingadega. Harjutusi ette näidates tipiti väikeste sammudega ja kergitati seeliku äärt. Toolil istuti aga rangelt ja väljapeetult sirge seljaga. Ja ma ei mäleta, et nad kunagi häält oleksid tõstnud; ikka suheldi endast ja teistest lugu pidavalt. Tänapäeva õpetajad ja repetiitorid on mugavates dressides ja tantsusussides, istuvad vabades poosides ja on ka suhtlemisel vabamad. Tol ajal oli oluline elementaarne viisakus, mis tähendas, et kes iganes koolis või teatris vastu tuli, seda oli hea tava teretada. See oli märk kogukonna kokkuhoidmisest ja vastastikusest lugupidamisest. Tean, et ka praegused MUBA õpetajad väärtustavad seda ilusat tava ja hoiavad seda jätkuvalt elus.
Tolleaegses koreograafilises koolis, mis kuni 1966. aastani oli ainult erialakool ilma üldaineteta (need omandasid õpilased tavakoolis, kust nad pärast tunde tantsuõpingutele siirdusid), ei peetud oluliseks mitte üksnes hea tantsutehnikaga tantsijate kasvatamist, vaid ka mitmekülgsete loovisiksuste kujundamist. Teatrieetika ja näitlejameisterlikkuse omandamine sai alguse juba koolipäevil, sest õpilased tegid teatrietendustes kaasa ning võisid jälgida kogenud artistide tööd nii muusika- kui ka sõnalavastustes, mis kuulusid Estonia repertuaari kuni 1949. aastani. Seejärel liideti Estonia draamatrupp V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatriga.7
Balletikool on alati püüdnud õpetada, kui tähtis on teadlik töö iseendaga. Juba väikeste tüdrukute ja poistena võtsid tulevased tantsijad osa etendustest (ja võtavad tänini), saades professionaalide kõrval viibides väärtuslikke kogemusi. See on äärmiselt vajalik lavapraktika, sest lisaks igapäevasele klassikalise tantsu ning muudele erialastele tundidele on neil samas ka vaatluspraktika võimalus. Nad ei omanda mitte ainult tantsu- ja näitlejameisterlikkust, vaid ka lavaeetikat ja enesedistsipliini. Balletikooli väikesed õpilased tundsid siis, kuid tunnevad kindlasti ka tänapäeval, suurt elevust iga võimaluse korral lavale minna ja lavamaagiast osa saada.
Mullu tähistasid oma 90. sünnipäeva Maire Loorents ja Aigi Rüütel (Žigure). Aigi Žigure oli aastatel 1953–1973 Estonia balletiartist ning 1973–2001 balletikooli õpilaste õppepraktika juhendaja.8 Tema käe all on oma lavapraktika läbinud terve plejaad eesti tantsijaid. Pärast Aigi Rüütli 28-aastast pühendunud tööd repetiitor-õpetajana võttis selle rolli temalt üle Katrin Kivimägi (A. Ekstoni nim stipendiumi saaja 2024), kes teeb seda vastutusrikast tööd siiani. Aigi Rüütliga vahetult kokku puutunud baleriinid meenutavad teda kui väga konkreetset, ülimalt asjalikku ja samas sooja õpetajat. Ta teadis peast kogu repertuaari, mida lapsed teatris tantsima pidid, ja suutis sõbralikult ja professionaalselt toime tulla selle lastehulgaga, kes tema käe all lavapraktikat omandasid.
Aigi Rüütel, Eve Andre, Janika Suurmets (Jenny) ja Daniel Kirspuu (Richard) pärast Wilhelm Holmi balleti „Armastuse muinasjutt” esietendust 12. II 1993.
Gunnar Vaidla foto
Eve Andre (XXXVI lennu lõpetaja, 1996) sai tänu oma lühikesele kasvule ja andekusele juba kooliajal väga palju tantsida. Andre mälestustes on eriline koht „Pähklipurejal”. Juba balletikooli teisel õppeaastal (tavakooli 6. klassis) sai ta tantsida „Pähklipureja” (esietendus Estonias 1987) 1. vaatuse väikest Nukukest-kaunitari, samal ajal kui kõik teised lapsed tantsisid rotte. Ükskord aga avastati vahetult enne lavale minekut, et Pähklipureja-nuku osatäitja polnud kohale jõudnud. Eve teadis peast ka seda rolli, kuigi polnud seda varem tantsinud. Ruttu-ruttu võeti Nukukese-kaunitari grimm maha ja Eve kehastus Pähklipureja-nukuks. Aigi Rüütel oli sel hetkel muidugi üsna murelik, aga olukord lahenes justkui iseenesest. Hiljem jäigi Eve väikest Pähklipureja-nukku tantsima. Aigi Rüütlit mäletatakse veel tema pruuni seeliku ja kontskingade pärast. Neid kandis ta kõik need aastad, ehk kannab veel tänini. Lapsed ikka salvestavad õpetajate välimuse oma mällu ja jälgivad seda tähelepanelikult.
