Ilukirjanduses on emafiguuri tihtipeale mõistetud kui kedagi, kes pakub ümbritsevatele tegelastele emotsionaalset, vaimset või isegi füüsilist kaitset. Meil on lihtne tuvastada universaalseid sotsiaalseid ja kultuurilisi omadusi, mis on seotud Ema arhetüübiga. Selles essees lahkan Ema tegelaskuju eesti animatsiooni näitel.
„Tuvitädi”, 1983. Režissöör Rao Heidmets.
Ema kui hoolitseja ja kaitsja — see on arvatavasti kõige levinum viis emakuju kirjeldamiseks. Ema sellised omadused põhinevad konventsioonidel, mille oleme ühiskonnana ema rollile määranud. Siia juurde kuulub ka arusaam, et emal on kohustus seada ennast tagaplaanile, et kellegi teise arengut kiirendada. Kuigi selliseid ootusi ja ülesandeid võib tänapäeva maailmas pidada juba konservatiivsema maailmapildi juurde kuuluvaks, on siiski praeguseni võimalik täheldada emafiguuri kohustusi teiste ees. Sellise kaitsva emaga kohtume Elbert Tuganovi filmis „Peetrikese unenägu” (1958). Peetrikene kui loo peategelane märkab ärgates, et maailmast on kadunud kõik peale tema. Esimese instinktina hüüab Peetrike siis oma kaitsja poole: „Ema! Ema!” Kuigi me filmis kordagi ei näe Peetrikese ema, on meile läbi antud konteksti ja päriselus sotsiaalselt omaks võetud kommete arusaadav, et peategelase ema peaks teda justkui kaitsma kõige halva eest. Filmi lõpus ärkab Peetrike üles ja annab oma emale teada, et ta enam ei tee pahandust, mis omakorda annab aimu ema autoriteetsest positsioonist lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Ema põhiolemus seisneb selle näite puhul tema pakutavas funktsioonis: ta on kaitsja nii emotsionaalses, vaimses kui füüsilises mõttes. „Peetrikese unenägu“ illustreerib seda nii, et kui Peetrike instinktiivselt hüüab oma ema, otsib ta turvatunnet ja kaitset.
Ka Rao Heidmetsa filmis „Tuvitädi” (1983) kohtume hooliva ja kaitsva emakujuga. Tuvitädi on justkui headuse näide, kes võiks olla eeskujuks ja õpetajaks oma naabritele. Kultuuriliselt nähakse ema tihtipeale ka õpetajana, kes läbi kasvatuse suunab oma lapse käitumist ja arengut. Nõnda käitub ka Tuvitädi — karmi, kuid ausa muigamise või köhatamisega suudab ta mõjutada teiste tegelaste käitumist. Lõpuks on just Tuvitädi filmis see, kes kõik ära parandab ja taas kokku paneb.
Ema roll ei esine eesti animas ainult bioloogilisena, suhetes oma lastega; seda on näha ka mujal. See roll sisaldab kindlat iseloomu ja käitumist, aga on avaramgi, kui pealtnäha paistab, see pole üksnes geneetiline. Eesti vanima animatsiooniga tutvudes ei saa märkamata jätta karmi, kuid õpetliku ema kuju. Karm, ent õpetlik emafiguur soovib end ümbritsevatele inimestele head, kuid võtab tihtipeale kasutusele ka sellised meetmed nagu hirmutamine ja karistamine. Usun, et selline emakuju pärineb tolleaegsetest oludest. Nõukogude Liiduga võrreldes on tänapäeva ühiskond ja laste kasvatamise põhimõtted hoopis teistsugused; nõukogude ajal oli laste karistamine ja hirmutamine tavalisem. Kuid ka selliste tegelaskujude kavatsused on enamasti head.
Ando Keskküla filmis „Lugu jänesepojast” (1975) kohtume jäneseemaga, kes üritab oma poega õhtul magama saada. Selleks manitseb ta korduvalt jänesepoega, et kui ta magama ei jää, tuleb rebane või hunt või karu. Selline kasvatuslik lähenemine võib tekitada lapses hirmu ja ärevust, mis võib kahjustada ka usaldust vanema ja lapse vahel. Kuid ka ilma kasvatuspsühholoogiasse laskumata suudame mõista, et selline käitumine pole pealtnäha positiivne. Loo lõpus kohtub jänesepoiss hoopis hiirega, keda ta piisavalt kardab, et ruttu magama minna. Ja hüüab siis veel ka ema järele, et see teda kaitsma tuleks.
Sarnase episoodi leiab Rein Raamatu filmist „Rüblik” (1975). Filmis muutub koolipoiss Jaan oma hoolimatuse pärast põrsaks. Selles loos pole ema rollis mitte bioloogiline ema, vaid poisi vanaema, kuid tagamõte on sama. Vanaema karistab põrsaks muutunud poissi sellega, et ei lase mustal põrsal voodis magada. Põrsas(poiss) proovib oma vigadest õppida ja teeb kõik, et tagasi poisiks saada, ja lõpuks saabki. Vanaema ülesanne on siin sama mis ema oma ja seda võib vabalt nimetada ka õpetaja rolliks.
Emakujule omased tunnused ei pea olema üksnes bioloogilised. Nii, nagu Rein Raamatu filmis „Rüblik“ täidab seda rolli vanaema, nii on ka teisi olukordi, kus ema kui hoolitseja, kaitsja või õpetaja rolli täidab keegi teine. Kõige huvitavamad emarolli täitjad on minu meelest ebamäärased jõud. Nimelt seovad eestlased kui maausku rahvas emakuju tihtipeale loodusega — emake Loodus. Selline emakuju esineb näiteks Heino Parsi „Kunksmooris” (1977), mille peategelaseks on maagiliste võimetega ravitseja. Kunksmoori hoolivus ja inimeste aitamine ravimtaimedega on kindlasti emalikud omadused. Kuid müstilisi, teed juhatavaid ja ema rolli täitvaid tegelaskujusid leidub mujalgi. Elbert Tuganovi filmis „Põhja konn” (1959) kohtume haldjaga, kes püsib peategelase kõrval, et teda ta teekonnal juhatada. Ka ema roll on juhatada oma järglasi nende eluteel.
Emaroll kätkeb seega kindlaid omadusi, mis seostuvad kaitsmise, hoolitsemise, õpetamise ja juhendamisega. Ema, olgu kirjanduses või animas, aitab sageli lool areneda. Ta võtab ka meid, vaatajaid, vastu avasüli ja juhatab meid filmiloos edasi.
