Ehkki möödunud teatriaasta andis meile mitu huvitavat lavastust, ei tõusnud sellest eriti esile veel kauaks kõneainet pakkuvaid üksikteoseid. Pigem jäi see meelde üleminekute aastana, mil saime näha mingite protsesside elujõudu ja arengukaari. Põnevaid tulemusi en-nustavad või juba näitavadki nooremas keskeas teatrijuhtide plaanid Eesti Draamateatris, Eesti Noorsooteatris ja Tallinna Linnateatris. Lõppes kolmaastak meetmega, millega kutsuti ellu Ekspeditsioon ja eˉlektron, samuti lõpetas oma viieaastase tegevuse Paide teatri esimene loometuumik. Püüan olla optimist ja uskuda, et kolm viimatinimetatud sündmust ei tähenda oluliste algatuste lõpp-punkti, vaid kinnitust vajadusele selliseid la-boratoorseid teatriuuringuid jätkata. Siin ei tahakski rohkem targutada, kuna ma ei oska hetkel pakkuda ühtki head lahendust teatrite riikliku rahastuse oluliseks suurendamiseks. Olemasoleva ümberjagamiseks oleks mitu jõulist viisi, kuid need ei vastaks tõenäoliselt ei teatritegijate ega ka -vaatajate ootustele; nõnda saabki iga looja mõelda vaid sellele, kuidas rohkem eristuda, kuidas pakkuda midagi sellist, mida ainult tema saab pakkuda.
Seletamatul kombel hakkab tagaplaanile vajuma nähtus, mida on aastakümneid pee-tud meie teatri tugevuseks ja peavoolu teljeks. Määratlus „psühholoogiline realism” ei ole kõige parem termin, sest see sunnib takerduma aja- ja vooluloolistesse seostesse ning dramaturgilistesse etalontekstidesse, kuid mõte jääb samaks: teater, mis tegeleb Stanis-lavski sõnastatud „inimvaimu eluga” erinevates sotsiaalsetes ja psühholoogilistes kon-tekstides. Teatrid ja lavastajad, keda seni oleme nende märksõnadega seostanud, ei paku selles vallas kuigivõrd süüvivaid otsinguid, pigem täidavadki peavoolu selle sõna otseses tähenduses. Traditsiooniline teater võtab küll üle kaasaegse etenduskunsti vormivõtteid, samas kui hoopis viimane tegeleb üha rohkem psühholoogiliste üksiknähtuste detailsema lahtimängimisega.
On arusaadav, et ärevatel aegadel, Ukraina sõja, koroonapandeemia ja majanduskriisi kontekstis reageerib igasugune kunst esmalt n-ö publitsistlikumate vahenditega — ning paraku ei väljendu see traditsioonilise teatri meediumi kaudu just kõige veenvamalt. Kuid inimvaimu elu käsitlemisel on teatri aeglus ühtlasi tema tugevus: just teater saab tegelda tagajärgedega, seda siis, kui kiiremad kunstiliigid on kõik olevikulised loosungid juba läbi hõikunud.
Psühholoogiline realism inimvaimu elu mõttes ei tähenda üksnes teatud põlvkonna lavastajate ja näitekirjanike loetelu — ehkki näiteks Ingomar Vihmar on viimastel aasta-tel aidanud mõista ja esile tuua ka Tšehhovi pärandi üleajalist sisu —, vaid ka teatrilaadi, mille vaimus on noorematest lavastajatest väga otsinguliselt katsetanud Karl Koppelmaa, Uku Uusberg, Johan Elm jt.
Soovin neile ja paljudele teistele sel teel palju jõudu; see põld on hetkel söötis, kuid ajastuvaimu mõttes eluliselt vajalik.
MADIS KOLK