Tänavu 90. sünnipäeva tähistanud Aime Leis tantsis aastatel 1953–1972 mitmeid huvitavaid rolle. Suurtest rollidest olid tema lemmikuks „Raimonda” nimiroll, mis on tantsutehniliselt väga suur väljakutse, ja „Giselle’i” nimiroll, mida ta ka pärast lavategevuse lõpetamist repeteeris. Aime on jäänud paljudele baleriinidele meelde kui väga hooliv ja toetav repetiitor. Ta repeteeris nii balletirühma kui solistide repertuaari ja tema sõnul on repetiitori töös keeruline see, et sa ei saa ennast kuidagi peale suruda. „Sa pead olema suunav, sa pead nägema tantsija võimeid ja vastavalt nendele võimetele teda suunama. Ja lõpptulemus peaks olema see, mida ballettmeister on tahtnud.”9 Teda võib pidada ka erakordse koreograafi Mai Murdmaa paremaks käeks. Ta oli paljudele noortele algavatele tantsijatele tõeliseks toeks. Mäletan siiani üht tema ütlust, kui meie lend lõpetas ja me neljakesi — Lemme Järvi-
Saarma, Tatjana Bassova-Järvi, Katrin Kivimägi ja mina — olime esimest aastat tööl Estonia teatris. Aime ütles: „Tüdrukud, halval ajal tulete teatrisse. Te olete võimelised väga paljuks, et huvitavaid rolle tantsida, aga praegu on teatris juba piisavalt soliste.” Tolleaegne trupp oli väga kompaktne ja ühtehoidev, meid sidus tugev kogukonnatunne. Kindlasti mängis rolli see, et olime kõik ühe koolkonna, nimelt Vaganova koolkonna õpilased. Praeguses teatris on pilt väga kirju, trupis on kõikvõimalikest koolkondadest ja stuudiotest tulnud tantsijaid, kes on väga erinevad juba oma tantsualaselt alghariduselt. Praegustele repetiitoritele on kindlasti suur väljakutse kõik need erisused tervikpildiks koondada.
Aime Leis repetiitorina 1970. aastate algul.
Eve Andre oli üks nendest baleriinidest, kes sai palju tuge Aime Leisi repetiitoritööst ja õpetustest. Paraku on nii, et tantsija õpib ikka nii kaua, kuni ta laval püsib. Eve meenutuste järgi tegi Aime eriti palju tööd tema käelabaga, püüdes vormida seda väiksemaks, elegantsemaks. Ikka tuli mõtteliselt hoida vatitupsu näppude vahel, et vormida suurt käelaba. Kuigi Aime tegi tööd mitmete Eve rollidega, on Evel eriti hästi meeles ta viimane roll, Sonja Mai Murdmaa balletis „Kuritöö ja karistus” Arvo Pärdi muusikale 2011. See lavastus ei tulnud välja enam Estonias, vaid tollases Vene teatris. Aime tegi siis rolliga hästi põhjalikku tööd: ise ta liigutusi ette ei näidanud, vaid rääkis palju ja selgitas. Heili Einasto on selle lavastuse uuemast versioonist kirjutanud väga valusa artikli „Kuritöö ja karistus 20 aastat hiljem”, kus ta ütleb: Eve Andre habras kuju on Sonja jaoks justkui loodud.”10 Kiita saavad ka Sergei Upkin ja Vitali Nikolajev. Iga õnnestunud rolli taga on aga ka repetiitori pühendunud töö.
Minu mälestustes on eriline koht Aime Leisi käe all lavale jõudnud Mai Murdmaa balletil „Hüvastijätt” Gustav Mahleri 10. sümfoonia muusikale (Estonia, 1986)11, kus ma tantsisin Tütarlast. Valus armastuskolmnurk, kus Tütarlaps oma nooruse ja värskusega paneb Mehe oma naist maha jätma. Samas mõistab Tütarlaps väga selgelt, et ka temast saab kord vana naine, kes võidakse maha jätta. Aime juhendamisel tantsisin ma seda rolli väga erinevate partneritega, kes tegid Mai Murdmaale omaseid keerukaid tõsteid. Proovisaalitöö oli alati huvitav ja sisukas, mitte ainult tehnikaga tegelemise, vaid ka just rolliloome mõttes.
Teater tähendab omaette õhkkonda, austust kunsti vastu. Üksteist toetav koostöö ja kokkuhoidmine ning üksteisest lugu pidamine on aluseks teatrimaagia sünnile. Suur vahe on inimestel, kes teevad teatris lihtsalt palgatööd, ja neil, kes on oma hingelt teatriinimesed ja panustavad lisaks koolis omandatud käsitööoskustele ka oma loomingulisusega. Tsiteerides Estonia kauaaegset esitantsijat Juri Jekimovit: „Ma armastasin tantsida ja mulle ka veel maksti selle eest!” Jah, teatritöötaja väärib oma raskele tööle vastavat palka, kuid pühendumust ja vaimsust, mis loobki teatrimaagia, ei saa paraku asendada rahanumbritega. Kui balletikooli I kursusele mõelda, siis pärast Teist maailmasõda oli võimalusi vähe, kuid noored oskasid võtta vähesest maksimumi.
Koreograafiakooli I lennu lõpetajate edasiviivaks jõuks on olnud nende erakordne kokkukuuluvus kunstiga, oma teatriga, oma kursusega ja neid inimesi on põhjust mäletada ka nüüd, aastaid hiljem. Balletitantsija elukutse on väga raske. Väga tähtis on see, et tantsijad oskaksid oma tööst rõõmu ja rahuldust tunda ning seda ka laval edasi anda.
Aime Leis ütleb raamatu „Tallinna Balletikool. Lennud” sissejuhatuses: „1953. aastal lõpetas balletikooli, tolleaegse nimega Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli esimene lend. Need olid esimesed noored Eestis, kes olid saanud süstemaatilise balletihariduse, ja see kujunes suursündmuseks meie teatriajaloos.
2022. aastal lõpetab Tallinna Balletikooli juba kuuekümnes lend, tänaseks on lõpetanud 64 lendu. Mitmete põlvkondade vältel on kooli lõpetanud palju andekaid ja omanäolisi tantsijaid, kes kõik on andnud oma panuse meie balleti kõrgtasemele viimisel. Eesti balletikooli elujõust räägib ka fakt, et tantsijad, kes on läinud maailma tunnustatud balletilavadele oma karjääri jätkama, on tõusnud oma ala tippu. Suurem osa praeguse balletikooli pedagoogidest on sama kooli lõpetajad või lõpetajate õpilased, mis räägib ju sellest, et oleme ise olnud selle kooli kaasloojad. Iga koolilõpetaja on kaasa saanud kübekese eelmiste põlvkondade kogemusi ja eetikat.
See järjepidevus ongi meie kooli tugevuse ja püsimise jõud. Siis hoidkem ja säilitagem seda!”12
Eesti NSV Riikliku Koreograafilise Kooli 1. lennu lõpetajad 30.VI 1953: Aime Leis, Maire Loorents, Iraida Generalova, pianist Lurje, õpetaja Niina Kurvits, Ülle Ulla, Signe Tamm ja Aigi Rüütel. Armin Alla foto/Fotod RO Estonia arhiivist
Viited:
1 Artikli pealkiri on laenatud ETV kunagise saatesarja „Balletiminutid” 8. saate alapealkirjast „Teatritruudus”. — ERR: ETV, 21. I 1984.
2 Ülle Ulla 2016. Ülle Ulla. Ma armastasin Estoniat. Koostanud Mattias Sonnenberg ja Sirje Endre. Tallinn: SE&JS.
3 Samas.
4 Tallinna Balletikool. Lennud. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2023.
5 Balletiminutid: 8. Teatritruudus. — ERR: ETV, 21. I 1984. Saatejuht Heino Aassalu, režissöör Eino Tandre, toimetaja Eeva Potter. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/balletiminutid-teatritruudus
6 Heili Einasto 2023. Riikliku Koreograafilise Kooli esimesed lennud. — Sirp, 13. I.
7 Samas.
8 Vastab Aigi Žigure oma 90. juubeli puhul. Eesti Balletiliit — küsimused juubilaridele: Aigi Rüütel. Eesti Balletiliidu blogi, 10. XII 2025. — https://balletiliit.ee/blogi/vastab-aigi-zigure-oma-90-juubeli-puhul
9 Aime Leis 2022. [Intervjuu] Vastab Aime Leis. Vestelnud Heili Einasto. —Teater. Muusika. Kino, nr 2.
10 Heili Einasto 2011. Kuritöö ja karistus 20 aastat hiljem. — Postimees, 24 XI.
11 Mai Murdmaa „Hüvastijätt” (Gustav Mahleri muusikale), balletiõhtu „Monoloogid” III osa, esietendus Estonias koos lühiballettidega „Naine” (Luciano Berio muusikale) ning „Karje ja vaikus” (Kuldar Singi muusikale”), 18. IX 1986.
12 Tallinna Balletikool. Lennud. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2023.
